5. september '09

Hommikul midagi põnevat ei toimunud. Päeval käisime Carrefour'is mulle kooliasju ostmas. Ma olen vapustatud siinsete kaubamajade suurusest. Taaskord üks koht, kus ma suu lahti seisin. Ma pole elu sees nii palju kookosi jogurteid korraga näinud. Ei, tegelikult, ma pole üldse nii palju kookose jogurteid üldse näinud. Elisa, ma sooviks hetkel tõesti, et sa siin oleks ja minuga koos seda vaimustust jagaksid.

Pärast võidukat võistlemist koolitarvete neljas erinevad vahes sain endale osad vajalikud asjad muretsetud ja Georgette ja Roberto juba ootasid, nii et ma ei jõudnudki ringi vaadata rohkem. Koju jõudes hakkasin Lyoni linna kaarti (mu üks uus parimatest sõpradest siin) uudistama ja otsisin seda kaubamaja, et tagasi minna mingi päev peale kooli. Host-mom siis seletas, et sinna on jama ühistranspordiga saada ja et ma läheks hoopis linna suurimasse kaubamajasse. Ohh, toidupood on AINULT läbi 3-e korruse. Ei usu, et ma natukene(!!!) ootan seda. Igatahes, kuna pühapäeviti on siin riigis ametlikult 24-tunnine siesta ja ütleme nii, et 95% kohtadest on suletud, siis ma lähen sinna kolmapäeval, sest mul on 12-ni tunnid ja siis on finito with school ja enough time to look around.

Käisin siis veel kodu ümbruses jalutamas. Avastasin, et see park siin samas laieneb edasi mingiks metsaks, mis on iseenesest väga lahe. Mõned head leiud leidsin ka siinsamast, millest mul varem aimu polnudki. :)

Päeval rohkem midagi ei juhtunudki, õhtul tuli meile külla 5 inimest Aafrikast. Ei, ma ei tee nalja. Tegelikult nad olid kõik prantslased, aga töötavad/elavad vist seal. Sellest ma ei saanud aru. Õhtustasime siis mingi 5 tundi ja ma vahepeal täiesti surin naeru kätte. Mitte, et nemad nalja oleks teinud, aga mul tulid kogu aeg mingid vanad-vanad naljad meelde ja ma lihtsalt ei saanud mitte naerda. Külalistest siis veel nii palju, et 4-st mul pole teile midagi huvitavat rääkida, aga üks mees oli küll huumor ise. Ta oli, ja siin kohal ma ei tee taaskord nalja, KÕIGE tagasihoidlikum inimene, keda ma elu sees näinud olen. Ta kogu aeg niheles ja tal oli selline äpu nägu peas ja mul oli tast nii kahju vahepeal, kui ta mind õnnetu pilguga eemalt vaatas ja mõtles ilmselt, kas ma naeran tema üle. Ma siiski ei naernud, aga tema vaeseke vist ei saanudki sellest aru. Siis ta hoidis veel nuga ja kahvlit valepidi käes ja ta sõi nii ettevaatlikult, et ma mõtlesin, et ma lähen ise teda söötma. Ma olen sügavalt veendunud, et ta on viimased paar aastat üksi kuskil kõrbes loomade elukombeid jälginud, sest ta oli nii õnnetu ja kogu selle aja vait ka veel. Mul on nii kahju, et mul ei ole sisse ehitatud sellist kaamerat, millega ma filmida saaks, sest see oli tõepoolest midagi väga ainukordset. Ma arvan, et tal on isegi üksi kodus olles ebamugav olla, tegelikult ka. Pärast laua koristamist ja mõningate piltide/filmide vaatamist oli aeg magama minna, sest uni võttis võimsust.

NB: Ma avastasin, et host-dad oskab isegi huumorit teha. Ma vahepeal ikka naeran kõva häälega ta naljade üle.


Kodubussikas.


Park siis.

Kõrvalmaja all asub boulangerie siis.

Teisel pool tänavat asuvad tenniseväljakud.

Rõdu.

Mõned head leiud siis.

Vaade kõrvalmaja juurest. Pmst, minu toast oleks ka selline vaade, kui puud ees ei oleks. :)