30. august '09

Täna, oh üllatus see vist enam pole, ärkasin ma taaskord enne äratuskella! Aga kuna mu host-family oli nii armas ja lubas mul nii kaua magada kui tahan, panin ma äratuskella kinni ja lebotasin pool tundi veel voodis. Ehk, liigutama hakkasin ma veidi enne poolt 10-t. Ma tean, ma ise olen ka šokeeritud enda varajastest ärkamistest.

Igas tahes, kui ma alla läksin, avastasin hommikusöögi laua mulle otsa vaatamast. Laud oli paksult väga prantsusepäraseid asju täis – croissant'id, baguette, erinevad moosid ja värki. Kuna ma suutsin neile enda-siiamaani-halva-prantsuse-keelega selgeks teha, et J'aime jus d'orange, ehk ma armastan apelsinimahla, siis ootab mind alati ka laual apelsinimahl. Piima pole ma õnneks või kahjuks veel julgenud proovida. Ma pigem elan ideega, et äkki neil ikka pole õige piim, kui veendun selles.

Nii, tegelikult rääkisin ma hoopis hommikust. Sõin siis head ja paremat, avastasin suurepärased šokolaadicroissant'id ja üritasin host-isaga nii palju rääkida, kui suutsin. Väga hästi see vist välja ei tulnud. Igas tahes, aitasin laua ära koristada tal ja Georgette'l (mu host-mom) ja mängisin veidi Upsie'ga. Jah, ise üllatan ka ennast peale pikka aega. Ärkan vara; söön hommikusööki; mängin koertega!!!; jagan arvamust, et on ka teisi nunnusid lapsi peale Mardu; aitan teisi inimesi vabatahtlikult ja hea meelega; söön igasugu uusi asju (šampinjone, maisi, herneid, jne). Võtsin isegi veidi päikest, kui avastasin jälle ennast küsimas, kas Georgette abi ei vaja. Ülesandeks sain suuuuuuuure hunniku kartuleid koorida. Üllatav osa on see, et ma isegi ei mõelnud vinguvaid ideid.
Pärast aitamist, päikese võtmist, koeraga mängimist, söömist, prantsuse keele ohtrat õppimist, hakkasime me lõpuks Lyoni poole sõitma.

Sõit kestis mingi 5 tundi. Roberto (host-dad) seletas mulle, et ainult autoga sõidab nii kaua, et rongiga saab 2 tunniga ka hakkama. Sõit ise oli igav. Ma osa teest magasin, enamuse ajast õppisin prantsuse keelt. Üks koht oli aga mu lemmik. See, kui sa avastad, et su on vaja hädasti minna tualetti ja sa oled keset kiirteed. Kertu, isegi see kunagine Sagadi reis ei tundunud nii jube selle kõrval. Õnneks mul vedas lõpuks ja tankla ja mingi söögikoht tulid ruttu.

Pärast 5 tundi jõudsime lõpuks Lyoni ja ka koju. See tänav on tegelikult mitu-mitu-mitu korda ilusam, kui Google Mapsis, Kertu ja Elisa, nii et hullu pole midagi. Nii palju, kui ma aru sain, siis mu koolitee hakkab olema 10 minutit. Thank God. Seda ma ei tea, millal ma küll kooli jõuan, sest üks jutt oli, et esmaspäeval ja teine jutt, et kolmapäeval. Võta siis nüüd näpust.

Jälle ma kaldun teemast kõrvale. Kodu? Kodu on mõnus! Korter, suhteliselt suur. 3. korrusel ja on lift ka, nii et raskete kottidega üles ronimine ei ole päevakorras. Tuba on poole väiksem, kui Eestis aga sellest pole hullu, sest voodi on mingi pool seda ja rohkem polegi vaja. Mul on siin suur must kirjutuslaud isegi. Nii et, emps, sa võid lõpuks õnnelik olla, et ma ei kirjuta mingis x-asendis. Aken on ka. Sellest hetkest, kui ma tuppa astusin, tegin ma lahti selle ja nii see ka arvatavasti jääb. Parim asi aga kogu korteri juures on see, et korteril on pikk-pikk rõdu! Aa, noo, ja ütleme nii, et ega vaade ka päris paha pole. Kahjuks, täna ma ei jõudnud minna ümbruskonda avastama, nii et sellest kuulete ja näete pilte mingi teine päev. Ja korterist ma teen ka pilte mõni teine päev.

Toast veel nii palju, et kõik pildid seisavad ilusti ritta seatult öökapil. Näitasin neid ka oma host-vanematele. Meie lõpetamise kohta kiitsid nad, et väga ilus ja väga ilus, Moona, Kertu ja Elisa. Ja noo, teie pildi peale nad hakkasid naerma ja ütlesid, et väga huvitavad sõbrad, Erik ja Nugis.

Mida ma veel siis räägin? Midagi nagu pole rääkida. Läbi saan ma vanematega hästi, keel hakkab vaikselt tulema juba. Täna õhtul rääkisin ikka kordades rohkem, kui eile. Ja noo, kooli ja Lyoni avastama pole ma veel jõudnud.

Aa, seda on rääkida, et samal ajal, kui mina õpin hoolega prantsuse keelt on host-ema nii armas ja õpib vaikselt ka eesti ja inglise keelt. Õpetan neile mingeid üksikuid sõnu ja näitan neile kogu aeg raamatuid ja asju. Õhtusöögi lauas rääkisime (nii palju, kui rääkida andis) muuseumitest ja filmidest ja raamatutest. Näitasin neile „Hea Aasta“ filmi. Äkki ma vaatan mõni õhtu nendega koos prantsuse keeles seda. See on aga küsitav, sest selle jaoks peab laenutama selle, sest mõnel inimesel on probleeme ja DVD-le ei või panna prantsuse keelt ei soundi ega subtiitritena peale. Mitte keegi ei taha türgi keeles kuulda Russell Crowe'd rääkimas või serbia keelseid subtiitreid lugeda.

Nüüd aga magama. Kell on hetkel juba 11, nii et ma saan rahulikult 10 tundi magada. Emps, veel üks hea muutus – ma saan oma une korralikult täis magatud iga öö.

NB: Sorry kõigile, et ma Skype ega MSN-i pole jõudnud. Lihtsalt, kuna täna jõudsin alles Lyoni, siis oli imelik minna esimese asjana interneti punkti otsima ja õhtul polnud aega uurida ka pereisalt, kas neil nett on või midagi. Kuigi, nüüdseks ma olen 110% kindel, et on, sest neil on 2 suurt arvutit + 1 läpakas. Ja mingi telekaboks vms ka.

NB 2: Kertu, täna sõnaraamatut lugedes (?), avastasin ma, mida Richard prantsuse keeles tähendab. Veel üks riddle sulle. Mitte just raskeimate killast, aga siiski.

NB 3: Elisa, please don't kill me aga ma tegelikult ka ei oska ehteid kanda. Ma veel kord toonitan sulle, et see on muga kaasa all the time, aga ma ei suuda lihtsalt kanda seda.