Aastavahetus!

KÕIKIDELE MU PERELE, SÕPRADELE JA TUTTAVATELE KÕIGE HUVITAVAMAT AASTAVAHETUST JA KÕIGE MEELEPÄRASEMAT UUT AASTAT!

31. detsember '09

Nii pühapäeva õhtul siiski midagi toimus. Läksime kogu perega kinno. Isa, James ja Emilie läksid „Le Concert“-i vaatama ja ma emaga „Pas si simple“ – Meryl Streep'iga. Appi, ma pole ammu niimoodi filmi ajal naernud, see oli ikka päris naljakas.

Esmaspäeval magasin veidi liiga kaua, et Pariisi minna, tšillisin kodus, käisin Upsie'ga jalutamas kuskil järve ääres, mis minule tundus küll rohkem tiigina, sest see oli ehitatud sinna, aga pole hullu. Õhtul aitasin süüa teha ja värki, sest meil tulid külalised – mingid ema-isa sõbrad. Üks mees oli just paar nädalat tagasi Bali'lt tagasi tulnud, muljetas ja küsis minult igasugu küsimusi Eesti kohta. Ta isegi teadis Eesti ajaloost ja ta oli Soomes käinud, kahjuks mitte Eestis.

Teisipäeval sain siis tänu isa äratusele piisavalt inimlikul ajal üles, et Pariisi minna. Aga kuna oli vihmane, siis polnud väga tahtmist mööda tänavaid ringi liikuda ja kuna teisipäeviti on kõik muuseumid suletud, siis jäi ka muuseumite külastamine ära. Käisin siis erinevates poodides ringi ja leidsin ühe hästi laheda raamatupoe otse Les Halles'i juurest ja mingeid kohti veel. Õhtu möödus väga teistsuguselt, kuna ema ja isa valvasid oma lapselast ja saabusid nii 8 ajal ja keegi polnud poes käinud ja süüa ostnud, siis algselt oli plaan Jaapani toitu koju tellida. Kõik valisid omale asjad välja, Emilie hakkab helistama, kinni – fail! Lõpuks jäi ainult MacDonalds ja nii läkski James pika nimekirjaga Mäkki ja isegi mu hostisa sõi burgerit, kuigi ta on täielik rämpstoidu vastane.

Kolmapäeval magasin, ärkasin üles, kedagi polnud. Tegin oma toimetusi ja pakkisin kohvri ära. Läksin uuesti Upsiega jalutama ja mängisin temaga ja siis oligi kell juba 5 ja hakkasime vaikselt minema sättima. Hakkasime siis mu hostisa ema juurde sõitma, kes elab praktiliselt Saksamaa ja Luksemburgi piiri ääres, nii et „lühike“ sõit oli ees. Terve tee magasin jälle põhimõtteliselt. Jõudsime sinna peale 10-t veidi ja rääkisime juttu ja sõime ja lõpuks magama. Ma olin veidi segaduses, sest ma olin kindel, et me lähme samal õhtul ka veel koju aga siiski mitte.

Täna hommikul ärkasin, sõin hommikust, pakkisin uuesti kohvrit ja rääkisime juttu ja värki ja 2-e ajal startisime Lyoni poole. Ainult nii ligi 500 km-it, et ega pole hullu ju. Kuna ma siiski väga autosõitu ei salli, siis hakkasin muusikat kuulama pea padjal. Olin juba peaaegu magama jäämas, kui järsku hakkas mängima ABBA – Does your mother know ja mul jooksis silme eest läbi Johnny English, kellele on Moona nägu peale kleebitud ja kes vannitoas tantsib ja ma hakkasin hoopis naerma, selle asemel, et edasi magada.

Praegu mõtlesin, et kirjutan oma blogi valmis, sest siis pole uuel aastal eelmise aasta võlga ja saan rahulikult enda õhtust kirjutada ja uut aastat alustada uute sündmustega. Praegu vaatasin, et GPS näitab, et koduni on veel 289 km-it ja ma hakkan ilmselt HIMYM'it vaatama.

Aa, muideks, järgmine kord, kui me hostisa ema juurde lähme, siis me teeme ka ühe Luksemburgi päeva, nii et ma veidi ootan juba seda.

Pilte Jõuluõhtust

Meie väike aga nunnu kuusepuu.

Upsie mänguhoos.

Sabine teeb kooki - šokolaadi mousse valmistamine.

Jõululaud.

Pomme noisettes, niii nämmad.

Õhtusöök.

James, Emilie, isa, ema.

Karaoke.

James Upsie'ga.

Šokolaadi mousse ja pirni Charlotte. See viimane pilt on sellest, mis juhtub, kui üks küpsis puudu jääb. :D

27. detsember '09

24. detsembril ärkasin siis veidi enne keskpäeva, käisin pesus ja hakkasime jõuluõhtuks valmistuma. Tegime süüa ja koristasime ja ma muljetasin Eesti jõuludest. Kella 5 ajal rääkisin siis oma Eesti perega, nägin kõiki, kes mulle armsad on ja sain neile häid jõule soovida. Ma loodan, et teil olid ka jõulud natuke mälestusrikkamad tänu sellele! Ja see on jamps, et kink kohale ei jõudnud teile, aga kellelegi vist ei jõudnud (FAIL!), nii et ma kannatan ära.

Ja peale 8-t hakkasime siis sööma, alguses ikkagi Foie Gras ja muud alustused ja hiljem jõulutoit. Keegi võiks nüüd öelda, et meil on ka neid pisikesi kartuleid Eestis, mida nemad kutsuvad pomme noisettes'ideks, ehk see ei ole kartul nagu kartul vaid ta on seest pehmem ja peal on selline kuldne tugevam kiht ja need on niiiiiiiiiiiii nämmad lihtsalt. Ja magustoiduks tegi Sabine Charlotte (prantslased nimetavad oma kooke selliste nimedega – Charlotte, Madeleine, jne) mingi uue retsepti järgi – šokolaadi mousse ja pirnid ja kokkuvõtteks tuli ilmselt üks kõige nämmam kook. Ja ma valmistasin ka veel mingeid suupisteid magustoiduks, sest need on siin jõulude ajal suhteliselt levinud – kuivatatud aprikoos või tattel mandli mingi asjaga, mis on peaaegu nagu martsipan aga parem. Ma sõin ühe ja ma rohkem ei suutnud, sest need on nii magusad lihtsalt.

Kinke avasime peale keskööd, sest nii on nende peres kombeks. Küsisin et miks nii siis. Emilie vastas, et tegelikult peaks kinke avama 25.-ndal aga ta ei suuda kannatada nii kaua ja siis nad ongi traditsiooni võtnud, et peale keskööd. Geniaalne. Ja siin ei ole sellist traditsiooni, et enne kingi kätte saamist loed luuletuse või laulad, mis on palju parem. Aga ma leian, et mul oli kuidagi liiga harjumatu nii kinke kätte saada. Sain kätte siis selle suure salli, mille mu ema mulle kudus – megasuur, must ja soosu, millega ma olen nii rahul. Sain veel teise salli Lyon'i kaunite kunstide muuseumist ja vist on tehtud päris siidist, aga ma ei ole pärispäris kindel aga ta on must, nii et kõik on korras. Siis sain veel igasugu väiksemaid asju. Ja emme, ma sain ühe suure orhidee ka, nii et sa võid kirjutada mulle, kuidas ma seda hooldama pean hakkama. Ja mingi kella 2 ajal läksin mina magama.
Aa, seda unustasin öelda, et enne magustoitu laulsime kõik karaoket, mis oli jõulude koha pealt väga uus aga nalja sai palju.

25. magasin mingi megakaua, aga kõik magasid nii, et pole hullu. Päeval midagi väga tarka ei teinud, käisime metsas/põllul jalutamas. Hakkasime kodust minema, vaatan, et pool teavast on sinine, pool on vihmapilvi täis. Otsustasin, et ma kaamerat igaks juhuks kaasa ei võta, ja muidugi jalutamise ajal polnud taevas ühtegi pilve ja päike soojendas mõnuga nägu. Ja ma kirusin jälle, sest ma oleks nii tahtnud pilte teha. Õhtul läksime Frédéric'i/u(?) juurde, kes on siis mu hostvend. Olime seal terve õhtu ja ma sõin esimest korda austreid. Õigemini ühe austri, sest mina ei suutnud rohkem süüa. See oli ikka veidi mitte-minu-jaoks ja maitset tal polnudki, oli ainult sidrunimahla maitse, millega ka seda süüakse. Muidugi oli võimalus mul seda närida, aga ma jätsin rõõmsal meelel sellise asja küll vahele, sest ta elas veel ja see idee oli juba päris rõve, kui aus olla. Sain jälle kinke ja südaööl hakkas kõigil väsimus peale tikkuma, nii et koju tulek.

Eile ärkasin siis mingi 8 ajal, sest Sabine ja mina veetsime koos ühe päeva ühe Austraalia tüdrukuga (Laura) Pariisis. Käisime igal pool ja ja Notre-Dame juures oli megalahe vend, kellel oli mingi koletise mask ees ja siis ta lihtsalt käis ja ehmatas inimesi. Tegelikult oli see meganaljakas ja keegi närvi ei läinud, nii et võib lugeda seda õnnestunud naljaks. Jalutasime ja lõunat sõime ühe crêperie's, kus ma sain ilmselt kõige parema krepi üldse – krepp ise oli mõnus pehme, samas mitte selline lödi ja see oli sooja šokolaadi ja kookosepuruga ja mu totaalne lemmik. Kindlasti viib mu tee mind sinna tagasi. Jalutasime veel ja lõpuks läksime 2-ks tunniks Pompidou muuseumisse. See on siis modernse kunsti muuseum ja mõni asi oli liiga modernne, et see mulle kohale jõuaks, aga pole hullu. Seal oli üks Jim Hodges'i osa ka, kus oli isegi eesti keelt kasutatud. Teemaks oli „Don't be afraid“ ja seal oli üks t-särk, kus oli Eesti keeles „Ära karda“ kirjutatud ja ma olin muidugi õnnelik, et midagi sellist Pompidou's leida võib. Lõpuks viisime Laura ühe tüdruku juurde, kes oli käinud ka Austraalias vahetusõpilaseks ja oli Laura vanavanemate juures olnud paar kuud. Ja siis sõidsime Sabine'ga koos koju, ma sõin õhtust perega, muljetasin ja kuna see oli suhteliselt väsitav päev, siis läksin magama.

Täna magasin siis korralikult, praegu olen üksi Emilie juures ja kirjutan blogi. Vanemad on kuskil enda sõprade juures, James tööl ja Emilie läks ratsutama. Täna on ilmselt lebo-päev ja homme on plaan minna Pariisi taaskord avastama.

Joyeux Noël!

Kõikidele, kes te olete siia lehele tulnud mingi eesmärgiga või kogemata ära eksinud, ma sooviks teile kõigile KÕIGE ILUSAMAID PÜHI JA RAHULIKKU JÕULUÕHTUT!

:)

Ja mingi päev vaatasime Seks ja Linna filmi ka Annika juures ja lihtsalt tahaks öelda, et Kertu, su paintiskill on uskumatult lahe ja üldse, I miss you, guys, I really do.

23. detsember '09

Esmaspäeva hommikul läksime Annikaga Pariisi ja saime Reginaga kokku. Jalutasime natukene, siis läksime Starbucksi, kus istusime üle tunni aja ja rääkisime juttu. Siis käisime veel mingit megasuuuuuurt kaubamaja vaatamas, sest jah, seda pidi nägema. Pärast läksime Eiffeli torni juurde, sest seal oli mingi jõululaada moodi asi ja Annika oli seal Eesti lippu näinud. Läksime sinna, rääkisime veidi eesti keelt veel ja vaatasime asju. Kohukesi polnud (nuuuuks) aga piparkooki saime. Ja pärast otsisime megakaua toidukohta. Lõpuks läksime Les Halles'i ühte pastakohta. Jaa siis oligi kojumineku aeg. St. Remy'sse jõudes käisime ka Alejandra juurest läbi, sest ta hostvend oli seagripis mingi aeg tagasi (ta nüüd on terve, take it easy) aga neil oli hunnikutes neid maske ja siis me Annikaga mõtlesime geniaalse plaani välja, et see mask aitab mul allergia vastu ju. Sest Annika juures oli 3 kassi ja nii ma siis käisingi osa ajast maskiga ringi. Päris häbi on mõnikord enda üle, õnneks nägi seda ainult käetäis inimesi, nii et pole hullu.
Õhtul sõime ja kõik vist.

Teisipäeval magasin ma mingi elukaua, terve päeva olime kodus – tegime šokolaadikooki, Kata tegi isegi väga smooth cocktail'i kõigile ja vaatasime filme ja rääkisime juttu ja mõnus lebo päev oli. Üle pika aja polnud lihtsalt lebotanud, nii et see kulus marjaks ära ja seltskond oli ka toretoretore.

Täna midagi põnevat ei toimunud. Viimane hommik Türanno toas, tavalised hommikuharjumused ja lõpuks pakkisin kohvri ära. Emilie tuli enne 2-te millalgi järgi ja nüüd olen Upsiega mänginud ja HIMYM-it vaadanud. Õhtul jõuavad vanemad ka siia ja mu kiri koos nendega. Rääkisin päeval emaga telefonis ja ta ütles, et Eestist on kiri aga ta ei öelnud, kes. Niiiet, elame näeme.


Ma unustasin enne kuuseehtimisest pilte panna, nii et tulevad nüüd.
Üks kolmest kassist siis.

Ehivad kuuske.

Mulle see küll meeldis seal kuusetipus.

Väike moeshow?

Pierre omas täies hiilguses.

20. detsember '09

Jälle on nii pikalt kirjutamata, aga pole hullu.

Neljapäeval koolis midagi ei juhtunud, ilmselt. Midagi mäletamisväärset vähemalt mitte. Ainult lõunaks oli „Jõulueine“ vms. Kui muidu on 4-käiguline, siis see kord oli 7-käiguline. Lisaks tavalisele söögile sai kaasa ka mahlapaki, puuvilja ja väikse koti papiljotte. Ja siis oli veel selline asi nagu „Südamerestoran“ ehk sa said ükskõik, mis osa enda toidust anda ja see läks nendele lastele, kellel on halvemad elamustingimused, kui meil. Väga südantsoojendav traditsioon minu meelest.

Reedel oli koolis tšill. Iga üks tegi inglise keelde midagi kaasa. Ma tegin Kass Arturi kooki. Ja siis kõik kooli peal vaatasid järgi, mõned jäid isegi seisma ja uurisid, sest mul oli see toidukile all taldriku peal. Jessie tegi šokolaadi-peanutbutteri küpsiseid – niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii HEAD! David tegi tortillasid vms ja tal oli megahea spicy kaste ka ja nämmmm. Ja ma prantslaste sööki ei jõudnud vaatama minna, sest tund sai enne läbi aga seal oli vist niikuinii ainult üks kook vms. Lucy oli ka meie inglise keeles, sest ta tahtis minuga kaasa tulla sinna tundi ja õpetaja lubas ka. Ja vene keel enne seda oli ka tšill, vaatasime terve tunni filmi, ma rääkisin Lucyga juttu ja andsin talle väikse eestipärase kingi ka, ta oli niiiiiiiiiii vaimustus. Kiitis mind ja tänas. Peale kooli koju, terve õhtu olin emaga koos, rääkisime juttu ja pool õhtut kuulasime eurovisiooni laule (talle meeldis täiega 2009 Rändajate vms laul) ja rääkisime Pipi Pikksukast. Tuleb välja, et seda on isegi prantsuse keelde tõlgitud ja ta teadis ja kunagi ammu oli vist lugenud ka seda. Näitasin talle ka Kalevipoja pilti ja sain teada, et William Tell on Šveitsi eepos, ma olin mingi whaat, not possible.

Õhtul pakkisin veel veidi kohvrit ja magama. Ja mingil hetkel õhtu jooksul käisin rõdu peal ka, sest lund sadas ikka päris korralikult. Olin siis rõdu peal maikaga ja plätudega, tegin lumepalli rõõmsalt, hostema vaatas, nagu ma oleks kuskilt Kuu pealt kukkunud. Ilmselt veel kaugemalt. Pluuto pealt näiteks.

Laupäeval magasin rahulikult pool 1-ni, kuni isa lõpuks hakkas trummide peal mingi lugu mu ukse taga mängima. See oli niiii naljakas. Panin veel oma kohvri kokku ja läksime emaga kaubanduskeskusesse ja varsti rongijaama, sest ma pidin TGV-e peale minema (täiesti üksi) ja Massy'sse sõitma, kus siis Annika hostmom mind otsima tuli ja ma Annikale ta sünnipäeva puhul üllatuse sain teha. Jõudsime siia ja hiilisin siis tuppa ja panin käed Annika silmade peale ja ütlesin: „Arva ära, kes ma olen“. Teine oli megaüllatunud ja šokis (ma loodan, et heas mõttes siiski). Kõik olid suutnud seda saladuses hoida ja tal polnud õrna aimu ka. Ähäähh, Eestis poleks see vist väga hästi välja kukkunud.
Rääkisime juttu ja sõime kogu õhtu õhtust ja lõpuks mingi 1 ajal saime magama ka. Aa, ja TGV-s oli mingi lahe noormees, kes magas ja siis kõrvaklappidest üürgas T.A.T.U. mingi laul. Ei usu, et ma naersin veidi selle üle.

Ja see on niiii imelik, et siin on vaevalt mingi 1 cm lund ja kogu Prantsusmaad valdab katastroof. Rongid jäävad hiljaks, bussid ei sõida, kiirteed on kinni, jnejne. Ulme, isegi Eestis mingi 2-meetrise lumega ei ole sellist olukorda. Aa, ja teate, et siin ei ole kohustuslik talvekumme alla panna. Oma asi, kas paned või ei. Okei, lund siin päris iga aasta ei sada, aga siiski, enda ohutuse huvides võiks ju siiski.

Täna ärkasin siis Türanno toas. Kes ei tea, siis ta on Annika hostbro ja ta sõitis San Fransisco'sse oma isale külla jõulude ajaks nii et ma hõivasin ta toa. Tuba on VÄGA poisilik. Seinad on kollased, okei, see pole väga poisilik, aga seina peal on suurelt mustaga suur graffiti (ta enda tehtud) ja igal pool on mingi krossipildid ja capid vedelevad laua peal ja jaaa, selline poisikas ikka.

Hommikul igatahes midagi tarka ei teinud, ma sõin piimaga mingeid hommikuhelbeid, mis on niiiiiiii head. Ja piimal polnud isegi mingit maitset, nii et edusammud. Jaaaaaa päeval tegime Annikaga pisikese jalutuskäigu Les Molieres'is, pärast rääkisime juttu ja sõime lõunat ja ma nägin lõpuks ära ka „He's just not that into you“, ma räägin – EDUSAMMUD! Ja pärast kaunistasime kuuse ära, kellele Kata pani ka nime – Pierre (väga french). Pärast rääkisime veel Annikaga juttu, igatseme koos Eesti pidusid ja nüüd õhtul ilmselt õhtusöök ja kõik äkki.

Jaaaa, see tuli ka nüüd meelde, et vist oli neljapäev, kui Lucy'ga saatsime sõnumeid, sest me mõlemad olime megahappyd, et lund sadas ja siis ta saatis mulle kõige armsama sõnumi: „Jaa, homme ja ülehomme ka. Sest sa oled siin, kui Lyon'is lund sajab! Aitäh mu kallis eestlanna. Bravo, Vanessa!“ Ma saatsin siis enne sõnumi, et ma loodan, et homme sajab ka lund, just in case.


Talvine Lyon.

Kass Arturi kook Eesti lipuga. Kertu, teeks nüüd äkki selle Kariibi mere piraatide 3. nalja siia. You know, not high, but HI! :D

Eesti, California, Texas.

Klass.

Lucy, näete ta ka nüüd viimaks ära. Btw, Eesti lipp oli tema idee. Ausalt ka.

Jessie küpsetis - NÄMMMA!

Eesti ja Texas ühinesid. Or not.

NIIIIII ILUS, vaade rõdult siis.

Kallis Kertu!

Lihtsalt tahaksin Kertule ühed SUUUUUUURED õnnitlused Prantsusmaalt saata, kuna teine sai nüüd lõpuks 18 ja ma südamest soovin, et sa järgmised 15 aastat ka mind edasi talud.

PALJU PALJU PALJU PALJU PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MA CHÉRIE!

Viimase 2 pildi tähendust mõistad ilmselt ise ka. Ja ma luban, et kui ma tagasi tulen, siis ma käin lihtsalt sul järgi ja teen teen aasta-aega-mitte-tehtud-pildid järgi! Pane vaim valmis. Bisous!

16. detsember '09

Esmaspäeval koolis mitte midagi ei toimunud. Kuna mul on pool klassi Hispaanias praegu, siis olime inglise keeles 5-kesi: mina, David ja 3 prantslast. Me tegime David'iga tõlkimist inglise keelest prantsuse keelde ja teised tegid inglise keele ülesandeid ja lugesid. Siis koju sööma. Pärast tagasi prantsuse keelde ja geograafiasse. Geos saime tööd kätte. Kuna siin sellist asja nagu ekool ei eksisteeri, siis õpetaja alati räägib hinnetest. Hakkas siis kätte jagama. Andis mulle ka töö kätte ja kiitis mind megapalju ja ütles klassile, et mul oli klassi parim töö. Klass hakkas plaksutama mulle. Ma olin mingi ee, okei. Ma usun, et Ojassalu ja Aavik oleks mu üle uhked. Teised klassist rääkisid veel 2 päeva sellest ja küsisid üle. Neile on ikka uskumatu, et ma tean peast kogu Euroopa kaarti (pole ju nii raske) ja teisi asju, nt. mis riikides on Schengen, jne. Ja kui ma ütlesin, et ma ei õppinud midagi selleks tööks, siis neil vajus küll osadel suu päris pikaks.

Peale kooli läksin raamatupoodi ja ostsin omale Molière „Dom Juan“-i. Ja nüüd kõik, kes tahavad öelda, et Dom Juan pole õige, siis võtke teadmiseks, et see on just õige ja algne variant ja DoN on ainult uuendatud versioon. Iga päev saan üha targemaks. Mis mind väga imestama pani, on fakt, et siin maksavad KÕIK klassikalised raamatud NIIIII VÄHE. Nt. mu Dom Juan oli 2 euri. Sa ei saa süüagi midagi siin 2 euri eest. Väga ulme.

Teisipäeval oli jälle kell 8 vene keel, nagu alatiseks aasta lõpuni. Oii, kuidas mulle ei meeldi see. Jäin mingi 15 minutit hiljaks, sest jälle oli mingi streigi moodi asi. Päris streik ei olnud, aga osad bussid lihtsalt ei sõitnud. Ma põhimõtteliselt oleks võinud tund aega ka hiljem minna, sest nad rääkisid terve tunni, kes mille kohta ettekande/essee teeb. Tunni lõpus andis õpetaja mulle mingi a4, ütles, et järgmine kord pead seda teksti lugema. Seal oli sama tekst 2-s keeles – vene ja prantsuse. Huvitav, kumba ta mõtles. Siis oli prantsuse keelt palju ja vahepeal käisin jälle enda teisipäevase pundiga söömas. Ja teisel vabal tunnil olime salle de travaille's ja korrastasime Lèa'ga mu prantsuse keele mappi. Panime kõik süsteemi järgi: Bac'i tekstid, tehnika, kontrolltööd, kino/teater, jne.

Pärast oli matemaatika. Teisipäeviti on enamasti informaatika ja me David'iga lihtsalt tšillime seal, sest me oskame ja siis õpetaja tuleb meiega inglise keeles rääkima, vahet pole, et ta ei oska rääkida inglise keelt. Siis ta üritab ja kuratmaeisaa, see on liiga naljakas. Me iga kord ütleme, et te võite prantsuse keeles ka rääkida, me saame aru. Aga tema mitte. Ja siis teisipäeval ta pani ikka väga segast, kogu klass lihtsalt naeris väga hullusti. Kui õpetaja jälle „seletama“ ei tulnud meie juurde, siis me surfasime netis. Panime google otsingusse „texas sucks“ ja hakkasime yahoo küsimusi lugema ja naersime kogu tunni. Vähemalt sai nalja.
Geos midagi huvitavat ei juhtunud.
Peale kooli läksin jälle raamatupoodi ja ostsin liimi, mappi vaheasjad ja Baudelaire'i (Les Fleurs du Mal, kui kellegile peaks see midagi ütlema) raamatu, kus tal on kõik need poeemid kokku pandud. Jaaa, oh guess what, raamat oli jälle megaodav – 3 euri. See on täiesti uskumatu minu jaoks.
Õhtul ka midagi põnevat ei toimunud. Aa, oma paki sain kätte ehk lõpuks saabus ka mu tennisereket ja ma saan nüüd mängima minna. FINALLLLLY!

Täna hommikul kella 8-ks sporti, jälle sulgpall. Aga seekord me mängisime enamuse ajast Sarah'ga kahekesi ja tänu talle mulle isegi väga veidi meeldib sulgpall nüüdsest, sest see on lihtsalt liiga naljakas! Siis sadas jälle korraks lund. Ja siis oli 2 tundi prantsuse keelt, kus tegime mingit testi Baudelaire'i luuletuse kohta. Õpetaja oli mulle, Jessie'le ja David'ile eraldi küsimused valmistanud. Aga kuna see luuletus oli ainult nii üks a4 pikk, siis ma tõlkisin ja jõudsin ainult 1-le küsimusele peaaegu vastata. Pole hullu, õpetaja lubas kodus lõpetada. Peale kooli koju ja pakkisin oma asju lahti ja õppisin ja koristasin ja õhtul tegime emaga jälle eesti-päraseid lihapalle. Rääkisin emmega ka veidi Skype's juttu ja nüüd mõtlesin, et peaks jälle blogitama.


David gets that.

Ma ei tea, kes sa oled, aga sa said just megarespekti mult.

:)

Eripühendusega Moonale. :D:D:D

:D

Kuna paljud panevad siis mu üha esinevaid kirjavigu tähele, siis don't worry, mu eesti keel lähebki iga päevaga aina hullemaks. Aga prantsuse keel iga päevaga üha paremaks, nii et ma küll ühtegi miinuspoolt siin ei näe. :D

:)

Lihtsalt mainin ära, et täna päeval sadas korra lund. Sooja oli ikka ~2 kraadi, nii et kõik sulas kohe maapinda puudutades ära, aga vahet pole, sest siiski, esimene lumi! Võite ainult arvata, kui õnnelik ma olin!

Siis, õhtul tulid vanemad Šveitsist tagasi ja ema rääkis, et igal pool kirjutas seal, et Prantsusmaal suri üks väike laps seagripi vaktsiini kätte ära. Siin pole midagi räägitud. Vaatasime netist järgi ja ongi nii.

Jaa, heade lootustega panen homme jõulukingid teele! Kui mingi ime läbi jõuab enne jõule kohale, siis pliisu, avage jõulupäeval, eksjuonju? :)

13. detsember '09

Reedel koolis oli prantsuse keeles töö. Tegin esimest korda kaasa kirjanduses. Silbitasin ja panin rõhumärke ja tegin veel mingeid väikseid asju, millest siiani olen aru saanud. Poole tunni pealt läksid siis 5 inimest meie klassist ennast seagripi vastu vaktsineerima. Järgmine tund oli inglise keel, järsku on Sarah näost lumivalge ja täiesti kaame, peaaegu, et minestab. Kõik mingi, misasja, mis toimub? Kutsusime siis mingi naise sinna, kes ütles, et ta tuleb viia kooliarsti juurde. 2 poissi võtsid mõlemalt poolt õla alt kinni ja viisid sinna, 2 tüdrukut võtsid ta asjad ja läksid kaasa. Niii jube. Ja Luc'il polnud ka kõige parem olla, oleks vist ääre pealt oksele hakanud. Ja nemad oli 2 inimest 5-st, kes vaktsiini said. Nii et siiski väga rahul, et ma midagi endale sisse ei lasknud süstida. Kuna ma olin jumala mures Sarah pärast, siis ainuke, mis ma teha sain, oli saata sõnum, et ma loodan, et sul läheb paremaks ja nii kahju, et sa halvasti tunned ennast.

Läks siis 2 tundi mööda, järsku kõnnib ta mulle koridoris vastu, tänas, et ma nii armas olen ja sõnumi saatsin ja mures olin. Ma mingi, et mida sa koolis teed? Miks sa koju ei lähe? Ta mingi, noo, koolipäeva lõpuni on ainult 1 tund, ma olen ikka lõpuni. Ma oleks küll koju läinud.

Peale kooli tulin koju, ja siis õhtul läksime mingisse kirikusse, mis pärineb sajandist 12. (!!) mingit kontserdit kuulama. Väga hariv oli – Mozart ja Charpentier, jms.

Laupäeva hommikul läksid vanemad Šveitsi, ma ei viitsinud kaasa minna. Mõtlesin, et tegelen jõulukinkide ja asjadega. Btw, kui osadele kingid õigeks ajaks kohale ei jõua, siis sorry!

Täna olen niisama lebo lasknud, koristasin veidi ja värki. Ega rohkem midagi polegi.

Aa, ma leidsin muideks IKEA toidupoest niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea asja. Selle nimi on Nygarda Julmust vms ja ma ei tea, mis asi see peaks endale olema – kas garastusjook või midagi, aga see on NIIII HEA lihtsalt. Ja piparkooke ostsin ka! Nämmmmmmnämmm!

Btw, käisin veel eile esimest korda Starbucksis ära. Must be proud of that!

:)

Kui nunnu saab olla! :)

10. detsember '09 - Pildid

Esiteks, ärge öelge, et ma teid ette ei hoiatanud, et te mattude piltide alla.
Teiseks, ma tean-ma tean, La Fête des Lumières'ist ei ole just maailma parimad pildid, aga ma vaatasin kogu üritust pigem läbi oma silma, kui läbi kaameraaugu.



Järgmisel aastal põleb Eestis see nunnukas.

Minu "kunstiteosed".

Yas tegi süüa.

Pilte La Fête des Lumières'ist.

Viimsi kooli veeseina asendaks küll heameelega sellisega.

Merci Marie! Ma tean, et pilt on megaudune ja mitte üldse "hea", aga millegi pärast mulle nii meeldib see, vb see õhkkond, mis pildi tegemise ajal seal oli.

Vaade Lyonile.

How cool is this?

Place des Terreaux, peaks olema kõige vägevam ja vingem, aga ma suudan ikka endale enda paremad leida. Pole hullu.

On ju numpsik.

Ma ei saanud jätta seda pilti tegemata, sest zebramaster as I am.

Le Rhone'i peal oli 365 "tähte", mis oli lihtsalt niiiiii ilus. Siiski, pilt pole see.

Üks lemmikuid kohti - ei olnud Bellecour'i kõrval mitme miljoni inimese poolt ülerahvastatud ja muusika oli mega.

Meie rõdu! :)

Teine lemmikkoht. Ja muusika oli veel lahedam.

Ja mu vaieldamatu lemmik - olekski hea meelega jäänud sinna.

Ja see oli minu jaoks täpselt see, mis pidi olema minu 8. detsembril. Igatahes, nemad tegid siis oma väikese orkestriga muusikat. Ja kuna nad olid piisavalt head ja inimesi oli nagu murdu ja kõik elasid kaasa, siis millalgi tantsis päris palju inimesi seal ja õhkkond oli täpselt see, mis ta olema pidi. Kirjeldamatult lahe.