5. september '09

Hommikul midagi põnevat ei toimunud. Päeval käisime Carrefour'is mulle kooliasju ostmas. Ma olen vapustatud siinsete kaubamajade suurusest. Taaskord üks koht, kus ma suu lahti seisin. Ma pole elu sees nii palju kookosi jogurteid korraga näinud. Ei, tegelikult, ma pole üldse nii palju kookose jogurteid üldse näinud. Elisa, ma sooviks hetkel tõesti, et sa siin oleks ja minuga koos seda vaimustust jagaksid.

Pärast võidukat võistlemist koolitarvete neljas erinevad vahes sain endale osad vajalikud asjad muretsetud ja Georgette ja Roberto juba ootasid, nii et ma ei jõudnudki ringi vaadata rohkem. Koju jõudes hakkasin Lyoni linna kaarti (mu üks uus parimatest sõpradest siin) uudistama ja otsisin seda kaubamaja, et tagasi minna mingi päev peale kooli. Host-mom siis seletas, et sinna on jama ühistranspordiga saada ja et ma läheks hoopis linna suurimasse kaubamajasse. Ohh, toidupood on AINULT läbi 3-e korruse. Ei usu, et ma natukene(!!!) ootan seda. Igatahes, kuna pühapäeviti on siin riigis ametlikult 24-tunnine siesta ja ütleme nii, et 95% kohtadest on suletud, siis ma lähen sinna kolmapäeval, sest mul on 12-ni tunnid ja siis on finito with school ja enough time to look around.

Käisin siis veel kodu ümbruses jalutamas. Avastasin, et see park siin samas laieneb edasi mingiks metsaks, mis on iseenesest väga lahe. Mõned head leiud leidsin ka siinsamast, millest mul varem aimu polnudki. :)

Päeval rohkem midagi ei juhtunudki, õhtul tuli meile külla 5 inimest Aafrikast. Ei, ma ei tee nalja. Tegelikult nad olid kõik prantslased, aga töötavad/elavad vist seal. Sellest ma ei saanud aru. Õhtustasime siis mingi 5 tundi ja ma vahepeal täiesti surin naeru kätte. Mitte, et nemad nalja oleks teinud, aga mul tulid kogu aeg mingid vanad-vanad naljad meelde ja ma lihtsalt ei saanud mitte naerda. Külalistest siis veel nii palju, et 4-st mul pole teile midagi huvitavat rääkida, aga üks mees oli küll huumor ise. Ta oli, ja siin kohal ma ei tee taaskord nalja, KÕIGE tagasihoidlikum inimene, keda ma elu sees näinud olen. Ta kogu aeg niheles ja tal oli selline äpu nägu peas ja mul oli tast nii kahju vahepeal, kui ta mind õnnetu pilguga eemalt vaatas ja mõtles ilmselt, kas ma naeran tema üle. Ma siiski ei naernud, aga tema vaeseke vist ei saanudki sellest aru. Siis ta hoidis veel nuga ja kahvlit valepidi käes ja ta sõi nii ettevaatlikult, et ma mõtlesin, et ma lähen ise teda söötma. Ma olen sügavalt veendunud, et ta on viimased paar aastat üksi kuskil kõrbes loomade elukombeid jälginud, sest ta oli nii õnnetu ja kogu selle aja vait ka veel. Mul on nii kahju, et mul ei ole sisse ehitatud sellist kaamerat, millega ma filmida saaks, sest see oli tõepoolest midagi väga ainukordset. Ma arvan, et tal on isegi üksi kodus olles ebamugav olla, tegelikult ka. Pärast laua koristamist ja mõningate piltide/filmide vaatamist oli aeg magama minna, sest uni võttis võimsust.

NB: Ma avastasin, et host-dad oskab isegi huumorit teha. Ma vahepeal ikka naeran kõva häälega ta naljade üle.


Kodubussikas.


Park siis.

Kõrvalmaja all asub boulangerie siis.

Teisel pool tänavat asuvad tenniseväljakud.

Rõdu.

Mõned head leiud siis.

Vaade kõrvalmaja juurest. Pmst, minu toast oleks ka selline vaade, kui puud ees ei oleks. :)

4. september '09

Täna oli siis õige esimene koolipäev koos tundidega ja puha. Läksin siis pool tundi varem kooli, sest ma arvasin, et kõik koolid maailmas on sama imelikud nagu meie oma ja et mul on vaja klassi otsida mingi sada aastat. Tegelikkuses aga on asi teine ja ma leidsin oma klassi esimese 2 minutiga üles. Järgmised 20 minutit istusin kooli trepil ja lehitsesin prantsuse kirjanduse õpikut. Ma tundsin ennast päris suure luuserina aga siis hakkas parem, kui ma kuulasin Ruki Vverhi (või kuidas iganes seda ei kirjutata).

Esimene tund oli prantsuse keel/kirjandus. Ma pole ikka aru saanud, kuidas meil need tunnid toimuma hakkavad, sest mu klassijuhataja on mu prantsuse keele ja kirjanduse õpetaja ja tunniplaanis on meil need kokku pandud. Istusin seal siis lolli näoga ja tõlkisin kogu tunni mingit küsitlust kirjanduse kohta, mida ma tegelikult täitma pidin. Tegelikult ma arvan, et see õpetaja ei eeldagi, et ma oleks ühtegi Andromaque raamatut prantsuse keeles lugenud.

Pärast kirjandust hakkas inglise keel. Algus oli väga paljulubav. Õpetaja rääkis normaalselt inglise keelt ja alustas tundi inglise keelsete küsimustega. Aga kuna keegi ei võtnud vedu, siis 90% tunni ajast koosnes prantsuse keelest. Pole ime, et nad inglise keelt ei oska, kui neil nii lihtsalt asi prantsuse keelele üle läheb. Pettunud inglise keeles, läksin söögipausile. Tund aega mõttetut passimist lihtsalt, sest ma ei söö koolis. Pool tundi hängisin mingite klassiõdedega koos, kellega midagi rääkida polnud. Pärast poolt tundi läksin siis vene keele klassi otsima ja imetlesin kooli taaskord. Lõpuks jõudsin siis vene keele klassi juurde välja, kedagi seal polnud. Mõtlesin, et misasja, et kogu koridor peaks rahvast täis olema, et kohe-kohe hakkab tund. Tuli välja, et ma olin mingi turbo ja ma olin alla 10 minuti tulnud klassi juurde teisest kooli otsast. Istusin siis mingile asjale ja kuulasin veidi veel vene muusikat. Ärge küsige, miks mul see päev oli suunatud mingile vene tränale, ma ise ka ei tea. Lõpuks liikusid klassi juurde igatahes mingid poisid ja paar tüdrukut. Varsti tuli ka õpetaja ja lasi meid klassi sisse. Istusin siis 4-sse ritta mingi poisi kõrvale. Ta nimi on Matthias ja ta on jumala normaalne, nagu mul tunni lõpuks selgus.

Tund oli igal juhul megahuvitav. Klass on kogu keskkooli peale taseme järgi kokku pandud, enamus on viimasest klassist. Sain esimese õige sõbra, kellega ma juttu rääkisin. Ta nimi on Lucy (ma arvan, et kirjutatakse niimoodi, kuigi ma kindel pole, sest ma ei küsi kirjapilti inimeste käest) ja ta käib viimases klassis. Räägib väga hästi inglise keelt ja oli mul kogu tunni tõlgiks. Nimelt mu vene keele õpetaja on venelane vms ja kuna ma ütlesin talle, et ma olen 2 aastat vene keelt õppinud (sest mu vene keele oskuse kohta ei saa rohkem midagi öelda), siis ta arvas, et äkki oleks mu nõrgemas rühmas parem. Ma lasin Lucyl talle seletada, et ma olen vahetusõpilane ja et ma tulin prantsuse keelt siia õppima, et mul ei loe hinded, et las ma jääda. Ta oli siis nõus ja tund jätkus. Terve tund ma lihtsalt naersin, sest klass on seal tõesti megamõnus ja naljakas! Kahju, et ma nende enamustega koos samas klassis ei käi. Aa, seda peaks ka mainima, et mu vene keele õpetajal on marutaud. :)
Ta konkreetselt VAHUTAB. Ma ei tee nalja, see on midagi väga eksootilist. Ma vb kunagi üritan pilti teha aga ma ei tea, kuidas see õnnestub, sest Matthias seletas mulle, et vene keele tunnis ei ole hea mõte telefoni kotist välja võtta ja et ma MITTE MINGIL juhul ei annaks seda õpetajale ja blablabla.

Peale vene keele tundi hakkas jälle inglise keel, seal ma istusin niisama ja joonistasin ja mõtlesin kogu aja, et suurepärane, et mu inglise keele õpetaja on olnud Kaus, sest nagu, me pidime mingit lehte parandama, kus oli 50 valesti lauset või fraasi. Mul oli tehtud kõik ja kogu klass oli mingi 10-da lause juures heal juhul. Mu tundmatu pinginaaber üritas mu pealt maha teha, mis tal aga väga hästi ei õnnestunud vist, sest ma ei viitsinud kõiki asja välja kirjutada ja kasutasin Kertu eeskujul märgistamise süsteemi.

Õhtul käisime kinos, Public Enemies'i vaatamas. Ma lootsin, et Johnny ei sure filmi lõpus ära, aga võta näpust, ikkagi suri. Ja päris koledalt veel. Õhtu lõppes sõna otseses mõttes voodisse kukkumisega, sest päris läbi võtab filmi tõlkimine peas inglise keelest (audio) prantsuse keelde (subtiitrid).

3. september '09

Täna oli siis esimene koolipäev. Ärkasin, sõin. Jah, emme, ma söön iga hommik ilusti, don't worry. Igatahes, valisin oma peaaegu kõige pidulikumad riided ja läksime siis host-momiga kooli. Ma eeldasin, et kõik on tip-top riides, nagu Eestiski. Et aktus ja puha. Kui ma lõpuks klassiukse taga seisin ja inimesi hakkas mööda koridore voolama, siis ma tajusin ära, et ma olen kogu kooli peale kõige pidulikumalt riides. Jeps, isegi ükski õpetaja ei olnud (meie mõistes siis) korralikult riides. Oodates klassiukse taga leidsin isegi esimese sõbra endale. Okei, oleneb, keda sõbraks nimetada saab. Ma istun taga prantsuse keeles ja kirjanduses koos ja ma olen taga 2 lauset rääkinud, sest tema ei mõista inglise keelt ja mina prantsuse keelt veel piisavalt. Noo, midagi saime muidugi räägitud aga mitte midagi erilist.

Peale „klassijuhataja tundi“ sai kool siis läbi ja ma läksin Lyoni vanalinna avastama omapead. Käisin vaatasin uuesti Antoine de Saint-Exupery kuju ära ja selle põhiplatsi. Külastasin ka Häegen-Dazs'i kohvikut. Ei, Kertu, pole vaja mind killida, ma veel ei ostnud sealt midagi. Aga ma next time kindlasti ostan, sest valik on seal HEA. Seal on isegi Speculos'i jäätist, ma ei oska midagi öelda sellise asja peale.

Õhtul midagi põnevat ei juhtunud. Niisama väike õhtusöök avec la famille ja ühe Georgette sõbrannaga ja magama.

2. september '09

Täna oli jälle luba magada kaua. Magasin siis poole 10-ni ja mõtlesin, et see ei ole reaalsus. Ma magasin üle 11 tunni. Eelmine aasta (kooli ajal) ma magasin kolme päeva peale vaevalt nii palju. Ja ei, Kertu, ajataju ei ole mind tabanud. Ma olengi lõpuks eeskujulik tütarlaps. Lähen inimlikul ajal magama ja õpin iga päev hoolega. Imesid juhtub.

Peale ärkamist teatas host-mom, et tal on rendez-vous ja et ma jään nüüd üksi koju. Ma olin alguses šokeeritud. Ma polnud midagi sellist oodanud. Tema läks siis ära ja ma jäin hommikust sööma. Sõin siis ära ja mõtlesin, et peaks Joni mängu pildid üles laadima. Mõeldud, tehtud. Koristasin siis laua ära ja käisin pesemas ja hakkasin prantsuse keelt õppima. Ja täna, enda üllatuseks, ma olin täiesti sillas selle õppimisest. Sest host-mom jättis mulle laua peale sellise karbikese, mille peal oli kirjas „HAIKUS Le Printemps“. Ma mõtlesin, et haikude kirjutamine on üks maailma viimastest asjadest, mis ma siin teen, aga nagu näha, siis ma eksisin, sest jah, ma tõepoolest kirjutasin haiku. Tegelikult, see oli rohkem kui haiku, see oli mingi 2-kordne-haiku-pooleldi-luuletus-pooleldi-mingi-imelik-kirjand. Ma tõesti ei tea, kas ma julgen teiega seda jagada, sest nagu ma näen, siis mu blogi on päris külastatav (mitte, et see halb oleks, vastupidi) ja noo, ma olen alles oma tagasihoidliku kirjanikukarjääri alguses.
(HAHAHHAA, mis lame nali. Ma tean. Sorry, ma pole peaaegu, et nädal aega ühtegi nalja teinud ega kuulnud. Loodan, et annate andeks.)
Aa, ja siis kuulsin ära ka Lyoni signaali, mida lastakse iga kuu esimesel kolmapäeval. Päris jube signaal oli aga ma arvan, et päris jube tunne võib olla aasta pärast seda viimast korda kuulda.

Pärast loomingulist hommikupoolikut läksime siis Georgette'iga mulle kohustuslikku turistitrippi tegema. Käisime vaatasime kuskilt vaataplatsilt Lyoni linna ära (WOW, ma ütlen, WOW). Läksime vaatasime mingit treppi. Ma ei saanudki aru, mis selles nii erilist oli. Nägin Lyoni teletorni ära. Ma eeldasin ikka kõvasti kõrgemat, kui Tallinna oma, aga Tallinna oma kõrval polnud see midagi. Tallinna oma siiski stays (Kertu, tagasi tulles lähme esimese paari päeva jooksul Padrikusse jalutama, I promise). Siis käisime veel mingil vaateasjal ja siis läksime Notre Dame de Fourvière kirikusse (www.Fourviere.org). Ma arvasin alguses, et see pole midagi erilist. Et okei, hea koha peal on ja need üksikud mosaiigid avaldasid natuke muljet ja see ka, et neil oli seina peal eesti keelne Neitsi Maarja palve vms. Aga siis ma astusin põhisaali ja mul jäi konkreetselt suu lahti. Pärast mõningaid sekundeid ma suutsin ära tajuda, et okei, nüüd oleks äkki tark tegu panna suu kinni, enne, kui keegi pilti teeb ja kuskile väga häbiväärsesse kohta saadab. See oli ikka midagi väga suurejoonelist. Isegi mina, tulihingeline ateist, olin vapustatud. Nende väga armetute piltide pealt ei saa te elu sees aru, miks ma nii vapustatud olin. Seda peab ikka oma silmaga nägema.

Peale kirikut läksime amfiteatrit vaatama. Ja siis tabas mind tõepoolest tõsiasi, et mu kool on next level, kui ma nägin oma kooli seal samas kõrval. Selle peale ei oskagi nagu midagi öelda.

Lõpuks tulime siis koju ja tegime host-momiga õhtusöögi valmis. Sõime ja magama.



Notre Dame de Fourvière.


Pilte vaateplatsilt.

See armetu teletorn.

Pilte kirikust.

Kool siis pruuni katusega.

Amfiteater.

Aadress

Vanessa Roosmets
Chez famille Persico
56 rue des Aqueducs
69005
Lyon, Rhône-Alpes
France

Sest Elisakallikesel oli soovi. :)

1. september '09

Kuigi ma lubasin iga õhtu eraldi päeva kohta kirjutada, siis seekord ei õnnestu mul selline asi. Põhjuseks see, et kuna ma eile tulin kõikide kullakeste soovide kohaselt lõpuks internetti ja tegelesin oma blogiga ja rääkisin Skypes olulisi jutte, siis ma kulutasin oma blogi kirjutamise aja sellele ja ma pärast oli trop fatiguée (liiga väsinud), et kirjutama hakata.

Märgiksin ära tõsiasja, et mulle meeldib, et ma kirjutan prantsuse keelseid fraase tekstile sisse, ma tõesti mõtlen prantsuse keeles isegi veidi.

Nii, räägime eilsest siis. Ärkasin, sõin, läksin host-momiga kooli. Sain mõned õpikud kätte ja nägin kooli ära esimest korda. Kool on siis St. Just. Suur ja vana koolimaja on. Noo, ikka väga suur ja vana. Käisin ainult mõnes kohas, nii et tõeliseid pärleid veel ei leidnud. Kui olin nende raskete õpikutega koju rassinud ennast, läksime uuesti host-momiga kooli, võtsime mingid paberid ja läksime lõpuks Lyoni linna peale. Ma avastasin, et ma käin mingis mega koolis, sest 1) see asub Lyoni vanalinnas ja 2) ma sain pooled õpikud kätte ja ma mingi surin juba, nii et õppida ei hakka vist vähe olema. Hetkel veel täis tunniplaani ei tea. Nii palju oskan hetkel öelda, et tunnid on matas (seda nalja ma tahan näha, ma ei saa Eestis isegi matast aru), prantsuse ajaloos (Aavik hakkab ilmselgelt mind tagasi tulles armastama), geograafias, bioloogia (ma eeldan, et kõrgema klassi sciences de la vie et de la Terre tähendab seda), prantsuse kirjanduses (kõik paksem, raskem ja huvitavam õpik, mis mul elu sees olnud on), inglise keeles, prantsuse keeles ja VENE keeles (ma lehitsesin 2 õpikut, mis meil on aastaks ajaks ja naersin, ISEGI MINA SAIN ARU ENAMUSEST). Koolist rohkem küll ei oska hetkel midagi kirjutada.

Linnas tegime mulle aastaks ajaks Lyoni bussi-, trammi- ja metrookaardi. Bienvenue! Ja käisime niisama ringi. Georgette näitas mulle Antoine de Saint-Exupery kuju ja seda põhiväljakut. Siis käisime raamatpoes, kust ma leidsin nii hea raamaturiiuli, paksult inglise keelseid raamatuid täis. Enamust Eestis ei eksisteeri eesti keeleski, ma arvan. Leidsin Coelho ka üles ja mõtlesin, et oh, võiks Coelhot osta prantsuse keeles. Motivatsiooni oleks raamat läbi saada ja see arendaks meeletult mu keeletaju. Küsisin siis selle mehe käest, et kas neil on Coelhot prantsuse keeles. Ta ütles, et tema poes pole aga et teisel pool väljakut on veel suurem raamatupood, et seal on. See teine raamatupood leiab ennast mu Lyoni-must-go-place-list'ist #1 kohal. Ma ausalt öeldes tegelikult ei taha teada, kui suur see on, sest see, kus me käisime, oli juba läbi 3 korruse.
Peale raamatupoodi läksime linna peale jalutama. Kertu, attention nüüd siia! Ma sõin Ben&Jerry's Cookie Dough'i. It was gooooood! Ja 10 meetrit edasi leidsin Häegen-Dazs'i kohviku. Järgmine kord lähen. I knowz, et sa tahaks mind killida praegu, aga küll need jõuavad kunagi Eestisse ka. :)

Käisime veel ringi ja lõpuks läksime metroo peale ja sõitsime koju. Kodus midagi väga ei juhtunud. Õppisin jälle hoolega keelt. Õhtusöögi lauas sai isegi mingi vestlus maha peetud. Hiljem siis postitasin blogi ja värki. Hea oli taaskord teiega rääkida ja osade häält kuulda. :)

Tänasest siis nii palju, et magasin kaua. Mingi 10-ni. Minu jaoks tundub juba see mingi väga hiline kellaaeg olevat, kuigi kuu aega tagasi ma läksin alles siis magama mõnikord.

Sõin ja õppisin veel french'i. Siis läksime host-momiga supermarché'sse. Ma ei jõudnud täna korralikult ringi vaadata aga ma leidsin NII PALJU asju, mida ma osta tahan. Kuigi host-mom lubas mul asju soovi järgi korvi panna, siis ma tõstsin sinna ainult kookosejogurtit (Kertu, ära keeruta silmi ja Elisa, jah, see oli hea!). Ta küsimuse peale, et kas ma midagi ei taha rohkem, vastasin ma, et teine kord. Ma arvan, et mul on aastaks avastamisrõõmu.

Tulime koju, sõime, õppisin pool päeva. Lõpuks tajusin, et nüüd oleks aeg tõsta kohvrist välja oma asjad ja laduda kappi, mis on mulle vabaks tehtud. See on nii armas, et nad tõesti mõtlesid mu peale. Aga see oli kõige nunnum, et eile hommikul (esmaspäeval siis) olin oma toas ja siis host-dad tuli ja hakkas rääkima, et kuna see on nüüd minu tuba, et siis ma võin panna postreid ja pilte seina peale. Ma mõtlesin, et see ei ole võimalik, kui numps saab olla. Okei, see oli veel armsam tegelikult, et nad panid postkasti peale mu nime. MA TEAN, ma ise ka ei uskunud. Täna hommikul, kui hakkasin host-mamiga supermarché-sse minema, siis tal oli silt käes minu nimega, mille ta tahtis kleepida sinna. Ja siis me jõudsime alla, ja nägime, et host-dad oli juba kleepinud mu nime sinna. Ülihoolitsev nendest.

Mis veel siis? Rohkem nagu polegi. Täna kirjutasime Georgette'ga mingeid lauseid mulle üles, et ma saaks Roberto'le ette kanda neid ja siis söögilauas nad olid jumala uhked mu üle, sest ma juba saan kaasa räägitud. Okei, mu laused võivad olla kõrvalt kuulates mingi maailma lollima prantslase omad ja ma jään poole lause pealt vait ja hakkan sõnaraamatut lehitsema või küsin host-dad'ilt sõna prantsuse keeles, aga vähemalt ma räägin.

Aa, seoses õhtusöögiga tuli mul meelde, et ma lähen 3 nädala pärast Šveitsi. Seda küll vait nädalavahetuseks, aga siiski. Mu host-mom'i venna b-day on ja ma olen ka kind of invited. Nii palju sain ma aru, et me ööbime vist kuskil mägedes (ohh, mis üllatus) ja et see vend on parachute instructor ja ta räägib vabalt inglise keelt, aga selleks ajaks ma tahaks ikka osata piisavalt, et rääkida iseseisvalt.

Hetkeks siis kõik. Aa, selle peab ära märkima, et vihma sajab. Ja mitte natukene, vaid suht suur torm on. Äikest lööb mingi iga 2 sekundi tagant ja müristab väga hullult. Mu host-mom vaatab rahulikult telekat, korteris kõik rõduuksed lahti. Isegi mina, kes ma hoian Eestis äikesetormiga enda rõduust 24 tundi järjest lahti, mõtlesin, et okei, äkki nüüd oleks aeg panna need uksed ja telekas kinni ja minna magama. Aga noh, kus sa sellega. Enda toas ma panin akna kinni, kuigi hommikuks ma olen vist ära lämbunud, sest mul on isegi talvel Eestis 24/7 lahtise aknaga palav, ja siin on noo, väga teine kliima.

Kui jutt juba talvele läks, siis ma küsisin host-momilt eile bussikas, et kas neil sajab ka lund siin. Sain vastuseks jaa. Ma millegi pärast arvan, et nende lumi on 1-2 millimeetrit, aga noo, eks elame ja näeme.

Okei, ma siis magama ära.
Olge kõik tublid ja ilusat algavat kooliaastat teile kõigile. Minu kool peaks idee poolest hakkama 3 päeva pärast.
Bonne nuit!


Mu ümberistumise peatus.


Lemmikud mul.


Vaade kooli kõrvalt.


Kool. Kunagi hiljem rohkem pilte.

Vanalinna tänav kooli kõrval.

Lyon.

Kertukallis. :)

Ainukesed õpikud, millest ma aru saan. :D

Yummy.

30. august '09

Täna, oh üllatus see vist enam pole, ärkasin ma taaskord enne äratuskella! Aga kuna mu host-family oli nii armas ja lubas mul nii kaua magada kui tahan, panin ma äratuskella kinni ja lebotasin pool tundi veel voodis. Ehk, liigutama hakkasin ma veidi enne poolt 10-t. Ma tean, ma ise olen ka šokeeritud enda varajastest ärkamistest.

Igas tahes, kui ma alla läksin, avastasin hommikusöögi laua mulle otsa vaatamast. Laud oli paksult väga prantsusepäraseid asju täis – croissant'id, baguette, erinevad moosid ja värki. Kuna ma suutsin neile enda-siiamaani-halva-prantsuse-keelega selgeks teha, et J'aime jus d'orange, ehk ma armastan apelsinimahla, siis ootab mind alati ka laual apelsinimahl. Piima pole ma õnneks või kahjuks veel julgenud proovida. Ma pigem elan ideega, et äkki neil ikka pole õige piim, kui veendun selles.

Nii, tegelikult rääkisin ma hoopis hommikust. Sõin siis head ja paremat, avastasin suurepärased šokolaadicroissant'id ja üritasin host-isaga nii palju rääkida, kui suutsin. Väga hästi see vist välja ei tulnud. Igas tahes, aitasin laua ära koristada tal ja Georgette'l (mu host-mom) ja mängisin veidi Upsie'ga. Jah, ise üllatan ka ennast peale pikka aega. Ärkan vara; söön hommikusööki; mängin koertega!!!; jagan arvamust, et on ka teisi nunnusid lapsi peale Mardu; aitan teisi inimesi vabatahtlikult ja hea meelega; söön igasugu uusi asju (šampinjone, maisi, herneid, jne). Võtsin isegi veidi päikest, kui avastasin jälle ennast küsimas, kas Georgette abi ei vaja. Ülesandeks sain suuuuuuuure hunniku kartuleid koorida. Üllatav osa on see, et ma isegi ei mõelnud vinguvaid ideid.
Pärast aitamist, päikese võtmist, koeraga mängimist, söömist, prantsuse keele ohtrat õppimist, hakkasime me lõpuks Lyoni poole sõitma.

Sõit kestis mingi 5 tundi. Roberto (host-dad) seletas mulle, et ainult autoga sõidab nii kaua, et rongiga saab 2 tunniga ka hakkama. Sõit ise oli igav. Ma osa teest magasin, enamuse ajast õppisin prantsuse keelt. Üks koht oli aga mu lemmik. See, kui sa avastad, et su on vaja hädasti minna tualetti ja sa oled keset kiirteed. Kertu, isegi see kunagine Sagadi reis ei tundunud nii jube selle kõrval. Õnneks mul vedas lõpuks ja tankla ja mingi söögikoht tulid ruttu.

Pärast 5 tundi jõudsime lõpuks Lyoni ja ka koju. See tänav on tegelikult mitu-mitu-mitu korda ilusam, kui Google Mapsis, Kertu ja Elisa, nii et hullu pole midagi. Nii palju, kui ma aru sain, siis mu koolitee hakkab olema 10 minutit. Thank God. Seda ma ei tea, millal ma küll kooli jõuan, sest üks jutt oli, et esmaspäeval ja teine jutt, et kolmapäeval. Võta siis nüüd näpust.

Jälle ma kaldun teemast kõrvale. Kodu? Kodu on mõnus! Korter, suhteliselt suur. 3. korrusel ja on lift ka, nii et raskete kottidega üles ronimine ei ole päevakorras. Tuba on poole väiksem, kui Eestis aga sellest pole hullu, sest voodi on mingi pool seda ja rohkem polegi vaja. Mul on siin suur must kirjutuslaud isegi. Nii et, emps, sa võid lõpuks õnnelik olla, et ma ei kirjuta mingis x-asendis. Aken on ka. Sellest hetkest, kui ma tuppa astusin, tegin ma lahti selle ja nii see ka arvatavasti jääb. Parim asi aga kogu korteri juures on see, et korteril on pikk-pikk rõdu! Aa, noo, ja ütleme nii, et ega vaade ka päris paha pole. Kahjuks, täna ma ei jõudnud minna ümbruskonda avastama, nii et sellest kuulete ja näete pilte mingi teine päev. Ja korterist ma teen ka pilte mõni teine päev.

Toast veel nii palju, et kõik pildid seisavad ilusti ritta seatult öökapil. Näitasin neid ka oma host-vanematele. Meie lõpetamise kohta kiitsid nad, et väga ilus ja väga ilus, Moona, Kertu ja Elisa. Ja noo, teie pildi peale nad hakkasid naerma ja ütlesid, et väga huvitavad sõbrad, Erik ja Nugis.

Mida ma veel siis räägin? Midagi nagu pole rääkida. Läbi saan ma vanematega hästi, keel hakkab vaikselt tulema juba. Täna õhtul rääkisin ikka kordades rohkem, kui eile. Ja noo, kooli ja Lyoni avastama pole ma veel jõudnud.

Aa, seda on rääkida, et samal ajal, kui mina õpin hoolega prantsuse keelt on host-ema nii armas ja õpib vaikselt ka eesti ja inglise keelt. Õpetan neile mingeid üksikuid sõnu ja näitan neile kogu aeg raamatuid ja asju. Õhtusöögi lauas rääkisime (nii palju, kui rääkida andis) muuseumitest ja filmidest ja raamatutest. Näitasin neile „Hea Aasta“ filmi. Äkki ma vaatan mõni õhtu nendega koos prantsuse keeles seda. See on aga küsitav, sest selle jaoks peab laenutama selle, sest mõnel inimesel on probleeme ja DVD-le ei või panna prantsuse keelt ei soundi ega subtiitritena peale. Mitte keegi ei taha türgi keeles kuulda Russell Crowe'd rääkimas või serbia keelseid subtiitreid lugeda.

Nüüd aga magama. Kell on hetkel juba 11, nii et ma saan rahulikult 10 tundi magada. Emps, veel üks hea muutus – ma saan oma une korralikult täis magatud iga öö.

NB: Sorry kõigile, et ma Skype ega MSN-i pole jõudnud. Lihtsalt, kuna täna jõudsin alles Lyoni, siis oli imelik minna esimese asjana interneti punkti otsima ja õhtul polnud aega uurida ka pereisalt, kas neil nett on või midagi. Kuigi, nüüdseks ma olen 110% kindel, et on, sest neil on 2 suurt arvutit + 1 läpakas. Ja mingi telekaboks vms ka.

NB 2: Kertu, täna sõnaraamatut lugedes (?), avastasin ma, mida Richard prantsuse keeles tähendab. Veel üks riddle sulle. Mitte just raskeimate killast, aga siiski.

NB 3: Elisa, please don't kill me aga ma tegelikult ka ei oska ehteid kanda. Ma veel kord toonitan sulle, et see on muga kaasa all the time, aga ma ei suuda lihtsalt kanda seda.

29. august '09

Täna oli jälle äratus kell 7, ja imekombel olin mina jällegi enne äratust üleval. Midagi väga-väga-väga positiivset on juhtunud, ma räägin.
Anywayz, ärkasime, käisime söömas, pesus värki ja siis panime kohvrid kokku. Kogunesime suures saalis ja olid YFU reeglid ja muu selline. Nothing special, I'm telling you.

Enne 12-st aga saabus tõehetk. Osad, kes pidid minema oma kodudesse rongidega ja värki, hakkasid minema. Ja umbes veerand tundi peale seda saime meie oma vanematega kokku. Ma ehmusin täiega alguses, kui nad hakkasid kohe prantsuse keeles rääkima. Ja mitte lihtsalt lauseid vaid pikki ja raskeid, mille sõnu ma kuulsin esimest korda. Peale autosõitu sai neile selgeks, et ma siiski ei oska prantsuse keelt. Ja mitte 5 tunnist autosõitu Lyoni vaid poole tunnist sõitu Versaille' lähedale, nende tütre juurde. Jah, tütre. Mitte Sabine, selle YFU-ka, kes on YFU Prantsusmaa põhiorganisaator, vaid teise tütre juurde. I knowz, ma olin ka shokeeritud.
Igatahes, jõudsime siia, sõime, rääkisime juttu (loe: nemad rääkisid ja naersid, ma vaatasin lolli näoga pealt, siis nad küsisid midagi ja ma üritasin võimalikult hästi sõnaraamatu abiga vastata). Kui olime ära söönud, siis läksime turule. Ja mitte sellisele Balti jaama turule vaid õigele Prantsusmaa turule, mis on ikka korralik. Käisime mingil shoping-street'il, ma avastasin poode veidi. Lõpuks läksime SUURDE kaubanduskeskusesse toidukasse. Ma pole elu sees niimoodi poes ringi vaadanud. Iga teine asi oli selline, mida ma aasta jooksul osta kavatsen. Oh, and guess what, mis ma täna ostsin omale. Peaaegu poole liitrise Burni. 5 minutit hiljem leidsin DVD ja CD vahest GG'i esimese seasoni ja HIMYM'i esimese ja kolmanda seasoni. Believe me, I finally went to heaven. Lisaks on seal enam-vähem kõike, mida sa soovida võid ja mulle öeldi, et see polnud väga suur kaubanduskeskus. Ma tõepoolest ei soovi minna tõeliselt suurde, ma lihtsalt ei lahkuks sealt.
Aa, muideks, ema, see, et ma küüslaugud maha jätsin, oli suurepärane idee, sest neil on sama pikk lett nagu Marketi piimalett AINULT KÜÜSLAUGULE. Ma räägin, ma jõudsin lõpuks taevasse.
Igastahes, kui ma olin sügavalt vastu oma südamesoovi sealt poest lahkunud, tulime me Emily (see 2. tütar neil) juurde tagasi ja siis ma avastasin ühe inimese, kellega ma võin inglise keelt veidi rääkida ja kes sai mulle pool õhtut prantsuse keelest asju tõlkida. Selleks on Emily elukaaslane ma-ei-mäleta-ta-nime. Aga hästi sõbralik ja abivalmis on.

Õhtu jätkus aga mu host-vanemate poja ja ta pere juurde minekuga. Oh, kuulsite õigesti. Lisaks sellele, et neil on teada olevalt 3 last, on neil lisaks sellele ka lapselaps! Kindlasti Prantsusmaa kõige nunnum laps.

Tore avastus oli aga see, kui me läksime jalutama sinna poja maja lähedusse ja teisel pool ta maja oli Cirque de Paris. Mitte, et mul tsirkuse vastu midagi oleks, aga kui ma nägin suuri silte ANACONDA ja PYTHONS, leidsin ma siiski, et tsirkused ei ole minu jaoks, vähemalt mitte nii paljude loomadega. Lisaks nendele armsatele pisikestele ussidele oli neil ka vähemalt 3 kaamlit, alligaatorid ja noo, tavalise elumaja kõrval seisis suur puur kahe lõviga. Sellest ma järeldan, et prantslased tõesti ei huvitu enamustest asjadest. :)
Peale tunniajast istumist eemaldusime me lõpuks sellest kohast. Kuigi kahju vales suunas. Okei, tegelikult see oli õige suund aga 20 minuti tee kaugusele TEISELE POOLE jäi Versaille' loss. :)
Õhtu lõppes mõnusa kana-šampinjoni-riisi roaga ja tunniajase prantsuse keele jälgimisega.

NB: Kertukallis, sa võid 3x arvata, mis firma lõhna ma täna leidsin ühest lõhnapoest. Usu mind, sa tegelikult ei taha seda arvata. :):):)

Pilte Emily kodulähedusest.

Mõnus.

Emily kodutänav.

Mu "lemmikud".

Mu host-mom & host-dad.

See ülinunnu lapselaps neil.

28. august '09

Täna hommikul oli äratus oli 7. Ma olin enne äratust mingi 10 minutit üleval. Ma arvan, et Prantsusmaa mõjub mulle positiivsena selles osas.
Päeval midagi erilist ei toimunud, mingid teooria tunnid ja mängud ja sellised asjad. Kuna kõik jutud olid juba vähemalt 5x üle räägitud, siis ma chattisin enamuse ajast ühe laheda Norra poisiga, kelle nimi on Torjus. Vahepeal ühe Šveitsi poisiga ka, kuid ta ei osanud väga palju inglise keelt. Igatahes, oli Torjusel eile sünnipäev ja ma joonistasin talle pool päeva tagant järgi mingit kaarti. Mis sellest, et ta istus kogu selle aja mu vastas ja küsis, kas see kaart on talle. Aga pole hullu. Jutt vähemalt jooksis ja nalja sai.
Üldse ma avastasin, et Prantsusmaale on väga tšillid inimesed kogunenud see aasta. 3 Soome tüdrukut (kokku on neid 5), kellega ma rääkinud, on megasõbralikud ja jutukad. Ükskõik, kui mittejutukas tuju sul poleks, nendega hakkad niikuinii rääkima. Siis USA-st on lahedad poisid. Üks on minuga koos Lyonis ja teine elas enne West Palm Beacil (Ei, Kertu, ta ei teadnud Triinu ja Ristot, ma küsisin mitu korda üle). Teistest teil pole vist vahet. Siis Kanadast on ülimalt positiine tüdruk. Ta on isegi jutukam, kui soomlased kokku. Noo, ja siis on muidugi Belgiast veel üks lahe tüdruk ja Austriast üks poiss ja Mehhikost paar inimesest. Aga ma tõesti ei viitsi kõigist nendest pikemalt rääkida aga nad väärisid mainimist.
Päeval midagi ei juhtunud, nagu arvata oli. Õhtul see eest me käisime aga Seine'l paadiga sõitmas. Muidugi ma olin ainuke värdjas, kellel külm polnud. Kell oli mingi 10 õhtul ja ma olin maikaga. Aga väga mõnus oli, selline meretuule tunne tekkis kuidagi, kuigi selle jõe laius on mingi väga vähe.
Ega rohkem polnudki midagi.

Aa, Kertz, Häagen-Dazs'i poodi ei taha tulla Pariisi? :)

Mu kullakeste kingitus.


Mõningaid pilte õhtust.

27. august '09

Laman siis hetkel oma hotellitoas. Und ei ole, mis sellest, et viimase 61 tunni jooksul on magatud poolteist tundi.
Lõpetasin just oma kohvri korda tegemise ja kihelen jääkülma sidruni Nestea järele. Mida ei ole, seda aga ei ole.
Kes hommikul lennujaamas olid, teavad, miks kohvrit oli vaja korda teha.
Siin kohal peaks mainima, et te isegi ei kujuta vist ette, kui palju see mulle tähendas, et te tulite. Kuigi ma suutsin ennast enne väravaid vaos hoida ja ainult vaikselt nuuksuda, siis pärast enam mitte. Enne, kui käsipagasi lindi juurde jõudsin, ma lihtsalt töinasin. Ma tahtsin nii meeletult taha vaadata ja teile veel viimast korda lehvitada, aga ma ei suutnud. Ma lihtsalt läksin ja ladusin oma asjad käsipagasilindile, ise pisarate lombis seistes.
Aga siiski, SUUR AITÄH, et te tulite.

Suure aitäh ütleks veel kõikidele, kes muga viimasel päeval kokku said. Erik, Georg ja Rain, see oli eriti numps, et te Elisa maja juurde veel tulite. :)

Btw, Erik ja Nugis, teie pildiraam seisab mul juba siin hotellis aukoha peal ja kindlasti hakkab see ka mu päris toas seal seisma. Rääkimata veel Elisa, Kertu ja Moona omast.

Igatahes, päev oli veidi nüri. Midagi erilist ei juhtunud, lennukisõidust midagi ei mäleta(?), lennujaamas pidime mingi tund ootama teiste lendude saabumist. See oli eriti lahe, et see YFU-kas, kes meile vastu tuli, oli, tatatataaaaaaa – EESTLANE. Sõitsime siis veidi aega hotelli ja tutvusime ja värki. Hotelli kohta ütleks seda, et toidud on ÜLIHEAD. Ulme, ma valmistusin saama mingit Viimsi kooli lõunat või midagi, sest hotell asub Pariisi kesklinnast, ehk Eiffelist ja sellest osast autoga poole tunni sõidu kaugusel. Aga vastupidi, iga kord, kui sööma lähed, sa ootad juba seda.
Rohkem polegi nagu midagi kirjutada.
Magama ära.
Bonne nuit!