It's not goodbye.: 10. jaanuar '10

Nüüd kisub küll veidi raskeks kirjutada enda kogu nädalast. Teisipäeval jäin vene keelde 45 minutit hiljaks, sest bussidel oli JÄLLE streik, sest tõesti 5 cm-it lund on katasroof. Läksin siis CPE-sse seda paberit võtma, et tundi siseneda ja pärast emale anda, et ta vabanduse saaks kirjutada. Lähen klassi ukse taha, uks lukus. Järsku näen vene keele õpetajat koridoris kõndimas. Ta seletas, et ta ise saabus alles nüüd kooli, kuna streik on ja ta andis kõikidele õpilastele vaba esimese tunni. Teises tunnis ka midagi ei toimunud, peale vaheaega siiski esimene tund ja nii palju, millest rääkida. Peale seda olin niisama jälle salle de travaille's ja kirjutasin Lèa'lt mingit konspekti maha. Siis tund aega kirjandust. Mis mulle vaikselt juba meeldib, on see, et kui me ei lahka parajasti ühtegi Baudelaire teksti (mis on PAKSULT igasugu metafoore täis), siis ma tõesti saan juba kaasa töötada.

Siis käisin enda teisipäevase pundiga söömas. Koolis oli galette de roi (Prantsusmaal süüakse jaanuari esimestel nädalatel seda ja selle sees on väike kujuke, ja kes selle enda saab, see on kuningas/kuninganna). Meie lauast keegi ei saanud, sest terve kooli peale oli vist 5-10 kujukest ära peidetud. Aga ma nägin ühte tüdrukut, kes sai selle ja siis ta kandis kogu päeva krooni peas.
Teises kirjanduses saime ainult nii 30 paljundatud paberit mingist raamatust. Kõik olid mingi, eiii, palun eii.

Siis hakkas mata, kus ma pole vist kunagi niimoodi naernud. Kuna me õpime, kuidas arvutada keskmist temperatuuri aasta jooksul Pariisis ja Pekingis ja muid „meeletult raskeid“ asju, siis me David'iga tšillisime jälle terve tunni. Ta õpetas mulle, kuidas graffitit joonistada ja siis me hakkasime lampi inglise keelseid laulufraase kirjutama üksteisele. Ja siis me hakkasime muutma neid, ja kui lõpuks „Put your skills on a show“-st sai „Put your mom on a show“, siis me mõtlesime, et okei, tänaseks aitab äkki, enne kui asi liiga imelikuks läheb. Ma ühe korra kartsin isegi, et õpetaja saadab mind klassist välja, aga õnneks mitte.
Peale seda oli veel ajalugu, mitte midagi seal ei juhtunud.
Peale kooli koju ja õhtusöök ja niisama.

Kolmapäeval oli viimane sulgpall siis. Mängisime veel viimased kohad ära. Ma olin lõpuks 4.ndas lauas. Järgmisel korral peaks hakkama siis gümnastika vms, aga ma poole kõrvaga kuulsin, et mingi variant on ka jõusaal. Eks õpetaja järgmine kord seletab siis pikalt ja laialt, kuidas järgmine semester välja hakkab nägema.
Peale kehkat oli jälle 2 tundi kirjandust. Ma isegi ei mäleta, mida me tegime seal. Peale kooli koju, sõin ja käisin pesus ja siis läksin linna. Ostsin mõningad asjad ja tagasi koju. Õhtul jälle õhtusöök ja midagi rohkemat vist ei toimunud. Õhtul rääkisin emmega ka ja kõik.

Neljapäeval oli geos töö Saksamaa ja Hispaania peale. Kuna kaarti ei olnud, siis vaevalt ma selles töös ka klassi parimad punktid skoorin. Vene keel oli igav, siis oli suur paus, kus me David'iga linna peal olime. Midagi väga erilist ei teinudki, käisime poodides ringi ja ta tahtis nii väga Mäkis süüa, et ma pidin taga kaasa minema. Pärast tagasi SVT-sse, kus me tegime saiaga mingi miljon erinevat katset. Põletasime ja mässasime mingite vedelikega. Ja ma nägin ilmselt täielik õpetaja välja, sest mul olid need ohutusprillid ninal ja juuksed pani Sarah mul pliiatsiga soengusse, sest mul polnud patsikummi kaasas. Ja SVT õpetaja ütles kõige nunnuma lause mulle, et ta alati ootab meie neljapäevast tundi, sest talle nii meeldib, kuidas ma alati naeran ja hästi positiivne olen. Ja siis kui ma teda küsimustega pommitasin, siis ta lõpus ütles, et ta on väga rahul, et ma kogu aeg edasi arenen ja edasi õpin. Vaat, kui nunnu.

Pärast koju, õhtusöök ja siis läksin jalutama. Ma tean, mind ise üllatas ka, et mu vanemad mind peale 9-t üksi jalutama lubasid, aga asi edeneb.

Reedel koolis midagi vist ei toimunud. Prantsuse keeles oli töö, aga õpetaja ilmselt ei viitsinud meile eraldi ülesandeid teha ja see oli way too hard for us, nii et lihtsalt istusime tunnikese. Pärast küsisin teistelt, et noo, oli raske? Kõik mingi, et jaa, üks kõige raskemaid töid üldse.

Inglise keeles midagi ei olnud. Siis käisime Jessie ja poole klassiga koos söömas. Siis hakkas vene keel, kus ma õpetasin jälle Lucy'le eesti keelt. Ta tahtis, et ma talle käänamist jms õpetaks ja kui ma lõpetasin 14 käände seletasime, siis ta oli „Kas keegi välismaalane on ÜLDSE KUNAGI eesti keele selgeks õppinud? See on liiga raske ju.“ Ja siis ülejäänud tunni tegid poisid huumorit ja nalja oli oi, kui palju.

Ja juba lõunapausi ajal rääkisid kõik, et TCL (Lyon'i transport – bussid, trammid, metro, jne) lõpetab täna peale keskpäeva, sest kogu hommiku sadas lund ja siis oli jälle katastroof lahti. Ja vene keelest läksid ka 2 tüdrukut minema, muidu nad poleks hiljem koju saanud. Ja siis ma mõtlesin, et noh, vahet pole, küsin ka õpetajalt, kas ma võin koju minna viimasest inglise keelest. Ta oli, et muidugi. Tulingi siis tund aega varem koju ja ma isegi ei tea miks, aga mõlemad hakkasime emaga koristama ja koristasime terve päeva.

Õhtul oli siis kogu maja naabrite kokkutulek vms. Kõik tegid siis süüa ja kõik rääkisid terve õhtu omavahel juttu. Ma sain nii mõnegi laheda naabriga tuttavaks. Näiteks 5. korrusel elab üks noorpaar väikese lapsega – mees on Rumeeniast, naine on prantslanna ja väike laps on iirlane, kuna ta sündis Iirimaal (mees ja naine said seal ülikoolis tuttavaks). Ja kodus räägivad nad 3-s keeles: isa lapsega rumeenia keeles, ema prantsuse keeles ja omavahel inglise keeles. Ma olin ikka päris üllatanud. Aa, ja laps saab kõigest 3-st keelest aru ja oskab natukene igas keeles rääkida. Kuigi ta on alles 3-aastane aga aega on veel, nii et pole paha. Siis sain veel ühe poisiga tuttavaks, kes käib ülikoolis ja kellel on noorem vend, kes käib minu kooli vastas koolis, aga kes ise kahjuks reede õhtul seal ei olnud. Ja siis rääkisin veel pikalt ühe onuga, kes oli täiesti vaimustuses, et leidub inimesi, kes tahavad teisse riiki aastaks õppima tulla, ja siis ta kiitis mind ja uuris Eesti kohta igasugu küsimusi ja siis ta lõpuks rääkis, et ta naine on Iraanist pärit, nii et mul elab siin lähiümbruses päris palju erinevaid rahvusi.

Laupäeval magasin rahulikult poole päevani, sest lund sadas ja vanemad arvasid, et iga laupäevase kella 10-se äratuse asemel võin ma rahulikult magada. Päeval ma õppisin ja käisin jalutamas pikalt ja siis õhtul sõime ja lõpuks hakkasime emaga Scrabble't mängima. Ja ma võitsin! Mulle tuli ka uudisena, sest siiski tema emakeel on prantsuse keel ja ma oma sõnaraamatust õigekirja kontrollimisega olin päris jännis.

Täna magasin ka rahulikult kooliks välja ja pärast hakkasin füüsikat tegema ja siis oli lõunasöögi aeg. Ja täna sõime verivorsti kartulitega ja õuntega. Ema tahtis need verivorstid panna pliidi peale vee sisse, ma siis kiljatasin, eiiiiii, mitte nii. Ja ütlesin, et kõige parem on ahjus koos teiste asjadega. Ta vaatas päris imelikult, lõpuks siiski pani ahju suure alusega. Ja niiiiiiiiiiiiiiiii hea oli verivorsti süüa. Ma tean, et pool kuud hiljem, aga pole hullu. Ja nendele maitses ka aga kui ma seletasin, et tavaliselt ma söön pohlamoosiga, siis nad olid küll mõlemad päris segaduses.

Pärast tegin veel kooliks mingeid asju ja õhtul mängisime kõik 3-kesi Scrabble't. Ma jäin teiseks, aga pole hullu. Siis tegime väikse krepiõhtu ja pärast mängisime veel emaga Scrabble't. Mingi vaimustus ilmselt tabas meid.

Nüüd võtsin vaevaga nii palju asju kokku, kui mäletasin ja lähen magama.

Võimalus, kuidas metroosse sisenemisel Red Bulli jahutada.