20. september '09

Sõidan siis hetkel Lyoni poole, lõpetasin inglise keele ettekande. Hetkel edasi rohkem ei saa teha, sest ma sain kogu Wikipedia materjali läbi ja mul puudub internet, mis võimaldaks edasi otsida infot ja pilte.

Ma ei tea, vaevalt, et sellest uudistes räägib, aga praegu sõitsime just mingist õnnetusest kiirteel mööda. Õnnetus oli siis Pariisi suunas ja mingi väiksemalaadne, sest üks politsei ja kiirabi buss oli kohal, aga autode rivi enam nii väike polnud. Neid autosid seisis ikka kõva kilomeeter vähemalt. Väga hull.

Eilsest õhtust siis nii palju, et sõime ja läksime mingile hobuseshow'le, mis oli üle ootuste lahe. Ma kohtusin James'i emaga (James on Emilie [nende tütre] elukaaslane), kes on kogu elu hobustega tegelenud. Kunagi võitis võistlusi ja värki, kuni vanus hakkas segama ja nüüd ta siis õpetab uusi sõitjaid kui ka hobuseid välja. Igatahes, ta on inglane ja ma rääkisin taga suhteliselt pikalt isegi hobustest ja võistlustest, nii et sain üle pika aja korralikku inglise keelt ka praktiseerida. Võistlustest veel seda, et tegelikult on need võistlused jumala huvitavad, vähemalt Prantsusmaal, sest kõik elavad kõigile kaasa ja aplodeerivad iga õnnestunud hüppe peale ja üldse, kogu üritus oli hästi korraldatud, sest võistluste vaheajal olid igasugused show'd ja puha. Peale keskööd jõudsime koju ja muidugi läks mul uni ära selleks ajaks. Hakkasin muusikat kuulama aga mul oli suuremat sorti sügavamõttelisuse annust vaja, nii et ma hakkasin hoopis The Reader'it vaatama (siin kohal tänan Raini filmi eest, mis asetses Pärnu aegadest ikka mu l'ordinateur'is). Kuigi algus oli veidi teistsugune, kui arvasin, siis lõpuks kiskus siiski päris sügavamõtteliseks kätte, nii et läks hästi. Lõpuks sain ka magama.

Täna ärkasin 9 ajal. Pesus ja sööma. Panime asjad kokku ja käisime korra Versailles'. Läksime Versailles'i lossi vaatama, aga kuna see oli paksult turiste täis ja ilm kiita polnud, siis me tegime ainuke väikese tiiru ja ma jätsin kogu avastamise rõõmu endal millalgi kevadeks äkki. Siis läksime mingi onkeli 60-sele juubelile. Ta oli vist veidi puudega aga see oli nii armas, et kokku oli kogunenud ligi 30 inimest ja kõik hoolitsesid ta eest. Kohe oli näha, et kõik hoolivad temast.
Smalltalk'isin (sest millekski enamaks ma hetkel rohkem võimeline pole) veidi ja võtsime siis istet megapika laua taga. Tehti siis nooremate nurk ühte otsa, et mul oleks ka võimalus rääkida. Ma olin siiski noorim ja kõik teised noored olid vanuses 23-30midagi. Rääkisin juttu ja õpetasin veidi eesti keelt neile. Toitu oli meeletult, alustades eelroaga (mille üheks osaks oli ka sushi, mida ma isegi sõin!) lõpetades erinevate aafrika toitudega, sest pidu toimus nende aafrikainimeste juures, kellest ma teile eelmisel/üleeelmisel nädalal rääkisin. Lõpetuseks oli oh, kas tõesti ainult 3 erinevat torti. Muide, mulle taheti mitu korda valada veini, sest nad vist ei saanud aru, et ma ei joo seda. Kuigi ma alguses jõin mingit ülihead šampuse-kokteili. Ma kahjuks ei saanud aru nende jutust, millega seda segatud oli, aga see oli nii hea. Muide, üks nendest nn noortest oli ka see väga tagasihoidlikum inimene, kellest ma ka rääkisin. Ta nimi on Sylvain(?) ja täna ta isegi julges veidi vabamalt olla. Ehk mängis asjaolu see, et ta oli oma (ema) kodus. Ma rääkisin veidi taga juttu isegi ja lauas istus ta pmst täpselt mu vastas, mis tähendas seda, et kogu lõunasöögi aja ta jälgis mind. Aga mitte sellise creepy-ahistaja pilguga vaid sellise õnnetu pilguga. Ta suutis isegi mind piinlikust panna tundma. Sest sünnipäevalapsele kingiti selline sünnipäeva raamat, kuhu kõik kirjutasid enda sünnipäevad sisse. Ka mina pidin tegema seda. Muidugi hüüdis ta sünnipäevalapsele, et vaata 29. veebruari üle laua ulatuse. Veidi embarrassed tunne tekkis. Kogu sünnipäeva kohta mainiks veel, et see oli täitsa prantsuslik üritus, kus oli vähemalt 3 erinevat põlvkonda koos. Kahju, et väikesed lapsed puudusid, oleks saanud kellegagi keelt harjutada. Aga eks neid leidub järgmine nv kindlasti Šveitsis. :)

Pärast sünnipäeva oli väike trip Annika juurde. Appi kui hea oli üle pika aja jälle eesti keelt rääkida. Kuigi aega oli väga vähe ja väga vähe sai räägitud, oli nii hea tunne kedagi tõeliselt tuttavat kohata. Mainiks seda, et kuigi Annika elab suhteliselt pisikeses kohas, on see tegelikult väga ilus. Ja üks kord väga on vähe öeldud. Sinnasõit hõlmas mõnusat vaadet alla orgu(?) ulatavale metsale ja üldse, väga numps koht. Host-ema oli tal ka hästi armas ja Katat (Ungari vahetusõpilane) oli ka meeldiv näha üle kuu aja.

Ega rohkem polegi midagi. Varsti (paari tunni pärast ehk?) Lyonis, siis tuleb ettekanne lõpetada ja magama minna. Homseks presentation'iks peaks olema ikka korralikult puhanud.