2. september '09

Täna oli jälle luba magada kaua. Magasin siis poole 10-ni ja mõtlesin, et see ei ole reaalsus. Ma magasin üle 11 tunni. Eelmine aasta (kooli ajal) ma magasin kolme päeva peale vaevalt nii palju. Ja ei, Kertu, ajataju ei ole mind tabanud. Ma olengi lõpuks eeskujulik tütarlaps. Lähen inimlikul ajal magama ja õpin iga päev hoolega. Imesid juhtub.

Peale ärkamist teatas host-mom, et tal on rendez-vous ja et ma jään nüüd üksi koju. Ma olin alguses šokeeritud. Ma polnud midagi sellist oodanud. Tema läks siis ära ja ma jäin hommikust sööma. Sõin siis ära ja mõtlesin, et peaks Joni mängu pildid üles laadima. Mõeldud, tehtud. Koristasin siis laua ära ja käisin pesemas ja hakkasin prantsuse keelt õppima. Ja täna, enda üllatuseks, ma olin täiesti sillas selle õppimisest. Sest host-mom jättis mulle laua peale sellise karbikese, mille peal oli kirjas „HAIKUS Le Printemps“. Ma mõtlesin, et haikude kirjutamine on üks maailma viimastest asjadest, mis ma siin teen, aga nagu näha, siis ma eksisin, sest jah, ma tõepoolest kirjutasin haiku. Tegelikult, see oli rohkem kui haiku, see oli mingi 2-kordne-haiku-pooleldi-luuletus-pooleldi-mingi-imelik-kirjand. Ma tõesti ei tea, kas ma julgen teiega seda jagada, sest nagu ma näen, siis mu blogi on päris külastatav (mitte, et see halb oleks, vastupidi) ja noo, ma olen alles oma tagasihoidliku kirjanikukarjääri alguses.
(HAHAHHAA, mis lame nali. Ma tean. Sorry, ma pole peaaegu, et nädal aega ühtegi nalja teinud ega kuulnud. Loodan, et annate andeks.)
Aa, ja siis kuulsin ära ka Lyoni signaali, mida lastakse iga kuu esimesel kolmapäeval. Päris jube signaal oli aga ma arvan, et päris jube tunne võib olla aasta pärast seda viimast korda kuulda.

Pärast loomingulist hommikupoolikut läksime siis Georgette'iga mulle kohustuslikku turistitrippi tegema. Käisime vaatasime kuskilt vaataplatsilt Lyoni linna ära (WOW, ma ütlen, WOW). Läksime vaatasime mingit treppi. Ma ei saanudki aru, mis selles nii erilist oli. Nägin Lyoni teletorni ära. Ma eeldasin ikka kõvasti kõrgemat, kui Tallinna oma, aga Tallinna oma kõrval polnud see midagi. Tallinna oma siiski stays (Kertu, tagasi tulles lähme esimese paari päeva jooksul Padrikusse jalutama, I promise). Siis käisime veel mingil vaateasjal ja siis läksime Notre Dame de Fourvière kirikusse (www.Fourviere.org). Ma arvasin alguses, et see pole midagi erilist. Et okei, hea koha peal on ja need üksikud mosaiigid avaldasid natuke muljet ja see ka, et neil oli seina peal eesti keelne Neitsi Maarja palve vms. Aga siis ma astusin põhisaali ja mul jäi konkreetselt suu lahti. Pärast mõningaid sekundeid ma suutsin ära tajuda, et okei, nüüd oleks äkki tark tegu panna suu kinni, enne, kui keegi pilti teeb ja kuskile väga häbiväärsesse kohta saadab. See oli ikka midagi väga suurejoonelist. Isegi mina, tulihingeline ateist, olin vapustatud. Nende väga armetute piltide pealt ei saa te elu sees aru, miks ma nii vapustatud olin. Seda peab ikka oma silmaga nägema.

Peale kirikut läksime amfiteatrit vaatama. Ja siis tabas mind tõepoolest tõsiasi, et mu kool on next level, kui ma nägin oma kooli seal samas kõrval. Selle peale ei oskagi nagu midagi öelda.

Lõpuks tulime siis koju ja tegime host-momiga õhtusöögi valmis. Sõime ja magama.



Notre Dame de Fourvière.


Pilte vaateplatsilt.

See armetu teletorn.

Pilte kirikust.

Kool siis pruuni katusega.

Amfiteater.