27. detsember '09

24. detsembril ärkasin siis veidi enne keskpäeva, käisin pesus ja hakkasime jõuluõhtuks valmistuma. Tegime süüa ja koristasime ja ma muljetasin Eesti jõuludest. Kella 5 ajal rääkisin siis oma Eesti perega, nägin kõiki, kes mulle armsad on ja sain neile häid jõule soovida. Ma loodan, et teil olid ka jõulud natuke mälestusrikkamad tänu sellele! Ja see on jamps, et kink kohale ei jõudnud teile, aga kellelegi vist ei jõudnud (FAIL!), nii et ma kannatan ära.

Ja peale 8-t hakkasime siis sööma, alguses ikkagi Foie Gras ja muud alustused ja hiljem jõulutoit. Keegi võiks nüüd öelda, et meil on ka neid pisikesi kartuleid Eestis, mida nemad kutsuvad pomme noisettes'ideks, ehk see ei ole kartul nagu kartul vaid ta on seest pehmem ja peal on selline kuldne tugevam kiht ja need on niiiiiiiiiiiii nämmad lihtsalt. Ja magustoiduks tegi Sabine Charlotte (prantslased nimetavad oma kooke selliste nimedega – Charlotte, Madeleine, jne) mingi uue retsepti järgi – šokolaadi mousse ja pirnid ja kokkuvõtteks tuli ilmselt üks kõige nämmam kook. Ja ma valmistasin ka veel mingeid suupisteid magustoiduks, sest need on siin jõulude ajal suhteliselt levinud – kuivatatud aprikoos või tattel mandli mingi asjaga, mis on peaaegu nagu martsipan aga parem. Ma sõin ühe ja ma rohkem ei suutnud, sest need on nii magusad lihtsalt.

Kinke avasime peale keskööd, sest nii on nende peres kombeks. Küsisin et miks nii siis. Emilie vastas, et tegelikult peaks kinke avama 25.-ndal aga ta ei suuda kannatada nii kaua ja siis nad ongi traditsiooni võtnud, et peale keskööd. Geniaalne. Ja siin ei ole sellist traditsiooni, et enne kingi kätte saamist loed luuletuse või laulad, mis on palju parem. Aga ma leian, et mul oli kuidagi liiga harjumatu nii kinke kätte saada. Sain kätte siis selle suure salli, mille mu ema mulle kudus – megasuur, must ja soosu, millega ma olen nii rahul. Sain veel teise salli Lyon'i kaunite kunstide muuseumist ja vist on tehtud päris siidist, aga ma ei ole pärispäris kindel aga ta on must, nii et kõik on korras. Siis sain veel igasugu väiksemaid asju. Ja emme, ma sain ühe suure orhidee ka, nii et sa võid kirjutada mulle, kuidas ma seda hooldama pean hakkama. Ja mingi kella 2 ajal läksin mina magama.
Aa, seda unustasin öelda, et enne magustoitu laulsime kõik karaoket, mis oli jõulude koha pealt väga uus aga nalja sai palju.

25. magasin mingi megakaua, aga kõik magasid nii, et pole hullu. Päeval midagi väga tarka ei teinud, käisime metsas/põllul jalutamas. Hakkasime kodust minema, vaatan, et pool teavast on sinine, pool on vihmapilvi täis. Otsustasin, et ma kaamerat igaks juhuks kaasa ei võta, ja muidugi jalutamise ajal polnud taevas ühtegi pilve ja päike soojendas mõnuga nägu. Ja ma kirusin jälle, sest ma oleks nii tahtnud pilte teha. Õhtul läksime Frédéric'i/u(?) juurde, kes on siis mu hostvend. Olime seal terve õhtu ja ma sõin esimest korda austreid. Õigemini ühe austri, sest mina ei suutnud rohkem süüa. See oli ikka veidi mitte-minu-jaoks ja maitset tal polnudki, oli ainult sidrunimahla maitse, millega ka seda süüakse. Muidugi oli võimalus mul seda närida, aga ma jätsin rõõmsal meelel sellise asja küll vahele, sest ta elas veel ja see idee oli juba päris rõve, kui aus olla. Sain jälle kinke ja südaööl hakkas kõigil väsimus peale tikkuma, nii et koju tulek.

Eile ärkasin siis mingi 8 ajal, sest Sabine ja mina veetsime koos ühe päeva ühe Austraalia tüdrukuga (Laura) Pariisis. Käisime igal pool ja ja Notre-Dame juures oli megalahe vend, kellel oli mingi koletise mask ees ja siis ta lihtsalt käis ja ehmatas inimesi. Tegelikult oli see meganaljakas ja keegi närvi ei läinud, nii et võib lugeda seda õnnestunud naljaks. Jalutasime ja lõunat sõime ühe crêperie's, kus ma sain ilmselt kõige parema krepi üldse – krepp ise oli mõnus pehme, samas mitte selline lödi ja see oli sooja šokolaadi ja kookosepuruga ja mu totaalne lemmik. Kindlasti viib mu tee mind sinna tagasi. Jalutasime veel ja lõpuks läksime 2-ks tunniks Pompidou muuseumisse. See on siis modernse kunsti muuseum ja mõni asi oli liiga modernne, et see mulle kohale jõuaks, aga pole hullu. Seal oli üks Jim Hodges'i osa ka, kus oli isegi eesti keelt kasutatud. Teemaks oli „Don't be afraid“ ja seal oli üks t-särk, kus oli Eesti keeles „Ära karda“ kirjutatud ja ma olin muidugi õnnelik, et midagi sellist Pompidou's leida võib. Lõpuks viisime Laura ühe tüdruku juurde, kes oli käinud ka Austraalias vahetusõpilaseks ja oli Laura vanavanemate juures olnud paar kuud. Ja siis sõidsime Sabine'ga koos koju, ma sõin õhtust perega, muljetasin ja kuna see oli suhteliselt väsitav päev, siis läksin magama.

Täna magasin siis korralikult, praegu olen üksi Emilie juures ja kirjutan blogi. Vanemad on kuskil enda sõprade juures, James tööl ja Emilie läks ratsutama. Täna on ilmselt lebo-päev ja homme on plaan minna Pariisi taaskord avastama.