4. september '09

Täna oli siis õige esimene koolipäev koos tundidega ja puha. Läksin siis pool tundi varem kooli, sest ma arvasin, et kõik koolid maailmas on sama imelikud nagu meie oma ja et mul on vaja klassi otsida mingi sada aastat. Tegelikkuses aga on asi teine ja ma leidsin oma klassi esimese 2 minutiga üles. Järgmised 20 minutit istusin kooli trepil ja lehitsesin prantsuse kirjanduse õpikut. Ma tundsin ennast päris suure luuserina aga siis hakkas parem, kui ma kuulasin Ruki Vverhi (või kuidas iganes seda ei kirjutata).

Esimene tund oli prantsuse keel/kirjandus. Ma pole ikka aru saanud, kuidas meil need tunnid toimuma hakkavad, sest mu klassijuhataja on mu prantsuse keele ja kirjanduse õpetaja ja tunniplaanis on meil need kokku pandud. Istusin seal siis lolli näoga ja tõlkisin kogu tunni mingit küsitlust kirjanduse kohta, mida ma tegelikult täitma pidin. Tegelikult ma arvan, et see õpetaja ei eeldagi, et ma oleks ühtegi Andromaque raamatut prantsuse keeles lugenud.

Pärast kirjandust hakkas inglise keel. Algus oli väga paljulubav. Õpetaja rääkis normaalselt inglise keelt ja alustas tundi inglise keelsete küsimustega. Aga kuna keegi ei võtnud vedu, siis 90% tunni ajast koosnes prantsuse keelest. Pole ime, et nad inglise keelt ei oska, kui neil nii lihtsalt asi prantsuse keelele üle läheb. Pettunud inglise keeles, läksin söögipausile. Tund aega mõttetut passimist lihtsalt, sest ma ei söö koolis. Pool tundi hängisin mingite klassiõdedega koos, kellega midagi rääkida polnud. Pärast poolt tundi läksin siis vene keele klassi otsima ja imetlesin kooli taaskord. Lõpuks jõudsin siis vene keele klassi juurde välja, kedagi seal polnud. Mõtlesin, et misasja, et kogu koridor peaks rahvast täis olema, et kohe-kohe hakkab tund. Tuli välja, et ma olin mingi turbo ja ma olin alla 10 minuti tulnud klassi juurde teisest kooli otsast. Istusin siis mingile asjale ja kuulasin veidi veel vene muusikat. Ärge küsige, miks mul see päev oli suunatud mingile vene tränale, ma ise ka ei tea. Lõpuks liikusid klassi juurde igatahes mingid poisid ja paar tüdrukut. Varsti tuli ka õpetaja ja lasi meid klassi sisse. Istusin siis 4-sse ritta mingi poisi kõrvale. Ta nimi on Matthias ja ta on jumala normaalne, nagu mul tunni lõpuks selgus.

Tund oli igal juhul megahuvitav. Klass on kogu keskkooli peale taseme järgi kokku pandud, enamus on viimasest klassist. Sain esimese õige sõbra, kellega ma juttu rääkisin. Ta nimi on Lucy (ma arvan, et kirjutatakse niimoodi, kuigi ma kindel pole, sest ma ei küsi kirjapilti inimeste käest) ja ta käib viimases klassis. Räägib väga hästi inglise keelt ja oli mul kogu tunni tõlgiks. Nimelt mu vene keele õpetaja on venelane vms ja kuna ma ütlesin talle, et ma olen 2 aastat vene keelt õppinud (sest mu vene keele oskuse kohta ei saa rohkem midagi öelda), siis ta arvas, et äkki oleks mu nõrgemas rühmas parem. Ma lasin Lucyl talle seletada, et ma olen vahetusõpilane ja et ma tulin prantsuse keelt siia õppima, et mul ei loe hinded, et las ma jääda. Ta oli siis nõus ja tund jätkus. Terve tund ma lihtsalt naersin, sest klass on seal tõesti megamõnus ja naljakas! Kahju, et ma nende enamustega koos samas klassis ei käi. Aa, seda peaks ka mainima, et mu vene keele õpetajal on marutaud. :)
Ta konkreetselt VAHUTAB. Ma ei tee nalja, see on midagi väga eksootilist. Ma vb kunagi üritan pilti teha aga ma ei tea, kuidas see õnnestub, sest Matthias seletas mulle, et vene keele tunnis ei ole hea mõte telefoni kotist välja võtta ja et ma MITTE MINGIL juhul ei annaks seda õpetajale ja blablabla.

Peale vene keele tundi hakkas jälle inglise keel, seal ma istusin niisama ja joonistasin ja mõtlesin kogu aja, et suurepärane, et mu inglise keele õpetaja on olnud Kaus, sest nagu, me pidime mingit lehte parandama, kus oli 50 valesti lauset või fraasi. Mul oli tehtud kõik ja kogu klass oli mingi 10-da lause juures heal juhul. Mu tundmatu pinginaaber üritas mu pealt maha teha, mis tal aga väga hästi ei õnnestunud vist, sest ma ei viitsinud kõiki asja välja kirjutada ja kasutasin Kertu eeskujul märgistamise süsteemi.

Õhtul käisime kinos, Public Enemies'i vaatamas. Ma lootsin, et Johnny ei sure filmi lõpus ära, aga võta näpust, ikkagi suri. Ja päris koledalt veel. Õhtu lõppes sõna otseses mõttes voodisse kukkumisega, sest päris läbi võtab filmi tõlkimine peas inglise keelest (audio) prantsuse keelde (subtiitrid).