Vahepala

Sõidan praegu autoga Pariisi poole. Ma ei viitsi rohkem inglise keele ettekannet teha ja mõtlesin, et kirjutan teile kõigest sellest, mis vahepeal rääkimata on jäänud, väikese kokkuvõtte. Enamasti unustan ma millegi ära, millest ma rääkida tahtsin, ja siis niimoodi ongi siia selline list kogunenud.

Hetkel tegin avastuse, et ma arenen siin ikka hoolega. Ma pole kordagi veel iiveldust tundnud, kuigi ma südamest ei salli autosõite. Okei, kui on kabriolett ja tuul juukseid sasib, on kõik korras. Aga muidu, aitäh, kuid ei aitäh.

Sellest unustasin ennem kirjutada, et kui ma koolist koju tulin, tsekkisin ma postkasti, nagu alati, kui ma pean võtmega alumist ust avama. Alati loodan, et mulle vaatab vastu pisike ümbrik, kus on peal minu nimi ja mark Eestist. Ja täna oli see päev, kus ma sain enda esimese kirja. Kiri oli vanaemalt (SUUR aitäh, kuigi veerimine võttis omajagu aega) ja rõõm sibas väikeste sammudega kiiresti südame lähedale, kui nägin Eesti lipuga marki. Mainiks ära, et Prantsusmaa võiks midagi ette võtta oma markidega. Need margid, mis on Euroopa jaoks mõeldud, ei meeldi mulle üldse. Sellele on mingi kuri härg vms peale joonistatud ja iga kord, kui ma olen Eesti poole kirja teele läkitanud, mõtlen ma, et vaene inimene, kes nüüd selle kirja saab. Aga ma olen vist ainuke inimene, kes selle pärast muretseb.

Järgnev info on nüüd spetsiaalselt Erikule ja Antsule suunatud. Kohtasin esimesel nädalal siin ka teie lemmikut – Monsieur Duvel'it, teie kallist sõpra Belgiast.

Jookidest veel nii palju, et see on nii lahe, et siin on väikseid Burne ja (peale kollase ja rohelise ka) sinist Monsterit. Emme, ei, Burn ja Monster ei ole alkohoolsed joogid, vaid energiajoogid, nii et don't worry.

Ja mingi õhtu jõudsin ma järeldusele, et ma ajasin teile veidi kägu, kui ma ütlesin, et Lucy oli mu esimene sõber/sõbranna. Tegelikult sain ma enne Lucy't ühe naabrionuga tuttavaks, kes tegelikult ei olegi naabrionu vaid selline umbes 20-ndates väga sõbralik ja lahe naaber. Igatahes, ta aitas mul ust lahti teha, sest esimese korraga ma ei jaganud lahti seda Prantsusmaa lukusüsteemi. Osad uksed ja lukud on siin ikka väga mööda.

Eelmisel nädalal jäi veel sellest kirjutamata, mida ma Funiculaire's nägin. Läksin siis mina kodust kooli ühel pärastlõunal ja bussi pealt läksin Funiculaire peale. Funiculaire on pmst nagu metroo, aga kõvasti väiksem, vanem, aeglasem ja omab 1-3 peatust. Astun siis Funiculaire peale ja võtan istet, sest väljumiseni oli aega mingi 3 minutit umbes. Kuulan muusikat ja lappasin mingit ajakirja. Järsku näen, et üle vahekäigu mu kõrval võtab mees termose välja. Jäin vaatama, et okei, veidi imelik, sest väljas on vähemalt 25 kraadi sooja. Tegelen siis edasi enda asjadega ja äkki näen, et ta on enda ette maha pannud ühekordse kohvitassi, sinna sisse suhkru ja lusika, ja nüüd valas termosest kohvi peale. Pani termose kinni ja kotti tagasi ja hakkas segama ja jooma. Nojah, siiamaani ei oska midagi öelda sellise asja peale.

See oli vist samal päeval (ma võin ka eksida), kui ma leidsin nii laheda peegli. Peegel nagu peegel ikka. Aga peegli peale oli kuidagi tehtud mustad raamid ja pandud kogu peegli ulatuses Marilyn Monroe pilt. See oli kuskil vintage-poes ja küsisin siis müüjalt, et palju maksab. 20 eurot maksis, ma mõtlesin, et ma ostan. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas ma selle Eestisse transpordin ja kuna mõte väga ei liikunud, siis jäi ost tegemata.

Hetkeks siis kõik.

Lyon'i Funiculaire.