10. september '09

Tegelikult on nii, et ma ei oska teile midagi kirjutada. Ma pole 4 päeva ühtegi rida kirjutanud ja ma ei oska eristada enam sündmusi. See kord ma lajatan teile lihtsalt erinevate seosetute faktide ja juttudega, ja kunagi paari päeva pärast saate õiget blogi lugeda.

Esiteks, mis on kõige tähtsam, ma olen endale mõned sõbrad juba leidnud (2 vahetusõpilast USA-st ei lähe arvesse). Igatahes, peale Lucy (see lahe tüdruk vene keelest ja tegelikult ta nimi on Lucie aga ta eelistab y-it) on mul tekkinud mingid sõbrad ka klassist. Eile käisin 2 klassiõega – Lou ja Sarah – linnas ja värki. Sõime, käisime poodides ja vaatasime ringi. Ma mainin ära vahepeal, et ma pole kunagi näinud, et keegi sarnaneks kellegagi NII PALJU. Ta on konkreetselt Katherine Heigl, väga hull. Okei, ta on brünett aga muidu näojooned on täpipealt samad. Teemast mitte kõrvale kaldudes, hakkasid nad mind siis Gare PartDieu'sse viima, sest sinna saab 2 erineva metrooga ja kuna mul polnud kogemust selles vallas, siis nad otsustasid kindlameelselt, et nad saadavad ära mind. Läksime siis Bellecour'is ilusti maa alla, metroo sõidab ette, nemad astuvad sisse, hakkan mina ka minema ja siis LÄHEVAD UKSED KINNI. Jah, my first time ja mingi next level fail. Sõidab siis metroo mu kahe sõbraga minema, ma jään sinna. Käisin siis 3 metrootöötajat läbi, enne kui leidsin onkeli, kes rääkis inglise keelt. Siin kohal annaks ühe kasuliku tip'i teile. Kui te olete Prantsusmaal ja te peate abi küsima, siis minge alati võimaluse korral neegri juurde. Ma võin isiklikust kogemusest selle viimase nädala jooksul väita, et nemad oskavad enamasti alati inglise keelt. Anywayz, rääkisin siis selle töötajaga, ta juhatas mind veidi ja siis ütles jumala kurva häälega, et ta nägi, kuidas mu sõbrad ära sõitsid. Läksin ka siis metroo peale lõpuks ja jõudsin omal käel kohale. Lou ja Sarah otsisid mind ülikaua ja siis kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli mul levi ja nad said kätte mind ja nad said südamerahus koju minna. Tegelikult mitte nii südamerahus, sest täna hommikul, kui Sarah mind koolis nägi, siis ta kallistas mind mingi 2 minti, et ma terve olen.

Peale sellist vahejuhtumit oskan ma nüüd igatahes väga hästi metrooga sõita ja täna ride'sin ka ringi sellega veidi.

Räägin siis veidi klassist. Ma panin eile tähele, et mu klassijuhataja on EHTNE prantslanna, sest ta oli eile umbes 6 cm-iste kontsadega, tal oli käekott, õlakott (mappide ja päeviku jms jaoks) ja tal oli veel sületäis mappe käes. Ja ta kõndis rahus mööda väga ebainimlikke teid ringi, see juures oli tal nägu nagu kannaks ta sporditosse. Lisaks ta on mingi megapeenike ja see on kõige lahedam, et tal on vasaku randme peale noodivõti tätoveeritud.
Klassikaaslased? Sarah ja Lou on väga lahedad. Siis neil on selline 5-ne kamp, kus on ka veel üks pisike tüdruk, kellel on väga imelik nimi, ma ei oska seda isegi järgi öelda. Siis on üks tüdruk hästi ilusate lokkis juustega, mul on mäluauk ja ma ei mäleta ta nime. Ja siis on üks poiss, Luc (ma taaskord arvan, et kirjutatakse nii), kes on täpselt nagu Erik. Ta teab kõike ja ta on megatark, aga siis ta teeb kogu aeg huumorit ja üldse, kui te näeks, siis te saaks aru.
Siis peale selle 5-se kamba on veel Ophelié, kes on tumedanahaline (ja räägib suht väga hästi inglise keelt!!!) ja väga sõbralik. Ma õpetasin talle eile eesti keelt natuke ja vuristasin talle paar lauset Õ-de ja Ä-de ja Ü-dega ja ta oli megaconfused. Aga, ei, ta on lahe.
Siis on paar pliksi, Clhoé (esimesest päevast koolis) ja Charline ja keegi kolmas veel, kes ei räägi inglise keelt ja kes üritavad nii väga mu sõbrad olla aga see ei tule hästi välja.
Ja siis on veel üks tüdruk, kelle nime ma ei taha ausalt öeldes isegi teada. Ta on selline väga next level piff, ütleksid enamus Viimsi poisse tema kohta, sarkasmiga muidugi. Ta pidi olema mingi väga imelik ja igasugu jutte välja leitutama (hmm, mulle tundub, et igas klassis on selline, hinthinthint). Sarah rääkis, et tal pidi mingi silmahaigus olema, et see on ravitav, et tal oli see väiksena ja tal raviti see ära. Et absoluutne keeld on TV-le ja arvutile. Ja muidugi see nextlevelpiff käib enda arvutiga koolis. Selline pisike valge Asus. MILLEL ON TULNUKA KLEEPSUD PEAL. Ma arvan, et see ei vaja enam kommenteerimist.
Aa, ja siis mul käib klassis monokulm ka, Raphael. Minu silmis ta on french Oomen. :)
See väärib märkimist, et mul käib klassis 5 poissi. Klassis on 27 õpilast. Küsisin eile Sarahlt ka, et miks meil nii vähe poisse on ja siis ta seletas, et me oleme keeleklass ja et paljud poisid valivad meie paralleeli, teadusklassi.

Koolist veel nii palju, et sööklas on väga head toidud, üldse, ükskõik, kuhu sa lähed, seal on hea toit. Jaa, hommikuti, mul on ikka tükk maad tegemist nende kultuuriga, kui peab kõigile bisou tegema.

Siis, mis veel. Mul on ka nüüd Prantsusmaal number ja portable (nagu nad cellphone kohta ütlevad). Ja on isegi sõpru ja SMS-e ka, sest siin on neil tavaks mitte helistada.
Istun hetkel enda toas ja kõlgutan mõtteid, millest veel rääkida. Öise Lyoni helid on väga kutsuvad. Ma millalgi üritan ikka minna trippima, kui ma leian mingi sõbra, kes tuleks kaasa, sest üksi nagu ei kutsu väga. Kui mul mingid puud vaadet ei blokiks, siis läheks väga hästi ja ma saaks kogu aeg Lyoni imetleda, aga noup, nii hästi ei lähe.

Aa, millalgi ostsin mitu Coelho raamatut prantsuse keeles. Nv-l võtan aega ja hakkan lugema ja väikestviisi (khm! Jajah) tõlkimistööd tegema. Muidugi oli üks raamatutest „11 minutit“. Väga ootan juba selle lugemist.

Praegu tuli meelde, et Regina mainis oma blogis, et prantslastel pole joonelisi vihikuid. Nõustun sajaprotsendiliselt ja mainin ära, et neil on kõige vastikuma prindiga paberid vist ever. See on selline ruudustik, mis üritab olla jooneline paber. Väga häiriv silmadele ja väga ebamugav kirjutamiseks.

Kõigile, kes armastavad sooja, veel teadmiseks, et mul oli eile/üleeile pool 7 õhtul varjus 38 kraadi sooja. Mingi kuumalaine tabas äkki, väga hull oli ikka.

Tänasest nii palju, et tutvustasin enda host-momile ligi tund aega Eestit. Rääkisin veidi ja näitasin Lennart Meri pilti ja wikitasime teda ja näitasin talle läbi Google Mapsi Rohuneemet ja Viimsit ja väga lampi leidsin üles ka mingi video Viimsi koolist. Ta kiitis ja pärast host-dad kiitis ka.

Rohkem nagu polegi midagi rääkida. Ootan Šveitsi juba. Üks õhtu vaatasime sellel suvel tehtud pilte nende reisist sinna. Ütleme nii, et ootan nüüd kõvasti rohkem.

See tuli ka veel meelde, et kirjutasin üks päev prantsuse keele kodust tööd, 2 a4 Prantsuse kirjanikest, mis sajand ja kuulsamad teosed ja mis mouvement jms. Ja äkki kuulen, et keegi mängib jube ilusti klaverit. Lõpetan kirjutamise ja kuulan. Üle 5 minuti kuulan ja siis saan aru, et see on mu host-dad, kes mängib. Ma arvasin, et see klaver on neil iluasjaks korteris aga tuleb välja, et polegi. Ta ikka mängib, mitte päris iga päev, aga üle päeva või nii. Ja ta on ülinunnu suure lipsuga noodimapp seal ja see sisaldab ka hiinakeelset nooti. Jeps, ja ta mängis seda mulle. Ma olin hämmelduses, see on ikka midagi väga lahedat. Ja siis ta ümiseb ja vilistab kogu aeg iga sugu laule. Just täna vilistas ta pool Te Deum, Prelude'e koju jõudes.

Aga nüüd pean ma lõpetama, sest ma ei oska millestki kirjutada ja väss olen ka.