2. jaanuar '10

Peab ennast jälle kokku võtma ja kirjutama hakkama.
Vana aasta õhtul jõudsin siis koju, tegelesin oma asjadega, sättisin ja lõpuks sõin vanematega koos õhtust. Peale 9-t viis isa mind Lucy juurde, kus ma kohtusin Lucy 3 sõbrannaga. Nad sättisid ka ja me rääkisime juttu ja lõpuks, peale 10-t läksime siis ühe poisi juurde, kes elab oma vennaga, kes ka veel õhtu lõppedes välja ilmus. Kohtusin igasuguste uute inimestega ja Luc'iga (üks vendadest) rääkisin isegi päääääris pikalt juttu. Eii, õhtu oli tore, midagi halba öelda pole. Mul tuli uus aasta 2 korda, sest osad arvasid, et ma peaks Eesti aja järgi ka uut aastat vastu võtma.
Muideks, siin ei olegi uus aasta midagi NIII lahedat, sest kuna Prantsusmaal on ametlikult ilutulestik keelatud (ajuvaba minu arvates), siis ei ole ka igal pool ilutulestikku ja seda tunnet ja seda feeling'ut, et „OHH, UUS AASTA!“

Ja ilutulestiku kohta veel seda, et kuna Saksamaal on see lubatud, siis kõik, kes elavad rohkem seal Saksa piiri juures, käivad ilutulestikku ostmas. Ja 31. hommikul näitas uudistes, kuidas politsei tegi reidi piiri ääres ja konfiskeeris kõik ilutulestiku materjali. Ma vaatasin ja mõtlesin omaette, et kogu see energia, mis nad raiskavad selle keelamisele, võiks nad suunata hoopis ilutulestiku õigele kasutamisele ja võtta uut aastat vastu pauguga.

5 ajal hommikul läksime Lucy juurde tagasi. Kuna ta ema oli Lõuna-Prantsusmaal, siis me kõik magasime tema juures. Me Lucyga ärkasime veidi peale 10-t üles ja rääkisime juttu. Lõpuks tuli isa mulle keskpäeval järgi ja ma läksin koju ära.

Päeval midagi ei juhtunud, pakkisin kohvri lahti, koristasin tuba, panin riided pessu ja käisin ise ka pesus. Aa, vaatasime veel isa ja emaga koos seda kontserti Viinist ja ma arvan, et sel hetkel tahtsid kõik naabrid meid mõrvata, sest meil oli helisüsteem põhjas. Ma poleks seda kunagi oodanud, aga nii ta oli.

Õhtul läksime sinna mägikülla, kus ma juba ühe korra käinud olen. Lõpuks sain selle nime ka teada – Oingt en Beaujolais. Seal on traditsiooniks, et kõik majad ja poekesed teevad crèche. Eesti keeles on selle nimi sõim, aga see ei ütle mulle väga midagi, nii et ma kutsun seda siiski crèche'iks. Igatahes, on see selline pisike lava, kuhu „etendatakse“ siis kas Jeesuse sünd või midagi. Idee ja teostus on väga lahedad ja me isaga olime jälle oma kaameratega väga aktsioonis.

Täna ärkasin selle peale, et ema äratas mind üles ja ütles, et mulle saabus pakk. Lõpuks (ma rõhutan veel, et LÕPUKS) jõudis ka mu kullakeste pakk kohale. Suuuuuuuuuuur aitäh! Aga Moona, palun õpi pakkima, sest smuuti läks katki ja karu polnud enam nii valge, kui ta olema pidi. Kohukesed sellele sõidule vastu ei pidanud (ma tean, masendav) aga siiski, vähemalt te püüdsite – AITÄH!

Peale lõunasööki läksin siis linna. Kertu, kas sa mäletad seda nunnut pisikest kampsunit, mida me mitu aastat tagasi Topshopi (emme, mitte see teleka topshop vaid üks poekett) kodulehelt vaatasime? Must ja siis oli valge lips eest ja keskelt käis lahti. Igatahes, H&M tegi ka nüüd sellise ja ma ei saanud jätta seda peale mitut aastat ostmata. Õhtupoolikul jõudsin koju, siis olid meile juba külalised saabunud – need samad aafriklased, kellest ma kunagi rääkisin, isegi 2 korda olen rääkinud. Nad käisid isaga koos ühel missal, me tegime emaga samal ajal süüa ja siis oli jälle mitmetunnine õhtusöök ja nüüd mõtlesin kirjutada enne, kui kõik ununeb.

Seda tahaks ka veel mainida, et mulle meeldib, kuidas mu isa lampi Eestit ja kõike eestiga seonduvat avastab. Seda vist olen juba rääkinud, et ta ühe korra otsis Eesti hümni internetist üles. Eile hakkas ta aga järsku Star FM-i kuulama. Ja siis ta üritas mulle seletada, et ta saab kõigest väga hästi aru, aga ilmselt siiski mitte.

Ja veel seda, et jube imelik on kirjutada '10 igale poole, ma ei suuda üldse harjuda.

Pmst selline aga musta värvi ja valge lipsuga. On ju numpsik. :)