31. detsember '09

Nii pühapäeva õhtul siiski midagi toimus. Läksime kogu perega kinno. Isa, James ja Emilie läksid „Le Concert“-i vaatama ja ma emaga „Pas si simple“ – Meryl Streep'iga. Appi, ma pole ammu niimoodi filmi ajal naernud, see oli ikka päris naljakas.

Esmaspäeval magasin veidi liiga kaua, et Pariisi minna, tšillisin kodus, käisin Upsie'ga jalutamas kuskil järve ääres, mis minule tundus küll rohkem tiigina, sest see oli ehitatud sinna, aga pole hullu. Õhtul aitasin süüa teha ja värki, sest meil tulid külalised – mingid ema-isa sõbrad. Üks mees oli just paar nädalat tagasi Bali'lt tagasi tulnud, muljetas ja küsis minult igasugu küsimusi Eesti kohta. Ta isegi teadis Eesti ajaloost ja ta oli Soomes käinud, kahjuks mitte Eestis.

Teisipäeval sain siis tänu isa äratusele piisavalt inimlikul ajal üles, et Pariisi minna. Aga kuna oli vihmane, siis polnud väga tahtmist mööda tänavaid ringi liikuda ja kuna teisipäeviti on kõik muuseumid suletud, siis jäi ka muuseumite külastamine ära. Käisin siis erinevates poodides ringi ja leidsin ühe hästi laheda raamatupoe otse Les Halles'i juurest ja mingeid kohti veel. Õhtu möödus väga teistsuguselt, kuna ema ja isa valvasid oma lapselast ja saabusid nii 8 ajal ja keegi polnud poes käinud ja süüa ostnud, siis algselt oli plaan Jaapani toitu koju tellida. Kõik valisid omale asjad välja, Emilie hakkab helistama, kinni – fail! Lõpuks jäi ainult MacDonalds ja nii läkski James pika nimekirjaga Mäkki ja isegi mu hostisa sõi burgerit, kuigi ta on täielik rämpstoidu vastane.

Kolmapäeval magasin, ärkasin üles, kedagi polnud. Tegin oma toimetusi ja pakkisin kohvri ära. Läksin uuesti Upsiega jalutama ja mängisin temaga ja siis oligi kell juba 5 ja hakkasime vaikselt minema sättima. Hakkasime siis mu hostisa ema juurde sõitma, kes elab praktiliselt Saksamaa ja Luksemburgi piiri ääres, nii et „lühike“ sõit oli ees. Terve tee magasin jälle põhimõtteliselt. Jõudsime sinna peale 10-t veidi ja rääkisime juttu ja sõime ja lõpuks magama. Ma olin veidi segaduses, sest ma olin kindel, et me lähme samal õhtul ka veel koju aga siiski mitte.

Täna hommikul ärkasin, sõin hommikust, pakkisin uuesti kohvrit ja rääkisime juttu ja värki ja 2-e ajal startisime Lyoni poole. Ainult nii ligi 500 km-it, et ega pole hullu ju. Kuna ma siiski väga autosõitu ei salli, siis hakkasin muusikat kuulama pea padjal. Olin juba peaaegu magama jäämas, kui järsku hakkas mängima ABBA – Does your mother know ja mul jooksis silme eest läbi Johnny English, kellele on Moona nägu peale kleebitud ja kes vannitoas tantsib ja ma hakkasin hoopis naerma, selle asemel, et edasi magada.

Praegu mõtlesin, et kirjutan oma blogi valmis, sest siis pole uuel aastal eelmise aasta võlga ja saan rahulikult enda õhtust kirjutada ja uut aastat alustada uute sündmustega. Praegu vaatasin, et GPS näitab, et koduni on veel 289 km-it ja ma hakkan ilmselt HIMYM'it vaatama.

Aa, muideks, järgmine kord, kui me hostisa ema juurde lähme, siis me teeme ka ühe Luksemburgi päeva, nii et ma veidi ootan juba seda.