18. jaanuar '10

Esmaspäevast mäletan seda, et ma sain emme paki kätte. Aitäh, emme!

Teisipäeval oli veidi sisukam päev. Vene keeles avastasin, et mu õpetajat vist isegi ei huvita enam, kas ma olen seal või mitte. Ma jäin mingi megaummiku pärast jälle hiljaks 10 minutit. Igatahes, koputan ja küsin, kas ma võin siseneda. Õpetaja vaatab mind, vaatab mu kohta, kus ma tavaliselt istun, vaatab uuesti mind ja siis oli selline segaduse hetk ja siis ta mingi, jajjajajajajaa, võta istet.
Peale 2 tundi vene keelt oli vaba tund ja siis istusin salle de travaille's ja kuulasin muusikat seal. Järsku tuli see meelde, kuidas me Hartvikut liiva alla matsime Rohka rannas mitu aastat tagasi ja ta välja ei saanud. Ma tean, et ma olen liiiiiiiiga imelik, et sellist asja meenutada, aga see lihtsalt hüppas pähe.

Kolmapäeval oli kool ja siis pärast käisime David'iga linna peal ja õhtul käisin klassiga teatris, Molière'i viimast näidendit vaatamas. Wikipeedia ütles mulle, et eesti keeles on selle nimi „Ebahaige“. Võib-olla kellelgi paneb lambi põlema, aga mulle ei öelnud see eesti keeles midagi.

Ja neljapäeval oli ilmselt kõige lahedam päev üldse siin oldud aja jooksul. Lõunast läksime Jessie ja David'iga linna peale ja ma pean lihtsalt mainima, et me pole kunagi selle 4 tunniga nii paljude asjadega hakkama saanud. Mul pole praegu üldse viitsimist hakata teile siin lahti kirjutama seda, nii et jääte ilma, sorry. Pärast oli esimest korda keemia, kus KÕIK kandsid valgeid kitleid ja värki. Muidugi ei anna seda võrrelda Sipu tunniga, sest ainuke keemiline valem või tähis, mida me kogu pooleteise tunni jooksul kasutasime, oli PH-tase.

Ja kuna praegu on see nädal, kus rahvusvahelises kinos jooksevad 2009 aasta filmid ja üks pilet on ainult 3 euri, siis me läksime David'iga „Good morning, England“-i vaatama. Polnud üldse paha film. Ja kinost tagasi tulles pidi David oma hostemale helistama, et rongide kohta midagi küsida ja siis ta otsis hostema numbrit telefonist aga ta ei mäletanud enda ema nime. Ja siis ta ütles, et ta ei saa helistada, sest ta unustas oma hostema nime ära. Muidugi ma jõin sellel ajal ja ma purskasin kogu vee bussipõrandale laiali, sest see EI OLE NORMAALNE, et sa ei tea oma hostema nime.

Reedel kool ja pärast koju ja asju pakkima. Õhtul sõitsime Pariisi regiooni jälle.

Laupäeval käisime Emilie ja James'i uut maja vaatamas. Ja õhtul tähistasime natukene juba ema sünnipäeva.

Pühapäeval ärkasin ma üleootuste varakult, umbes 9 ajal. Ja seda ilma äratuskellata. Andsin emale lillebuketi ja šokolaadikarbi, sest ma ei suutnud talle mingit kinki välja mõelda. Aga vähemalt on keegi talle nüüd eesti keeles sünnipäeva laulu laulnud. Päeval tähistasime kodus ema sünnipäeva ja 4 ajal hakkasime tagasi koju sõitma.

Praegu tulin koju lõunat sööma. Ja avastasin laualt 2 suurt ümbrikut, adresseeritud minule. Aitäh Rauno, ajakirjade ja šoksi eest (teine on isegi päris nämma)! Ja Kertu ja Moona, ma ei suuda lihtsalt mitte kuidagi väljendada, kui armsad te mulle olete. Ma arvan, et selle ma riputan tõesti oma toa seinale üles.