15. september '09

Täna oli jälle 10-ks kooli. Esimene tund oli vene keel, mis oli nii naljakas. Terve tunni rääkisime Lucyga juttu. Vahepeal õpetas ta mulle prantsuse keeles paar halba sõna, et ma vajaduse korral oskaks öelda midagi. Vahepeal tegime ülesandeid ka kaasa. Ma avastasin õpikute kätte saamisel, et taga on kõikide ülesannete vastused olemas, Lucy seda ei teadnud. Ma tegin siis kõik sealt maha ja ta imestas, et kuidas ma oskan, hullult mõtles kaasa ja kontrollis mu pealt. Kui ma näitasin talle, kust ma need sain, siis oli tal tegemist küllaga, et õpetajale silma hakata selle lausega, mida ta tegelikult ka oskas prantsuse keeles öelda. Sain ka mina vene keele tunnis esimese vastamisega hakkama ja täitsa positiivselt. Ülejäänud tunni rääkisime ja tegime nalja. Ma üritasin tal tuju veidi üles tõsta, sest ta poiss jättis ta pühapäeval maha, täiesti lampi nagu ja ta parim sõbranna on hetkel USA-s vahetusõpilaseks, nii et ta polnud kellegagi rääkinud vist sellest. Ma ei tea, miks ta mulle sellest rääkis, aga noo, tore, et ta usaldab mind piisavalt. Ma arvan, et ta on aru saanud, et ega mul ka väga lihtne pole, keelebarjäär ja uus elu nii järsult ja kõik see.
Siis oli prantsuse kirjanduse grupitund, kus ma sain õpetajalt hästi palju kiita, sest mul oli kodune töö tehtud. A4, mõlemalt poolt paksult kirjanike nimesid täis. Ülesanne oli siis sellest 600-leheküljelisest raamatust välja otsida iga kirjaniku kohta sajand, millal ta tegutses; tähtsamad teosed; žanr ja mouvement (liikumine siis eesti keeles?). Igal juhul oli tööd küllaga noo nii ainult 50 kirjanikuga läbi viimase 10 sajandi äkki?

Peale seda läksime Sarah, Lou, Léa, Luci ja veel 4 inimesega sööma. Mainiks ära, et Prantsusmaal on hea koolis süüa. Inimesed on mõistlikud ehk trügimist ei toimu. Kuigi vist ei saakski toimuda, sest valve on päris suur. Koolilõuna on ainult 4-käiguline. I'm not kidding. Ja aega on ka piisavalt. Täna oli näiteks 2 tundi mul pausi vahepeal. Tegelikult kulus söömisele ainult tund, ülejäänud tunni olime õpperuumis. Tavaline klass, 4-sed lauad ja kõik tegelesid oma asjadega.

Siis oli veel üks prantsuse kirjandus, seal midagi ei toimunud. Mata, kus me tegime exeliga mingit ülesannet. Oh, hea tunne oli jälle minna mõtetes Viimsi kooli 7. või isegi veel varasemasse klassi tagasi, kus me õppisime seda. Kuna ma surin igavusse, siis ma võtsin paindi lahti ja hakkasin mosaiiki joonistama. Kuna ma olin suutnud valida nii hea koha, klassi esimeses arvutireas, siis ma pidin jälgima, et õpetaja ei näeks, et ma tegelen kõrvaliste asjadega, sest mind hoiatati, et mata õps on range sellise koha pealt. Jälgisin ja jälgisin, lõpuks enam ei viitsinud, värvisin niisama seal kastikesi. Äkki seisab õpetaja mul kõrval. Ma mingi, jess, seda nüüd küll vaja polnud. Ma ei tea, kas ta ei näinud või ta lihtsalt ignoreeris või andis andeks mulle, aga ta ei öelnud mulle midagi ja hakkas Opheliéga rääkima. Ma olin päris segaduses ja vaatasin ringi. Kui ma nägin, et Hedi naerab täiega, siis jõudis kohale, et see on hetk, kus peaks ka nüüd naerma. Ma mõtlesin, et peaks Hediga veidi juttu rääkima ja suhtlust aretama, sest ta tundub täiega huvitav ja naljakas olevat ja 3x on juba see olnud, et me mõlemad oleme vene keele klassi ees ja ootame teisi inimesi rühmast, sest me oleme ainukesed meie klassist, kes valisid vene keele. Aa, kes veel aru ei saanud, siis ta on poiss, mitte tüdruk. Siin on üldse mingid imelikud nimed kõigil, ma ei tea, mis neil sellega on.

Siis oli ajalugu ja peale kooli läksin endale mingit megasuurt mappi ja lehti ostma, sest tuli välja, et mul pole siiski kõik asjad ostetud. Sõitsin jälle metrooga palju, sest vihma on terve päeva sadanud ja mul tõesti polnud isu vihma käes ilma vihmavarjuta töllerdada. Palju mugavam on kasutada metrood, mis on heas kuivas kohas ja kiirem ka. Lõpuks jõudsin siis koju ja rääkisin host-parentsitega juttu. Nad kiitsid, et ma olen ikka tublist arenenud nende 2 nädala jooksul. Et ei anna võrreldagi sellega, kui ma Prantsusmaale tulin alguses. Rääkisin neile siis oma päevast ja sellest, kuidas ma Eestis tavaliselt kõndides söön ja et Eestis enamasti ei söö pered kõiki oma söögikordi koos. Nad olid täiesti vapustatud ning sellest veel eriti, kui ma ütlesin, et Viimsis on 20-minutiline söögipaus. Vist ei anna võrreldagi mu esmaspäevase 3-tunnisega.

Nii palju uut infot siis veel, et see nv. lähen Pariisi ja Pariisi regiooni. Happy-happy-joy-joy.

Nüüd aga magama!