27. september '09

Hetkel on küll täielik kirjutamisblokk peal, nii et Šveitsist räägin ma teile täna punktidena.

• Fribourg'is on megahea šokolaadivabrik-pood, kus me käisime host-dad'iga šoplemas ja kust ma leidsin ka Jack Daniels'i šokolaadi.
• Oman nüüd ametlikult cathédrale St-Nicolas'e templit Fribourg'i postkaardi peal, sest iga linna kohustuslik must-go on kirik.
• Mille järgi tunned Šveitsi ära? Igal pool on lilled – kõikide majade akna ääred, ukse esised, linnakeste teede ääred, ringteed, kuhu iganes panna saab. Lipud – valdavalt iga maja ees lehvib Šveitsi lipp ja regiooni oma on ka suht paljudel. Lehmad – kõik teede ääred ja põllud on paksult lehmi täis ja vaikusest vist Šveitsis juttu ei tule, sest mina kuulsin küll igal pool ainult seda kelladeheli, mis nendel kaelas rippuvad kellad teevad. Inimesed usaldavad üksteist – päris imelik oli vaadata külakestes aia ääres putkat, kus said puuvilju nt. osta, kuigi kedagi seal kontrollimas ei olnud, paned lihtsalt raha sinna ja kõik. Kollased ülekäigu rajad – nüüd võiks keegi mulle seletada miks? näiteks.
• Šveitsi järved. Lac de Neuchâtel'i juurde jõudes tahtis küll süda saapasäärde sulada ja Lac Léman oli ka päris ilus vaatepilt. Mõlemal hetkel mõistsin, et ma olen ikka täielik vee laps ja Kalad on ainuke võimalik tähtkuju mulle ilmselt.
• Sidruni Nestea. Šveitsis müüakse, Prantsusmaal mitte. Mis te arvate, kas ma ostsin? Muidugi on vastus ei, sest tumbajumba nagu ma olen, ei mõelnud ma sellele tol hetkel.
• Host-mom'i venna sünnipäev. Koht oli kergelt suurepärane – ainult nii 1200 meetri kõrgusel asuv suusamajake. Vaade mingile linnale, ümber laiumas kõrged mäed. Lund ja seltskonda oleks ainult veel vaja olnud. Tee oli päris jube – siksakitamist 2 meetriste vahedega ma ei kujuta ette isegi mitusada meetrit järjest üles. Müts maha nende eest, kes sellega hakkama on saanud. Inimesed, neid oli palju (40 ringis midagi) ja kõik rääkisid megakiiresti ja osad ka Šveitsi dialektiga – ehk mitte väga palju suhtlust eile õhtul.
• Šveitsi numbrimärgid. Väga lahe, et neil regioon on ka peale märgitud.
• Autod. Üllatavalt vähe Prantsuse autosid. Ja üllatavalt palju ilusaid autosid. Ja väga positiivselt üllatavalt palju z4'sid.
• Mainiks ära veel, et ma ei teadnudki, et Šveitsis tehakse ka veini ja et veiniistandused eksisteerivad seal.
• Rongid, neid on ikka väga palju.
  

Ma arvan, et selleks korraks on siis kõik.

25. september '09

Reede, mis ma reedest rääkida oskan? Mainin ära, et reedel aega polnud enne äratulekut blogi kirjutada ja kuna arvuti ei veetnud nädalavahetust Šveitsis, siis kirjutan hetkel kõigest järgi.

Igatahes, ärkasin, läksin kooli. Prantsuse keel oli ikka väga mitte-aru-saadav. Inglise keel oli igav. Siis hakkas vene keel. Ma ei väsi kordamast, et ma armastan seda tundi. Reedel ma olin konkreetselt kogu tunni naerukrampides. Ma pole selle kuu aja jooksul kordagi niimoodi naernud. Vahepeal pühkisime Lusy'ga mõlemad pisaraid. Isegi õpetaja, kes alati suudab mitte naerda, seda küll raskustega aga siiski, naeris laginal kaasa. Väga hull lihtsalt. Peale seda oli teine inglise keel, kus oli töö, milles ma feilisin nii kohutavalt lihtsalt, sest me pidime prantsuse keelest lauseid inglise keelde tõlkima. Ma kindlasti sain nendest lausetest aru ju, samamoodi nagu David ja Jessie'gi. Kindel see. Eks kunagi näeb, mis sai sellest. Pärast rääkisime sellest tööst David'i ja Jessie'ga ja kõik kolmekesi oleme veendunud, et õpetaja võiks meile vastupidiseid töid teha, et me õpiks ka midagi.

Siis kõndisin koju mingi 50 minutit, sest Lyonis oli ikka streik. Sõin ja pakkisin asju ja koristasin köögi ära ja siis hakkasime Šveitsi sõitma. Ma taaskord magasin kogu tee, sest ma siiski ei armasta pikki autosõite. Jõudsime mingi 10 ajal sinna, sõime, tutvusin Georgette'i ema ja isaga (väga armsad on nad) ja uuesti magama.

24. september '09

Tänane läheb ajalukku kui esimene päev, millal Yaz esimest korda Prantsusmaal streiki nägi. Lyonis on nüüd selline lugu, et TCL otsustas täna bussidel-rongidel-funiculairedel-metroodel mitte sõita ja noh, mina kogu päeva jooksul ühtegi bussi ega midagi ei näinud, aga Jessie käest kuulsin, et funiculaire oli siiski vist 8-9 ajal paar ringi teinud ja paar bussi oli isegi Lyoni kesklinnast väljaspool sõitnud.

Igatahes, sain host-momiga Luzy'sse (see peatus, kus ma bussi peaks idee poolest vahetama) ja ma olin juba kursis ideega, et 99% tuleb mul kõndida kooli. Ega midagi hullu polnud, promeneerisin mööda tänavaid, kuulasin muusikat, imetlesin Lyoni ja muigasin, kui nägin seda korralagedust, mis liikluses valitses. Ma homme ehk üritan isegi pilti teha sellest, sest täna üldse kohe ei viitsinud. Jõudsin õigeks ajaks kooli, surin 2 tundi ajaloos. Ma vist ei maininud, et meil oli eelmine neljapäev tunnikas. Ma jõudsin ainult kõikide sõnade eesti keelsed tähendused kirjutada ja paar küsimust eesti keelde korralikult tõlkida. Õpetaja andis siis lehe tagasi ja üles nurka oli vaadatud kirjutatud. Juhtub.

Peale ajalugu oli vaba tund, käisin koolist 100 meetrit asuvas pargis ja üritasin veidi oktoobrikuu Cosmost artikleid lugeda. Teel sinna katkestas mu teekonda taaskord üks armas prantsuse mees, kes lihtsalt pidi muga vestlema ja küsima, kas ma ei tahaks teda endale poisssõbraks. Millegi pärast tõmbab blond juuksevärvus neid väga ligi, rääkisin hiljem Lucy'le ka sellest. Ta ütles, et jah, Prantsusmaa siiski. Siis hakkas vene keel – lihtsalt parim tund, for real. Ajasime Lucy'ga väga palju suhtejuttu, ma ei teagi, kuidas täna teema nii suhetega seotud oli. Pean ära mainima, et Lucy'l on uus poiss (pole vaja imestada, neil käibki niimoodi see siin) ja siis Lucy pidi veidi kosjamoori enda heas tujus mängima. Nalja sai, õpetaja veidi kurje pilke sai ka tunda ja huumorit sai kõvasti rohkem, kui veidi. See oli eriti lahe, et me rääkisime kogu tunni ainult prantsuse keeles. Mina küll pideva sõnaraamatu abiga ja Lucy mu vigu parandades, aga siiski. Ma juba saan isegi pikemaid ühtse teema vestlusi peetud. Kahjuks saavad kõik head asjad otsa ja vene keele tund sealhulgas. Sain siis Jessie ja David'iga kokku kooli juures. Kuigi meil oli eelmisest nädalast plaan see neljapäev Lyoni minna avastama ja veidi poodides ringi vaadata, siis lõpuks kõrvetava kuumuse ja streigi tõttu jäi seekord minemata. Käisime, sõime ja läksime parki enda ülejäänud 2 vaba tundi veetma. Mitte sellesse parki, kus ma enne käisin, vaid sellest veel 100 meetrit edasi. Ma lihtsalt armastan fakti, et siin on iga nurga peal park, Elisaga oleks siin suurepärane oma hipiaega veeta. Igatahes sai absoluutselt kõikidest headest USA toitudest räägitud ja kõigest muust ka. David üllatas mind väga positiivse kommentaariga (peale selle, et ta kiitis mu inglise keele oskust, mis on minu arvates miinustes hetkel due to French) „Kuidas sa nii paljusid USA toite ja videosid ja sõnu/väljendeid ja kõike muud tead?“. Peale seletamist, et ma vaatasin Eestis ikka omajagu internetist USA sarju ja filme ja asju, sai talle selgeks, kust ma oma USA-teadmiste-pagasi olen kogunud.
See oli ka veel megaarmas, et David tegi väga positiivse komplimendi eestlaste kohta. Enne parki minemist otsustasime ühest poest läbi käia ja pidime selle jaoks pisikesest mäest üles kõndima. Jessie vingus, et oleks võinud ikka minna Lyoni peale, et ei peaks praegu siit üles minema. Ja siis ma küsisin, et aga pärast peaks me mingi 70x hullemast mäest üles tulema, et see oleks parem? Ja siis ütles David: „Vanessa, vaata, me oleme Jessiega ameeriklased, me mõtleme ainult sellele, mis on praegu, me ei mõtle tagajärgedele. Sa oled aga eestlane ja mõtled korralikult ette ja oskad niimoodi paremini tegutseda.“ Minu arust väga armas. :)

Pargis istusime, rääkisime veel paljupalju juttu ja pildistasime ka veidi. Lõpuks hakkas füüsika. Käisin siis see aasta esimest korda seal tunnis ka ära. Väga erinev on ikka Prantsusmaa kool Eesti omast. Siin on pooleteise tunni jooksul enamus ajast suunatud ikka katsetele (tegime mingeid valguskiirte katseid jms) ja siis vahepeal kirjutasime ka midagi. Noh, mina ei kirjutanud aga Chloé kirjutas ja ma kirjutan homme tema pealt endale konspekti maha.

Peale seda oli host-mom mulle järgi tulnud, mis oli temast nii armas, sest väljas oli megakuumus jälle ja kojukõndimine oleks veidi kõrvetav olnud.

Õhtul sõime (siin vist ei jää kunagi ükski söögikord vahele) ja rääkisime pikalt juttu jälle. Täna näitasin host-dadile Emily Bear'i videot, seda kus ta Ellen DeGeneres'i lugu mängib ja ega rohkem midagi väga põnevat ei juhtunudki. Nüüd kirjutan teile siin blogi ja nuputan, mis riided ma peaks Šveitsi kaasa pakkima.

Pargipingid võivad ka sellised olla.

Väga Lyon'ilik.

Sõbrad.

Puhus võilille mulle ja Jessie'le.

Blower.

Mõnus.

Vaade pargist.

Vaade võib korteris päris hea olla.

Millega tegeleb David. :)

Eva tungival soovil - muidu unustab mind veel ära.

Jessie.

Double-picture.

Meie 4

Ma polnudki enne neid pilte nii põhjalikult vaadanud, aga see on küll ooper omaette.

23. september '09

Eile eraldi sissekannet ei jõudnud kirjutada, sest enne magamaminekut mõeldud enda jaoks võetud aeg kulus Gossipi 2. osa vaatamisele.

Eilsest nii palju, et kohutavalt väsitav päev oli. Hommik algas ilusti, 10-ks kooli ja esimene tund vene keel. Kirjutasin õpetajale prantsuse keeles endast ja veidi ka Eestist jutu ja kuna a4 oli ainult 1/3 täidetud mu tekstiga, siis ma joonistasin talle ülejäänud paberile suurelt Eesti lipu. Uhkeks tegi ikka küll, kui vaatasin sini-must-valget kontrollimas paberijaotust. Ülejäänud tunni õppisin veidi vene keelt ja õpetasi Lucyle eesti keelt. Tegin talle isegi sellise lehe, kus on peal tähtsamad väljendid. Siis hääldasime läbi 3 a4 mu söögi-joogi konspekti. Naerda ikka sai kõvasti. Isegi nii kõvasti, et õpetaja meid keelama tuli. Pääsesime sellega, et Lucy aitab mul prantsuse keelt õppida. Peale russe'i (nagu nad siin Prantsusmaal kirjutavad) oli kirjanduse rühmatund – VÄSITAV. Siis oli söögipaus 2 tundi, käisin Lou ja Lea ja Sarah ja Luc'i ja teistega söömas ja kuna tund aega oli veel vaba aega, käisin ka raamatu-/kirjatarvetepoes (loodetavasti) viimaseid kooliasju ostmas. Peale seda oli veel üks kirjandus – TOPELT VÄSITAV ja mata, kus ma viimased 10 minutit lihtsalt magasin. Lea naeris siis ja ütles, et ta tahaks ka mõnikord igavusest magama jääda. Siis ma andsin endast oma prantsuse keelest parima, et seletada, et mul pea täiega valutab. Lõpuks sai inglise keeles sõna valu kasutatud ning jutt seletatud ja Lea ütles, et ma võin vabalt koju minna, et ta ütleb õpetajale edasi, et mul oli peavalu. Rohkem mul midagi teada polnud vajagi, klassist lahkudes võtsin suuna Funiculaire poole. Jõudsin koju siis ja rääkisin host-momile, et miks ma tund aega varem kodus olen. Ta kraadis mind ja saatis magama. Magasin kuni õhtusöögini, sõin ja võtsin valuvaigistit, rääkisin veidi host-momi ja host-dadiga juttu. Üritasin võimalikult hästi seletada neile e-kooli süsteemi lahti ja rääkisin, et meil kasutatakse ikka väga palju internetti ja arvuteid. Ja siis rabas host-dad mind enda teadmisega, et Eesti on Euroopas esimene riik interneti ja arvutikasutajate poolest. Ma ei teadnudki seda. Ma teadsin, et ta on seal esi top5-s aga et esikohal, no idea. Koristasime ära siis laua ja host-dad läks laulma (nagu iga teisipäev). Ma tegelesin veidi arvutis ja vaatasin gossipit ja tudumaale.

Täna ärkasin siis pool 8, sest host-mom viis mind kehalisse. Läksin sinna, oli algupärane kõne ja selgitamine õpetaja poolt, millest ma kunagi midagi aru ei saa. Jooksime, hakkasime jälle kuulitõuget tegema. Täna siis oli iga platsi peal mõõdulint ka ja pidime ära mõõtma grupi peale igaühe tõukeid. Ma olin enda grupis parim ja pärast, kui pidime õpetajale aru andma, tuli välja, et ma olen klassitüdrukutest parim ja jah, poistest ka, nii palju kui neid on. Theuphil (mul pole õrna aimu ka, kuidas ta nime isegi võidakse tegelikult kirjutada, aga see on praeguseks piisav, ma usun) viskas minust vist ainult rohkem, 8midagi. Raphael'i tulemusi ma ei näinud ja mingi 5 omi veel aga vahet vist väga pole. Ma viskasin igatahes 7.5 meetrit. Ma ikka vahetevahel üllatan ennast ka, kui tubli ma olen, arvestades, et see oli mu teine kord proovida sellist hämmastavat ala, enda teada vähemalt. Kõik tüdrukud oli siis „wooow“ ja õpetaja seletas neile, et eestlased on maailmatasemel üldse väga head kuulitõukajad. Siin kohal pean mainima, et ma tõesti ei tea, kas see väide on ka vettpidav. Peale kehkat oli siis 2 tundi kirjandust. Läkime kooli ja tuli välja, et teistel on töö. Töö täpsemalt sellest, et nad peavad Jean de la Fointaine'st essee kirjutama ja pole vist väga raske arvata, et vahetusõpilased olid vabastatud sellest ülesandest, sest 2 tunniga mitmete lehtede kaupa tundmatut kirjandust analüüsida ja kommenteerida ei ole vist siiski meie pärusmaa, vähemalt mitte veel. Läksime siis Jessie ja David'iga St. Just katedraali ette istuma, sest see oli ainuke koht, kus tundus jahe olevat. Chattisime mingi 40 minutit juttu ja siis oli mul kojutulek. Vaatasin ka igaks juhuks postkasti ja mis ma näen? Elisa kirja nägin. Tee korterisse läks väga kiirelt, sest nuga oli ilusti avamiseks vaja. Elisakallis, aitäh selle ilusa kutse eest ja aitäh, et nii varakult informeerisid, oskan endale vaba õhtu jätta siis selleks päevaks. Et 25. september 2010 siis jah? Sest igal juhul ei mõelnud sa ju ülehomset. :)

Sõin ja rääkisin kogu eineaja host-momiga juttu. Ilmselge märk, et ma arenen siin iga päevaga. Nüüd tulid tal 2 sõbrannat/töökaaslast külla ja peale seda panka mulle kontot avama ja eks näeb, mis õhtul saab. Ilmselt usin informatsiooni otsimine homseks ajalooks, sest mu host-mom soovitas mul otsida ajaloos õpitava aja kohta eesti keeles konspekti/materjali, et ma saaks veidikenegi aru, millest õpetaja tunnis räägib. Väga armas temast igal juhul, et ta aitab mul elu siin lihtsamaks teha. Siis ilmselt mõnus õhtusöök ja uue oktoobrikuu Glamour'i lugemine (mis lapates äärmiselt põnev tundus), sest minu ajurakud veel Coelho teksti arusaadavaks ei suuda transportida.

21. september '09

Nagu alati esmaspäeviti, oli ka täna kella 10-ks kooli. Ärkasin siis veidi varem, sest ma pidin lõpetama oma inglise keele ettekande. Hommikul tegutsesin üksi, sest ma ei tea, kuhu host-mom läinud oli ja Roberto oli juba tööle läinud. Täpselt enne väljaminekut tuli igatahes host-mom tagasi ja kiitis, et mul on nii palju materjali. Mul oli siis 3 a4 märksõnadega ja 1 a4 tähtsate lausetega. Rääkisin siis veidi juttu ja kooli. Matas surin igavuse kätte ja kordasin inkat veidi. Siis hakkas inka. Ütlesin õpetajale, et noo, ma vist räägin veidi üle 10 minuti. Ta, et pole hullu. Lõppkokkuvõtteks rääkisin kogu tunni ja paar asja jäi rääkimata isegi. See oli nii armas, et õpetaja töötas kaasa muga – küsis koguaeg lisaküsimusi ja küsis klassi käest ka, et kas teil on ka nii või on vastupidi ja üldse, hästi lahe oli. Peale inkat siis koju sööma, tund aega lebos ja uuesti kooli. Prantsuse keeles kirjutasin Ophélie pealt mingit vana konspekti maha ja ajaloos magasin eespingis. See on nii lahe, et õpetaja midagi ei öelnud, kuigi veidi väga võõras. Koolipäev lõppes siis täistuubitud funiculaire's ja ligi 20 minutit 2. bussi oodates, sest üks oli vist vahelt ära jäänud. Tulin koju, aitasin host-momil koristada veidi (tal on esmaspäeviti koristuspäev, nagu ma olen aru saanud – siis lähevad kõik rätikud ja asjad pessu ja ta triigib kogu päeva ja üldse), koristasin oma tuba ka. Panin isiklikult täna pesumasina tööle ja käisin ihuüksi boulangerie's. Mulle meeldib asja juures see, et seal töötab kogu aeg 2 inimest. Ja üks naine, kes on alati seal, kui ma käinud olen, teab juba, et ma ei räägi väga palju prantsuse keelt ja täna vuristasin talle ette selle lause, mida ma kogu tee (2 minutit või alla selle) korrutasin mõtetes. Ja siis ta parandas mu hääldusvigu ja lasi mul uuesti öelda. Üldse, hästi armas. :)

Rohkem nagu midagi väga põnevat ei juhtunud. Kogu õhtu olen host-parents'itega juttu rääkinud. Rääkisin koolist ja inglise keele ettekandest ja sellest, millised määrdejuustud Eestis on ja veidi isiklikemal teemadel ka. Hästi mõnus, et nendega vabalt suhelda saab. Rohkem nagu midagi polegi. Ma koolist ei viitsi teile ikka rääkida, aega on selle kiire asjaga ja pilte kodust ja koolist, oh, ma ei oska isegi mõelda, millal ma sellele aega hakkan pühendama. Kui mind tuju tabab, et ma siis tegutsen.

Koolis tuli meelde muideks, et ma unustasin teile nädalavahetuse põhinalja rääkimata. Sõitsime siis Pariisi poole ja host-mom uuris Eesti kaarti. Avastas, et Peipsi on Eesti ja Venemaa vahel pooleks jaotatud ja rääkis mingist Šveitsi järvest. Kuna aga prantslastel on see armas komme pooli häälikuid mitte hääldada, siis nende häälduse järgi on meil lac Pepsi. Ja siis küsis host-dad kaarti silmanurgast uurides, et kus teil siis lac Coca on? Ma ikka naersin päris kaua selle nalja üle. Ma ei teagi kohe teie aspektist vaadates, kas see on naljakas või mitte, aga siiamaani pakub see mulle nalja.

C'est tout et bonne nuit! :)

Nädalavahetuse pildid.

France.

Host-mom Upsie'ga.

Upsie.

Sügis.

Emilie.

Emilie kodutänav.

Versailles.

A toutes les gloires de la France. C'est vrai.

Kahjuks mitte päris, vaid plakat hoopis.

Hobused. :)

Lambad. :)

Keegi võttis vaevaks kastaneid korjata. Btw, ma korjasin endale ka Versailles't ühe lucky charmi.

Naaaaaaaiiissssssss.

Annika juurde sõites. :)

20. september '09

Sõidan siis hetkel Lyoni poole, lõpetasin inglise keele ettekande. Hetkel edasi rohkem ei saa teha, sest ma sain kogu Wikipedia materjali läbi ja mul puudub internet, mis võimaldaks edasi otsida infot ja pilte.

Ma ei tea, vaevalt, et sellest uudistes räägib, aga praegu sõitsime just mingist õnnetusest kiirteel mööda. Õnnetus oli siis Pariisi suunas ja mingi väiksemalaadne, sest üks politsei ja kiirabi buss oli kohal, aga autode rivi enam nii väike polnud. Neid autosid seisis ikka kõva kilomeeter vähemalt. Väga hull.

Eilsest õhtust siis nii palju, et sõime ja läksime mingile hobuseshow'le, mis oli üle ootuste lahe. Ma kohtusin James'i emaga (James on Emilie [nende tütre] elukaaslane), kes on kogu elu hobustega tegelenud. Kunagi võitis võistlusi ja värki, kuni vanus hakkas segama ja nüüd ta siis õpetab uusi sõitjaid kui ka hobuseid välja. Igatahes, ta on inglane ja ma rääkisin taga suhteliselt pikalt isegi hobustest ja võistlustest, nii et sain üle pika aja korralikku inglise keelt ka praktiseerida. Võistlustest veel seda, et tegelikult on need võistlused jumala huvitavad, vähemalt Prantsusmaal, sest kõik elavad kõigile kaasa ja aplodeerivad iga õnnestunud hüppe peale ja üldse, kogu üritus oli hästi korraldatud, sest võistluste vaheajal olid igasugused show'd ja puha. Peale keskööd jõudsime koju ja muidugi läks mul uni ära selleks ajaks. Hakkasin muusikat kuulama aga mul oli suuremat sorti sügavamõttelisuse annust vaja, nii et ma hakkasin hoopis The Reader'it vaatama (siin kohal tänan Raini filmi eest, mis asetses Pärnu aegadest ikka mu l'ordinateur'is). Kuigi algus oli veidi teistsugune, kui arvasin, siis lõpuks kiskus siiski päris sügavamõtteliseks kätte, nii et läks hästi. Lõpuks sain ka magama.

Täna ärkasin 9 ajal. Pesus ja sööma. Panime asjad kokku ja käisime korra Versailles'. Läksime Versailles'i lossi vaatama, aga kuna see oli paksult turiste täis ja ilm kiita polnud, siis me tegime ainuke väikese tiiru ja ma jätsin kogu avastamise rõõmu endal millalgi kevadeks äkki. Siis läksime mingi onkeli 60-sele juubelile. Ta oli vist veidi puudega aga see oli nii armas, et kokku oli kogunenud ligi 30 inimest ja kõik hoolitsesid ta eest. Kohe oli näha, et kõik hoolivad temast.
Smalltalk'isin (sest millekski enamaks ma hetkel rohkem võimeline pole) veidi ja võtsime siis istet megapika laua taga. Tehti siis nooremate nurk ühte otsa, et mul oleks ka võimalus rääkida. Ma olin siiski noorim ja kõik teised noored olid vanuses 23-30midagi. Rääkisin juttu ja õpetasin veidi eesti keelt neile. Toitu oli meeletult, alustades eelroaga (mille üheks osaks oli ka sushi, mida ma isegi sõin!) lõpetades erinevate aafrika toitudega, sest pidu toimus nende aafrikainimeste juures, kellest ma teile eelmisel/üleeelmisel nädalal rääkisin. Lõpetuseks oli oh, kas tõesti ainult 3 erinevat torti. Muide, mulle taheti mitu korda valada veini, sest nad vist ei saanud aru, et ma ei joo seda. Kuigi ma alguses jõin mingit ülihead šampuse-kokteili. Ma kahjuks ei saanud aru nende jutust, millega seda segatud oli, aga see oli nii hea. Muide, üks nendest nn noortest oli ka see väga tagasihoidlikum inimene, kellest ma ka rääkisin. Ta nimi on Sylvain(?) ja täna ta isegi julges veidi vabamalt olla. Ehk mängis asjaolu see, et ta oli oma (ema) kodus. Ma rääkisin veidi taga juttu isegi ja lauas istus ta pmst täpselt mu vastas, mis tähendas seda, et kogu lõunasöögi aja ta jälgis mind. Aga mitte sellise creepy-ahistaja pilguga vaid sellise õnnetu pilguga. Ta suutis isegi mind piinlikust panna tundma. Sest sünnipäevalapsele kingiti selline sünnipäeva raamat, kuhu kõik kirjutasid enda sünnipäevad sisse. Ka mina pidin tegema seda. Muidugi hüüdis ta sünnipäevalapsele, et vaata 29. veebruari üle laua ulatuse. Veidi embarrassed tunne tekkis. Kogu sünnipäeva kohta mainiks veel, et see oli täitsa prantsuslik üritus, kus oli vähemalt 3 erinevat põlvkonda koos. Kahju, et väikesed lapsed puudusid, oleks saanud kellegagi keelt harjutada. Aga eks neid leidub järgmine nv kindlasti Šveitsis. :)

Pärast sünnipäeva oli väike trip Annika juurde. Appi kui hea oli üle pika aja jälle eesti keelt rääkida. Kuigi aega oli väga vähe ja väga vähe sai räägitud, oli nii hea tunne kedagi tõeliselt tuttavat kohata. Mainiks seda, et kuigi Annika elab suhteliselt pisikeses kohas, on see tegelikult väga ilus. Ja üks kord väga on vähe öeldud. Sinnasõit hõlmas mõnusat vaadet alla orgu(?) ulatavale metsale ja üldse, väga numps koht. Host-ema oli tal ka hästi armas ja Katat (Ungari vahetusõpilane) oli ka meeldiv näha üle kuu aja.

Ega rohkem polegi midagi. Varsti (paari tunni pärast ehk?) Lyonis, siis tuleb ettekanne lõpetada ja magama minna. Homseks presentation'iks peaks olema ikka korralikult puhanud.

19. september '09

Täna hommikul ärkasin kell 9 äratuse peale, sest ma ei olnud päevaplaaniga kursis ja midagi maha ka ei tahtnud magada. Käisin siis pesus ja alla sööma. See oli nii armas, et mu host-mom oli võtnud mulle KIRI-t kaasa. See on selline määrdejuust väikestes pakikestes, mis on tegelikult väikestele lastele mõeldud, aga see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea lihtsalt. Mu totaalne lemmik. Sõime ära, mängisin Upsie'ga veidi ja siis käisin host-momiga koos Upsie'ga jalutamas. Ta tutvustas mulle naabruskonda ja sain teada, et tegelikult ei olegi nad nii Lyonlased, kui ma arvasin. Tuli välja, et nad elasid ligi 30 aastat siinsamas ja kolisid host-dad'i töö pärast Lyoni. Ja lapsed on kõik paikseks jäänud, mitte vastupidi, nagu ma alguses arvasin. Läksime siis tagasi ja kohe startisime supermarche poole. Saime nende poja ja pojapojaga kokku, ostlesime veidi, käisime selle poja juures, sest Emily tahtis täna ise seda pisikest toita. Siis tulime koju, sõime mitu tundi, käisime sellel lahedal turul, millest ma teile alguses rääkisin ja nüüd olen home alone, tegelikult küll alone at Emilie's place ja kirjutan blogi. Eks ma jutustan teile homses blogis, mis õhtul juhtus, sest mu host-vanemad just saabusid.

Eilsest pean seda veel rääkima, et peale mu aku äkksurma läksime sööma. Ma sõin uskumatult head kanawokirooga või midagi taolist. Veel üks tõestus, et Prantsusmaal osatakse süüa teha, kui isegi igas route-restoranis on ülihead toidud. Restoranist välja tulles oli juba täitsa pime, ja tähed paistsid ja mu süda sulas. Ja siis ma rääkisin enda host-vanematele, et mu lemmikosa päevast on öö. Ja ülejäänud tee Pariisi ma kuulasin muusikat ja silmitsesin tähistaevast nii palju, kui see võimalik oli mööduvate autotuledest sõltuvalt.

Vahepala

Sõidan praegu autoga Pariisi poole. Ma ei viitsi rohkem inglise keele ettekannet teha ja mõtlesin, et kirjutan teile kõigest sellest, mis vahepeal rääkimata on jäänud, väikese kokkuvõtte. Enamasti unustan ma millegi ära, millest ma rääkida tahtsin, ja siis niimoodi ongi siia selline list kogunenud.

Hetkel tegin avastuse, et ma arenen siin ikka hoolega. Ma pole kordagi veel iiveldust tundnud, kuigi ma südamest ei salli autosõite. Okei, kui on kabriolett ja tuul juukseid sasib, on kõik korras. Aga muidu, aitäh, kuid ei aitäh.

Sellest unustasin ennem kirjutada, et kui ma koolist koju tulin, tsekkisin ma postkasti, nagu alati, kui ma pean võtmega alumist ust avama. Alati loodan, et mulle vaatab vastu pisike ümbrik, kus on peal minu nimi ja mark Eestist. Ja täna oli see päev, kus ma sain enda esimese kirja. Kiri oli vanaemalt (SUUR aitäh, kuigi veerimine võttis omajagu aega) ja rõõm sibas väikeste sammudega kiiresti südame lähedale, kui nägin Eesti lipuga marki. Mainiks ära, et Prantsusmaa võiks midagi ette võtta oma markidega. Need margid, mis on Euroopa jaoks mõeldud, ei meeldi mulle üldse. Sellele on mingi kuri härg vms peale joonistatud ja iga kord, kui ma olen Eesti poole kirja teele läkitanud, mõtlen ma, et vaene inimene, kes nüüd selle kirja saab. Aga ma olen vist ainuke inimene, kes selle pärast muretseb.

Järgnev info on nüüd spetsiaalselt Erikule ja Antsule suunatud. Kohtasin esimesel nädalal siin ka teie lemmikut – Monsieur Duvel'it, teie kallist sõpra Belgiast.

Jookidest veel nii palju, et see on nii lahe, et siin on väikseid Burne ja (peale kollase ja rohelise ka) sinist Monsterit. Emme, ei, Burn ja Monster ei ole alkohoolsed joogid, vaid energiajoogid, nii et don't worry.

Ja mingi õhtu jõudsin ma järeldusele, et ma ajasin teile veidi kägu, kui ma ütlesin, et Lucy oli mu esimene sõber/sõbranna. Tegelikult sain ma enne Lucy't ühe naabrionuga tuttavaks, kes tegelikult ei olegi naabrionu vaid selline umbes 20-ndates väga sõbralik ja lahe naaber. Igatahes, ta aitas mul ust lahti teha, sest esimese korraga ma ei jaganud lahti seda Prantsusmaa lukusüsteemi. Osad uksed ja lukud on siin ikka väga mööda.

Eelmisel nädalal jäi veel sellest kirjutamata, mida ma Funiculaire's nägin. Läksin siis mina kodust kooli ühel pärastlõunal ja bussi pealt läksin Funiculaire peale. Funiculaire on pmst nagu metroo, aga kõvasti väiksem, vanem, aeglasem ja omab 1-3 peatust. Astun siis Funiculaire peale ja võtan istet, sest väljumiseni oli aega mingi 3 minutit umbes. Kuulan muusikat ja lappasin mingit ajakirja. Järsku näen, et üle vahekäigu mu kõrval võtab mees termose välja. Jäin vaatama, et okei, veidi imelik, sest väljas on vähemalt 25 kraadi sooja. Tegelen siis edasi enda asjadega ja äkki näen, et ta on enda ette maha pannud ühekordse kohvitassi, sinna sisse suhkru ja lusika, ja nüüd valas termosest kohvi peale. Pani termose kinni ja kotti tagasi ja hakkas segama ja jooma. Nojah, siiamaani ei oska midagi öelda sellise asja peale.

See oli vist samal päeval (ma võin ka eksida), kui ma leidsin nii laheda peegli. Peegel nagu peegel ikka. Aga peegli peale oli kuidagi tehtud mustad raamid ja pandud kogu peegli ulatuses Marilyn Monroe pilt. See oli kuskil vintage-poes ja küsisin siis müüjalt, et palju maksab. 20 eurot maksis, ma mõtlesin, et ma ostan. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas ma selle Eestisse transpordin ja kuna mõte väga ei liikunud, siis jäi ost tegemata.

Hetkeks siis kõik.

Lyon'i Funiculaire.

18. september '09

Täna koolis midagi väga lahedat ei juhtunud, sest vaevalt miski järgmise nädala jooksul selle silmalõikamise üle trumpab. Väga arusaamatu prantsuse keel, väga igav inglise keel, väga huvitav ja naljakas vene keel ja taaskord üks väga igav inglise keel. Reede on mul lemmikpäev, sest kool hakkab 9. Ehk, ei pea väga vara ärkama, on ainult keele tunnid (mis sisaldab ka vene keelt!) ja inglise keel on lebo. Koolist nii palju veel, et ma pean esmaspäval tegema ettekande Eestist, inglise keeles. Rohkem kui suurepärane. Rääkisime siis õpetaja, et mida täpsemalt oleks hea rääkida (erinevused 2 riigi vahel, mida oligi arvata) ja kaua. Õpetaja ütles, et oleks hea, kui ma räägiks 5 aga suurepärane oleks, kui ma räägiks 7-10 minutit. Ma olin mingi, eeee, okei, Kausi 45-minutiliste ettekannetega ei saa vist võrrelda seda. Aga seda ma muidugi ei öelnud. Eks ta saab ise aru, et mul pole midagi esinemise vastu, kui ma talle esmaspäeval mingi pool tundi räägin.

Peale kooli tulin siis koju, sõin ja praegu kirjutan tänast blogi ja viimistlen eelmise päevade omi. Kell 6 stardime Pariisi poole ja ma tahaks enne seda teile lugemismaterjali veidi postitada, sest muidu tabab teid pühapäeva õhtul üleküllus Lyoni ja Pariisi tegemistest.

Ma tahaks juba teada, mida me täpsemalt tegema hakkame nv-l, sest mul pole õrna aimu ka. Aga seda tead, et mul on väga-väga-väga suur võimalus Annikaga osa ajast koos veeta, sest host-mom küsis mult Annika aadressi ja numbrit jms. Well, let's see.

Eks ma siis näen, mis toimuma hakkab ja eks teie kuulete siis sellest pühapäeva õhtul.
Olge musid ja paid (okei, see Prantsusmaa musitamise asi on isegi kõnemaneeri külge jäänud) ja nautige sügist, mis on siia ka kohale jõudnud langevate lehtede ja külmenenud ilmade näol.

17. september '09

Tänane hakkas 2 tunnise ajalooga, mis oli kergelt öeldes tappev. Midagi rääkida ei ole sellest, sest ma ei saa mitte midagi aru seal. Sellest saan aru, et tegemist on ajajärguga, kus oli palju uusi leiutisi ja innovatsioone ja industrialiseerimine. Ehk Euroopa ja Põhja-Ameerika aastatel 1850-1939. Siis oli tund pausi, kus ma käisin David'iga (USA vahetusõpilane) söömas, ja seejärel vene keel. Ma rõhutaks siiamaani, et ma lihtsalt armastan siinseid vene keele tunde. Iga nädala 3 kõige paremat tundi, fosho. Siis oli jälle tunnine paus, kus ma sisustasin oma aega sellega, et ma jalutasin 15 minutit kõige kaugemasse poodi, mida ma teadsin, et osta üks pudel vett, mida ma oleks ka kooli kõrval asuvast poest saanud. Jalutasin siis tagasi ja nägin uuesti David'it. Jäin juttu rääkima, sest meil hakkas TPE (ma tõesti ei oska eesti keelde seda kuidagi tõlkida) ja me kumbki ei teadnud, kuhu minna tuleb, sest see on 3-s erinevad klassis samal ajal. Ootasime Jessie (teine vahetusõpilane USA-st) ära ja hakkasime kedagi klassist otsima. Leidsime mõned inimesed üles ja järgnesime neile. Lõpuks nägime ajaloo/geograafia õpetajat ja klassijuhatajat/prantsuse keele õpetajat ja küsisime, et kuhu me minema peame. Tuli välja, et me ei pea minema sinna, sest need on mingid ettevalmistused BAC-iks (ehk see megahuge eksam aasta lõpus) ja kuna me ei pea tegema seda, siis me ei pea ka tundides käima. Läksime siis Jessie ja David'iga kooli aeda istuma. Koolil on selline nunnu aed pinkide ja pinksi laudadega (ma millalgi võtan ette selle kooli pildistasime ka ikka). Istusime seal siis 2 tundi ja rääkisime. Selle aja jooksul ma avastasin, et nad on ikka sajaprotsendiliselt ameeriklased. David on Texasest ja Jessie on Californiast ja siis me võrdlesime 2 osariiki omavahel ja rääkisime üldse kõigest. Ma ei suutnud siis küsimata jätta, et kas neil on tegelikult ka sellised konkreetsed grupid koolis, nagu filmides. Tuleb välja, et ongi ja siis nad seletasid pikalt ja laialt igasugu asju. Naerda sai palju (sest inglise keeles ma oskan isegi veidi huumorit teha, tuleb välja) ja igasugu uusi asju sai ka teada. Ma hetkel küll ei viitsi neid nalju siia kirjutama hakata ja vaevalt ma seda üldse kunagi teen. Võib-olla mõni teinekord jutu sees räägin üksiku aga see on ka kõik. Igatahes, meil oli 10 minutit veel vaba aega jäänud ja siis David tegid ettepaneku, et skipiks klassi. Me Jessie'ga otsustasime, et me oleme ikka korralikud ja lähme tundidesse. David jäi ka siis ikka kooli. Ootasime siis teadusmajas enda klassi, sest mitte keegi meist 3-st ei saa neljapäevasest tunniplaanist aru. Varsti tulid ka nemad ja liikusid klassi. Jessie küsis siis, et kummas rühmas ma olen, kas temaga koos või David'iga. Ma tõesti ei teadnud seda, sest ma eelmine neljapäev kogematta ei läinud tundi. Olin siis valiku ees, kas Jessie'ga füüsikasse või David'iga bioloogiasse. Kuna füüsika juba ise kutsuv ei olnud minu jaoks ja David'iga ma saan paremini läbi ka, kui Jessie'ga, siis tuli bioloogia valida. Hakkasime siis klassidesse liikuma ja Jessie hüüdis, et ilusat silmalõikamist mulle. Ma arvasin, et see on lihtsalt väljend, et ilusat bioloogiat. Kuid klassis ma sain aru, et ma olin valesti arvanud, sest me hakkasimegi silma lahti lõikama. :)
Tegu oli siis pisikese vasikasilmaga ja me pidime selle kristalli sealt välja saama ja kõike muud enne seda uurima. See oli päris rõve ja ma detailselt ei tahaks seda meenutada. Aga need, kellel pole õnnestunud kunagi seda teha, siis uskuge mind, päris rõve tunne on katsuda ja pigistada seda ja see meeldiv aroom, mis kogu tegevuse ajal su ninasõõrmeid paitab, ei ole tegelikult midagi nii meeldiv.

Pärast psühhoteraapiat käisin enda 2. inglise keele õpikul järel FCPE-s (see on siis selline ruum koolis, mis tegeleb spetsiaalselt õpikutega) ja koju.

Rääkisin host-momiga veidi juttu ja kirusin lihastevalu. Veidi hiljem tuli host-dad koju, sõime ja läksin enne 9-t magama juba. Silmalõikumine ilmselgelt väsitas. Ja ka koolitrepid on meil sellised väsitavad. Ma vist pole varem rääkinud, aga meil viib 1-le korrusele ei rohkem ega vähem, kui 6 treppi ja siis igaühele edasi veel 3. Igatahes on see päris väsitav, kui sa pead päeva jooksul käima 3-4 korda edasi tagasi nende korruste vahet.

Ja tänaseks on jutuga ühel pool. Selle mainiks veel ära, et ma suure vaevaga sain lõpuks Mihkel Raua „Musta pori näkku“ läbi. Mitte, et mulle poleks see meeldinud. Vastupidi, väga huvitav ja aus raamat on, kuigi kohati (ausalt öeldes, rohkem kui kohati, pigem kogu aeg) väga sündusetu. Lihtsalt, mul pole olnud aega kogu prantsuse keele kõrvalt veel eesti keeles raamatut lugeda, kuid paari õhtuga sai sellega hakkama.

Teile siis väike hariv pilt sellest, mida ma tänasel päeval oma käega katsuda sain. :)

16. september '09

Kolmapäeval midagi väga põnevat ei juhtunud. Raske vaevaga sai ennast üles aetud, sest tõele näkku vaadates – päris raske on vedada ennast kella 8-ks kaheks tunniks vihma kätte kehalisse, kui ise ole kerratõmbunult sooja teki all. Ja kuigi kehalist on üks kord nädalas, on see 2 tundi. Õpetaja on hästi sõbralik. Esimesel tunnil (eelmisel nädalal) andis mingid a4 lehed, kus pidime täitma ankeedi pisiinfoga (nimi, aadress, telefon, vanemate töökohad, jms) nagu alati ja siis veel üle poole lehest tervisliku infoga. Pidime ära märkima, millega meil midagi valesti on ja kas allergiaid on ja nii. Siis oli veel mingi osa, mida ma täitma ei pidanud. Igatahes, kehaline ise on lahe. Kuigi koormus on siin mitu korda suurem, kui Seppori tunnis. Alguses peame jooksma 4 staadioniringi. Ma ei kujuta isegi ette, mitu meetrit see üks ring on, ja ausalt öeldes, ma ei taha teada ka. Siis venitame, teeme igasugu põlvetõstejooksu ja galoppi ja nii. Ja siis hakkasime kuuliviset tegema. Õpetaja näitas korralikult ette ja harjutasime korraks ilma pallita, vaatas üle, et ega me kriitiliselt midagi valesti ei tee. Siis saime kuulid ka ja hakkas pihta. Harjutasime siis kuni tunni lõpuni seda. Ja kuna mul tuli see päris hästi välja (ma viskasin rohkem, kui vähemalt 7 tüdrukut meie klassist, kellega ma koos samal platsil harjutasin) ja mu paarilisel mitte, siis ma uurisin niisama inimesi ja nautisin vihma. See on nii imelik, et seal käivad kõik täiesti casual-riietega kehalises. Ma ei näinud ühelgi inimesel konkreetselt spordiriideid seljas, kuigi tossud on küll kõigil korralikud.

Peale kehkat läksime siis 2 tunniks prantsuse keelde, mis lõpus tundus küll ajusurmana. Ja kuna kolmapäeviti on siin selline armas traditsioon, et kool lõppeb varakult, siis kell 12 olin ma juba kodu poole teel. Kodus õppisin, lugesin raamatut veidi, koristasin kööki ja sisustasin niisama oma aega ükskõik millega. Õhtul sõime õhtust ja magama.

Tulek.

Avastasin Annika orkutist ühe pildi meie tulekust. Mõtlesin, et panen siia ka üles.

Been there, done that.

Millalgi avastasin veel, et ma olen käinud ka seal täpselt samas kohas, kus see pilt tehtud on, mis enne tulekut nii hinge läks.
Nüüd võiks vist officially öelda, et "Been there, done that". :)

15. september '09

Täna oli jälle 10-ks kooli. Esimene tund oli vene keel, mis oli nii naljakas. Terve tunni rääkisime Lucyga juttu. Vahepeal õpetas ta mulle prantsuse keeles paar halba sõna, et ma vajaduse korral oskaks öelda midagi. Vahepeal tegime ülesandeid ka kaasa. Ma avastasin õpikute kätte saamisel, et taga on kõikide ülesannete vastused olemas, Lucy seda ei teadnud. Ma tegin siis kõik sealt maha ja ta imestas, et kuidas ma oskan, hullult mõtles kaasa ja kontrollis mu pealt. Kui ma näitasin talle, kust ma need sain, siis oli tal tegemist küllaga, et õpetajale silma hakata selle lausega, mida ta tegelikult ka oskas prantsuse keeles öelda. Sain ka mina vene keele tunnis esimese vastamisega hakkama ja täitsa positiivselt. Ülejäänud tunni rääkisime ja tegime nalja. Ma üritasin tal tuju veidi üles tõsta, sest ta poiss jättis ta pühapäeval maha, täiesti lampi nagu ja ta parim sõbranna on hetkel USA-s vahetusõpilaseks, nii et ta polnud kellegagi rääkinud vist sellest. Ma ei tea, miks ta mulle sellest rääkis, aga noo, tore, et ta usaldab mind piisavalt. Ma arvan, et ta on aru saanud, et ega mul ka väga lihtne pole, keelebarjäär ja uus elu nii järsult ja kõik see.
Siis oli prantsuse kirjanduse grupitund, kus ma sain õpetajalt hästi palju kiita, sest mul oli kodune töö tehtud. A4, mõlemalt poolt paksult kirjanike nimesid täis. Ülesanne oli siis sellest 600-leheküljelisest raamatust välja otsida iga kirjaniku kohta sajand, millal ta tegutses; tähtsamad teosed; žanr ja mouvement (liikumine siis eesti keeles?). Igal juhul oli tööd küllaga noo nii ainult 50 kirjanikuga läbi viimase 10 sajandi äkki?

Peale seda läksime Sarah, Lou, Léa, Luci ja veel 4 inimesega sööma. Mainiks ära, et Prantsusmaal on hea koolis süüa. Inimesed on mõistlikud ehk trügimist ei toimu. Kuigi vist ei saakski toimuda, sest valve on päris suur. Koolilõuna on ainult 4-käiguline. I'm not kidding. Ja aega on ka piisavalt. Täna oli näiteks 2 tundi mul pausi vahepeal. Tegelikult kulus söömisele ainult tund, ülejäänud tunni olime õpperuumis. Tavaline klass, 4-sed lauad ja kõik tegelesid oma asjadega.

Siis oli veel üks prantsuse kirjandus, seal midagi ei toimunud. Mata, kus me tegime exeliga mingit ülesannet. Oh, hea tunne oli jälle minna mõtetes Viimsi kooli 7. või isegi veel varasemasse klassi tagasi, kus me õppisime seda. Kuna ma surin igavusse, siis ma võtsin paindi lahti ja hakkasin mosaiiki joonistama. Kuna ma olin suutnud valida nii hea koha, klassi esimeses arvutireas, siis ma pidin jälgima, et õpetaja ei näeks, et ma tegelen kõrvaliste asjadega, sest mind hoiatati, et mata õps on range sellise koha pealt. Jälgisin ja jälgisin, lõpuks enam ei viitsinud, värvisin niisama seal kastikesi. Äkki seisab õpetaja mul kõrval. Ma mingi, jess, seda nüüd küll vaja polnud. Ma ei tea, kas ta ei näinud või ta lihtsalt ignoreeris või andis andeks mulle, aga ta ei öelnud mulle midagi ja hakkas Opheliéga rääkima. Ma olin päris segaduses ja vaatasin ringi. Kui ma nägin, et Hedi naerab täiega, siis jõudis kohale, et see on hetk, kus peaks ka nüüd naerma. Ma mõtlesin, et peaks Hediga veidi juttu rääkima ja suhtlust aretama, sest ta tundub täiega huvitav ja naljakas olevat ja 3x on juba see olnud, et me mõlemad oleme vene keele klassi ees ja ootame teisi inimesi rühmast, sest me oleme ainukesed meie klassist, kes valisid vene keele. Aa, kes veel aru ei saanud, siis ta on poiss, mitte tüdruk. Siin on üldse mingid imelikud nimed kõigil, ma ei tea, mis neil sellega on.

Siis oli ajalugu ja peale kooli läksin endale mingit megasuurt mappi ja lehti ostma, sest tuli välja, et mul pole siiski kõik asjad ostetud. Sõitsin jälle metrooga palju, sest vihma on terve päeva sadanud ja mul tõesti polnud isu vihma käes ilma vihmavarjuta töllerdada. Palju mugavam on kasutada metrood, mis on heas kuivas kohas ja kiirem ka. Lõpuks jõudsin siis koju ja rääkisin host-parentsitega juttu. Nad kiitsid, et ma olen ikka tublist arenenud nende 2 nädala jooksul. Et ei anna võrreldagi sellega, kui ma Prantsusmaale tulin alguses. Rääkisin neile siis oma päevast ja sellest, kuidas ma Eestis tavaliselt kõndides söön ja et Eestis enamasti ei söö pered kõiki oma söögikordi koos. Nad olid täiesti vapustatud ning sellest veel eriti, kui ma ütlesin, et Viimsis on 20-minutiline söögipaus. Vist ei anna võrreldagi mu esmaspäevase 3-tunnisega.

Nii palju uut infot siis veel, et see nv. lähen Pariisi ja Pariisi regiooni. Happy-happy-joy-joy.

Nüüd aga magama!

14. september '09

Ärkasin siis pool 9, käisin pesus, sõin ja kooli. Koolist nii palju, et mata on lihtne. Mitte et ma aru saaksin, mida ta räägib, eieiei. Aga nad õpivad protsentarvutust. Jah, seda, mida me 7. klassis õppisime. Ma alguses arvasin, et okei, mingi hullult pikk tekst, et raudselt mingi ajusurm, ja siis õpetaja tegi näiteülesande lahenduse ja ma olin päris šokeeritud, kui lihtsat asja nad õpivad. Ülesanded näevad välja mul sellised, et kirjutan nii palju kui õpetaja käekirjast aru saan ja siis võtan numbrid ülesandest ja hakkan lampi lahendama. Õpetaja käis vaatamas ka, mida ma teen ja siis hakkas naerma mingi hullult pika tehte peale ja parandas plussmärgi miinuseks. Sai vist aru, et ma oskan aga aru ei saa, mida ma arvutan. Järgmiseks oli inka, mis on niiiiiiiiiiiii lihtne. Me oleme kõik inglise keele tunnid siiamaani ühte kuulamisülesannet läbi võtnud, täna saime mingi täida-lüngad-tekstid, a4 suuruses. Tekst on ülipuhtas inglise keeles, mitte mingi šoti aksendiga nagu Kausi tunnis, mida ma nii igatsen. Ma tegin pmst peast lehe ära, kuigi teksti kuulsin eelmisel reedel viimati. Ma loodan, et ta varsti teeb mulle ja USA-katele mingid raskemad task'id ka.

Mis veel koolist? Siis oli 3-tunnine söögipaus. Tulin koju, host-mom oli teinud ülihead ratatouille'i ja mingeid kotlette vms, siis oli tunnine lõunauinak ja tagasi kooli. Prantsuse keele tunnis õpetaja pildistas meid. Siin on pooltel õpetajatel aasta alguses kaamerad ja digikad kaasas. Nad teevad pilte, et me neile paremini meelde jääksime. Lõpuks oli ajalugu, kus vaatasime Chaplini filmi „Modernsed ajad“.

Siis koju, kirjutasin veidi midagi, aitasin host-momi ja sõime ja nüüd kirjutan blogi.
Mitte midagi pingelist pole juhtunud, kõik on väga igav, sest marsruut on mul kodu-kool-kodu.
Viimasel 2-l päeval on koduigatsus peale tulnud. Võinoo mitte koduigatsus aga tahaks õiget piima ja keefirit juua (ma siiamaani pole muideks kordagi piima joonud), kohukesi ja musta leiba süüa ja sõpru ja pere näha. Merd igatsen ka niiiiiiiiiiii palju. Kõige rohkem tahaks praegu helistada Kertule ja minna Selverisse või helistada Elisele ja minna metsa ja mere äärde jalutama ja pildistama ja noo, tähesadu võib ka järgmine august uuesti vaadata. :)

Ma peaks ennast siin kohal kiitma, et ma isegi kirjutasin eraldi päeva kohta teksti. See nädal tõotab tulla blogirikas.

13. september

Okei, see nädal vist kirjutamisega nii hästi ei läinud. Üldse ei olnud tuju kirjutada, ma ei tea miks. Väga imelik igatahes.

Just jõudsin Lyoni vanalinnast tagasi. Seal oli mingi üritus ja laat ja käisime vaatamas ja kuulamas suupillimängijaid. HÄSTI palju inimesi oli, kõik tänavad olid igal pool paksult rahvast täis, samamoodi nagu kõik söögikohadki. Kaamera oli kohustuslikult kaasas, kuigi mu pika objektiiviga andis ikka vahepeal mängida.
Host-mom ostis endale igasugu käsitöö potte ja asju. Enamuse selle aja, kui nad host-dadiga ringi käisid nende lettide vahel (mida oli 131, nagu ma õigesti aru sain), olin mina ühe leti juures, mis ei müünud käsitöö potte või suupille. Muidugi müüs see lett pilte. Mitte niisama pilte, aga kõiksugu vanu pilte alates fotoaparaadi leiutamisest ja ülivanu postkaarte, plakateid ja rahatähti. Nii lahe oli vaadata ja ma oleks isegi ühe ostu teinud, aga mul polnud rahakotti kaasas ja nende käest ka ei hakanud raha küsima. Eks peab järgmist sellist sündmust ootama.

Reedest vist on ainult seda rääkida, et sellel päeval ma mõistsin, et mu vene keele rühm on kõige lahedam kogu kooli peale. Ma tajun veidi juba piisavalt keelt, et aru saada naljadest ja neid ei ole vähe. Kogu rühm on HUUMOR, välja arvatud last row, kes on veidi imelikud ja ei räägi kunagi ja ei naera ühegi nalja üle. Õpetaja on nii armas, kuigi ta on marutaudis ja veidi khm, imelik. Igatahes, 22. septembril tuleb meil eelmise aasta baci (see on see HUGEHUGEHUGE kõikide ainete eksam aasta lõpus) teksti peale töö ja õpetaja siis tuli minu juurde ja seletas mulle nii lihtsalt kuidas oskas, et ma ei pea tegema seda, et ma pean sellel tunnil kirjutama endast talle jutu. Ja mitte vene keeles vaid prantsuse keeles. Ma olin mingi whaaat? Impossible!. Aga noo, nii on. Lahe, eks? :)
Õhtul vaatasime host-momiga Miss Marple't, mis kestis sada aastat ja peale mida oli küll reaalne unekas.

Laupäeval magasin kaua, mingi 11-ni ja ärkasin üles, sõin hommikust, käisin host-momiga boulangerie's saia ostmas ja õppimas mida ja kuidas öelda, sest ma pean vist iga laupäeva hommikul seal käima hakkama. Siis tulime koju ja nad läksid ära. Olin paar tundi kodus, korrastasin veidi kappi ja tegin kirjutuslaua korda. Eemaldasin siit mingi maali ja raadio ja pudipadi ja nüüd asetseb mu laual konkreetselt raamatukogu. Mul on täpselt 9 sõnaraamatu neljas erinevas keeles ja veel ligi 20 raamatut + veel paar suurt mappi ja mõned vihikud for school. Koristasin veits kööki ja siis nad tulid koju. Sõime, mängisime host-momiga tund aega mingit väga kaasahaaravat sõnamängu internetis ja õhtul mingi 10 ajal läksime kinno. See on nii ulme, et siin maksab õhtune pilet rahvusvahelises(!!!) kinos vähem kui Eestis päeval. Aga ma ei nurise, ütleks selle peale. Käisime The Ugly Truth'i vaatamas, niiiiiiii hea film. Thumbs up! Host-mom kiitis mind hea filmivaliku eest ja host-dad naeris suhteliselt palju, nii et valik oli tõesti õnnestunud eile.

Täna hommikul ärkasin ja avastasin, et mind on jälle üksi koju jäetud. Nad läksid kirikusse, mis iseenesest on üllatav, sest nad ei ole kordagi veel enne käinud.

Mis siis veel? Mmh, melonitest ma polegi teile veel rääkinud. Ma olen täielik meloniarmastaja nüüdsest, sest siin ei ole mingid vastikud valged nagu Eestis, vaid mõnusad mahlased tumeoranžid ja niiiiiiii head lihtsalt.

Aa, ja siis veel seda, et YFU called me ükspäev. Lyoni oma siis. Küsisid, kas kõik on korras ja siis see Lyoni organisaator rääkis, et 10-11 oktoober lähevad kõik Rhone-âlps'i piirkonna omad tema maakohta mingile üritusele ja rääkis pikemalt sellest. Arvestades seda, et mu piirkonnas on need 2 lahedat poissi Mexicost ja USA-st võib see päris fun üritus tulla. Paar Soome tüdrukut vist oli ka.

Praegu ma aga host-momi aitama ja eks näeb, kuidas mu järgmise nädala kirjutamine edeneb.

Kõikidele, kes muretsevad, et ma ei kirjuta üldse, don't worry. Mul on kõik hästi ja korras, nii et ühtegi põhjust muretsemiseks pole.

NB: Kuna Prantsusmaa kaart läks mu telefoni (pildid, inimlikud helinad, jms), siis Eesti number on aeg-ajalt sees, kui vajadus tekib.

NB2: Avastasin just, et mu kõrvalmaja aias on pingpongi laud (mu akna all pmst) ja seal on viimased pool tundi mängitud ning sellega kaasneb selline meeldiv ainult veidi-veidi-veidi häiriv heli. :)


Pilte tänasest siis:

See on nii lahe, et neil on igal pool tänavatel selliseid pisidetaile "tänavakunstnike" poolt tehtud.

Ühed esinejad siis suupillidega.

Pilte laadast.

Need olid nagu elupisikesed, sellised sõrmeotsa suurused.

Saint-Jean'i katedraal.

Astronoomiline kell.

Tänavalt leide siis taaskord.

Salut, mes amis!

Kõikidele õllearmastajatele.

Üks lemmikutest.