It's not goodbye.: 13. september

Okei, see nädal vist kirjutamisega nii hästi ei läinud. Üldse ei olnud tuju kirjutada, ma ei tea miks. Väga imelik igatahes.

Just jõudsin Lyoni vanalinnast tagasi. Seal oli mingi üritus ja laat ja käisime vaatamas ja kuulamas suupillimängijaid. HÄSTI palju inimesi oli, kõik tänavad olid igal pool paksult rahvast täis, samamoodi nagu kõik söögikohadki. Kaamera oli kohustuslikult kaasas, kuigi mu pika objektiiviga andis ikka vahepeal mängida.
Host-mom ostis endale igasugu käsitöö potte ja asju. Enamuse selle aja, kui nad host-dadiga ringi käisid nende lettide vahel (mida oli 131, nagu ma õigesti aru sain), olin mina ühe leti juures, mis ei müünud käsitöö potte või suupille. Muidugi müüs see lett pilte. Mitte niisama pilte, aga kõiksugu vanu pilte alates fotoaparaadi leiutamisest ja ülivanu postkaarte, plakateid ja rahatähti. Nii lahe oli vaadata ja ma oleks isegi ühe ostu teinud, aga mul polnud rahakotti kaasas ja nende käest ka ei hakanud raha küsima. Eks peab järgmist sellist sündmust ootama.

Reedest vist on ainult seda rääkida, et sellel päeval ma mõistsin, et mu vene keele rühm on kõige lahedam kogu kooli peale. Ma tajun veidi juba piisavalt keelt, et aru saada naljadest ja neid ei ole vähe. Kogu rühm on HUUMOR, välja arvatud last row, kes on veidi imelikud ja ei räägi kunagi ja ei naera ühegi nalja üle. Õpetaja on nii armas, kuigi ta on marutaudis ja veidi khm, imelik. Igatahes, 22. septembril tuleb meil eelmise aasta baci (see on see HUGEHUGEHUGE kõikide ainete eksam aasta lõpus) teksti peale töö ja õpetaja siis tuli minu juurde ja seletas mulle nii lihtsalt kuidas oskas, et ma ei pea tegema seda, et ma pean sellel tunnil kirjutama endast talle jutu. Ja mitte vene keeles vaid prantsuse keeles. Ma olin mingi whaaat? Impossible!. Aga noo, nii on. Lahe, eks? :)
Õhtul vaatasime host-momiga Miss Marple't, mis kestis sada aastat ja peale mida oli küll reaalne unekas.

Laupäeval magasin kaua, mingi 11-ni ja ärkasin üles, sõin hommikust, käisin host-momiga boulangerie's saia ostmas ja õppimas mida ja kuidas öelda, sest ma pean vist iga laupäeva hommikul seal käima hakkama. Siis tulime koju ja nad läksid ära. Olin paar tundi kodus, korrastasin veidi kappi ja tegin kirjutuslaua korda. Eemaldasin siit mingi maali ja raadio ja pudipadi ja nüüd asetseb mu laual konkreetselt raamatukogu. Mul on täpselt 9 sõnaraamatu neljas erinevas keeles ja veel ligi 20 raamatut + veel paar suurt mappi ja mõned vihikud for school. Koristasin veits kööki ja siis nad tulid koju. Sõime, mängisime host-momiga tund aega mingit väga kaasahaaravat sõnamängu internetis ja õhtul mingi 10 ajal läksime kinno. See on nii ulme, et siin maksab õhtune pilet rahvusvahelises(!!!) kinos vähem kui Eestis päeval. Aga ma ei nurise, ütleks selle peale. Käisime The Ugly Truth'i vaatamas, niiiiiiii hea film. Thumbs up! Host-mom kiitis mind hea filmivaliku eest ja host-dad naeris suhteliselt palju, nii et valik oli tõesti õnnestunud eile.

Täna hommikul ärkasin ja avastasin, et mind on jälle üksi koju jäetud. Nad läksid kirikusse, mis iseenesest on üllatav, sest nad ei ole kordagi veel enne käinud.

Mis siis veel? Mmh, melonitest ma polegi teile veel rääkinud. Ma olen täielik meloniarmastaja nüüdsest, sest siin ei ole mingid vastikud valged nagu Eestis, vaid mõnusad mahlased tumeoranžid ja niiiiiiii head lihtsalt.

Aa, ja siis veel seda, et YFU called me ükspäev. Lyoni oma siis. Küsisid, kas kõik on korras ja siis see Lyoni organisaator rääkis, et 10-11 oktoober lähevad kõik Rhone-âlps'i piirkonna omad tema maakohta mingile üritusele ja rääkis pikemalt sellest. Arvestades seda, et mu piirkonnas on need 2 lahedat poissi Mexicost ja USA-st võib see päris fun üritus tulla. Paar Soome tüdrukut vist oli ka.

Praegu ma aga host-momi aitama ja eks näeb, kuidas mu järgmise nädala kirjutamine edeneb.

Kõikidele, kes muretsevad, et ma ei kirjuta üldse, don't worry. Mul on kõik hästi ja korras, nii et ühtegi põhjust muretsemiseks pole.

NB: Kuna Prantsusmaa kaart läks mu telefoni (pildid, inimlikud helinad, jms), siis Eesti number on aeg-ajalt sees, kui vajadus tekib.

NB2: Avastasin just, et mu kõrvalmaja aias on pingpongi laud (mu akna all pmst) ja seal on viimased pool tundi mängitud ning sellega kaasneb selline meeldiv ainult veidi-veidi-veidi häiriv heli. :)

Pilte tänasest siis: