19. september '09

Täna hommikul ärkasin kell 9 äratuse peale, sest ma ei olnud päevaplaaniga kursis ja midagi maha ka ei tahtnud magada. Käisin siis pesus ja alla sööma. See oli nii armas, et mu host-mom oli võtnud mulle KIRI-t kaasa. See on selline määrdejuust väikestes pakikestes, mis on tegelikult väikestele lastele mõeldud, aga see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea lihtsalt. Mu totaalne lemmik. Sõime ära, mängisin Upsie'ga veidi ja siis käisin host-momiga koos Upsie'ga jalutamas. Ta tutvustas mulle naabruskonda ja sain teada, et tegelikult ei olegi nad nii Lyonlased, kui ma arvasin. Tuli välja, et nad elasid ligi 30 aastat siinsamas ja kolisid host-dad'i töö pärast Lyoni. Ja lapsed on kõik paikseks jäänud, mitte vastupidi, nagu ma alguses arvasin. Läksime siis tagasi ja kohe startisime supermarche poole. Saime nende poja ja pojapojaga kokku, ostlesime veidi, käisime selle poja juures, sest Emily tahtis täna ise seda pisikest toita. Siis tulime koju, sõime mitu tundi, käisime sellel lahedal turul, millest ma teile alguses rääkisin ja nüüd olen home alone, tegelikult küll alone at Emilie's place ja kirjutan blogi. Eks ma jutustan teile homses blogis, mis õhtul juhtus, sest mu host-vanemad just saabusid.

Eilsest pean seda veel rääkima, et peale mu aku äkksurma läksime sööma. Ma sõin uskumatult head kanawokirooga või midagi taolist. Veel üks tõestus, et Prantsusmaal osatakse süüa teha, kui isegi igas route-restoranis on ülihead toidud. Restoranist välja tulles oli juba täitsa pime, ja tähed paistsid ja mu süda sulas. Ja siis ma rääkisin enda host-vanematele, et mu lemmikosa päevast on öö. Ja ülejäänud tee Pariisi ma kuulasin muusikat ja silmitsesin tähistaevast nii palju, kui see võimalik oli mööduvate autotuledest sõltuvalt.