It's not goodbye.: 24. september '09

Tänane läheb ajalukku kui esimene päev, millal Yaz esimest korda Prantsusmaal streiki nägi. Lyonis on nüüd selline lugu, et TCL otsustas täna bussidel-rongidel-funiculairedel-metroodel mitte sõita ja noh, mina kogu päeva jooksul ühtegi bussi ega midagi ei näinud, aga Jessie käest kuulsin, et funiculaire oli siiski vist 8-9 ajal paar ringi teinud ja paar bussi oli isegi Lyoni kesklinnast väljaspool sõitnud.

Igatahes, sain host-momiga Luzy'sse (see peatus, kus ma bussi peaks idee poolest vahetama) ja ma olin juba kursis ideega, et 99% tuleb mul kõndida kooli. Ega midagi hullu polnud, promeneerisin mööda tänavaid, kuulasin muusikat, imetlesin Lyoni ja muigasin, kui nägin seda korralagedust, mis liikluses valitses. Ma homme ehk üritan isegi pilti teha sellest, sest täna üldse kohe ei viitsinud. Jõudsin õigeks ajaks kooli, surin 2 tundi ajaloos. Ma vist ei maininud, et meil oli eelmine neljapäev tunnikas. Ma jõudsin ainult kõikide sõnade eesti keelsed tähendused kirjutada ja paar küsimust eesti keelde korralikult tõlkida. Õpetaja andis siis lehe tagasi ja üles nurka oli vaadatud kirjutatud. Juhtub.

Peale ajalugu oli vaba tund, käisin koolist 100 meetrit asuvas pargis ja üritasin veidi oktoobrikuu Cosmost artikleid lugeda. Teel sinna katkestas mu teekonda taaskord üks armas prantsuse mees, kes lihtsalt pidi muga vestlema ja küsima, kas ma ei tahaks teda endale poisssõbraks. Millegi pärast tõmbab blond juuksevärvus neid väga ligi, rääkisin hiljem Lucy'le ka sellest. Ta ütles, et jah, Prantsusmaa siiski. Siis hakkas vene keel – lihtsalt parim tund, for real. Ajasime Lucy'ga väga palju suhtejuttu, ma ei teagi, kuidas täna teema nii suhetega seotud oli. Pean ära mainima, et Lucy'l on uus poiss (pole vaja imestada, neil käibki niimoodi see siin) ja siis Lucy pidi veidi kosjamoori enda heas tujus mängima. Nalja sai, õpetaja veidi kurje pilke sai ka tunda ja huumorit sai kõvasti rohkem, kui veidi. See oli eriti lahe, et me rääkisime kogu tunni ainult prantsuse keeles. Mina küll pideva sõnaraamatu abiga ja Lucy mu vigu parandades, aga siiski. Ma juba saan isegi pikemaid ühtse teema vestlusi peetud. Kahjuks saavad kõik head asjad otsa ja vene keele tund sealhulgas. Sain siis Jessie ja David'iga kokku kooli juures. Kuigi meil oli eelmisest nädalast plaan see neljapäev Lyoni minna avastama ja veidi poodides ringi vaadata, siis lõpuks kõrvetava kuumuse ja streigi tõttu jäi seekord minemata. Käisime, sõime ja läksime parki enda ülejäänud 2 vaba tundi veetma. Mitte sellesse parki, kus ma enne käisin, vaid sellest veel 100 meetrit edasi. Ma lihtsalt armastan fakti, et siin on iga nurga peal park, Elisaga oleks siin suurepärane oma hipiaega veeta. Igatahes sai absoluutselt kõikidest headest USA toitudest räägitud ja kõigest muust ka. David üllatas mind väga positiivse kommentaariga (peale selle, et ta kiitis mu inglise keele oskust, mis on minu arvates miinustes hetkel due to French) „Kuidas sa nii paljusid USA toite ja videosid ja sõnu/väljendeid ja kõike muud tead?“. Peale seletamist, et ma vaatasin Eestis ikka omajagu internetist USA sarju ja filme ja asju, sai talle selgeks, kust ma oma USA-teadmiste-pagasi olen kogunud.
See oli ka veel megaarmas, et David tegi väga positiivse komplimendi eestlaste kohta. Enne parki minemist otsustasime ühest poest läbi käia ja pidime selle jaoks pisikesest mäest üles kõndima. Jessie vingus, et oleks võinud ikka minna Lyoni peale, et ei peaks praegu siit üles minema. Ja siis ma küsisin, et aga pärast peaks me mingi 70x hullemast mäest üles tulema, et see oleks parem? Ja siis ütles David: „Vanessa, vaata, me oleme Jessiega ameeriklased, me mõtleme ainult sellele, mis on praegu, me ei mõtle tagajärgedele. Sa oled aga eestlane ja mõtled korralikult ette ja oskad niimoodi paremini tegutseda.“ Minu arust väga armas. :)

Pargis istusime, rääkisime veel paljupalju juttu ja pildistasime ka veidi. Lõpuks hakkas füüsika. Käisin siis see aasta esimest korda seal tunnis ka ära. Väga erinev on ikka Prantsusmaa kool Eesti omast. Siin on pooleteise tunni jooksul enamus ajast suunatud ikka katsetele (tegime mingeid valguskiirte katseid jms) ja siis vahepeal kirjutasime ka midagi. Noh, mina ei kirjutanud aga Chloé kirjutas ja ma kirjutan homme tema pealt endale konspekti maha.

Peale seda oli host-mom mulle järgi tulnud, mis oli temast nii armas, sest väljas oli megakuumus jälle ja kojukõndimine oleks veidi kõrvetav olnud.

Õhtul sõime (siin vist ei jää kunagi ükski söögikord vahele) ja rääkisime pikalt juttu jälle. Täna näitasin host-dadile Emily Bear'i videot, seda kus ta Ellen DeGeneres'i lugu mängib ja ega rohkem midagi väga põnevat ei juhtunudki. Nüüd kirjutan teile siin blogi ja nuputan, mis riided ma peaks Šveitsi kaasa pakkima.