2. detsember '09

Esmaspäeval, mis ma tegin? Kool. Matas tööd ei olnud, imeime. Lõunat koju sööma ja tagasi kooli. Suhteliselt kõik. Õhtul vist ka midagi põnevat ei toimunud.

Teisipäeval jälle kella 8-ks kooli, et passida 2 tundi vene keeles. See kord sain ma muidugi oma piirid ületatud, igas mõttes. Kuna meil on 2 tundi ja seal vahepeal on paus, siis kõik lahkuvad klassist. Mina mitte, sest ma ei näe mõtet, miks ma peaksin nendega ühiselt aega veetma, nad ei paku mingit pinget. Vähemalt mitte see grupp. Panin siis käed lauale ja pea toetasin peale, nagu ikka kui väike uni peale tuleb. Aga mul tegelikult tuligi. Ma jäin magama! Ja järsku kuulen läbi une, et keegi karjub „Vanessa, Vanessa! Ça va?“ Ajasin pea püsti, et mis toimub siis. Kogu klass vaatab ja õpetaja ka, mõtlesid, et ma minestasin ära. Tunni algusest oli 15 minutit möödas. Ma ikka oskan veel.

Peale vene keelt oli vaba tund, siis oli tund aega kirjandust. Ma nägin nii palju selleks korraks vaeva, tõlkisin mingeid tekste ja mida iganes. Mida ma nendega tegin? Mitte midagi. Õpetaja isegi ei pannud tähele, et ma midagi teinud olin. Suurepärane.

Igatahes, peale kirjandust sööma Léa, Sarah ja teistega. Sõime ära siis ja tund aega veel vaba. Kuna ma olin kaamera kaasa võtnud, siis oli nalja kui palju. Tegin veidi pilte. Mitte väga palju, kahju. Teine kord püüan paremini. Olime kuskil vabaaja ruumis, rääkisime juttu. Järsku tuleb mingi õpetaja. Küsib vastutavat isikut (vastutav isik = mõni õpilane, kes on võtit küsinud ja ukse avanud). Enne meid oli seal 2 poissi aga kui õpetaja tuli, olid nad kadunud. Nii et me pidime lahkuma. Ta oli jumala kuri ja hääletoon oli ikka päris kõrge. Ja siis ta nägi mind kaameraga, hakkas midagi hullult kiiresti seletama. Ma ei saanud aru, arvasin, et midagi on nüüd pahasti. Müksasin Sarah't, et milles probleem. Ta hakkas naerma ja ütles, et pole midagi. Tegelikult see õpetaja oli seletanud mulle ja teistele ka, et koolis on mingi fotograafia rühm ja värki. Et väga huvitav, peaks kindlasti minema vaatama. Aga ta ei teadnud, et ma prantslane pole. Ja siis kui ta nägi, et ma midagi aru ei saanud ja teised ütlesid, et ma olen eestlane, siis ta muutus ülisõbralikuks (enne oli niisama sõbralik) ja hakkas küsimusi esitama. Siin ikka inimestele läheb korda, mis nende ümber sünnib.

Pärast veel üks kirjandus. Ja siis inglise keel jäi ära ja geograafia ka ja nii oligi koolipäev läbi ja kojutulek. Õhtul õhtusöök ja iga teisipäevane Skypeõhtu (ei, emme, see ei ole mingis negatiivses mõttes või halvasti öeldud, see on lihtsalt rutiinne asi).

Täna oli hommikul 2 tundi kehalist kella 8-st jälle. Ja ma jälle võitsin, ma ei oska midagi kommenteerida enam. Sügavalt uskusin, et sulgpall on küll viimane asi, milles ma hea olen. Peale seda 2 tundi kirjandust. Ja koju. Tulin koju, nipet-näpet tegelesin veidi kooliasjadega ja seadsin tuba korda veidi. Siis tegin emaga mingit ÜLIHEAD kookosekreemi, õhtusöögi jaoks magustoiduks siis. See on lihtsalt niiiiiiiiiiiii hea ja tegelikult peaks seal peal käima veel mousse au chocolat, aga me ei teinud. Ja hea ka, muidu oleks liiga magus olnud. Aitasin emal veel õmbluskarpi korda seada, nii tund aega tegime kahekesi seda. Ja siis kuidagi märkamatult oligi kell 6 ja ma hakkasin lihakotlette tegema. Ma ikka ise ka ei usu siiamaani, aga väga-väga maitsvad tulid. Ja mingi võimalus on, et ma pean neid nädalavahetusel ka tegema, kui meile külalised tulevad. Hahhahaaa, vist mitte, jätaks vahele. Ja nüüd ma hakkan endale seda kookosekreemi retsepti kirjutama ja ei oskagi enam midagi rääkida.

Homme on ka ilus päev, kella 9-ks kooli, 2 tundi geograafiat, tund vene keelt ja koju! Ei peagi 4 tundi ootama, et minna tunniks ja pooleks SVT-sse. Teistel on mingi megahull töö (bac blanc, kui ma väga puusse ei pane nüüd) ja vahetusõpilased on vabastatud sellest.
Ja Fête de Lumiers'ini on ainult 3 päeva aega!

Tsiteerides enda hostisa:
LA VIE BELLE!


How cool is my school, tegelikult ka.

Kertu, väike tõestus sulle, et ma reaalselt oskangi süüa teha. :D