8. oktoober '09

Täna oli vihma-eri. Vihma kallas nagu oavarrest. Ärkasin siis hommikul ja host-mom küsis, et kas ma tulen temaga Luzy'sse. Kuna ta läks 40 minutit enne mu tundide algust, siis ma ütlesin, et ma lähen hiljem bussiga. Ja muidugi, kui ma hiljem bussipeatusesse jõudsin, otsustasid kõik 46-d, et tänaseks on nad lõpetanud. Ootasin mingi 20 minutit. Lõpuks andsin alla ja kõndisin Point du Jour'i. Läksin 42-e peale ja jõudsin väikse hilinemisega (ja läbimärjana) geograafiasse. Peale geo-d läksid Jessie ja David kinno, sest neil on neljapäeviti ainult(!) 5 vaba tundi ja ma tšillisin tund aega Salle de travaille's. See on siis klass, kus on lauad ja toolid ja no teacher ja õpilased saavad käia vabade tundide ajal õppimas. Läksin vene keelde ja meil oli mingi praktikandi sarnane inimene täna tunnis. Iga üks pidi endast rääkima vene keeles – huumorit sai palju ja ütleme nii, et minu vene keel lõppes sellega, et mu esimene lause oli „Je ljublju beaucoup tennisom“. Mhmmh, suht pole ju vene ja prantsuse keele megamix. Õpetaja oli väga segaduses ja ma ei saanud alguses üldse aru, mis ma valesti tegin/ütlesin. Pärast jõudis kohale, siis oli küll päris häbi. Igatahes, peale vene keelt läksin siis Funiculaire peale, et Bellecour'i juurde sõita, sest me pidime Jessie ja David'iga kokku saama ja ülejäänud 3 tundi linnas olema. Käisime täiega lahedas Hiina restoranis söömas, väga humoorikas oli kuulata, kuidas hiinlaseid prantuse keelt räägivad. Peale seda läksime tagasi kooli, sest mul ja David'il hakkas füüsika ja Jessie'l bioloogia. Mulle üldse kohe ei meeldi siinne füüsikaõpetaja. Ta on kuidagi eriti häiriv ja tuli välja, et teistel oli kirjutada kodus 2 lehte juttu valguskiirtest või millest iganes ja siis ta hakkas karjuma, et miks mul ja David'il see tegemata on. Jah, ei, vabalt kirjutab ära ju.

Peale masendavat füüsikat mega-mega-mega-turboga koju, sest ma läksin orkestrit kuulama. Ja mitte tavalist ja vaid Lyoni rahvusorkestrit. Kuna mu host-dad sai kutsed eelnevale banketile ja mingile asjale, siis oli ka selline asi enne seda. Ja see toimus (ma arvan, et ma võin julgelt öelda, et Lyoni KÕIGE lahedamas kohas, vähemalt siiamaani) Radisson SAS-i 32. korrusel. Just zipping champagne and enjoying the view. Vaade oli ikka midagi erakordset. Õhtune pimedus Lyoni kohal laiumas ja kõik linn on tuledes ja teadmine, et kuskil kauguses on mäed ja kõik on perfect. Kontsert oli Radisson'i kõrval orkestrimajas ja see oli HEA. Kontsert kestis peaaegu 2 tundi ja iga osa oli üle 20 minuti pikk. Mulle avaldas väga muljet ja millalgi veel. Eriti arvestades fakti, et sirvides nende pisikest raamatut, leidsin ma sealt, et kevadel esineb seal Kristjan Järvi. Noooo, seda peab vist ikka minema kuulama. Ei saa vahele jätta.

Radission SAS Lyon'is.





National Orchestra auditoorium siis.


Ja National Orchestra ise.