10. detsember '09

Mis te arvate, kas ma tõesti oskan kirjutada nüüd kõikidest nendest päevadest, mis möödunud on? „Eeeeeiiii“ oleks õige vastus.

Alustame siis täitsa algusest. Eelmine neljapäev oli tore, 3 tundi ja koju. Pärast vist ei juhtunud midagi.

Reede? Kool ja peale kooli läksime klassiga kinno. Film ise oli nagu multikas, aga rääkis sõjast. Dialoogi/juttu väga meeletult palju polnud, sain aru ja siis umbes poole filmi pealt tuli Unemati külla. Juhtus nii, et ma ärkasin just enne filmi lõppu üles. Film lõppes ära ja tuled läksid põlema, ja siis nägin, et David magas ka. Ja pärast, esmaspäeval sain teada, et 2 tüdrukut veel meie klassist olid magama jäänud. Peale filmi koju ja õhtul ma ei mäletagi. Mälu ei tööta nii kauges minevikus enam.

Laupäeva lõuna ajal tulid meile mingi naine ja mees külla. Ema kauaaegsed sõbrad, keda isa nii väga ei salli. Ja ma saan täiesti aru miks. Ta virises absoluutselt iga asja peale. Ja siis ma rääkisin taga paar korda nende kahe päeva jooksul ja ma olin lihtsalt niiii väsinud isegi temaga samas korteris viibimisest. Muideks mainisin seda esmaspäeva õhtul enda vanematele ka ja nad ütlesid, et ma räägin täitsa õiget juttu. Isa oli nv-l vägaväga vähe aega kodus, sest ta pidi mingi missaga tegelema, millest oli telekas otseülekanne ja siis tal olid proovid ja asjad. Ja ta ütles, et isegi see vähene aeg, mis ta oleks saanud puhata, oli väsitav.

Igatahes, laupäeva õhtul pidin siis Sandraga La Fête des Lumières'ile minema, leppisime juba hommikul kokku. Olin siis bussi peal, sõidan linna, järsku tuli sõnum, et „blablabla, mul on nii kahju, aga ma ei saa tulla, blablabla“. Ma olin muidugi veidi rohkem, kui ärritunud. Mõtlesin, et okei, ükskõik, niikuinii kedagi tuttavat pean nende 2-4 miljoni inimese hulgas nägema. Ja tulin siis Perrache'il bussi lõpppeatuses maha, kõndisin mingi veidi, järsku pani keegi käed selja tagant silmade ette. Ma ehmatasin jumala ära. Keeran ringi ja keda ma näen: LUCY! Rääkisime juttu ja siis ta ema ja tema kutsusid mind endaga kaasa. Ta tegelikult on ka mul mingi päästeingel siin. Käisime nii paljudes kohtades ja rääkisime nii palju juttu ja üldse nii huvitav oli. Ja ta ema on nii armas lihtsalt, küsis ja seletas igasugu erinevaid asju. Ja niiii hea oli Lucy'ga väljaspool kooli lihtsalt rääkida ja olla. Kesköö ajal tulin lõpuks koju, sest vihma hakkas vaikselt sadama. Aa, mingi hetkel küsisin Lucy'lt, et kuidas ta mu üldse ära tundis, sest ma olin seljaga. Ta mingi, su juuste järgi, sest ma olen vaat et vb ainuke päris blond siin, ja seda on raske mitte märgata. Okei, nii vähe heledajuukselisi ka pole, aga enamus on värvinud siiski ja mittevärvinuid tuleb küll pikemalt otsida.

Pühapäeva hommikul ärkasin täpselt isa missa jaoks üles, nägin küll viimast 2 minutit, aga vähemalt nägin midagigi! Päeval õppisin veidi geo tööks ja õhtul läksime ema-isaga ja nende sõpradega restorani, Lyon'i kõige tuntum restoran vms. Ja ma sõin niiiiiiiiiiiiiiiiiiii head asja. Mingi kala, mille nime ma ei tea, selline valge, sutsu roosakas ja ülihea; mingi asi, mille nime ma jälle ei tea, aga põhimõtteliselt nagu kartul aga kasvatatakse Aafrikas ja siis süüakse samamoodi nagu meie kartulit, selle püree; ja siis kookose-ananassi kaste. Ja siis ma lihtsalt sõin ja kekslesin pilve piiri peal. Ja siis pärast oli magustoidu aeg, ma ei osanud midagi valida. Küsisin siis, et mis te soovitate ja kelner ütles, et vahvlid on väga head, meie „speciality“. Võtsin need, mõtlesin, et niikuinii ei ole midagi imestamisväärset, sest need vahvlid leiutasid siiski belglased. Ja ma võtsin oma sõnad tagasi peale esimest ampsu ja mõtlesin, et Belgia võiks siiski oma õlu ja šokolaadi promomisele jääda, sest need vahvlid jäävad ilmselt parimateks vahvliteks, mis ma söönud olen. Lõppkokkuvõteks, restoranikäik ületas kõik mu ootused, ja ilmselt lähme ka mu sünnipäeval sinna tagasi.

Esmaspäeva hommikul oli siis 2 tundi, koju. Kodust leidsin vanaema kirja, happy-happy-joy-joy! Sõin, lugesin kirja ja juba oligi aeg tagasi kooli minna. Prantsuse keel ja geo, kus töö oli. Kaardi töö, ma arvan, et mul läks isegi üle ootuste hästi. Kirjutasin, joonistasin, värvisin, aga eks tulemust näeb kunagi hiljem. Õhtul ruttu koju ja siis läksin üksi linna, sest ma tahtsin pildistada ja üksi on ikka kõige parem oma rütmis liikuda ja uudistada ja imetleda. Jõudsin siis 11 ajal koju, kõndisin pmst Bellecour'ilt koju, vahepeal võtsin ainult funiculaire, jaa kojujõudes olin läbi omadega. Miks ma bussiga ei tulnud? Sest streik oli ja 5-9-ndas osas ei sõitnud pmst ühtegi bussi. Prantsusmaa siiski.

Teisipäeval oli kell 8 vene keeles kontrolltöö. 1 a4 sõnu ja 2 a4 verbe, ma nv-l oli kõik sõnad välja kirjutanud, aga see oli ka kõik. Ja rohkem ma muidugi ei õppinud. Ärkasin, läksin normaalsel ajal kodus välja, jäin pool tundi tundi hiljaks, sest valguspidustused polnud omadega lõppenud ja streik kestis endiselt. Kõndisin siis mingi imeliku poisiga koos kooli, sest ta oli bussikas ja on muga ühe korra rääkinud ja siis tuli uuesti rääkima. Kooli jõudes õpetaja ei öelnud midagi, ilmselt ta teadis, et streik on ja teised olid ka vist hiljaks jäänud. Andis töö ette, kirjutasin veidi vene keeles, seda, mida ma suutsin oma aju kõige pimedamatest nurkadest välja meenutada, pooled ülesanded tegin prantsuse keeles. Ja siis vaatan, et viimane ülesanne oli kirjutada jutt oma tavalisest päevast. Kirjutasin ligi pool a4, aga eesti keeles. Vähemalt on õpetajal midagi uut ja huvitavat töödes leida seekord. Pärast rääkisin Lucy'le ka, sest tal hakkas tund kohe peale mind, ta mingi, et ilusti välja mängitud.

Ülejäänud koolipäev möödus väga teisipäevalikult – palju prantsuse keelt ja Lea ja teistega söömas ja kõik.

Õhtul koju, panime emaga küünlad rõdule ja rääkisime juttu. Siis tuli isa koju, sõime ja me läksime uuesti linna, sest siiski – 8. detsember ju! Ema siiski viimasel hetkel otsustas, et ta jääb koju. Ja ma käisin siis nendes kohtades, mis mul vaatamata olid ja isa käis kõikides nendes kohtades, mida ta tahtis näha. Jõudsin enne teda tagasi, mis on ime! Ja siis ma lihtsalt vajusin kodus kohe magama, sest see eluke siin on ikka päris väsitav.

See tuli ka meelde, et reedel värvisin neid klaasaluseid, kuhu küünlad panime. :)

Eile hommikul pidin ka 8-ks kooli minema, sporti siis. Hakkasin just kodust välja minema, kui ninast hakkas verd jooksma, täiesti suvaliselt nagu tal kombeks. Jäin siis koju ja läksin ainult prantsuse keelde kella 10-ks. Pärast linna, jõulukinke ja asju vaatama ja avastama. Siis jooksis teist korda ka ja ilmselt nüüd millalgi tuleb mul esimene prantsuse arsti külastus ka, et minna kõrvetama. Õhtul oli Skype-õhtu, sest teisipäeval mind ju polnud. Aa, ja enne õhtusööki tegelesin veel jõulukinkidegaja kuulasin jõululaule! How awesome is that?

Ja täna, koolis polnud mitte midagi erilist. See vene keele assistent (olen ma üldse kirjutanud, et meil on pikemat aega neljapäeviti assistent?) oli täna ekstratore mu vastu ja küsis, kaua ma olen, kas mul on tagasi minnes veel koolis käia, mis ma pärast teen, kas ma lähen Eestis ülikooli või tulen siia.

Kui mul jälle 4 vaba tundi päeval oli, siis käisime David'iga söömas ja pärast läksime linna. Ta on juba peaaegu 2 kuud rääkinud, et ta tahaks Dr. Pepper'it ja siis otsisime mingit USA toiduainete poodi ja leidsime ja siis ma avastasin, et seal on Hershey's šokolaadikreemi ja šokolaade ja Oreo küpsiseid (mingi 5 erinevat varianti vähemalt) ja hommikuhelbeid ka. Ja üldse hommikuhelbeid oli seal niiiiiiiiiiiiiiiii palju aga siin pole õiget piima, nii et jääb vist ära.

Pärast SVT oli tore. Saime oma tööd tagasi. Õpetaja pani seekord isegi hinde, sest mul oli poole klassiga sama hea ja mõnedest paremgi. Aga semestri või milleiganes hinnet ma ikka ei saa.

Ja nüüd võtsin suure vaevaga kokku ja panin kõik viimase nädala sündmused siia enamvähem kirja.

Mis veel praegu meelde tuli, on see, et esmaspäeval inglise keele tunnis tegime mingit imelikku kuulamisülesannet CO2-st ja muust sellisest. Rääkisime Kyoto protokollist ja siis keegi mu klassist ütles (ma ei pannud tähele, kes), et mitte ükski Ida-Bloki (mida ta mõtles siis, et kõik kunagised NSVL-i maad) riik pole alla kirjutanud. Ma olin mingi, MIDASAAJAD? Ütlesin David'ile ka, et keegi pani just väga pange omadega, sest Eesti on sellele alla kirjutanud. David mingi, miks Eesti peaks olema sellele alla kirjutanud, see on liiga väike koht, et üldse mingit reostust tekitada. Tal on see kindel sõbrapiir juba ületatud, mis lubab selliseid kodumaa tögivaid nalju teha, nii et hullu pole.

See tuli ka meelde, et esmaspäeva õhtul jalutates mingil hetkel avastasin ennast mingite inimestega rääkimas (Prantsusmaal on selline asi väga normaalne!) ja siis rääkisime veidi ja seal oli üks tüdruk, kes oli Rootsis vahetusõpilane ja kes on käinud Eestis! Parfait!