23. oktoober '09

Hommikul ärkasin selle peale, et host-ema küsis, mis kell mul tunnid hakkavad ja järgmine küsimus, et kas sa juba minema ei peaks hakkama. Selle peale läksid silmad suureks ja elutempoga kõik asjad valmis – pessu, riidesse, asjad kotti panna. Vaatan kella, 20 minutit aega tunni alguseni. Mõtlesin, et okei, täna hommikul jääb söömine ära, vähemalt jõuan tundi. Host-ema nii ei arvanud ja nii ma hakkasingi hommikust sööma ja ta viis mind kooli. Kodust startisime õigel ajal, aga kuna oli JÄLLE bussistreik, siis oli üllatusena väga palju autosid isegi kell 9 ja nii jäin ma nii minuti-2 hiljaks. Õpetaja vaatas siis kurja pilguga otsa ja ma ütlesin, et ma magasin natukene liiga kaua. Läksin istusin siis kohale ja kogu klass sosistas, et see oli niiii armsalt öeldud. Mina ei tea, mis ma ütlesin, mis neile nii armast oli.

Rohkem koolis midagi ei olnudki, inkas tegi David Texas-est ettekannet ja muidugi ma olin ainuke, kes küsimusi esitas. Kes veel ei tea, siis Texas-e nickname on The Lonestar State. Lihtsalt teadmiseks teile.

Vene keel oli jälle huumor nagu alati. Lõpuks vaatasime mingit filmi – talvel filmitud! Ei usu, et veidi tuli tahtmine metsa jalutama minna ja lumme hüpata (vihje Elisale). Ajaa, film oli prantsuse keeles. Mulle hakkab üha rohkem siinne vene keele tund Viimsi vene keele tunde meenutama.

Teine inka möödus veel igavamalt, sest me esitlesime jälle mingit dokumenti. Mis oli küll tegelikult ainult üks pilt õpikust. Aa, saime tagasi ka eelmise nädala tööd, kus pidime koomiksit esitlema. Mul oli 13/20-st, mis ei olegi nii halb, sest Jessie sai 16/20-st ja enamus klassil oli nii 7-8/20-st.

Peale kooli koju kohvrit pakkima ja õhtuks valmistuma, sest me läksime välja sööma ja Jessie 18-ndat sünnipäeva tähistama. Käisime 4-kesi: mina, Jessie, Anakia ja Ophelié. Rääkisime juttu (prantsuse keeles, mitte inglise keeles) ja nalja sai kuhjaga ja hästi tore oli. Ja Lyon õhtuti ja öösel. Mul pole sõnu, perfect lihtsalt. Fourviere on ERITI ilus, ma üritasin Jessie digikaga mingit pilti ka teha, aga vist ei tulnud välja, ma ei tea, pole pilte näinud veel. Ja üldse, osad sillad on üliilusti valgustatud ja ohhh, ma lihtsalt läheks iga õhtu magamise asemel promeneerima linna peale.

Pärast tuli host-ema järgi, viisime Jessie koju ja tulime ise ka koju. Kui ma läksin pesin kiiruga hambad ja näo ära, et saaks ruttu magama minna, siis ma täna kuulsin, et mu host-ema oli poole 2-ni üleval olnud (olen hetkel juba Emilie juures ja kirjutan järgi blogi). Mul pole õrna aimu ka, mis ta tegi nii kaua.

See on pretty much all eilsest. Jaaaa, ma ootan juba, millal nädalavahetus läbi saaks, et ma saaks oma nimekirja välja võtta ja hakata Pariisi läbi kammima. Ma juba hoiatan ette, et tagasi tulles mattub mu blogi piltide alla. Kui just Ilmataat ei otsusta, et esmaspäev-kolmapäev peaks Pariisis lakkamatult paduvihma sadama.


Jessiega. Väga ebaõnnestunud pilt minu arvates, aga vähemalt oleme mõlemad peal.


Sünnipäeva laps.


Cheers!

:)

Kuna ma ei tea, kui palju aega ja võimalust mul netti on tulla, siis võite arvestada, et kuulete must hiljemalt neljapäeval.

Kasutage oma vaheaega mõnusalt ära. Ma vähemalt kavatsen küll viimast võtta sellest nädalast Pariisis ja Versailles. Ja eks hiljem vaatab, mis teise nädalaga peale hakkab.

Lõpetuseks paar pilti, kuhu ma kindlasti kavatsen minna.

Pierre Hermé - it's a must-go!

As well as Eiffel Tower.

Place Vendôme.

Ja Pont des Arts!

22. oktoober '09

Täna koolis midagi väga põnevat ei juhtunud, kool nagu kool ikka mu jaoks. David suutis ennast ära kaotada ja nii me olimegi kahekesi Jessie'ga linna peal aga ma arvan, et see tuli ainult kasuks, saime rahulikult rääkida, ilma et peaks David'ile seletama mingeid mõisteid tüdrukute maailmast.

Füüsika oli isegi täna huvitav mu jaoks, sest me rääkisime värvidest ja kõigest sellest. Enamus juttu läks ühest kõrvast sisse ja tuli sama kiiresti teisest välja, aga ma olen väga rahul, sest ma olin ainuke, kes küsimusi esitas. Ma räägin, imesid juhtub. Muidugi olid kõik mu küsimused teemal: „Kas must on ka värv? Aga kui mustas ei eksisteeri värviaatomeid (või midagi iganes), kuidas siis saab musta värvi? Jne, jne, jne“ Õpetaja oli isegi päris rahul, naeratas ja kiitis mind iga kord.

Pärast kooli koju ja vaatasime pool tundi host-emaga telekast ühte koka/gurmeesaadet ja siis tuli juba host-isa koju, ja õhtusöök ja palju juttu. Ja täna oli siis see kord, kus ma esimest korda sain sellise tugevama vanemateloengu. Sest homme on meil väikse tüdrukutepundiga Jessie 18-e sünnipäeva tähistamine ja me lähme välja ja värki. Ja kuna ma stardin laupäeva hommikul 4.30 (ärge küsige, miks ja milleks, MUL POLE ÕRNA AIMU KA) Pariisi poole, siis ma mõtlesin, et oleks ilus keskööks koju tulla äkki. Muidugi ei tohi metropolis blond noor tüdruk üksi ringi liikuda, eriti veel metroos ja nii ongi mul patrull järgi.

Pariisis ja Pariisi regioonis oleme siis neljapäevani, kus me host-emaga TGV-ga tagasi Lyon'i tuleme. Host-isa saabub tagasi juba pühapäeval. Nv-l on mitu-mitu sünnipäeva ja esmaspäev-teisipäev-kolmapäev on mul ametlikult aega Pariisi läbi kammida ja avastada kõike head-paremat ja ma tõesti loodan, et mu kaaslaseks on Annika. Eks näeb, kuidas see välja kukub.

Praegu aga prantsuse keeles chattima ja varsti magama ka.

21. oktoober '09

Täna oli kella 8-ks vaja kehalisse minna. Kolmapäeva hommikuti on küll selline tunne, kus võtaks hea meelega veel paar tundi voodis lebotamiseks, aga kahjuks, on see võimatu.

Host-ema viis mind spordikompleksi juurde ja läks ise enda maalikursusele. Sinna sõites ja ummikus istudes sain teada, et ka siin keeratakse kella. Ilmselt ka ikka samas suunas nagu Eestis.

Jõudsin sinna, kedagi pole. Mõtlesin, et see ei saa võimalik olla, et ma panin jälle pange. Õnneks minut peale mind saabusid enamus klassikaaslastest, ootasime 5 minutit ja siis tuli õpetaja ka. Oli siis valida, kas viskame koolitõuget või jookseme hinde peale. Iga üks valis omale sobilikuma variandi, mis on minu arust ääretult lahe ja ma olen veendunud, et Eesti (vähemalt Viimsi) koolide õpetajad peaks šnitti võtma sellest. Ma valisin siis loomulikult kuulitõuke ja hakkas pihta. Alguses 3 stataringi soojenduseks ja siis viskama. Kõige huvitavam oli see, et õpetaja ei seisnudki kõrval. Käis tunni aja jooksul (mis me viskasime) korra vaatamas, et kõik korras oleks ja et keegi viga pole saanud, ja läks tagasi jooksjate juurde. Viskasin enda 6 viset ära – kõige halvem oli 7.30 ja parim oli 7.90. Ma olen ikka veidi pettunud, sest ma tahtsin 8 visata ja tänasest lõppesid meie kehalise tunnid seal spordikompleksis. Ehk kevadel. Eks näeb. Kuna minu grupp sai enne tunni lõppu valmis, siis istusime 6-kesi staadioni ääres ja rääkisime juttu. Kõige parem oli see osa, kus me Sandraga laulsime veidi DJ Otzi „Hey Baby“-t. Me olime väga krampis naerust ja Lou, Chloé, Marine ja Charline ka.

Ja kuna Jessie'l oli täna sünnipäev (sai 18-aastaseks), siis kõik klassitüdrukud esitasid mulle nõudmise, et ma laulaks eesti keeles talle sünnipäeva laulu. Mõeldud, tehtud.

Peale seda 2 tundi prantsuse kirjandust. Peale 2 tundi prantsuse kirjandust konkreetselt ei eksisteeri enam mõtlemisvõimet, väga hull. Esimese tunni jooksul tõlkisin ka emale lokitangide kasutusjuhendi inglise keelest eesti keelde ja siis David otsustas, et ta hakkab eesti keelt lugema. Issand, te oleks pidanud kuulma seda, megahuumor. Ja siis otsustasid David ja Jessie, et nad teevad koos ühishuumorit ja ütlesid, et pärast aastat siin olen ma kolmkeelne (eksisteerib selline sõna eesti keeles?), et ma räägin vabalt 3 keelt – eesti (emakeel), inglise (nende arust räägin nendega samal tasemel, ise väga ei usu) ja prantsuse. Noo, hope so, ütleks selle peale.

Peale kooli koju. Kuna ma juba mainisin, et pikemaid sorti lauseid mu aju ei aktsepteerinud, siis jäi üle ainult oma ajakirju lugema hakata.

Pärast poole tegime host-emaga šokolaadi-kookose kooki ja muljetasime ja lõpuks – umbes pool 9, hakkasime õhtust sööma, kuna Frederic (ma arvan, et kirjutatakse nii) istus ummikus ja siin ei alustata enne söögiga, kui kogu pere on kohal.

Eilsest unustasin mainida, et see tänav, mis jookseb bussipeatusest mu koolimajani on Lyon'i kõike külmem ja tuulisem tänav ja ma peaks mingi teise tee leidma. Funiculaire'iga ei taha ka iga kord sõita, nii et peab uurima hakkama.

NB: Jälle tabas Lyon'i mingi vihmaperiood ja alates lõunast on sadanud – mitte väga lahe.

NB 2: Vaadates Prantsusmaa uudiseid, siis kõikide katastroofide ja jubeduste vahele oli isegi üks ilus ja vägagi positiivne uudis – Hermès' jaht. Kuna mu full attention oli ainult pildile suunatud, siis ma ei hakanud isegi kuulama, aga kõrvu jäi 10 000 000 EUR, mis siis äkki on selle ilusa asja hind, mis nii väga positiivne muidugi pole. (Tegin praegu – kui ma neid asju postitama hakkan – veidi uurimustööd ja edasi võite ise lugeda.)

WHY Wally-Hermès Yachts is the new company created by french luxury brand
Hermès and monaco based yacht maker Wally, dedicated to a new lifestyle of living
on the sea.

Hermès was involved in every step of the process from concept to realization, considering
both the outside and inside were just one of the many things. as always just like with all
their designs they paid special attention to detail, developing the overall architecture
of the vessel evaluating issues of speed and spaciousness.

Võite ise täpsemalt lugeda.
(http://www.designboom.com/weblog/cat/8/view/7570/why-wally-hermes-yachts.html)


Kind of perfection.

20. oktoober '09

Koolis midagi hirmpõnevat ei juhtunud. Käisin jälle enda teisipäevase prantsuse keele rühmaga söömas ja peale seda oli vaba tund, kus me istusime kooli aias ja rääkisime juttu ja tegime nalja. Nüüdseks olen ma täiesti kindel, et Luc ongi Eriku Prantsusmaa variant, sest sarnasus on rohkem, kui märgatav. Ainus vahe on see, et Erik ei kanna kaabut (minu teada vähemalt mitte).

Ja kui tunnid läbi said ja me David'iga funiculaire peale kõndisime, siis ma tegin ilmselt kõige julmema nalja Prantsusmaa kohta, mis ma teinud olen. David küsis siis, et räägi mulle veel Eesti ja Prantsusmaa erinevustest, täpsemalt vb kooli ja noorte osas. Mõtlesin siis sekundi ja esimene asi, mis ma tõesti öelda oskasin, oli „interesting social life“. David oli jumala vait ja siis ütles ainult „autch“.

Õhtul sõime õhtust ja rääkisime juttu. Ja kohustusliku skype-õhtu põhikülaline oli Mardu. Issand, kui hea meel mul oli teda jälle näha (mis siis, et läbi arvutiekraani) ja ta häält kuulda. It made my day.

19. oktoober '09

Täna oli nagu alati 10-ks kooli. Mata oli boring-boring ja täna oli 2 tundi veel, sest ma pean homme enda mata ajal inglise keele ettekannet teisele rühmale lõpetama ja oli jälle vahetus. Peale matasid koju sööma. Koju jõudes ootas mind laua peal ka Eestist lõppude-lõpuks pakk – SUUUUUUUR AITÄH, emme! Kõik leivad oli jumala okeid, ikka uskumatult hea tunne oli süüa õiget leiba üle pika aja. Siis kella 3-ks tagasi kooli ja prantsuse keel ja ajalugu. See oli muidugi päeva teine põhisündmus, et ma parandasin David'it, inglise keeles. Ise ka ei usu siiamaani. David ka vist mitte.

Peale kooli jälle koju. Õppisin ja koristasime host-emaga korterit veidi, sest õhtul tuli mu host-vend siia. Ta on siis tööasjus Lyon'is ja peatub meie juures. Sõime õhtust noo nii 2 tundi, mis see ka siis ära ei ole. Host-ema tegi tiramisut, hästi hea oli. Mis veel? Siis koristasime ja üritasin ka host-isale tongue twistereid ette vuristada, mitte väga edukalt. Nüüd kirjutan teile blogi ja imetlen aknast õhtust Lyon'i tuledesäras. Kui ma selle Velokaardi ära teen nüüd millalgi, siis on kindel minek minna linna uudistama, mida ma ikka teinud pole (pisarpisar).

Tänaseks siis vist kõik. Peab vaheajaks ennast välja magama korralikult – 2 nädalat, kus ei tohi tundigi raisata. Jah, see aasta on väga erinev mu eelmistest aastatest, kus ma koolipäevadel väga-väga heal juhul nii 5-6 tundi magasin.

18. oktoober '09

Ärkasin, sõin ja läksin uuesti magama. Jeps, ma ei tee nalja. Lihtsalt selline uni oli, et ei suutnud üleval olla. Magasin veel umbes tund aega ja ärkasin uuesti üles. Tegelesin veidi homsete kooli asjadega ja rääkisin host-emaga juttu ja sõime lõunat. Noo, nemad sõid ja ma istusin lihtsalt, sest ilmselgelt ei teinud teine magamine mind näljaseks.

Peale lõunasööki läksin siis Lyon'i avastama. Käisin üle 5 tunni ringi ja avastasin mõned uued kohad, kuhu peab kindlasti veel minema. Vene poodi ei leidnud, ma lasen teisipäeval vene keele õpetajal kaardi pealt näidata, kus see täpsemalt asub. Kertu, muideks leidsin ka Ed Hardy poe siit üles.

Tulin koju, lappasime host-emaga sisustusajakirju ja muljetasime erinevatest sisustusstiilidest ja mööblist ja värki. Kuna ma olin ikka päris näljane ja host-isa oli kuskil orelikontserdil ja ei võtnud telefoni vastu, siis hakkasime sööma host-emaga. Alustasime ja teise ampsu pealt jõudis ka host-isa koju. Rääkisime juttu (rääkisin, et ma jubedalt tahaks juba Vene poodi leida ja uurida, kas neil kohukesi on ja siis seletasin pikalt ja laialt, mis on kohuke ja nad olid väga üllatunud, kas sellist asja üldse on võimalik süüa) ja lasin neile Raimond Valgre laule. Samuti ka Ruja, Karl Madise, Urmas Alendri ja Silvi Vraiti loomingut. Siis läks host-isa magama ja ma jäin host-emaga prantsuse muusikat kuulama. Seda osa siis, mis mu arvutis oli. Ta soovis, et ma laseks talle mõningaid laule, mis mulle meeldivad prantsuse keeles. Kuulasime ja naersime ja kuidagi kujunes nii välja lõpuks, et vaatasime ligi 2 tundi pilte. Vaatasime igasugu vanaema juures tehtud pilte Mardust ja sünnipäevadest ja näitasin Rohuneemest pilte ja värki.

Nüüd tegin siin lühikokkuvõte, sest mulle üldse ei meeldi, kui ma peaks homme kirjutama sellest.

NB: Kui ma Lyon'i avastasin, panid mu host-mom ja host-dad mulle seina peale suuure peegli minu tuppa. Ma olen siiamaani veidi jahmunud, aga väga õnnelik. :)


Peaks oma soulmate'iga randez-vous kokku leppima.


Noo, igasugu raamatuid leidub.


Suheliselt väga tavaline parkimine kõikide Smarti omanikele.


Mõned head leiud.

Vihmaveerenn.

Lyon.

Fourviere.

:)

Pilt ütleb rohkem, kui 1000 sõna (sel hetkel siis küll 2).

Usual.

Tervitusi Lyoni politseile.

Mmh, mõnsa.

17. oktoober '09

Ärkasin siis veidi peale 11-st ja sõin, pesin ja tegin muid toimetusi. Läksime siis peale lõunasööki, peale 2-te, host-emaga linna. Läksime autoga Gorge de Loup'i ja edasi metroode ja asjadega, kuna kogu ühistransport oli täna tasuta (üleeelmise nädala streigi pärast), siis oli mõttekam minna nii, kuna linnas on suhteliselt võimatu autot parkida ja üldse, liiklus on veidi hullumaja, milles ma ka täna tulihingeliselt veendusin kuuldes 3-minutlist signaalitamist. Käisime Gare Port-Dieu's ja peale seda läksime kuhugi-mille-nimi-mul-hetkel-meeles-ei-ole. Seal oli igatahes degusteerimislaat vms. Käisime läbi selle ja ostsime niiiiiiiiiiiii häid asju. Finally ma leidsin juustud, mis mulle tõesti maitsevad ja mis on õiged juustud. Otsime igasugu Lyon'ile iseäralikke asju. Mandlid pralinees (peaks olema üks Lyon'i speciality) on lihtsalt suuuuuuuuurepärased. Ja juustude nimesid ma muidugi ei tea, nii et selle kohta täpsemat infot ei oska anda, aga üks on suhteliselt vedel.

Käisime ka host-emaga kohvikus istumas ja kohvi joomas. Minu puhul siis küll hot chocolat'it. Rääkisime juttu ja jutustasin ka oma Prantsusmaale tulekust, kuidas ma lennujaamas kohvrit ümber pakkisin ja kui imelikult see töötaja mind vaatas, kui ma oma pükste-seeliku-pluuside-kampsoni-pusa ja kõige muuga keset augustit Prantsusmaa pileti letti lõin.

Linnast vist rohkem polegi midagi rääkida. Aa, mainin selle ära, et minu soovil läksime ka enne kojutulekut Simply'st läbi. See on ka üks toidupoodide kett nagu Carrefour'gi, aga väiksem. Sest ma tahtsin ajakirju osta. Jeps, nüüd ootab lugemist novembri kuu Cosmo, Marie Claire ja mingi kohalik(vist)-aga-väga-äge Prantsuse ajakiri. Ja kõik need 3 ajakirja maksavad siin kokku vähem, kui Eestis üks inglise keelne. Ma lihtsalt armastan fakti, et järgmise kuu Glamour või Cosmo on nii eur või 1.80.

Sõime ja õhtusöögil tundsin ennast nii hästi, sest boulangerie'st võetud baguette ja ehtne Prantsusmaa juust on ikka must-be Prantsusmaal. Rääkisime juttu ja nüüdseks tuleb juba enamus small-talki täitsa mõtlemata. Vahepeal on küll paus, kui räägid-räägid ja siis tuleb selline sõna, millest sul aimu ka pole, kuidas see prantsuse keeles olla võiks. Siis tuleb seletamine ja lõpuks jätkad oma teemat. I like it.

Pärast õhtusööki vaatasime „Le dernier trappeur“'i, mis Eesti keeles peaks olema siis „Viimane kütt“ vms. Filmil iseenesest väga suurt mõtet ja süžeed polnudki, aga loodus Oh-la-la-la. Vahepeal oli küll, et viige mind otsekohe sinna.

Hetkel kirjutan siis teile blogi, et te ikka saaksite ka mu arengut veidi jälgida ja varsti tudule. :)

DVD kaas, kes vaadates avastab, et äkki on näinud vms.

Üks (ja siiani ainuke) pilt filmist, mis annab suurepäraselt ilusa-looduse-muljet edasi.

16. oktoober '09

Täna, koolis midagi ei toimunud, peale selle, et mul oli vene keele töö. Õppisin siis hoolega kõike, mida õpetaja ütles, et on vaja õppida ja isegi vene keeles ka mõningaid asju! Hakkas töö peale, sain hoopis mingi piltteksti ja pidin jutu sellele kirjutama. Panin nii lampi teksti, kui üldse suutsin mingit moodi kirjutada. Ma juba kujutan ette, kuidas õpetaja naerab, kui lugema hakkab seda.

Peale kooli koju, sõin ja kõik. Ootasin, millal host-vanemad koju tulevad. Host-isa käis mingil silmauuringul aga kõik on korras, mingi pisike asi oli. Ja see on ikka täitsa tõsi, et Prantsusmaal kannavad nad kõik oma haiguslugusid kaasas. Tulid tagasi ja host-ema näitas ainult silmauuringute vms mappi ja see oli niiiiiii paks. Seal oli miljon paberit ja igasugused võimalikud testid, mida üldse teha saab ja ohh. Ei oskagi kirjeldada kohe. Kuidagi imelik oli ikka vaadata, kuidas kõik need paberid, mis tegelikult arsti käes peaks olema, lebasid nüüd köögilaua peal lihtsalt. Aga juhtub. Kertu oleks kindlasti õnnelik, saaks ise omale kujuteldavaid diagnoose panna.

Ja seda, et te võiksite kommenteerida. See kõlas väga reidilikult aga mul on nii lamp kirjutada, kui ma ei tea, mis teile huvi pakub.

Eilse kohta veel nii palju, et leidsin Hershey's igasugu asju Carrefour'ist ja leidsin ka Speculoosi. Nii et Belgia polegi nii ainuke koht, kust seda saab nüüd.

Ja homse kohta nii palju, et ma ei tea, kui palju vaba aega mul on, aga loodetavasti piisavalt, et minna ja otsida üles lõpuks see Vene toiduainete pood. Nii et wish me luck! :)

Pilte Phoenix'ist

Pilte kolmapäevast. Pildid tegi David ja kogu kriitika piltide kohta talle suunata. Aitäh! :)

Queue up!

Phoenix.

David CD koos pühendustega.

15. oktoober '09

Täna jäi hommikul 2 ajalugu ära, nii et hea mõte oli minna kooli 9-ks, kui oleks saanud ka 12-ks minna. Käisin vene keeles – pidin „armastama“ vene keeles käänama/pöörama/midaiganes. Sain tehtud ja ainult 1 veaga. Pärast oli niisama 3 vaba tundi, sest teistel oli BAC-iks valmistumine jälle. Käisime Jessie ja David'iga pool Lyon'i läbi. Siis bioloogiasse, kus tegime mingit lahedat eksperimenti. Pidime siis tahvli peale risti joonistama ja ühe silma kinni panema ja partner hakkas nägemisulatust mõõtma vms. Mul oli ikka väga suur võrreldes teistega, kes tahvlitel tegid. Siis koju ja ega rohkem polegi midagi.

Kirjutan praegu mingit konspekti homseks vene keele tööks. Ei, mul ei ole vene keeles töö vaid hoopis prantsuse keeles aga vene keele tunnis. Aga ma õpin vene keelse variandi ka, kui väga viitsimist on. Jah, olen tubli.

14. oktoober '09

Täna kehalises ei käinud, magasin sellel ajal ja läksin ainult prantsuse keelde, kuna enesetunne veel külma (isegi minu jaoks on külm juba Lyon'is) kätte kuulitõuget ei lubanud minna tegema. Prantsuse keele tunnis kirjutasin veidi olulisemaid tegusõnu läbi olevikus, minevikus ja tulevikus.

Tund sai läbi ja siis oli otsesuund Bellecour'ile, et minna fnac'i, kus Phoenix jagas autogramme ja puha, kuna neil on täna Lyon'is kontsert, millest ma alles täna esimest korda kuulsin (suur aitäh, David! :)). Olime siis David'iga seal ja seisime järjekorras ja ootasime nagu „fännidele“ kohane. Vahepeal rääkisime mingi 2 kutiga juttu, kes järjekorras meie taga seisid. Lõpuks tuli tõehetk ja jõudsimegi bändini. Rääkisime juttu nendega veidi ja saime enda autogrammid ka. David ostis isegi CD, millele ta saaks paluda autogramme. Ma lasin enda agenda'sse kritseldada. Väga lahedad on nad igatahes. Tegid nalja ja mõlemad saime oma pühendused David'iga.

Pärast seda saime 2 tüdrukuga David'i organisatsioonist kokku, rääkisin mingi 3 minutit juttu ja jätsin hüvasti. Läksin siis vaatasin veidi poodides ringi ja ega rohkem midagi. Koju tulles avastasin, et mu host-mom oli nii kiiruga lahkunud, et oli ukse kogemata lahti unustanud. Noo, juhtub. Lõpuks tulid mõlemad koju ja sõime ja nüüd kuulan siin Phoenix'it ja joon teed meega.

Kes siis veel pole Phoenix'ist midagi kuulnud (mis on väga ebatõenäoline), siis see siin on minu arvates nende parim laul uuelt albumilt: http://www.youtube.com/watch?v=qPRdI75XPQE (emme, kliki sellel lingil ja vaata, et volüümi oleks ja saad ka kuulata).

NB: Täna nägin poes ka Paulo Coelho agenda't koos lausetega tema erinevatest raamatutest. Süda vist korraks seiskus aga pole hullu.

NB2: Vahetusõpilaste uus komme meie klassis on to-do-liste teha, kuna David ja Jessie käivad nüüd minu jälgedes ja kirjutavad ka hoogsalt neid. :)

NB3: Damn, siiski oleks tahtnud sinna kontserdile minna.

It's twenty seconds till the last call

You're going hey hey hey hey hey hey

Lie down you know it's easy

Like we did it over summer long

And I'll be anything you ask and more

You're going hey hey hey hey hey hey hey

It's not a miracle we needed

No I wouldn't let you think so

13. oktoober '09

Kuna ma kirjutan seda postitust alles nüüd, siis ma kõike täpselt ei mäleta, mis toimus, aga teid vist mu päevaplaani detailne kirjeldamine ei huvita ka. Koolis käisin. Vene keele tunnis andsin Lucy'le Kass Arturi kooki maitsta, talle väga meeldis. Pärast jagasin David'ile ka, tal oli ka ainult positiivset öelda, nii et siin läheb see suht peale. Siis tuli välja, et mu prantsuse keele õpetajat pole kohal, mis oli happy-happy-joy-joy, sest teisipäeviti on mul 2 prantsuse keelt. Käisime David'iga söömas (sest kõik prantslased olid kuhugi kadunud) ja kuna meil oli nii kergelt 4 tundi aega, siis läksime Bellecour'i ja lõpuks jõudsime omadega Gare Part Dieu'sse välja, mis on siis suht suur kaubanduskeskus. Käisime poodides – David otsis teksaseid ja ma uudistasin niisama.

Lõpuks läksime tagasi kooli, kus ma tegin teisele rühmale ka Eestist ettekande. Mul oli presentatsioon alles poole peal, kui tunnikell helises. Lõpetan siis järgmine kord, sest kõik olid megahämmingus Eestist. Vahepeal nad hääletasid, kui suur protsent Eestisse tahaks kolida (peale seda, kui ma rääkisin, et Eesti koolides ei eksisteeri väravaid, kust sisse-välja minemist peab ootama) ja kui ma rääkisin neile kohukestest, vaatas küll enamus klass mind kui pidalitõbist. Kui ma selle Vene toiduainete poe siin üles leian (kui kellelgi on vihjeid/teadmisi, siis nende jagamine on alati teretulnud!!!), ja sealt heal juhul Karumsi või midagi sarnast leian, eks ma siis jagan nendega oma maitseelamusi. Kuigi õigete kohukeste vastu EI saa mitte miski. Peale tundi rääkisin ka õpetajaga ja ta oli väga vaimustuses siiski, et ma viitsin neid presentatsioone teha. Pärast seletamist, et tegelikult ka peame me Eestis iga aasta tegema neid, leppisime kokku, et aasta jooksul teen ma veel eraldi teemadel neid, sest klassile tuleb väga palju kasuks see, kui keegi räägib ja esitab neile midagi.

Eile oli ka klassipildistamine, mis toimus nii, et keegi vist ei teadnudki eelmisel päeval, et toimub midagi sellist, sest mõned olid päris üllatunud näoga. Õnneks olin ma ikka traditsiooniliselt mustas, nii et pildile dressides päris ei jää. Ega rohkem eilsest midagi polegi. Õhtul midagi märkimisväärset ei juhtunud.

12. oktoober '09

Täna koolis ei käinud, kuna ma olen väikse külmetuse endale countryside'st kaasa hankinud ja pea oli päris paks ja host-ema ütles, et muidugi ma võin koju jääda. Magasin siis kella 1-ni päeval, ma ei tea, kust mul see viitsimine tuli ja kuidas ma suutsin aga lõppude lõpuks sõin ma hommikusööki host-isaga samal ajal, kui tema lõunatas.

Veidi aja pärast tuli host-mom koju ja koristasime korteri ära ja õppisin ja nüüd lõpetan siin oma viimaseid asju ja valmistun homseks, sest ma pean tegema veel kord teisele rühmale ka Eestist ettekande inglise keeles.

Mainiks ära, et mul on 2 nädalat veel koolis käia ja siis hakkab 2-nädalane koolivaheaeg. Esimene nädal on suhteliselt planeeritud – mitmel-mitmel sünnipäeval Versaille's ja Pariisi regioonis. Ja võimalus on, et mingi päev tšillin ka Annikaga. Siis üks päev peaks veel olema ka Versaille lossi avastamiseks. Ja teise nädala tahaks Lyon'is korralikult ringi vaadata ja kinodes on päris mitu filmi, mis ootavad juba pikka aega vaatamist.

NB: Kas te teadsite, et kõik neegrilapsed on sündides tegelikult heleda nahaga ja paar päeva hiljem muutuvad nad tumedaks? Mina ei teadnud, seni kuni mu host-mom mulle üks päev rääkis.

NB2: Nv pildid lisan kunagi hiljem, kuna hetkel ei ole blogger üldsegi mitte mu sõber!

10.- 11. oktoober '09

Laupäeval ärkasin veidi peale 9-t. Pesin, pakkisin kohvri, sõin ja lebotasin veidi niisama ja läksin kella 2-ks Sophie juurde. Sophie juures olime mingi 15 minutit, ootasime, et kõik Lyon'i lähedusest kohale jõuaks ja hakkasime siis 3-e autoga ta maakodu poole sõitma.

Jõudsime sinna ja ootasime siis, et teised ka kohale jõuaks. Lõpuks olime kõik koos ja läksime väiksele 3-tunnisele jalutuskäigule. Kogu selle aja rääkisin Aris'e ja Julien'iga (2 poissi USA-st) juttu, kuigi enamuse aja siiski Aris'ega. Tean nüüd ikka päris palju Colorado kohta ja tema teab väga palju Eesti kohta. Ta sattus täiesti vaimustusse Eestist ja isegi tahab külastada Eestit.

Jõudsime siis tagasi majja ja mõned üksikud kaasa tulnud vanemad olid õhtusöögi valmistanud ja hakkasime sööma siis. Juttu sai kõvasti räägitud ja nalja sai ka. Kõige naljakam oli näha Aris'e, Julien'i ja mõne ladina-ameeriklase nägu, kui mina ja Aino, Saara ja Heta (3 pliksi Soomest) seletasime, kuidas saunas käiakse Põhjamaades, vihtlemise ja lumme hüppamisega talvel ja värki. See vihtlemise värk vist ehmatas neid veidi aga pole hullu. Muide, see on nii imelik, et Aris ja Julien ütlesid, et mu inglise keel on mitte-ameeriklase kohta superhea ning kiitsid hoolega mind ja mitte ühe korra vaid mitu korda. Tuleb välja, et minu arvates mu allakäinud inglise keel polegi nii halb vist kui ma arvasin.

Pühapäeval olid kogu päeva mingid mängud ja ülesanded jms. Lõpuks oli suur lõunasöök koos erinevate riikide magustoitudega. Ma tegin Kass Arturi koogi ja enamustele täiega maitses. 2 host-ema (ma ei tea, kelle omad) küsisid isegi, kuidas seda täpselt teha ja päris paljud uurisid, et millest see valmistatud on. Kuigi minu lemmikuks osutusid Mariano (poiss Argentiinast) tehtud šokolaadipallikesed. Tegelikult need ei olnudki päris šokolaadipallikesed vaid midagi sarnast aga väga magusad ja mis peamine, kookosepuruga kaetud. Superhead igatahes.

Lõpuks hakkasid kõik oma host-vanematega ära minema. Ma jäin sinna ja aitasin Sophie'l viimaseid koristustöid teha ja sulgesin kõik maja aknakatted/luugid. Pärast maja kordasaamist hakkasime Lyon'i poole sõitma ja rääkisime kogu tee juttu. Ehk ligi 2 tundi, kuna pühapäeva õhtuti on mõnusad ummikud suurlinnade sissesõitvatel teedel. Rääkisime maast ja ilmast ja see on kõige märkimisväärsem, et ta tütar käis vahetusaastal Alaskal.

Viimaks jõudsime siis Lyon'i ja mu host-vanemad olid mulle vastu tulnud Sophie juurde. Sõitsime koju ja muljetasin oma nv-st ja nemad enda omast. Vaatasin ka pilte nende reisist. Sõime ja magama ära.

Lõpetuseks väike tongue twister prantsuse keeles: Si ton tonton tond ton tonton, ton tonton sera tondu. Have fun!

9. oktoober '09

Täna siis koolis midagi erilist polnud, prantsuse keel nagu ikka, inglise keel (igavigavigav). Lõpuks leidsin tegevust endale inglise keele grammatikaraamatust prantsuse keelt õppides. Tund aega uuesti salle de travaille's, sest vihm ei olnud tänaseks ikka Lyoni hüljanud. Vene keel, päeva parim osa nagu alati. Ja uuesti inglise keel, kus ma lihtsalt naersin pisarates. Kogu klass vaatas VÄGA imelikult ja õpetaja küsis, ega ma midagi suitsetanud/joonud ei ole. Põhjus, miks ma naersin, oli tegelikult Theophile. Pikk jutt, mis teile niikuinii arusaamatuks jääb. Nii et rääkida vist pole mõtet.

Peale inglise keelt poodi koogi asju ostma ja siis tegin kodus Kass Arturi kooki homseks. Aitasin host-mom'il asju pakkida, sest nad läksid host-dad'iga teisele poole Prantsusmaad (Belgia piiri äärde) host-dad'i ema juurde, kellel on homme sünnipäev. Jäin koju, koristasin oma toa ära ja tegelesin oma asjadega. Nüüd postitan siin blogi ja hakkan vist homseks asju pakkima, sest YFU weekend on. Eks muljeid kuuleb hiljem.

Nautige nädalavahetust siis! :)

8. oktoober '09

Täna oli vihma-eri. Vihma kallas nagu oavarrest. Ärkasin siis hommikul ja host-mom küsis, et kas ma tulen temaga Luzy'sse. Kuna ta läks 40 minutit enne mu tundide algust, siis ma ütlesin, et ma lähen hiljem bussiga. Ja muidugi, kui ma hiljem bussipeatusesse jõudsin, otsustasid kõik 46-d, et tänaseks on nad lõpetanud. Ootasin mingi 20 minutit. Lõpuks andsin alla ja kõndisin Point du Jour'i. Läksin 42-e peale ja jõudsin väikse hilinemisega (ja läbimärjana) geograafiasse. Peale geo-d läksid Jessie ja David kinno, sest neil on neljapäeviti ainult(!) 5 vaba tundi ja ma tšillisin tund aega Salle de travaille's. See on siis klass, kus on lauad ja toolid ja no teacher ja õpilased saavad käia vabade tundide ajal õppimas. Läksin vene keelde ja meil oli mingi praktikandi sarnane inimene täna tunnis. Iga üks pidi endast rääkima vene keeles – huumorit sai palju ja ütleme nii, et minu vene keel lõppes sellega, et mu esimene lause oli „Je ljublju beaucoup tennisom“. Mhmmh, suht pole ju vene ja prantsuse keele megamix. Õpetaja oli väga segaduses ja ma ei saanud alguses üldse aru, mis ma valesti tegin/ütlesin. Pärast jõudis kohale, siis oli küll päris häbi. Igatahes, peale vene keelt läksin siis Funiculaire peale, et Bellecour'i juurde sõita, sest me pidime Jessie ja David'iga kokku saama ja ülejäänud 3 tundi linnas olema. Käisime täiega lahedas Hiina restoranis söömas, väga humoorikas oli kuulata, kuidas hiinlaseid prantuse keelt räägivad. Peale seda läksime tagasi kooli, sest mul ja David'il hakkas füüsika ja Jessie'l bioloogia. Mulle üldse kohe ei meeldi siinne füüsikaõpetaja. Ta on kuidagi eriti häiriv ja tuli välja, et teistel oli kirjutada kodus 2 lehte juttu valguskiirtest või millest iganes ja siis ta hakkas karjuma, et miks mul ja David'il see tegemata on. Jah, ei, vabalt kirjutab ära ju.

Peale masendavat füüsikat mega-mega-mega-turboga koju, sest ma läksin orkestrit kuulama. Ja mitte tavalist ja vaid Lyoni rahvusorkestrit. Kuna mu host-dad sai kutsed eelnevale banketile ja mingile asjale, siis oli ka selline asi enne seda. Ja see toimus (ma arvan, et ma võin julgelt öelda, et Lyoni KÕIGE lahedamas kohas, vähemalt siiamaani) Radisson SAS-i 32. korrusel. Just zipping champagne and enjoying the view. Vaade oli ikka midagi erakordset. Õhtune pimedus Lyoni kohal laiumas ja kõik linn on tuledes ja teadmine, et kuskil kauguses on mäed ja kõik on perfect. Kontsert oli Radisson'i kõrval orkestrimajas ja see oli HEA. Kontsert kestis peaaegu 2 tundi ja iga osa oli üle 20 minuti pikk. Mulle avaldas väga muljet ja millalgi veel. Eriti arvestades fakti, et sirvides nende pisikest raamatut, leidsin ma sealt, et kevadel esineb seal Kristjan Järvi. Noooo, seda peab vist ikka minema kuulama. Ei saa vahele jätta.

Radission SAS Lyon'is.





National Orchestra auditoorium siis.


Ja National Orchestra ise.

7. oktoober '09

Kolmapäev algas sellega, et järgmine kord tean kindla peale, et mõnikord peab ikka oma sisetunnet usaldama. Ärkasin siis veidi peale 7-t üles, et ESP-i minna (ESP on siis kehaline Prantsusmaal). Mõtlesin, et täna võiks küll edasi magada, et ütleks host-mom'ile, et tundi ei ole.
Olin siis ikkagi tubli tüdruk, ajasin üles ennast (sest kolmapäeviti on kuidagi raske ennast üles ajada tavalisest 2 tundi varem) ja sõin, pesin. Host-ema viis siis mind sinna spordikeskuse juurde, kõnnin väravatest sisse, garderoobide poole ja mida ma näen? Theophile istub üksi seal oma kottidega ja kirjutab. Küsisin siis, et on tal kõik korras, et miks ta siin istub ja riideid ei vaheta. Vastuseks sain, et kedagi ei ole. Uksed on lukus, õpetajat ja õpilasi kedagi pole. Istusime koos siis mingi pool tundi seal, lugesin tema kirjutatud laulusõnu ja rääkisime juttu ja ootasime. Lõpuks mõtlesime, et äkki peaks kooli suunduma, kuigi meil peaks esimese semestri lõpuni tunnid olema seal spordikeskuses/kompleksis.

Läksime bussi peale ja kooli ja nägime Rafael'i. Ta unustas telefoni ja bussikaardi koju (kui õnnetu saab olla veel), nii et ta ei saanud ei helistada ega ka spordikompleksi tulla. Poiskad uurisid siis, et mis toimub. Meie tund jäigi ära, sest õpetajat polnud. Ma ei kujuta ette, kuidas ülejäänud klass seda teadis aga meie 3 olime ikka päris õnnetud. Lõpuks oli prantsuse keel 2 tundi ja siis koju.

Käisime host-mom'iga pangas, et mulle finally konto teha siin. Teate mis? Mu host-vanemate pank keeldus mulle viimasel hetkel kontot avamast, sest risk on liiga suur. Kuna ma ei ole prantslane ega mu pärisvanemad ei ole siin või prantslased ja rohkem põhjustest ma aru ei saanud. Nojah, juhtub. Eks näeb, äkki otsib teise panga mulle. Midagi rohkem huvitavat vist ei juhtunudki. Õhtu nagu õhtu ikka.

4. oktoobri '09 pildid

Pilte pühapäevast.

La Saône.

Juba mu saabumisest saadik niimoodi seisnud.

Ei vaja kommenteerimist vist.

NY.

Le Rhône kallas.

La Rhône.

Sädeles no niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusti.

Mõnus viis pühapäeva veetmiseks.

Leia järgnevalt 2-lt pildilt 5 erinevust.

One of a kind, indeed.

Uus lemmikkoht.

Trikitajate lemmikkoht.

Mass hysteria.

Kõige nunnumud asjandused Lyonis.

Cool.

Ma ei uskunud, et kuskil maailmas leidub neid poode veel, aga tuleb välja, et Prantsusmaal on need päris popid.

Nojah.

6. oktoober '09

Nädal algas mataga, kus saime tööd kätte. Ma sain 5/10-st, sest õpetaja ei öelnud mulle, et kogu leht on vaja teha, vaid näitas ainult 3-e ülesannet. Aga ma võin uhkustundega öelda, et pool tööd – see, mis ma ära tegin – oli mul 100% õigesti tehtud ja iga ülesande juures oli „oui“ või „exact“. Rohkem midagi huvitavat ei toimunud. Koju lõunat sööma, väike lebokas, tagasi kooli ja uuesti koju ja suhteliselt kõik.

Täna siis ka midagi huvitavat ei juhtunud. Kool nagu kool ikka. Vene keeles näitas õpetaja, mida ta mult töös küsib. Mingi 10 verbi, mida ma pean oskama pöörata ja lauseid moodustada ja kõik perega seotud sõnad. Lihtne. Egas rohkem midagi polegi. Elu on täitsa tavaliseks muutunud, ei oska enam midagi eristada niimoodi. Praegu on küll tuju täiesti all ja täna käis isegi mõte peast läbi, et miks pagana pärast ma Prantsusmaale tulin. Aga eks see on normaalne, et kui kõik-on-nii-uus-ja-huvitav-periood läbi saab, siis vahepeal sulpsatavad ka sellised mõtted tavalistele mõtetele vahele.

Koolist veel nii palju, et David küsis täna, et kuidas mu prantsuse keelega on, et kas on uusi muutusi märgata ja nii? Ma oskasin ainult seda vastata, et kui ma 2 kuud tagasi oskasin hästi eesti ja inglise keelt ja halvasti prantsuse keelt, siis nüüd on 3 keelt, mida ma halvasti rääkida oskan.

Võtsin siis 2 päeva hästi lühidalt kokku ja ei piina teid enam pikkade tekstidega. Vähemalt mitte täna.

Ootan lihtsalt juba nv-d, et näha ja kuulda, kuidas teistel elu Rhone-Alpes'i piirkonnas läheb.

Huumor

http://sendables.jibjab.com/view/WeezpqG3Z0Bz3LcA

Mul pole sõnu, mis sõbrad mul on. Ma südamest tänan, Kertu.

4. oktoober '09

Täna ärkasin siis 10 ajal ja avastasin, et mu host-vanemad on kirikusse läinud. Pärast küsisin, et kas te käite kogu aeg kirikus, ema vastas, et ainult siis, kui nad Lyon'is on. Sõin, lugesin blogisid ja koristasin (ma üldse koristan siin kogu aeg, kuigi tegelikult pole vaja). Nad tulid koju, rääkisime ja sõime lõunat. Arutasime ka sünnipäevadest, et millal eestlased suuri pidusid korraldavad ja nii. Ja siis ma ütlesin, et 50 on enamasti alati pidu, et on mõned erandid. Nad, et aga noortel? Ma oskasin ainult 18 vastata, sest siis on siiski juriidiliselt täiskasvanuks saamine ja nii. Ja siis nad hakkasid mu sünnipäeva ette planeerima, et kus ja kuidas ja kui palju inimesi ja üritasid mu koolikaaslaste nimesid üles lugeda. Päris naljakas oli kuulata ja vaadata.

Peale lõunasööki läksin Lyon'i avastama. Avastasin, et Prantsusmaa mehed on ikka omaette tase. Seisin siis Rhône jõel ja pildistasin, järsku tunnen end kuidagi imelikult, nagu keegi vaataks pikemalt või noo, teate küll seda tunnet. Vaatan siis vasakule ja paremale, ja mida ma näen? Mingi vend lihtsalt pildistab mind. Väga ebanormaalne.
Käisin siis mingi 6 tundi igatahes ringi ja nägin niiii vähe, sest siin on niiiiiiiiiiiiii palju, mida avastada. Ma tõsiselt võtan lihtsalt Lyon'i kaardi ja käin kõik tänavad aasta ajaga läbi.

Tulin siis 7 ajal koju, sest tavaliselt me sööme nii 7-8 vahel millalgi. Sõime siis veidi peale mu kojujõudmist õhtust ja rääkisime jälle juttu, host-dad tegi jälle huumorit suuremas koguses. Mainiks veel selle ära, et ma olengi nüüd selles faasis, kus ma prantsuse keelele üle lähen. Sest host-mom küsis, et kuidas on bêtise eesti keeles. Mõtlesin ülikaua, ei suutnud välja mõelda lihtsalt. Ma oskasin kohe inglise keelse vaste öelda, aga eesti keeles, lihtsalt ei tulnud. Host-isa oli muidugi megarõõmus ja kiitis ja isegi plaksutas mulle. Pärast koristamist vaatasime host-emaga Inspector Barnaby'd, mis Eestis jookseb vist Midsomer'i mõrvade nime all. Huvitav oli see, et kogu asi oli prantsuse keeles, aga noo, nii õpingi kiiremini.

Nüüd kirjutan teile blogi ja siis magama vist ära.

NB: Vabandan juba ette, kui mu blogis hakkab varsti hulgaliselt kirjuvigu olema ja kõik laused lonkavad omadega kuskil väga kaugel puhtast lauseehitusest. Eks see kunagi pidi ikka juhtuma.

3. oktoober '09

Täna oli luba magada nii kaua kui süda lustib. Kuna eile jõudsime peale keskööd koju ja ma olin ikka megaväsinud, siis ma mõtlesin, et laseb vabalt keskpäevani välja. Oh ei, suur oli mu üllatus, kui ma silmad lahti tegin, mõlgutasin oma mõtteid kõva veerand tundi vähemalt ja kella vaadates, mõtlesin, et mu telefon on katki ja peab minema uut tšekkima. Sest kell oli pool 9. Ma lugesin veidi oktoobri kuu Glamour'i ja lõpuks läksin hommikust sööma. Host-dad oli juuksurisse läinud aga host-mom sõi parajasti. Sõin ka, käisin pesus ja tegelesin oma toas oma asjadega. Mõtlesin, et lähen võtan juua ja avastasin, et host-dad on tagasi. Ja kui ta mu poole pööras, siis ma lihtsalt purskasin täiega naerma. See soeng on küll omaette tase. Õnneks ta sai aru, et ma ei naera halvas mõttes ja host-mom naeris ka muga koos, nii et pole hullu. Koristasin kööki, olin niisama. Päeval käisime host-mom'iga poes, sest plaanisime teha Eesti magustoitu. Maitsmiseks ja järgmiseks nv-ks väike proov, sest ma olen järgmine nv. Sophie juures maal koos kõikide Rhone-Alpes'i YFU-katega. Väga ootan juba, sest USA Julien ja Mexico Aaron on ka minuga samas piirkonnas ja paar tüdrukut Soomest ka.

Poest nii palju, et ma otsisin ligi tund aega Kass Arturi ja Kirju Koera asju. Ja pooled asjad ma võtsin sarnased, sest lihtsalt pole. Saate aru, 2 pikka vahet küpsiseid – kõikvõimalike šokolaadide, erinevate mooside, kreemide ja täidistega. Ja pole täiesti tavalisi šokolaadiküpsiseid. Lihtsalt ei ole. Sama moodi nagu tavalisi maisipulki. Ma võtsin paprikaga maitsestatud ja lootsin, et äkki on õrnalt maitsestatud ja iiris peidab ära aroomi, sest lihtsalt pole. Väga hull. Õnneks leidsin tavalisi iiriseid peale pikka otsimist, ma muidu oleks küll skippinud järgmise nv. oma-riigi-magustoidu-osa.
Tulin koju, tegin Kass Arturi valmis, tegin külmkapis suurpuhastuse ehk ladusin kõik asjad ümber. Host-mom oli pärast väga rõõmus ja kiitis mind pikalt. Siis õppisin „aller“ ajavormi kasutamist 3-s erinevas minevikus ja olin niisama. Uurisin Prantsusmaa kaarti ja leidsin linna nimega Auch. Väga omapärane.
Sõime õhtust ja rääkisime juttu. Elisa, nüüd on su tulek küll kindel, sest host-dad oli ka, et muidugi, muidugi, väga huvitav, et ta tuleb, muidugi ta võib meie juures peatuda. :)
Sõime ka Kass Arturit. Iiris oligi paprika maitseaine ära peitnud ja täitsa eestipärane maitses isegi. Host-mom oli ülivaimustuses ja uuris, millal ma teist kooki teen.
Peale koogisöömist vaatasime Ocean Twelve'i prantsuse keeles inglise keelsete subtiitritega. Ja egas rohkem midagi, tudumaale vist.

2. oktoober '09

Läksin siis kella 9-ks kooli ja klassikaaslased tulid teatama, et kirjandus jääb ära. Noo, hästi, mõtlesin, et mis ma teen siis tund aega, sest väljas oli suht jahe, inimesi polnud palju ja koolis sellist istumiskohta – nagu aatrium Viimsi koolis eksisteerib – pole. Äkki seisid mu kõrval Flora ja Koralie (ei tea taaskord, kuidas ta nime kirjutatakse) ja küsisid, kas ma ei tahaks nendega koos Koralie'i juurde minna. Jalutasime siis 5 minutit tema juurde, jõime teed ja rääkisime juttu. Tagasi kooli, inglise keel on ikka väga igav, vene keel oli huumor taaskord. Õpetaja teatas siis tunni alguses, et 23. oktoobril on mingi megasuur töö. Siis muudeti millegi pärast kuupäev 16-ndaks ja siis ma ütlesin Lucy'le, et ma tahan näha, kuidas ma selle töö rahuldava hinde peale ära teen. Lucy oli nii armas, kutsus õpetaja, ja küsis talt, et kas ma pean ka seda tegema. Õpetaja seletas, et ei pea, et ma saan teise töö, kus ma pean prantsuse keelseid fraase kirjutama vms. Siis tõusis lärm, sest Easton ja Leo ja Hedi ja kõik teised poisid arvasid, et nemad peaks ka prantsuse keelt õppima mitte vene keelt. Ja oii, mis huumor edasi järgnes.
Viimane tund oli inglise keel, kus ma seletasin Jessie'le, kust saab agenda't osta ja uurisin metroo kaarti.

Tulin koju ja tegelesin oma asjadega, koristasin veidi. Siis tuli host-mom, kohe peale seda ka host-dad ja läksime Sophie'i juurde. Ta on siis Lyoni YFU põhitegelane ja korraldab üritusi Rhone-Alpes'i piirkonnas. Kuna ta ise Lyon'i kesklinnas ei ela vaid kuskil linnast kõvasti väljas, siis olime ta vanemate juures – EHTSAD PRANTSLASED. Väga toredad olid muidugi ja Sophie isa oli megatark. Ta oskas igal teemal kaasa rääkida – host-isa'ga rääkis muusikast, host-ema'ga mingist teooriast, millega õpetatakse lapsi ja puuetega inimesi või ma täpselt ei saanudki aru ja mult päris aru Soome lahe saastumistaseme kohta. Ütleme ausalt, et ma ei osanud midagi vastata. Rääkisime, sõime. Mu person relais ehk usaldusisik oli ka kohal. Rääkisin temaga ka veidi. Olime 7-kesi aga pärast 3 tundi oli küll täielik brainfreeze. Muide, õhtust veel nii palju, et ma avastasin, et šokolaadi mousse ja šampus on küll perfect match.
Lõpuks koju ja magama.

1. oktoober '09

Koolis midagi põnevat ei juhtunud. Bioloogias täna midagi lahti ei lõiganud, nii et ei pea muretsema, et ma mingi lapsepõlve trauma oleks saanud või midagi. Kuigi ma väga vaevalt saaks. Peale kooli ootasin ainult 40 minutit 46-e ja kui lõpuks Lucy'st kodu poole jalutama hakkasin, sõitis buss ette. Õnneks ma nägin piisavalt vara ja jõudsin peale. Sõime, host-dad läks lauluproovi, sest tal on nv. mingi üritus, kus ta esineb oma kooriga. Seadsime host-mom'iga mu kõneposti korda, saime kõvasti naerda ja rohkem midagi.

30. september '09

Hommikul oli kehaline. Läksin kohale, seal oli ainult õpetaja ja 4 tüdrukut. Ootasime siis pool tundi, lõpuks laekus veel kohale umbes 7 inimest. Lõpuks läksime jooksma ja hakkasime kuulitõuget tegema. Täna saime mingid a3 paberid tabelite ja asjadega, mida täitma peame – 4 nädala peale! Süsteemid on siin olemas. Viskasime siis tunni lõpuni. Ma viskasin täna 7.80 ka. Ja ma avastasin, et ma olen klassis paremuselt 2. Kui ma viskan 30 cm veel, siis ma oleks Theophil'iga samal tasemel. Peale kehkat oli kirjandus, kus ma kirjutasin kirju ja liimisin ja lõikasin ja hull paberimajandus oli. Valisime ka klassipresidendi või ma ei tea, kuidas teda nimetatakse.

Siis sai kool läbi ja kuna eile öösel oli TCL-is süütamine ja üle 30 bussi põles ära, siis oli täna bussiliiklus veel sellisem nagu ta on siin olnud viimased 5 päeva. Ootasin St-Just bussi (saan 42 ja 66-ga Luzy'sse ja siis istun 46 peale edasi). Ootasin mingi 20 minutit. Lõpuks tuli, lasi inimesed maha, hakkas nagu ette sõitma ja siis lõi kirja ette, et lõpetas teeninduse. Ma olin sõnatu. Kuna väljas oli mingi megapalav ja ma ei viitsinud enda kehka kotiga jalutama hakata, ootasin edasi. Vaatan, kõrvalpeatusesse sõidab 45 ette (sellega saab sinna spordikompleksi juurde, kus meil kehkad on ja kust ma läbi pargi 10 minutiga koju saan). Muidugi läksin peale. Istun, sõidan, vaatan aknast järsku välja, et ma olen ikka VÄGA vales kohas. Muidugi sõitis see buss 2-s suunas ja sel hetkel ei olnud ma just õigele poole teel. Sõitsin siis edasi veidi, näen, et vastassuunas sõidab ka 45 ja siis jäi buss peatuses seisma. Läksin maha ja jooksin teisele poole. Sain siis õigesse suunda sõitva bussi peale. Lõpuks jõudsin koju ka. Rääkisin host-mom'ile ja host-dad'ile ka, nad naersid suht pikalt mu üle. Vähemalt avastasin ühe ilusa koha, kuhu trippima peab minema.

Sõin, õppisin, tegelesin oma asjadega. Koristasin kööki, sõime õhtust. Vaatasime eelmise ja üleeelmise aasta pilte valguspidustustest Lyonis. Ma olin ikka mõne pildi juures päris lummatud. Ei usu, et ootan detsembri algust, millal see uuesti on. Nii et võite arvestada, et detsembri keskpaigas saate näha ikka väga palju pilte sellest.

Praegu istun siis voodi peal ja kirjutan blogi. Kuulan ka samal ajal öist Lyon'i ja veendun üha enam selles, et ma peaks võimalikult kiiresti minema linna avastama. See nädalavahetus oleme isegi kodus. Kuigi host-ema ütles küll pühapäeva õhtul, et „Noo, järgmine nädalavahetus siis Saksamaa jah?“. Õnneks oli see nali. Või kahjuks, kes teab.

Ok, ma siis tänaseks lõpetan. Mul ka vaja homseks uuteks bussiseiklusteks puhata.