17. september '09

Tänane hakkas 2 tunnise ajalooga, mis oli kergelt öeldes tappev. Midagi rääkida ei ole sellest, sest ma ei saa mitte midagi aru seal. Sellest saan aru, et tegemist on ajajärguga, kus oli palju uusi leiutisi ja innovatsioone ja industrialiseerimine. Ehk Euroopa ja Põhja-Ameerika aastatel 1850-1939. Siis oli tund pausi, kus ma käisin David'iga (USA vahetusõpilane) söömas, ja seejärel vene keel. Ma rõhutaks siiamaani, et ma lihtsalt armastan siinseid vene keele tunde. Iga nädala 3 kõige paremat tundi, fosho. Siis oli jälle tunnine paus, kus ma sisustasin oma aega sellega, et ma jalutasin 15 minutit kõige kaugemasse poodi, mida ma teadsin, et osta üks pudel vett, mida ma oleks ka kooli kõrval asuvast poest saanud. Jalutasin siis tagasi ja nägin uuesti David'it. Jäin juttu rääkima, sest meil hakkas TPE (ma tõesti ei oska eesti keelde seda kuidagi tõlkida) ja me kumbki ei teadnud, kuhu minna tuleb, sest see on 3-s erinevad klassis samal ajal. Ootasime Jessie (teine vahetusõpilane USA-st) ära ja hakkasime kedagi klassist otsima. Leidsime mõned inimesed üles ja järgnesime neile. Lõpuks nägime ajaloo/geograafia õpetajat ja klassijuhatajat/prantsuse keele õpetajat ja küsisime, et kuhu me minema peame. Tuli välja, et me ei pea minema sinna, sest need on mingid ettevalmistused BAC-iks (ehk see megahuge eksam aasta lõpus) ja kuna me ei pea tegema seda, siis me ei pea ka tundides käima. Läksime siis Jessie ja David'iga kooli aeda istuma. Koolil on selline nunnu aed pinkide ja pinksi laudadega (ma millalgi võtan ette selle kooli pildistasime ka ikka). Istusime seal siis 2 tundi ja rääkisime. Selle aja jooksul ma avastasin, et nad on ikka sajaprotsendiliselt ameeriklased. David on Texasest ja Jessie on Californiast ja siis me võrdlesime 2 osariiki omavahel ja rääkisime üldse kõigest. Ma ei suutnud siis küsimata jätta, et kas neil on tegelikult ka sellised konkreetsed grupid koolis, nagu filmides. Tuleb välja, et ongi ja siis nad seletasid pikalt ja laialt igasugu asju. Naerda sai palju (sest inglise keeles ma oskan isegi veidi huumorit teha, tuleb välja) ja igasugu uusi asju sai ka teada. Ma hetkel küll ei viitsi neid nalju siia kirjutama hakata ja vaevalt ma seda üldse kunagi teen. Võib-olla mõni teinekord jutu sees räägin üksiku aga see on ka kõik. Igatahes, meil oli 10 minutit veel vaba aega jäänud ja siis David tegid ettepaneku, et skipiks klassi. Me Jessie'ga otsustasime, et me oleme ikka korralikud ja lähme tundidesse. David jäi ka siis ikka kooli. Ootasime siis teadusmajas enda klassi, sest mitte keegi meist 3-st ei saa neljapäevasest tunniplaanist aru. Varsti tulid ka nemad ja liikusid klassi. Jessie küsis siis, et kummas rühmas ma olen, kas temaga koos või David'iga. Ma tõesti ei teadnud seda, sest ma eelmine neljapäev kogematta ei läinud tundi. Olin siis valiku ees, kas Jessie'ga füüsikasse või David'iga bioloogiasse. Kuna füüsika juba ise kutsuv ei olnud minu jaoks ja David'iga ma saan paremini läbi ka, kui Jessie'ga, siis tuli bioloogia valida. Hakkasime siis klassidesse liikuma ja Jessie hüüdis, et ilusat silmalõikamist mulle. Ma arvasin, et see on lihtsalt väljend, et ilusat bioloogiat. Kuid klassis ma sain aru, et ma olin valesti arvanud, sest me hakkasimegi silma lahti lõikama. :)
Tegu oli siis pisikese vasikasilmaga ja me pidime selle kristalli sealt välja saama ja kõike muud enne seda uurima. See oli päris rõve ja ma detailselt ei tahaks seda meenutada. Aga need, kellel pole õnnestunud kunagi seda teha, siis uskuge mind, päris rõve tunne on katsuda ja pigistada seda ja see meeldiv aroom, mis kogu tegevuse ajal su ninasõõrmeid paitab, ei ole tegelikult midagi nii meeldiv.

Pärast psühhoteraapiat käisin enda 2. inglise keele õpikul järel FCPE-s (see on siis selline ruum koolis, mis tegeleb spetsiaalselt õpikutega) ja koju.

Rääkisin host-momiga veidi juttu ja kirusin lihastevalu. Veidi hiljem tuli host-dad koju, sõime ja läksin enne 9-t magama juba. Silmalõikumine ilmselgelt väsitas. Ja ka koolitrepid on meil sellised väsitavad. Ma vist pole varem rääkinud, aga meil viib 1-le korrusele ei rohkem ega vähem, kui 6 treppi ja siis igaühele edasi veel 3. Igatahes on see päris väsitav, kui sa pead päeva jooksul käima 3-4 korda edasi tagasi nende korruste vahet.

Ja tänaseks on jutuga ühel pool. Selle mainiks veel ära, et ma suure vaevaga sain lõpuks Mihkel Raua „Musta pori näkku“ läbi. Mitte, et mulle poleks see meeldinud. Vastupidi, väga huvitav ja aus raamat on, kuigi kohati (ausalt öeldes, rohkem kui kohati, pigem kogu aeg) väga sündusetu. Lihtsalt, mul pole olnud aega kogu prantsuse keele kõrvalt veel eesti keeles raamatut lugeda, kuid paari õhtuga sai sellega hakkama.

Teile siis väike hariv pilt sellest, mida ma tänasel päeval oma käega katsuda sain. :)