13. detsember '09

Reedel koolis oli prantsuse keeles töö. Tegin esimest korda kaasa kirjanduses. Silbitasin ja panin rõhumärke ja tegin veel mingeid väikseid asju, millest siiani olen aru saanud. Poole tunni pealt läksid siis 5 inimest meie klassist ennast seagripi vastu vaktsineerima. Järgmine tund oli inglise keel, järsku on Sarah näost lumivalge ja täiesti kaame, peaaegu, et minestab. Kõik mingi, misasja, mis toimub? Kutsusime siis mingi naise sinna, kes ütles, et ta tuleb viia kooliarsti juurde. 2 poissi võtsid mõlemalt poolt õla alt kinni ja viisid sinna, 2 tüdrukut võtsid ta asjad ja läksid kaasa. Niii jube. Ja Luc'il polnud ka kõige parem olla, oleks vist ääre pealt oksele hakanud. Ja nemad oli 2 inimest 5-st, kes vaktsiini said. Nii et siiski väga rahul, et ma midagi endale sisse ei lasknud süstida. Kuna ma olin jumala mures Sarah pärast, siis ainuke, mis ma teha sain, oli saata sõnum, et ma loodan, et sul läheb paremaks ja nii kahju, et sa halvasti tunned ennast.

Läks siis 2 tundi mööda, järsku kõnnib ta mulle koridoris vastu, tänas, et ma nii armas olen ja sõnumi saatsin ja mures olin. Ma mingi, et mida sa koolis teed? Miks sa koju ei lähe? Ta mingi, noo, koolipäeva lõpuni on ainult 1 tund, ma olen ikka lõpuni. Ma oleks küll koju läinud.

Peale kooli tulin koju, ja siis õhtul läksime mingisse kirikusse, mis pärineb sajandist 12. (!!) mingit kontserdit kuulama. Väga hariv oli – Mozart ja Charpentier, jms.

Laupäeva hommikul läksid vanemad Šveitsi, ma ei viitsinud kaasa minna. Mõtlesin, et tegelen jõulukinkide ja asjadega. Btw, kui osadele kingid õigeks ajaks kohale ei jõua, siis sorry!

Täna olen niisama lebo lasknud, koristasin veidi ja värki. Ega rohkem midagi polegi.

Aa, ma leidsin muideks IKEA toidupoest niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea asja. Selle nimi on Nygarda Julmust vms ja ma ei tea, mis asi see peaks endale olema – kas garastusjook või midagi, aga see on NIIII HEA lihtsalt. Ja piparkooke ostsin ka! Nämmmmmmnämmm!

Btw, käisin veel eile esimest korda Starbucksis ära. Must be proud of that!