6. oktoober '09

Nädal algas mataga, kus saime tööd kätte. Ma sain 5/10-st, sest õpetaja ei öelnud mulle, et kogu leht on vaja teha, vaid näitas ainult 3-e ülesannet. Aga ma võin uhkustundega öelda, et pool tööd – see, mis ma ära tegin – oli mul 100% õigesti tehtud ja iga ülesande juures oli „oui“ või „exact“. Rohkem midagi huvitavat ei toimunud. Koju lõunat sööma, väike lebokas, tagasi kooli ja uuesti koju ja suhteliselt kõik.

Täna siis ka midagi huvitavat ei juhtunud. Kool nagu kool ikka. Vene keeles näitas õpetaja, mida ta mult töös küsib. Mingi 10 verbi, mida ma pean oskama pöörata ja lauseid moodustada ja kõik perega seotud sõnad. Lihtne. Egas rohkem midagi polegi. Elu on täitsa tavaliseks muutunud, ei oska enam midagi eristada niimoodi. Praegu on küll tuju täiesti all ja täna käis isegi mõte peast läbi, et miks pagana pärast ma Prantsusmaale tulin. Aga eks see on normaalne, et kui kõik-on-nii-uus-ja-huvitav-periood läbi saab, siis vahepeal sulpsatavad ka sellised mõtted tavalistele mõtetele vahele.

Koolist veel nii palju, et David küsis täna, et kuidas mu prantsuse keelega on, et kas on uusi muutusi märgata ja nii? Ma oskasin ainult seda vastata, et kui ma 2 kuud tagasi oskasin hästi eesti ja inglise keelt ja halvasti prantsuse keelt, siis nüüd on 3 keelt, mida ma halvasti rääkida oskan.

Võtsin siis 2 päeva hästi lühidalt kokku ja ei piina teid enam pikkade tekstidega. Vähemalt mitte täna.

Ootan lihtsalt juba nv-d, et näha ja kuulda, kuidas teistel elu Rhone-Alpes'i piirkonnas läheb.