21. september '09

Nagu alati esmaspäeviti, oli ka täna kella 10-ks kooli. Ärkasin siis veidi varem, sest ma pidin lõpetama oma inglise keele ettekande. Hommikul tegutsesin üksi, sest ma ei tea, kuhu host-mom läinud oli ja Roberto oli juba tööle läinud. Täpselt enne väljaminekut tuli igatahes host-mom tagasi ja kiitis, et mul on nii palju materjali. Mul oli siis 3 a4 märksõnadega ja 1 a4 tähtsate lausetega. Rääkisin siis veidi juttu ja kooli. Matas surin igavuse kätte ja kordasin inkat veidi. Siis hakkas inka. Ütlesin õpetajale, et noo, ma vist räägin veidi üle 10 minuti. Ta, et pole hullu. Lõppkokkuvõtteks rääkisin kogu tunni ja paar asja jäi rääkimata isegi. See oli nii armas, et õpetaja töötas kaasa muga – küsis koguaeg lisaküsimusi ja küsis klassi käest ka, et kas teil on ka nii või on vastupidi ja üldse, hästi lahe oli. Peale inkat siis koju sööma, tund aega lebos ja uuesti kooli. Prantsuse keeles kirjutasin Ophélie pealt mingit vana konspekti maha ja ajaloos magasin eespingis. See on nii lahe, et õpetaja midagi ei öelnud, kuigi veidi väga võõras. Koolipäev lõppes siis täistuubitud funiculaire's ja ligi 20 minutit 2. bussi oodates, sest üks oli vist vahelt ära jäänud. Tulin koju, aitasin host-momil koristada veidi (tal on esmaspäeviti koristuspäev, nagu ma olen aru saanud – siis lähevad kõik rätikud ja asjad pessu ja ta triigib kogu päeva ja üldse), koristasin oma tuba ka. Panin isiklikult täna pesumasina tööle ja käisin ihuüksi boulangerie's. Mulle meeldib asja juures see, et seal töötab kogu aeg 2 inimest. Ja üks naine, kes on alati seal, kui ma käinud olen, teab juba, et ma ei räägi väga palju prantsuse keelt ja täna vuristasin talle ette selle lause, mida ma kogu tee (2 minutit või alla selle) korrutasin mõtetes. Ja siis ta parandas mu hääldusvigu ja lasi mul uuesti öelda. Üldse, hästi armas. :)

Rohkem nagu midagi väga põnevat ei juhtunud. Kogu õhtu olen host-parents'itega juttu rääkinud. Rääkisin koolist ja inglise keele ettekandest ja sellest, millised määrdejuustud Eestis on ja veidi isiklikemal teemadel ka. Hästi mõnus, et nendega vabalt suhelda saab. Rohkem nagu midagi polegi. Ma koolist ei viitsi teile ikka rääkida, aega on selle kiire asjaga ja pilte kodust ja koolist, oh, ma ei oska isegi mõelda, millal ma sellele aega hakkan pühendama. Kui mind tuju tabab, et ma siis tegutsen.

Koolis tuli meelde muideks, et ma unustasin teile nädalavahetuse põhinalja rääkimata. Sõitsime siis Pariisi poole ja host-mom uuris Eesti kaarti. Avastas, et Peipsi on Eesti ja Venemaa vahel pooleks jaotatud ja rääkis mingist Šveitsi järvest. Kuna aga prantslastel on see armas komme pooli häälikuid mitte hääldada, siis nende häälduse järgi on meil lac Pepsi. Ja siis küsis host-dad kaarti silmanurgast uurides, et kus teil siis lac Coca on? Ma ikka naersin päris kaua selle nalja üle. Ma ei teagi kohe teie aspektist vaadates, kas see on naljakas või mitte, aga siiamaani pakub see mulle nalja.

C'est tout et bonne nuit! :)