It's not goodbye.: 20. detsember '09

Jälle on nii pikalt kirjutamata, aga pole hullu.

Neljapäeval koolis midagi ei juhtunud, ilmselt. Midagi mäletamisväärset vähemalt mitte. Ainult lõunaks oli „Jõulueine“ vms. Kui muidu on 4-käiguline, siis see kord oli 7-käiguline. Lisaks tavalisele söögile sai kaasa ka mahlapaki, puuvilja ja väikse koti papiljotte. Ja siis oli veel selline asi nagu „Südamerestoran“ ehk sa said ükskõik, mis osa enda toidust anda ja see läks nendele lastele, kellel on halvemad elamustingimused, kui meil. Väga südantsoojendav traditsioon minu meelest.

Reedel oli koolis tšill. Iga üks tegi inglise keelde midagi kaasa. Ma tegin Kass Arturi kooki. Ja siis kõik kooli peal vaatasid järgi, mõned jäid isegi seisma ja uurisid, sest mul oli see toidukile all taldriku peal. Jessie tegi šokolaadi-peanutbutteri küpsiseid – niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii HEAD! David tegi tortillasid vms ja tal oli megahea spicy kaste ka ja nämmmm. Ja ma prantslaste sööki ei jõudnud vaatama minna, sest tund sai enne läbi aga seal oli vist niikuinii ainult üks kook vms. Lucy oli ka meie inglise keeles, sest ta tahtis minuga kaasa tulla sinna tundi ja õpetaja lubas ka. Ja vene keel enne seda oli ka tšill, vaatasime terve tunni filmi, ma rääkisin Lucyga juttu ja andsin talle väikse eestipärase kingi ka, ta oli niiiiiiiiiii vaimustus. Kiitis mind ja tänas. Peale kooli koju, terve õhtu olin emaga koos, rääkisime juttu ja pool õhtut kuulasime eurovisiooni laule (talle meeldis täiega 2009 Rändajate vms laul) ja rääkisime Pipi Pikksukast. Tuleb välja, et seda on isegi prantsuse keelde tõlgitud ja ta teadis ja kunagi ammu oli vist lugenud ka seda. Näitasin talle ka Kalevipoja pilti ja sain teada, et William Tell on Šveitsi eepos, ma olin mingi whaat, not possible.

Õhtul pakkisin veel veidi kohvrit ja magama. Ja mingil hetkel õhtu jooksul käisin rõdu peal ka, sest lund sadas ikka päris korralikult. Olin siis rõdu peal maikaga ja plätudega, tegin lumepalli rõõmsalt, hostema vaatas, nagu ma oleks kuskilt Kuu pealt kukkunud. Ilmselt veel kaugemalt. Pluuto pealt näiteks.

Laupäeval magasin rahulikult pool 1-ni, kuni isa lõpuks hakkas trummide peal mingi lugu mu ukse taga mängima. See oli niiii naljakas. Panin veel oma kohvri kokku ja läksime emaga kaubanduskeskusesse ja varsti rongijaama, sest ma pidin TGV-e peale minema (täiesti üksi) ja Massy'sse sõitma, kus siis Annika hostmom mind otsima tuli ja ma Annikale ta sünnipäeva puhul üllatuse sain teha. Jõudsime siia ja hiilisin siis tuppa ja panin käed Annika silmade peale ja ütlesin: „Arva ära, kes ma olen“. Teine oli megaüllatunud ja šokis (ma loodan, et heas mõttes siiski). Kõik olid suutnud seda saladuses hoida ja tal polnud õrna aimu ka. Ähäähh, Eestis poleks see vist väga hästi välja kukkunud.
Rääkisime juttu ja sõime kogu õhtu õhtust ja lõpuks mingi 1 ajal saime magama ka. Aa, ja TGV-s oli mingi lahe noormees, kes magas ja siis kõrvaklappidest üürgas T.A.T.U. mingi laul. Ei usu, et ma naersin veidi selle üle.

Ja see on niiii imelik, et siin on vaevalt mingi 1 cm lund ja kogu Prantsusmaad valdab katastroof. Rongid jäävad hiljaks, bussid ei sõida, kiirteed on kinni, jnejne. Ulme, isegi Eestis mingi 2-meetrise lumega ei ole sellist olukorda. Aa, ja teate, et siin ei ole kohustuslik talvekumme alla panna. Oma asi, kas paned või ei. Okei, lund siin päris iga aasta ei sada, aga siiski, enda ohutuse huvides võiks ju siiski.

Täna ärkasin siis Türanno toas. Kes ei tea, siis ta on Annika hostbro ja ta sõitis San Fransisco'sse oma isale külla jõulude ajaks nii et ma hõivasin ta toa. Tuba on VÄGA poisilik. Seinad on kollased, okei, see pole väga poisilik, aga seina peal on suurelt mustaga suur graffiti (ta enda tehtud) ja igal pool on mingi krossipildid ja capid vedelevad laua peal ja jaaa, selline poisikas ikka.

Hommikul igatahes midagi tarka ei teinud, ma sõin piimaga mingeid hommikuhelbeid, mis on niiiiiiii head. Ja piimal polnud isegi mingit maitset, nii et edusammud. Jaaaaaa päeval tegime Annikaga pisikese jalutuskäigu Les Molieres'is, pärast rääkisime juttu ja sõime lõunat ja ma nägin lõpuks ära ka „He's just not that into you“, ma räägin – EDUSAMMUD! Ja pärast kaunistasime kuuse ära, kellele Kata pani ka nime – Pierre (väga french). Pärast rääkisime veel Annikaga juttu, igatseme koos Eesti pidusid ja nüüd õhtul ilmselt õhtusöök ja kõik äkki.

Jaaaa, see tuli ka nüüd meelde, et vist oli neljapäev, kui Lucy'ga saatsime sõnumeid, sest me mõlemad olime megahappyd, et lund sadas ja siis ta saatis mulle kõige armsama sõnumi: „Jaa, homme ja ülehomme ka. Sest sa oled siin, kui Lyon'is lund sajab! Aitäh mu kallis eestlanna. Bravo, Vanessa!“ Ma saatsin siis enne sõnumi, et ma loodan, et homme sajab ka lund, just in case.

Talvine Lyon.