30. juuni '10

Nii, ma nüüd võtsin ennast enda viimasel õhtul kokku ja mõtlesin, et kui ma praegu ei kirjuta, siis ilmselt ma ei kirjutagi kunagi nendest viimastest nädalatest.

Jutuga jäin viimati pooleli ~2 nädalat tagasi. 14. juuni oli viimane koolipäev. Mata oli täiesti masendav, nagu alati. Inglise keeles vaatasime seda Pink Floydi filmi, seni kuni üks tüdruk minestas. Ma pole tõsiselt midagi sellist näinud, isegi sügisel see seagripi vaktsiin-ja-Sarah minestamine polnud nii hull. Jah, tal oli juba klassi tulles selline väsinud nägu, aga see mis pärast toimus, oli ikka päris hirmutav. Siis peale inkat tulin koju sööma, sest ema tõi Elouise siia. Elouise on siis see väike tüdruk, keda ta hommikuti kooli viib ja päeval otsimas käib ja süüa teeb. Kuna ma nägin teda mingi 2-ks sekundiks sügise alguses, siis ema mõtles, et me peaks ikkagi nägema, enne kui ma koju naasen. Ja siis ta käiski meil söömas, sõime koos ja mängisime ja ta oli isegi päris nunnu. Ta on selline arukas väike tüdruk, hea suuvärgiga ka.

Pärast oli viimane kirjanduse tund, kus me vaatasime Molière Don Juani mingit teatrietendust. Ja siis oligi päev läbi. Pärast kooli jäin Sarah'ga kooli ette juttu rääkima ligi 2-ks tunniks. Rääkisime igasugu teemadel ja ta rääkis mulle, kuidas tema vaatevinklist minu aasta möödus. Ühte juttu oli täiega naljakas kuulata. Kuna ma aasta alguses prantsuse keeles ennast väljendada ei osanud ja noh, kergelt öeldes MILLESTKI aru ei saanud, siis ma koolis ikka väga aktiivne suhtleja polnud (kuna enamus klassil on inglise keelega mingi suuremat sorti probleem). Sarah'l seda pole ja nii me juba aasta algusest hakkasimegi suhtlema. Ja siis ta rääkis, et oktoobri lõpus-novembri alguses olin ma ühel hommikul kooli tulnud ja ise „Bonjooour“ talle öelnud ja bisoud teinud (tavaliselt olid need ikka teised, kes alustasid). Ja siis ta oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii elevil olnud, et ta jooksis teiste juurde: „TA RÄÄÄGIB PRANTSUSE KEELT!“ Kõik olid olnud enamvähem, et millest sa räägid? Et mida sa ajad enamvähem. Ja siis ta mingi, et VANESSA – ta RÄÄGIB prantsuse keelt. Ja sellest hakkaski ilmselt see õige edenemine pihta – sain tundides aru ja Sarah mäletamise järgi hakkasin sellest ajast lõuna ajal kaasa rääkima ja teemasid vaikselt tõstatama, jne. Mulle tõsiselt meeldis kuulata, mida tal öelda oli, sest see oli ikkagi päris erinev minu nägemusest.

Siis teisipäeva hommikul sain jälle Sarah'ga kokku, sest tema käes oli mu nn. hinneteleht. Kuna eelmisel päeval oli olnud conseille de classe, siis klassijuhataja oli talle selle andnud. Saime kokku ja siis hakkasime koos vaatama ja ta oli väga üllatunud, et mul NIIIIIIII hea vastukaja oli. Mul oli tervelt (!!!) 4-s aines hinne väljas. :D Inglise keel, sport ja mata olid üle keskmise nagu alati aga sellel semestril pani ajaloo-geo õps mulle ajalukku ka hinde (kuigi ma sain ainult ühele tööle hinde) ja minu hinne oli klassi keskmisest ikka kõvasti üle. Noo, see oli vist veidi ebaaus, sest õpetaja hindas mind leebemalt ja ma ei teinud tegelikult üldse seda, mida ta küsis vaid kirjutasin ise mingid memuaarid kokku. Aga järelikult ta oli piisavalt rahul, et mulle 14 20-st panna. See on ikka päris hea.
Ma rohkem mingeid kommentaare ei mäleta väga ja kuna ma olen juba oma kohvrid kokku pakkinud, siis ma ei viitsi hakata seda otsima ka kuskile asjade vahelt. Vene keele õpetaja muidugi kirjutas, et ma ikkagi peaksin oma vene keelega vaeva nägema ja veidi panustama, et seda õppida, sest mul potentsiaali on aga pole tahtmist. Jaaa, rohkem hetkel ei meenu.

Siis reedel oli mata eksam, mida ma oma lõbuks tegema läksin. Me ei teinud seda oma koolis vaid mingis teises koolis, mis asus täiesti mitte-kusagil. Enne bussi peale minekut nägin juhuslikult Andread ja läksime koos. Eksam ise oli suht lihtne, mida kaelamurdvat polnud. Esimese ülesanne oli lebo, teine oli mingi majanduse ja vaesuspiiride ja kõige muu sellise peale. Peale paari lugemist siiski tegin enamuse ära. Lõpus jäi 2 viimast tehet kirjutamata, kuna aeg sai läbi aga mulle see väga niikuinii midagi tähtsat pole, nii et vahet pole. Pärast üritasin võimalikult kiiresti koju saabuda aga kui sa ummikusse sisse jääd, siis sa ikka istud seal mõnusa aja. Kuna me pidime võimalikult ruttu Pariisi poole startima, siis ma olin pissed veits, et me peame minu pärast hiljem liikuma hakkama, aga siiski jõudsin isast 5 minutit varem koju ja jõudsin oma kohvri ära pakkida.
Ajaa, ja reedel tuli postiga mulle TGV pilet ka lahkumiseks. Ütleme nii, et kuni sinnamaani ma polnud veel väga teadvustanud seda, siis selle piletiga sai ikka selgemaks, et varsti pean ma lahkuma.

Laupäeva hommikul läksime emaga koos Versailles lossi külastama, sest isa ütles, et ta ei lase mul enne tagasi Eestisse pöörduda, kui ma seal pole käinud. Külastasime lossi, oli ta küll ilus ja uhke aga ma ei oleks ausalt öeldes küll tahtnud seal elada. Ma ei tea, mulle tundus kuidagi liiga selline, ma ei leia head omadussõna hetkel. Uhkustav võib-olla oleks hea, aga kuna tegu oli Louis XIV-ga siis pole midagi kunagi piisav, nii et ilmselt uhkustav ikkagi pole piisavalt hea.

Pärast käisime poes ja tegime sisseoste. Õhtul tulid mingid vanemate sõbrad õhtust sööma. Pühapäeval tegime väikse grilli Emilie ja Jamesi uues kodus. Muidugi mina olin enamuse ajast see, kes grilli taga tegutses, sest siin pole see nii väga kombeks siiski. Tähistasime Emilie sünnipäeva ja lõpuks kujunes see minu perevaheliseks ärasaatmis peoks. See oli kõige armsam, et nad olid mulle ühe albumi koos piltidega ja kirjadega teinud. Mul selle vaatasime ajal olid ikka pisarad silmas, et kuidas mul ikka vahetusperega vedanud on ja kui lähedaseks ma tegelikult nendega saanud olen. See on ikka täiesti uskumatu kogemus selles mõttes. Aa, ja siis mu isa tegi mulle eraldi kingi veel – 3 filmi ja siis iga filmi kohta oli mingi eesmärk.

Siis esmaspäeval oli La Fête de la Musique, mis on siis Muusikafestival pmst. Kogu Prantsusmaal on igal pool tänavatel muusikud ja platsidel on lavad ja kogu linn elab. Ma väga palju iseenesest ei näinud (ma isegi ei jõudnud nn. vanalinna, mis on ikka täielik patt), sest pärast natukest aega jooksin ma täiesti lampi Jessiele ja Davidile ja teistele vahetusõpilastele otsa. Niisiis ma ühinesin nendega ja õhtu lõppedes kujunes see pigem tantsu- kui muusikafestivaliks, sest umbes 23 ajal leidsime me ühe salsa koha ja kuna meie seas oli kaks argentiinlast, siis kuidagi jäime sinna kogu ülejäänud õhtuks. Thomas (argentiiina poiss) õpetas mulle isegi salsat aga noh, omaasi oli muidugi see, kuidas see lõpuks välja kukkus. Ütleme nii, et midagi sain ma selgeks aga enamuse ajast oli see totaalselt midagi muud, kui salsa.
Aga üritus ise on täiesti geniaalne, sest sa leiad IGALE maitsele midagi. Ma võin julgelt öelda, et ma nägin VÄGA väikest osa kogu esinejatest aga see oli ikka nii erinev kui olla sai – alguses poste rokkbänd, siis mingi üksiks jazzivend tänaval, siis indiaanlased jalga keerutamas, siis mingi 10-aasteste poiste bänd (mida ma tegelikult nüüd muusikaks ei nimetaks), siis üpriski hea DJ, pärast seda mingi suur lava, kus esinejat me ei kuulnudki ja siis lõpuks veel mingi reggae vend ja noh, lõpetuseks veidi ladina-ameerikat. Aga siiski, täiesti geniaalne.
Aa, ja sellel õhtul sain ma lõpuks kõikide Rotary (Jessie ja Davidi programm) inimestega tuttavaks, sest Jessie on ikka rääkinud mulle mingeid lugusid. Nüüd ma võin öelda, et kui ma kunagi Clevelandi, NYC või Kanadasse peaks sattuma, siis mul on kellegagi kontakteeruda. :)

Siis teisipäeval oli isa kooriga piknik. Ma alguses täiega põdesin minemise osas aga lõpuks ma olen rahul, et ma läksin. Kuigi inimesi oli rohkem kui 50, oli kõik väga lahe (palju lahedam, kui ma üldse oodata oskasin). Kuigi mina ühtegi inimest ei teadnud (v.a. see paar, kelle juures ma sügisel paar päeva ööbisin, kui mu vanemad kuskile teisse Prantsusmaa otsa läksid), siis nemad mind küll teadsid. Kõik tulid kohe, et „Aaaa, sa oledki Vanessa, Roberto on niiiiiii palju meile sust rääkinud“ ja tore oli jälle rääkida ja kirjeldada Eestimaad (polnud ammu seda isegi teinud).

Kolmapäeva hommikul oli mul kell 8 (õnneks isa viis mind sinna kohale) füüsika-bio eksam (jälle oma lõbuks). Ütleme nii, et sellega läks veidi huvitavalt. Teise küsimusega tegin juba üki-kaki-kommi-nommit, sest mul polnud ära aimugi, mis see vastus võiks olla. Kuigi ma pärast vaatasin õpikust, et see oli isegi õige, mis ma panin. Algaja õnn äkki? :D

Pärast, ma ilmselt lebotasin kodus, sest päris soe oli väljas. Kuna isa läks mingile konverentsile Lõuna-Prantsusmaale, siis me jäime emaga kahekesi koju, kuni reede õhtuni. Õhtul mängisime Scrabblet ja rääkisime jälle tundide kaupa juttu.

Neljapäeval pidime emaga minema ühte Lyoni-pärasesse restorani, et ma ikka sööks midagi väga traditsioonilist veel aga lõpuks valisime hoopis mingi teise. Pärast söömist läksime sinna vendade Lumière'de muuseumisse. See on siis muusem Lumière pere kohta, kus 2 venda (Auguste ja Louis) olid ühed esimesed filmitegijad maailma ajaloos. Kuna see muusem asus nende kunagises villas, siis see oli hästi-hästi huvitav. Mulle meeldis.
Pärast seda käisime emaga kuskil Araabia poes pähkleid ja maitseaineid ostmas, kus mul ninasõõrmed lõpuks alla tahtsid juba anda. See on ikka nii lahe, kuidas sa leiad niii erinevaid asju ühest linnast.

Siis järgmisel päeval lebotasin vist niisama kodus, kuna ilm tappis jälle ja väljas oli veidi liiga soe. Õhtul tuli isa tagasi ja siis läksime ühe ta töökaaslase juurde õhtust sööma. Sinna jõudes avastasin ma, et inimesi on rohkem, kui ma arvasin. Ja kõik inimesed peale minu olid jälle veidi vanemad ja kõik töötasid kuskil täiesti ulme kohtades. Pool õhtut möödus mul kuulates pea kõikide tähtsamate firmade strateegiatest, uutest toodedest, majandusest jne. Tegelikult see oli päris huvitav isegi. Aga teine pool õhtut möödus väga Eesti teemal, sest ma pidin seletama ja kirjeldama ja rääkima Eesti elust ja olust.

Siis laupäeval käisin linnas päeval ja õhtul tuli Jessie siia. Sõime ema-isaga õhtust ja pärast õhtusööki isa viis meid linna, kus me saime Lucyga kokku, et välja minna. Ütleme nii, et väga huvitav õhtu oli ja koju saabusime ~3 ajal. Mis mulle täiega meeldis, oli see, et kui ööklubis tuleb „Alors on danse“, siis kogu rahvas laulab kaasa ja kogu laulu vältel sa tunned, kuidas kogu rahvas lihtsalt täiega kaifib seda laulu fiilingut.

Siis pühapäeval ärkasin 8 ajal üles, et Jessie ära saata ja pärast magasin mõnusalt edasi. Lõunal tšillisin emaga ja mingi õhtupoole läksin kinno - „L'amour, c'est mieux à deux“ vaatama. See oli päris huumor, prantslased ikka oskavad.

Esmaspäeval ja teisipäeval ma ausalt öeldes ei mäleta, mis ma tegin. Seda ma tean, et mingi päeva ma olin linnas, esmaspäeval vist. Aa, ja teisipäeva õhtul käis jälle see togolane meil õhtust söömas. Mulle nii meeldib see täiesti erinevate kultuuride avastamine. Ja lisaks ta teeb päris head huumorit.

Eile sain viimast korda Lucyga kokku. Käisime sõime jäätist ja rääkisime mõnusalt mõned tunnid juttu. Pärast käisime veel ringi poodides ja tänavatel. Ta on ikka nii armas ja ma tõsiselt loodan, et ta järgmisel talvel jõuab mulle külla. See aasta kahjuks pole see absoluutselt võimalik, sest ta läheb Saksamaale aastaks. Lõpuks pidime head aega ütlema ja tegemist oli parasjagu, et mitte nutma puhkeda.
Õhtul tulid Annick ja Jean-Pierre õhtust sööma (need vanemate sõbrad, kelle ma juures ööbisin, ja Jean-Pierre oli sellel koori asjal ka). Väga mõnus õhtusöök oli, enamus juttu tiirles jälle mitme ringiga kuskil Euroopa teistes riikides. Lõpuks pidin nendega ka hüvasti jätma ja ma lubasin, et kui ma tagasi saabun, siis ma lähen neile ka kasvõi korraks külla.

Täna hommikul tegelesin agaralt oma kohvritega (omajagu tegemist on ikka) ja päeval sain Jessie ja Davidiga kokku, et head aega öelda. Casey (Wisconsin'i osariigist) ühines ka meiega. Alguses olime kohvikus, rääkisime juttu ja lõpuks liikusime Bellecourile. Jessie pidi varem lahkuma, me jäime veel tunniks rääkima ja pilte tegema. Jessiega oli kindlasti kõige raskem sõpradest hüvasti jätta. Kuigi homsele ma ei taha isegi mitte mõelda.

Siis õhtupoolikul lõpetasin oma pakkimist. Ja õhtut läksime sööma Paul Bocuse restorani. Nüüd ma olen juba 2-s erinevas käinud ja toit on seal ikka uskumatult hea!

Ja ma ei tea, hetkel on vist kõik. Viimane öö Lyonis, viimane öö oma toas. Homme on palju vaja teha ja kell 16.00 võtan TGV, et Pariisi minna ja siis edasi Saksamaale.

Päris ilmselt tuleb mu järgmine postitus juba Eestimaa pinnalt!

NB: Elise ja vanaema, mul on väga kahju, aga ma ei jõudnud teie kirjadele vastu kirjutada, nii et kirja pole mõtet enam oodata. Aga ma juba varsti seal, nii et siis ei pea enam kirjutama! :)

NB 2: Ma tean, et mul jäid päris mitmed asjad kirjutamata aga eks ma üritan neid meeles hoida järgmiseks korraks.