I know, my friends, it's been a while.
Tegelikult ma ei oskagi nüüd midagi siia kirjutada. Eelmisel nädalal olin veidi haige (neljapäev ja reede koolis ei käinud) ja siis puhkasin välja ennast korralikult.
See nädal möödus nii nagu ta ikka möödus. Kuna enamus päevadel on ilm olnud selline nagu ta on (mitte just kõige parem) ja kuna Prantsusmaa kool kestab ka nii mõnusalt kaua kuni 5-ni välja, siis kooli ajal midagi põnevat ei juhtu. Neljapäeval käisime ainult David'iga Musée des Beaux-Arts'is ja olime niisama linnas veel, kuna meil jäi füüsika ära ja saime juba keskpäevaks lahti.
Täna sadas lund – võib olla sajab isegi siiani – ja ilmselt homme on jälle kõik bussid ja asjad rivist välja (loota ju võib parimat, et midagi sellist ei juhtu). Jaa, ma ei tea, rohkem polegi teile siia midagi kirjutada. Igaks päevaks veel avastusi jätkub, nii et kõik on korras.
Selle tahan ära mainida, et millalgi kui ma haige olin, siis isa küsis, et kuhu ma enne tagasiminekut veel Prantsusmaal minna tahan. Ja siis ma ütlesingi, et väga hea õnne korral võiks ju väikse supluse teha, nii pool naljaga. Aga kuna mu emal (siinmaal) on juba ammu olnud mõte minna Marseille'sse, siis tuligi lõpuks mingi idee, et teeme reisi Lõuna-Prantsusmaale kevadel. Eks seda näeb aja möödudes täpsemalt aga mõte pole ju üldse paha.
pühapäev, 31. jaanuar 2010
teisipäev, 19. jaanuar 2010
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
18. jaanuar '10
Esmaspäevast mäletan seda, et ma sain emme paki kätte. Aitäh, emme!
Teisipäeval oli veidi sisukam päev. Vene keeles avastasin, et mu õpetajat vist isegi ei huvita enam, kas ma olen seal või mitte. Ma jäin mingi megaummiku pärast jälle hiljaks 10 minutit. Igatahes, koputan ja küsin, kas ma võin siseneda. Õpetaja vaatab mind, vaatab mu kohta, kus ma tavaliselt istun, vaatab uuesti mind ja siis oli selline segaduse hetk ja siis ta mingi, jajjajajajajaa, võta istet.
Peale 2 tundi vene keelt oli vaba tund ja siis istusin salle de travaille's ja kuulasin muusikat seal. Järsku tuli see meelde, kuidas me Hartvikut liiva alla matsime Rohka rannas mitu aastat tagasi ja ta välja ei saanud. Ma tean, et ma olen liiiiiiiiga imelik, et sellist asja meenutada, aga see lihtsalt hüppas pähe.
Kolmapäeval oli kool ja siis pärast käisime David'iga linna peal ja õhtul käisin klassiga teatris, Molière'i viimast näidendit vaatamas. Wikipeedia ütles mulle, et eesti keeles on selle nimi „Ebahaige“. Võib-olla kellelgi paneb lambi põlema, aga mulle ei öelnud see eesti keeles midagi.
Ja neljapäeval oli ilmselt kõige lahedam päev üldse siin oldud aja jooksul. Lõunast läksime Jessie ja David'iga linna peale ja ma pean lihtsalt mainima, et me pole kunagi selle 4 tunniga nii paljude asjadega hakkama saanud. Mul pole praegu üldse viitsimist hakata teile siin lahti kirjutama seda, nii et jääte ilma, sorry. Pärast oli esimest korda keemia, kus KÕIK kandsid valgeid kitleid ja värki. Muidugi ei anna seda võrrelda Sipu tunniga, sest ainuke keemiline valem või tähis, mida me kogu pooleteise tunni jooksul kasutasime, oli PH-tase.
Ja kuna praegu on see nädal, kus rahvusvahelises kinos jooksevad 2009 aasta filmid ja üks pilet on ainult 3 euri, siis me läksime David'iga „Good morning, England“-i vaatama. Polnud üldse paha film. Ja kinost tagasi tulles pidi David oma hostemale helistama, et rongide kohta midagi küsida ja siis ta otsis hostema numbrit telefonist aga ta ei mäletanud enda ema nime. Ja siis ta ütles, et ta ei saa helistada, sest ta unustas oma hostema nime ära. Muidugi ma jõin sellel ajal ja ma purskasin kogu vee bussipõrandale laiali, sest see EI OLE NORMAALNE, et sa ei tea oma hostema nime.
Reedel kool ja pärast koju ja asju pakkima. Õhtul sõitsime Pariisi regiooni jälle.
Laupäeval käisime Emilie ja James'i uut maja vaatamas. Ja õhtul tähistasime natukene juba ema sünnipäeva.
Pühapäeval ärkasin ma üleootuste varakult, umbes 9 ajal. Ja seda ilma äratuskellata. Andsin emale lillebuketi ja šokolaadikarbi, sest ma ei suutnud talle mingit kinki välja mõelda. Aga vähemalt on keegi talle nüüd eesti keeles sünnipäeva laulu laulnud. Päeval tähistasime kodus ema sünnipäeva ja 4 ajal hakkasime tagasi koju sõitma.
Praegu tulin koju lõunat sööma. Ja avastasin laualt 2 suurt ümbrikut, adresseeritud minule. Aitäh Rauno, ajakirjade ja šoksi eest (teine on isegi päris nämma)! Ja Kertu ja Moona, ma ei suuda lihtsalt mitte kuidagi väljendada, kui armsad te mulle olete. Ma arvan, et selle ma riputan tõesti oma toa seinale üles.
Teisipäeval oli veidi sisukam päev. Vene keeles avastasin, et mu õpetajat vist isegi ei huvita enam, kas ma olen seal või mitte. Ma jäin mingi megaummiku pärast jälle hiljaks 10 minutit. Igatahes, koputan ja küsin, kas ma võin siseneda. Õpetaja vaatab mind, vaatab mu kohta, kus ma tavaliselt istun, vaatab uuesti mind ja siis oli selline segaduse hetk ja siis ta mingi, jajjajajajajaa, võta istet.
Peale 2 tundi vene keelt oli vaba tund ja siis istusin salle de travaille's ja kuulasin muusikat seal. Järsku tuli see meelde, kuidas me Hartvikut liiva alla matsime Rohka rannas mitu aastat tagasi ja ta välja ei saanud. Ma tean, et ma olen liiiiiiiiga imelik, et sellist asja meenutada, aga see lihtsalt hüppas pähe.
Kolmapäeval oli kool ja siis pärast käisime David'iga linna peal ja õhtul käisin klassiga teatris, Molière'i viimast näidendit vaatamas. Wikipeedia ütles mulle, et eesti keeles on selle nimi „Ebahaige“. Võib-olla kellelgi paneb lambi põlema, aga mulle ei öelnud see eesti keeles midagi.
Ja neljapäeval oli ilmselt kõige lahedam päev üldse siin oldud aja jooksul. Lõunast läksime Jessie ja David'iga linna peale ja ma pean lihtsalt mainima, et me pole kunagi selle 4 tunniga nii paljude asjadega hakkama saanud. Mul pole praegu üldse viitsimist hakata teile siin lahti kirjutama seda, nii et jääte ilma, sorry. Pärast oli esimest korda keemia, kus KÕIK kandsid valgeid kitleid ja värki. Muidugi ei anna seda võrrelda Sipu tunniga, sest ainuke keemiline valem või tähis, mida me kogu pooleteise tunni jooksul kasutasime, oli PH-tase.
Ja kuna praegu on see nädal, kus rahvusvahelises kinos jooksevad 2009 aasta filmid ja üks pilet on ainult 3 euri, siis me läksime David'iga „Good morning, England“-i vaatama. Polnud üldse paha film. Ja kinost tagasi tulles pidi David oma hostemale helistama, et rongide kohta midagi küsida ja siis ta otsis hostema numbrit telefonist aga ta ei mäletanud enda ema nime. Ja siis ta ütles, et ta ei saa helistada, sest ta unustas oma hostema nime ära. Muidugi ma jõin sellel ajal ja ma purskasin kogu vee bussipõrandale laiali, sest see EI OLE NORMAALNE, et sa ei tea oma hostema nime.
Reedel kool ja pärast koju ja asju pakkima. Õhtul sõitsime Pariisi regiooni jälle.
Laupäeval käisime Emilie ja James'i uut maja vaatamas. Ja õhtul tähistasime natukene juba ema sünnipäeva.
Pühapäeval ärkasin ma üleootuste varakult, umbes 9 ajal. Ja seda ilma äratuskellata. Andsin emale lillebuketi ja šokolaadikarbi, sest ma ei suutnud talle mingit kinki välja mõelda. Aga vähemalt on keegi talle nüüd eesti keeles sünnipäeva laulu laulnud. Päeval tähistasime kodus ema sünnipäeva ja 4 ajal hakkasime tagasi koju sõitma.
Praegu tulin koju lõunat sööma. Ja avastasin laualt 2 suurt ümbrikut, adresseeritud minule. Aitäh Rauno, ajakirjade ja šoksi eest (teine on isegi päris nämma)! Ja Kertu ja Moona, ma ei suuda lihtsalt mitte kuidagi väljendada, kui armsad te mulle olete. Ma arvan, et selle ma riputan tõesti oma toa seinale üles.
teisipäev, 12. jaanuar 2010
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
10. jaanuar '10
Nüüd kisub küll veidi raskeks kirjutada enda kogu nädalast. Teisipäeval jäin vene keelde 45 minutit hiljaks, sest bussidel oli JÄLLE streik, sest tõesti 5 cm-it lund on katasroof. Läksin siis CPE-sse seda paberit võtma, et tundi siseneda ja pärast emale anda, et ta vabanduse saaks kirjutada. Lähen klassi ukse taha, uks lukus. Järsku näen vene keele õpetajat koridoris kõndimas. Ta seletas, et ta ise saabus alles nüüd kooli, kuna streik on ja ta andis kõikidele õpilastele vaba esimese tunni. Teises tunnis ka midagi ei toimunud, peale vaheaega siiski esimene tund ja nii palju, millest rääkida. Peale seda olin niisama jälle salle de travaille's ja kirjutasin Lèa'lt mingit konspekti maha. Siis tund aega kirjandust. Mis mulle vaikselt juba meeldib, on see, et kui me ei lahka parajasti ühtegi Baudelaire teksti (mis on PAKSULT igasugu metafoore täis), siis ma tõesti saan juba kaasa töötada.
Siis käisin enda teisipäevase pundiga söömas. Koolis oli galette de roi (Prantsusmaal süüakse jaanuari esimestel nädalatel seda ja selle sees on väike kujuke, ja kes selle enda saab, see on kuningas/kuninganna). Meie lauast keegi ei saanud, sest terve kooli peale oli vist 5-10 kujukest ära peidetud. Aga ma nägin ühte tüdrukut, kes sai selle ja siis ta kandis kogu päeva krooni peas.
Teises kirjanduses saime ainult nii 30 paljundatud paberit mingist raamatust. Kõik olid mingi, eiii, palun eii.
Siis hakkas mata, kus ma pole vist kunagi niimoodi naernud. Kuna me õpime, kuidas arvutada keskmist temperatuuri aasta jooksul Pariisis ja Pekingis ja muid „meeletult raskeid“ asju, siis me David'iga tšillisime jälle terve tunni. Ta õpetas mulle, kuidas graffitit joonistada ja siis me hakkasime lampi inglise keelseid laulufraase kirjutama üksteisele. Ja siis me hakkasime muutma neid, ja kui lõpuks „Put your skills on a show“-st sai „Put your mom on a show“, siis me mõtlesime, et okei, tänaseks aitab äkki, enne kui asi liiga imelikuks läheb. Ma ühe korra kartsin isegi, et õpetaja saadab mind klassist välja, aga õnneks mitte.
Peale seda oli veel ajalugu, mitte midagi seal ei juhtunud.
Peale kooli koju ja õhtusöök ja niisama.
Kolmapäeval oli viimane sulgpall siis. Mängisime veel viimased kohad ära. Ma olin lõpuks 4.ndas lauas. Järgmisel korral peaks hakkama siis gümnastika vms, aga ma poole kõrvaga kuulsin, et mingi variant on ka jõusaal. Eks õpetaja järgmine kord seletab siis pikalt ja laialt, kuidas järgmine semester välja hakkab nägema.
Peale kehkat oli jälle 2 tundi kirjandust. Ma isegi ei mäleta, mida me tegime seal. Peale kooli koju, sõin ja käisin pesus ja siis läksin linna. Ostsin mõningad asjad ja tagasi koju. Õhtul jälle õhtusöök ja midagi rohkemat vist ei toimunud. Õhtul rääkisin emmega ka ja kõik.
Neljapäeval oli geos töö Saksamaa ja Hispaania peale. Kuna kaarti ei olnud, siis vaevalt ma selles töös ka klassi parimad punktid skoorin. Vene keel oli igav, siis oli suur paus, kus me David'iga linna peal olime. Midagi väga erilist ei teinudki, käisime poodides ringi ja ta tahtis nii väga Mäkis süüa, et ma pidin taga kaasa minema. Pärast tagasi SVT-sse, kus me tegime saiaga mingi miljon erinevat katset. Põletasime ja mässasime mingite vedelikega. Ja ma nägin ilmselt täielik õpetaja välja, sest mul olid need ohutusprillid ninal ja juuksed pani Sarah mul pliiatsiga soengusse, sest mul polnud patsikummi kaasas. Ja SVT õpetaja ütles kõige nunnuma lause mulle, et ta alati ootab meie neljapäevast tundi, sest talle nii meeldib, kuidas ma alati naeran ja hästi positiivne olen. Ja siis kui ma teda küsimustega pommitasin, siis ta lõpus ütles, et ta on väga rahul, et ma kogu aeg edasi arenen ja edasi õpin. Vaat, kui nunnu.
Pärast koju, õhtusöök ja siis läksin jalutama. Ma tean, mind ise üllatas ka, et mu vanemad mind peale 9-t üksi jalutama lubasid, aga asi edeneb.
Reedel koolis midagi vist ei toimunud. Prantsuse keeles oli töö, aga õpetaja ilmselt ei viitsinud meile eraldi ülesandeid teha ja see oli way too hard for us, nii et lihtsalt istusime tunnikese. Pärast küsisin teistelt, et noo, oli raske? Kõik mingi, et jaa, üks kõige raskemaid töid üldse.
Inglise keeles midagi ei olnud. Siis käisime Jessie ja poole klassiga koos söömas. Siis hakkas vene keel, kus ma õpetasin jälle Lucy'le eesti keelt. Ta tahtis, et ma talle käänamist jms õpetaks ja kui ma lõpetasin 14 käände seletasime, siis ta oli „Kas keegi välismaalane on ÜLDSE KUNAGI eesti keele selgeks õppinud? See on liiga raske ju.“ Ja siis ülejäänud tunni tegid poisid huumorit ja nalja oli oi, kui palju.
Ja juba lõunapausi ajal rääkisid kõik, et TCL (Lyon'i transport – bussid, trammid, metro, jne) lõpetab täna peale keskpäeva, sest kogu hommiku sadas lund ja siis oli jälle katastroof lahti. Ja vene keelest läksid ka 2 tüdrukut minema, muidu nad poleks hiljem koju saanud. Ja siis ma mõtlesin, et noh, vahet pole, küsin ka õpetajalt, kas ma võin koju minna viimasest inglise keelest. Ta oli, et muidugi. Tulingi siis tund aega varem koju ja ma isegi ei tea miks, aga mõlemad hakkasime emaga koristama ja koristasime terve päeva.
Õhtul oli siis kogu maja naabrite kokkutulek vms. Kõik tegid siis süüa ja kõik rääkisid terve õhtu omavahel juttu. Ma sain nii mõnegi laheda naabriga tuttavaks. Näiteks 5. korrusel elab üks noorpaar väikese lapsega – mees on Rumeeniast, naine on prantslanna ja väike laps on iirlane, kuna ta sündis Iirimaal (mees ja naine said seal ülikoolis tuttavaks). Ja kodus räägivad nad 3-s keeles: isa lapsega rumeenia keeles, ema prantsuse keeles ja omavahel inglise keeles. Ma olin ikka päris üllatanud. Aa, ja laps saab kõigest 3-st keelest aru ja oskab natukene igas keeles rääkida. Kuigi ta on alles 3-aastane aga aega on veel, nii et pole paha. Siis sain veel ühe poisiga tuttavaks, kes käib ülikoolis ja kellel on noorem vend, kes käib minu kooli vastas koolis, aga kes ise kahjuks reede õhtul seal ei olnud. Ja siis rääkisin veel pikalt ühe onuga, kes oli täiesti vaimustuses, et leidub inimesi, kes tahavad teisse riiki aastaks õppima tulla, ja siis ta kiitis mind ja uuris Eesti kohta igasugu küsimusi ja siis ta lõpuks rääkis, et ta naine on Iraanist pärit, nii et mul elab siin lähiümbruses päris palju erinevaid rahvusi.
Laupäeval magasin rahulikult poole päevani, sest lund sadas ja vanemad arvasid, et iga laupäevase kella 10-se äratuse asemel võin ma rahulikult magada. Päeval ma õppisin ja käisin jalutamas pikalt ja siis õhtul sõime ja lõpuks hakkasime emaga Scrabble't mängima. Ja ma võitsin! Mulle tuli ka uudisena, sest siiski tema emakeel on prantsuse keel ja ma oma sõnaraamatust õigekirja kontrollimisega olin päris jännis.
Täna magasin ka rahulikult kooliks välja ja pärast hakkasin füüsikat tegema ja siis oli lõunasöögi aeg. Ja täna sõime verivorsti kartulitega ja õuntega. Ema tahtis need verivorstid panna pliidi peale vee sisse, ma siis kiljatasin, eiiiiii, mitte nii. Ja ütlesin, et kõige parem on ahjus koos teiste asjadega. Ta vaatas päris imelikult, lõpuks siiski pani ahju suure alusega. Ja niiiiiiiiiiiiiiiii hea oli verivorsti süüa. Ma tean, et pool kuud hiljem, aga pole hullu. Ja nendele maitses ka aga kui ma seletasin, et tavaliselt ma söön pohlamoosiga, siis nad olid küll mõlemad päris segaduses.
Pärast tegin veel kooliks mingeid asju ja õhtul mängisime kõik 3-kesi Scrabble't. Ma jäin teiseks, aga pole hullu. Siis tegime väikse krepiõhtu ja pärast mängisime veel emaga Scrabble't. Mingi vaimustus ilmselt tabas meid.
Nüüd võtsin vaevaga nii palju asju kokku, kui mäletasin ja lähen magama.
Võimalus, kuidas metroosse sisenemisel Red Bulli jahutada.
.jpg)
Scrabble. Muideks teate, et prantsuse keelses Scrabble's annab K täht 10 punkti, päris weird. :D
Verivorst kartulite ja õuntega.
Siis käisin enda teisipäevase pundiga söömas. Koolis oli galette de roi (Prantsusmaal süüakse jaanuari esimestel nädalatel seda ja selle sees on väike kujuke, ja kes selle enda saab, see on kuningas/kuninganna). Meie lauast keegi ei saanud, sest terve kooli peale oli vist 5-10 kujukest ära peidetud. Aga ma nägin ühte tüdrukut, kes sai selle ja siis ta kandis kogu päeva krooni peas.
Teises kirjanduses saime ainult nii 30 paljundatud paberit mingist raamatust. Kõik olid mingi, eiii, palun eii.
Siis hakkas mata, kus ma pole vist kunagi niimoodi naernud. Kuna me õpime, kuidas arvutada keskmist temperatuuri aasta jooksul Pariisis ja Pekingis ja muid „meeletult raskeid“ asju, siis me David'iga tšillisime jälle terve tunni. Ta õpetas mulle, kuidas graffitit joonistada ja siis me hakkasime lampi inglise keelseid laulufraase kirjutama üksteisele. Ja siis me hakkasime muutma neid, ja kui lõpuks „Put your skills on a show“-st sai „Put your mom on a show“, siis me mõtlesime, et okei, tänaseks aitab äkki, enne kui asi liiga imelikuks läheb. Ma ühe korra kartsin isegi, et õpetaja saadab mind klassist välja, aga õnneks mitte.
Peale seda oli veel ajalugu, mitte midagi seal ei juhtunud.
Peale kooli koju ja õhtusöök ja niisama.
Kolmapäeval oli viimane sulgpall siis. Mängisime veel viimased kohad ära. Ma olin lõpuks 4.ndas lauas. Järgmisel korral peaks hakkama siis gümnastika vms, aga ma poole kõrvaga kuulsin, et mingi variant on ka jõusaal. Eks õpetaja järgmine kord seletab siis pikalt ja laialt, kuidas järgmine semester välja hakkab nägema.
Peale kehkat oli jälle 2 tundi kirjandust. Ma isegi ei mäleta, mida me tegime seal. Peale kooli koju, sõin ja käisin pesus ja siis läksin linna. Ostsin mõningad asjad ja tagasi koju. Õhtul jälle õhtusöök ja midagi rohkemat vist ei toimunud. Õhtul rääkisin emmega ka ja kõik.
Neljapäeval oli geos töö Saksamaa ja Hispaania peale. Kuna kaarti ei olnud, siis vaevalt ma selles töös ka klassi parimad punktid skoorin. Vene keel oli igav, siis oli suur paus, kus me David'iga linna peal olime. Midagi väga erilist ei teinudki, käisime poodides ringi ja ta tahtis nii väga Mäkis süüa, et ma pidin taga kaasa minema. Pärast tagasi SVT-sse, kus me tegime saiaga mingi miljon erinevat katset. Põletasime ja mässasime mingite vedelikega. Ja ma nägin ilmselt täielik õpetaja välja, sest mul olid need ohutusprillid ninal ja juuksed pani Sarah mul pliiatsiga soengusse, sest mul polnud patsikummi kaasas. Ja SVT õpetaja ütles kõige nunnuma lause mulle, et ta alati ootab meie neljapäevast tundi, sest talle nii meeldib, kuidas ma alati naeran ja hästi positiivne olen. Ja siis kui ma teda küsimustega pommitasin, siis ta lõpus ütles, et ta on väga rahul, et ma kogu aeg edasi arenen ja edasi õpin. Vaat, kui nunnu.
Pärast koju, õhtusöök ja siis läksin jalutama. Ma tean, mind ise üllatas ka, et mu vanemad mind peale 9-t üksi jalutama lubasid, aga asi edeneb.
Reedel koolis midagi vist ei toimunud. Prantsuse keeles oli töö, aga õpetaja ilmselt ei viitsinud meile eraldi ülesandeid teha ja see oli way too hard for us, nii et lihtsalt istusime tunnikese. Pärast küsisin teistelt, et noo, oli raske? Kõik mingi, et jaa, üks kõige raskemaid töid üldse.
Inglise keeles midagi ei olnud. Siis käisime Jessie ja poole klassiga koos söömas. Siis hakkas vene keel, kus ma õpetasin jälle Lucy'le eesti keelt. Ta tahtis, et ma talle käänamist jms õpetaks ja kui ma lõpetasin 14 käände seletasime, siis ta oli „Kas keegi välismaalane on ÜLDSE KUNAGI eesti keele selgeks õppinud? See on liiga raske ju.“ Ja siis ülejäänud tunni tegid poisid huumorit ja nalja oli oi, kui palju.
Ja juba lõunapausi ajal rääkisid kõik, et TCL (Lyon'i transport – bussid, trammid, metro, jne) lõpetab täna peale keskpäeva, sest kogu hommiku sadas lund ja siis oli jälle katastroof lahti. Ja vene keelest läksid ka 2 tüdrukut minema, muidu nad poleks hiljem koju saanud. Ja siis ma mõtlesin, et noh, vahet pole, küsin ka õpetajalt, kas ma võin koju minna viimasest inglise keelest. Ta oli, et muidugi. Tulingi siis tund aega varem koju ja ma isegi ei tea miks, aga mõlemad hakkasime emaga koristama ja koristasime terve päeva.
Õhtul oli siis kogu maja naabrite kokkutulek vms. Kõik tegid siis süüa ja kõik rääkisid terve õhtu omavahel juttu. Ma sain nii mõnegi laheda naabriga tuttavaks. Näiteks 5. korrusel elab üks noorpaar väikese lapsega – mees on Rumeeniast, naine on prantslanna ja väike laps on iirlane, kuna ta sündis Iirimaal (mees ja naine said seal ülikoolis tuttavaks). Ja kodus räägivad nad 3-s keeles: isa lapsega rumeenia keeles, ema prantsuse keeles ja omavahel inglise keeles. Ma olin ikka päris üllatanud. Aa, ja laps saab kõigest 3-st keelest aru ja oskab natukene igas keeles rääkida. Kuigi ta on alles 3-aastane aga aega on veel, nii et pole paha. Siis sain veel ühe poisiga tuttavaks, kes käib ülikoolis ja kellel on noorem vend, kes käib minu kooli vastas koolis, aga kes ise kahjuks reede õhtul seal ei olnud. Ja siis rääkisin veel pikalt ühe onuga, kes oli täiesti vaimustuses, et leidub inimesi, kes tahavad teisse riiki aastaks õppima tulla, ja siis ta kiitis mind ja uuris Eesti kohta igasugu küsimusi ja siis ta lõpuks rääkis, et ta naine on Iraanist pärit, nii et mul elab siin lähiümbruses päris palju erinevaid rahvusi.
Laupäeval magasin rahulikult poole päevani, sest lund sadas ja vanemad arvasid, et iga laupäevase kella 10-se äratuse asemel võin ma rahulikult magada. Päeval ma õppisin ja käisin jalutamas pikalt ja siis õhtul sõime ja lõpuks hakkasime emaga Scrabble't mängima. Ja ma võitsin! Mulle tuli ka uudisena, sest siiski tema emakeel on prantsuse keel ja ma oma sõnaraamatust õigekirja kontrollimisega olin päris jännis.
Täna magasin ka rahulikult kooliks välja ja pärast hakkasin füüsikat tegema ja siis oli lõunasöögi aeg. Ja täna sõime verivorsti kartulitega ja õuntega. Ema tahtis need verivorstid panna pliidi peale vee sisse, ma siis kiljatasin, eiiiiii, mitte nii. Ja ütlesin, et kõige parem on ahjus koos teiste asjadega. Ta vaatas päris imelikult, lõpuks siiski pani ahju suure alusega. Ja niiiiiiiiiiiiiiiii hea oli verivorsti süüa. Ma tean, et pool kuud hiljem, aga pole hullu. Ja nendele maitses ka aga kui ma seletasin, et tavaliselt ma söön pohlamoosiga, siis nad olid küll mõlemad päris segaduses.
Pärast tegin veel kooliks mingeid asju ja õhtul mängisime kõik 3-kesi Scrabble't. Ma jäin teiseks, aga pole hullu. Siis tegime väikse krepiõhtu ja pärast mängisime veel emaga Scrabble't. Mingi vaimustus ilmselt tabas meid.
Nüüd võtsin vaevaga nii palju asju kokku, kui mäletasin ja lähen magama.
Võimalus, kuidas metroosse sisenemisel Red Bulli jahutada.
.jpg)
Scrabble. Muideks teate, et prantsuse keelses Scrabble's annab K täht 10 punkti, päris weird. :D
Verivorst kartulite ja õuntega.
teisipäev, 5. jaanuar 2010
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
4. jaanuar '10
Pühapäeval magasin rahuga kaua – siiski viimane vaheaja päev ju. Aga ärge parastage midagi, sest mul tuleb veel enne suve vaheaega 2 vaheaega – suusatamiseks ja kevad vaheaeg. Mõlemad on 2 nädalat + veel üks nädalavahetus peale pikad, nii et pole paha onju.
Päeval õppisin ja valmistusin kooliks ja loivasin niisama ringi. Õhtul tegime perega uus aasta soovide nimekirja. Nägi see siis niimoodi välja, et iga üks tegi kõige pealt omale nimekirja, kus ta kirjutas, mida ta enda ja enda harjumuste juures muuta tahab. Ja siis hiljem rääkisime sellest, mida me teistele soovime. Ma ilmselt andsin oma isale kõige parema uusaasta soovi üldse – tal on nüüdsest minu ametlik luba mind igal laupäeva hommikul kell 10 trummimänguga mu ukse taga üles äratada. Siiski ma loodan, et ta asendab selle klaverimänguga. Aga samas tuleb see minule igal juhul kasuks, ei maga vähemalt oma aastat maha siin. Kuigi pühapäeva jätsin ma puhkamise päevaks.
Täna oli siis kool jälle. Kuna eile õhtul/öösel hakkas lund sadama ja sadas kogu öö ja hommikul ka veel, siis oli muidugi jälle katastroof lahti – bussid ei sõitnud, kõik jäid kooli hiljaks, jnejne. Matas pidi olema täna mingi HUGE test, aga meid oli vähem, kui pool klassi, nii et tuleb järgmisel esmaspäeval. Inglise keel oli megaigav jälle – võtsime mingi raamatukatkendi, mis räägib orjusest Ameerikas 19. sajandil. Vähemalt ma sain teada, mis aastatel Ameerika kodusõda toimus.
Siis koju sööma ja tagasi kooli. Prantsuse keeles ja ajaloos midagi ekstra põnevat ei juhtunud. Prantsuse keeles avastasime Jessie'ga, et inglise keele õpetaja on mulle parema hinde pannud, kui talle. Väga absurdne, selles mõttes, et ega Jessie emakeel ei ole ju ometi inglise keel ja ajaloos seda, et meie ajaloo õpetaja pani endale juuksepikendused vaheajal. Aga ta näeb isegi mõnes mõttes lahe, mitte lame välja, nii et pole hullu.
Nüüd kirjutan hoolega Lèa konspektid endale ümber, sest meil on neljapäeval mingi suur test Saksama ja Hispaania peale ja vahepeal peaks teile teada ka ju andma, kuidas mul läheb ikka. :)
Ja kuna enne jõule sain ka hinnetelehe koolist kätte, siis mõtlesin mõningaid osi jagada teiega.
9-st õpetajast 3 raatsisid mulle hinde välja panna (minu hinne/klassi keskmine/klassi halvim/klassi parim):
Ja kõik teised õpetajad otsustasid, et liiga vara on mind hinnata aga vähemalt kirjutasid nad kõik mulle kommentaarid.
Prantsuse keel – Töötab aktiivselt tunnis prantsuse keele baasteadmistega. Märgatav progress arusaamises ja enese väljendamises.
Matemaatika – Võib teha paremini. Tõsine õpilane. (Siin kohal ma küll naersin omaette, sest esiteks, sorry prof. Belhassan, aga ma olen õppinud seda kõike varem ja see tõesti pole väga huvitav minu jaoks ja teiseks, tõsine seal tunnis ma nüüd küll pole, vähemalt mitte teisipäeviti kui meil on Davidiga koos tund aega arvutis.)
HIGEO (ajalugu, geograafia) – Väga-väga positiivne suhtumine klassis. (Vähemalt pole kõik mu rõõmsameelsed „BONJOOOOUUUUR“-id tast mööda jooksnud iga tunni alguses.)
Inglise keel – Dünaamiline õpilane (???), alati naeratav... Väga hea inglise keele tase.
Vene keel – Ei ole hindamisvääriline sellel semestril. Ma sooviksin, et Vanessa panustaks rohkem töötades koos grupi LV3-ga, mis on rohkem tema keele tasemele, et areneda VENE KEELES. (Ja ta kirjutaski mu hinnetelehele caps lock'iga vene keeles. Ilmselt ta on väga pettunud, et mulle vene keel absoluutselt ei istu.)
Teiste õpetajate kommentaarid midagi huvitavat polnud, ainult et progress on märgatav ja EPS-i õpetaja kirjutas ka veel, et dünaamiline õpilane. Ma ei mõista, kuidas see dünaamilisus siia puutub. Aga nüüd saite ka mu hinnetelehest osa ja näete, et ega ma siin niisama ei tšilli ja luusi ei lase.
Ja nüüd mõned pildid, miks ma kogu päeva nägu naerul olen ringi käinud.
.JPG)
.JPG)
.JPG)
Päeval õppisin ja valmistusin kooliks ja loivasin niisama ringi. Õhtul tegime perega uus aasta soovide nimekirja. Nägi see siis niimoodi välja, et iga üks tegi kõige pealt omale nimekirja, kus ta kirjutas, mida ta enda ja enda harjumuste juures muuta tahab. Ja siis hiljem rääkisime sellest, mida me teistele soovime. Ma ilmselt andsin oma isale kõige parema uusaasta soovi üldse – tal on nüüdsest minu ametlik luba mind igal laupäeva hommikul kell 10 trummimänguga mu ukse taga üles äratada. Siiski ma loodan, et ta asendab selle klaverimänguga. Aga samas tuleb see minule igal juhul kasuks, ei maga vähemalt oma aastat maha siin. Kuigi pühapäeva jätsin ma puhkamise päevaks.
Täna oli siis kool jälle. Kuna eile õhtul/öösel hakkas lund sadama ja sadas kogu öö ja hommikul ka veel, siis oli muidugi jälle katastroof lahti – bussid ei sõitnud, kõik jäid kooli hiljaks, jnejne. Matas pidi olema täna mingi HUGE test, aga meid oli vähem, kui pool klassi, nii et tuleb järgmisel esmaspäeval. Inglise keel oli megaigav jälle – võtsime mingi raamatukatkendi, mis räägib orjusest Ameerikas 19. sajandil. Vähemalt ma sain teada, mis aastatel Ameerika kodusõda toimus.
Siis koju sööma ja tagasi kooli. Prantsuse keeles ja ajaloos midagi ekstra põnevat ei juhtunud. Prantsuse keeles avastasime Jessie'ga, et inglise keele õpetaja on mulle parema hinde pannud, kui talle. Väga absurdne, selles mõttes, et ega Jessie emakeel ei ole ju ometi inglise keel ja ajaloos seda, et meie ajaloo õpetaja pani endale juuksepikendused vaheajal. Aga ta näeb isegi mõnes mõttes lahe, mitte lame välja, nii et pole hullu.
Nüüd kirjutan hoolega Lèa konspektid endale ümber, sest meil on neljapäeval mingi suur test Saksama ja Hispaania peale ja vahepeal peaks teile teada ka ju andma, kuidas mul läheb ikka. :)
Ja kuna enne jõule sain ka hinnetelehe koolist kätte, siis mõtlesin mõningaid osi jagada teiega.
9-st õpetajast 3 raatsisid mulle hinde välja panna (minu hinne/klassi keskmine/klassi halvim/klassi parim):
- Inglise keel 17.1 / 10.7 / 6.4 / 17.1 – Ilmselgelt inglise keel pole siin maal probleemiks. Ja nüüd tuli veel välja, et mul oli Jessie'st parem hinne – selles puudub igasugune loogika minu jaoks.
- EPS (sport) 17.0 / 12.7 / 8.0 / 17.0 – Ilmselgelt pole Seppor õpetajaks.
- Matemaatika 10.0 / 10.6 / 6.0 / 14.2 – Pole ju paha arvestades, et ma ei teadnud kordagi, et meil töö tuleb ja et ma ei teadnud ühtegi matemaatilist väljendit või üldse sõnavara selles vallas.
Ja kõik teised õpetajad otsustasid, et liiga vara on mind hinnata aga vähemalt kirjutasid nad kõik mulle kommentaarid.
Prantsuse keel – Töötab aktiivselt tunnis prantsuse keele baasteadmistega. Märgatav progress arusaamises ja enese väljendamises.
Matemaatika – Võib teha paremini. Tõsine õpilane. (Siin kohal ma küll naersin omaette, sest esiteks, sorry prof. Belhassan, aga ma olen õppinud seda kõike varem ja see tõesti pole väga huvitav minu jaoks ja teiseks, tõsine seal tunnis ma nüüd küll pole, vähemalt mitte teisipäeviti kui meil on Davidiga koos tund aega arvutis.)
HIGEO (ajalugu, geograafia) – Väga-väga positiivne suhtumine klassis. (Vähemalt pole kõik mu rõõmsameelsed „BONJOOOOUUUUR“-id tast mööda jooksnud iga tunni alguses.)
Inglise keel – Dünaamiline õpilane (???), alati naeratav... Väga hea inglise keele tase.
Vene keel – Ei ole hindamisvääriline sellel semestril. Ma sooviksin, et Vanessa panustaks rohkem töötades koos grupi LV3-ga, mis on rohkem tema keele tasemele, et areneda VENE KEELES. (Ja ta kirjutaski mu hinnetelehele caps lock'iga vene keeles. Ilmselt ta on väga pettunud, et mulle vene keel absoluutselt ei istu.)
Teiste õpetajate kommentaarid midagi huvitavat polnud, ainult et progress on märgatav ja EPS-i õpetaja kirjutas ka veel, et dünaamiline õpilane. Ma ei mõista, kuidas see dünaamilisus siia puutub. Aga nüüd saite ka mu hinnetelehest osa ja näete, et ega ma siin niisama ei tšilli ja luusi ei lase.
Ja nüüd mõned pildid, miks ma kogu päeva nägu naerul olen ringi käinud.
.JPG)
.JPG)
.JPG)
Talveöö
Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud.
Sadu viib endaga lendlema neid ja hetk, kus soovida ei mõista muud.
Talveöö valguse särelev läik, näol sulamas helbeid, ja suul,
helkjate pilvede aeglane käik ja vaikselt, õige vaikselt heljub tuul.
Las meid veel, kallis, olla teel
üheskoos kaunimal talveööl.
Las meid veel, kallis, olla teel
mis lumehelbeid langevaid on täis.
Keerlevaid, langevaid helbeid on täid kõik laotus ja uinuvad puud.
Sadu viib endaga lendlema neid ja hetk, kus soovida ei mõista muud.
Las meid veel, kallis, olla teel
üheskoos kaunimal talveööl.
Las meid veel, kallis, olla teel
mis lumehelbeid langevaid on täis.
Talveöö muinasjutt meiega jääb kui lumi, see ükskord läeb.
Suveöö unenäos mõnikord näen taas lumehelbeid langevaid ja jääd.
( http://www.youtube.com/watch?v=EPZyNCxt5Ao )
Kuna eile õhtul hakkas lund sadama ning sadas kogu öö, siis olin mina nagu väike laps ja vaatasin ligi tund aega aknast, kuidas lund sajab ja tahtsin lihtsalt tõmmata saapad jalga ja mantli selga ja minna jalutama kell pool 2 öösel. Ma siiski ei läinud ja hiljem jäin hoopis kõikide enda parimate mälestuste meenutamisega magama, kuulates "Talveöö"-d.
Sadu viib endaga lendlema neid ja hetk, kus soovida ei mõista muud.
Talveöö valguse särelev läik, näol sulamas helbeid, ja suul,
helkjate pilvede aeglane käik ja vaikselt, õige vaikselt heljub tuul.
Las meid veel, kallis, olla teel
üheskoos kaunimal talveööl.
Las meid veel, kallis, olla teel
mis lumehelbeid langevaid on täis.
Keerlevaid, langevaid helbeid on täid kõik laotus ja uinuvad puud.
Sadu viib endaga lendlema neid ja hetk, kus soovida ei mõista muud.
Las meid veel, kallis, olla teel
üheskoos kaunimal talveööl.
Las meid veel, kallis, olla teel
mis lumehelbeid langevaid on täis.
Talveöö muinasjutt meiega jääb kui lumi, see ükskord läeb.
Suveöö unenäos mõnikord näen taas lumehelbeid langevaid ja jääd.
( http://www.youtube.com/watch?v=EPZyNCxt5Ao )
Kuna eile õhtul hakkas lund sadama ning sadas kogu öö, siis olin mina nagu väike laps ja vaatasin ligi tund aega aknast, kuidas lund sajab ja tahtsin lihtsalt tõmmata saapad jalga ja mantli selga ja minna jalutama kell pool 2 öösel. Ma siiski ei läinud ja hiljem jäin hoopis kõikide enda parimate mälestuste meenutamisega magama, kuulates "Talveöö"-d.
pühapäev, 3. jaanuar 2010
Lumiiiii!
Lihtsalt väike teadaanne, et ma praegu elan vaimselt teile ja sellele suurepärasele lumele kogu hingest kaasa ja loodan, et järgmine aasta on mul ka õnn seda lund kogeda.
2. jaanuar '10
Peab ennast jälle kokku võtma ja kirjutama hakkama.
Vana aasta õhtul jõudsin siis koju, tegelesin oma asjadega, sättisin ja lõpuks sõin vanematega koos õhtust. Peale 9-t viis isa mind Lucy juurde, kus ma kohtusin Lucy 3 sõbrannaga. Nad sättisid ka ja me rääkisime juttu ja lõpuks, peale 10-t läksime siis ühe poisi juurde, kes elab oma vennaga, kes ka veel õhtu lõppedes välja ilmus. Kohtusin igasuguste uute inimestega ja Luc'iga (üks vendadest) rääkisin isegi päääääris pikalt juttu. Eii, õhtu oli tore, midagi halba öelda pole. Mul tuli uus aasta 2 korda, sest osad arvasid, et ma peaks Eesti aja järgi ka uut aastat vastu võtma.
Muideks, siin ei olegi uus aasta midagi NIII lahedat, sest kuna Prantsusmaal on ametlikult ilutulestik keelatud (ajuvaba minu arvates), siis ei ole ka igal pool ilutulestikku ja seda tunnet ja seda feeling'ut, et „OHH, UUS AASTA!“
Ja ilutulestiku kohta veel seda, et kuna Saksamaal on see lubatud, siis kõik, kes elavad rohkem seal Saksa piiri juures, käivad ilutulestikku ostmas. Ja 31. hommikul näitas uudistes, kuidas politsei tegi reidi piiri ääres ja konfiskeeris kõik ilutulestiku materjali. Ma vaatasin ja mõtlesin omaette, et kogu see energia, mis nad raiskavad selle keelamisele, võiks nad suunata hoopis ilutulestiku õigele kasutamisele ja võtta uut aastat vastu pauguga.
5 ajal hommikul läksime Lucy juurde tagasi. Kuna ta ema oli Lõuna-Prantsusmaal, siis me kõik magasime tema juures. Me Lucyga ärkasime veidi peale 10-t üles ja rääkisime juttu. Lõpuks tuli isa mulle keskpäeval järgi ja ma läksin koju ära.
Päeval midagi ei juhtunud, pakkisin kohvri lahti, koristasin tuba, panin riided pessu ja käisin ise ka pesus. Aa, vaatasime veel isa ja emaga koos seda kontserti Viinist ja ma arvan, et sel hetkel tahtsid kõik naabrid meid mõrvata, sest meil oli helisüsteem põhjas. Ma poleks seda kunagi oodanud, aga nii ta oli.
Õhtul läksime sinna mägikülla, kus ma juba ühe korra käinud olen. Lõpuks sain selle nime ka teada – Oingt en Beaujolais. Seal on traditsiooniks, et kõik majad ja poekesed teevad crèche. Eesti keeles on selle nimi sõim, aga see ei ütle mulle väga midagi, nii et ma kutsun seda siiski crèche'iks. Igatahes, on see selline pisike lava, kuhu „etendatakse“ siis kas Jeesuse sünd või midagi. Idee ja teostus on väga lahedad ja me isaga olime jälle oma kaameratega väga aktsioonis.
Täna ärkasin selle peale, et ema äratas mind üles ja ütles, et mulle saabus pakk. Lõpuks (ma rõhutan veel, et LÕPUKS) jõudis ka mu kullakeste pakk kohale. Suuuuuuuuuuur aitäh! Aga Moona, palun õpi pakkima, sest smuuti läks katki ja karu polnud enam nii valge, kui ta olema pidi. Kohukesed sellele sõidule vastu ei pidanud (ma tean, masendav) aga siiski, vähemalt te püüdsite – AITÄH!
Peale lõunasööki läksin siis linna. Kertu, kas sa mäletad seda nunnut pisikest kampsunit, mida me mitu aastat tagasi Topshopi (emme, mitte see teleka topshop vaid üks poekett) kodulehelt vaatasime? Must ja siis oli valge lips eest ja keskelt käis lahti. Igatahes, H&M tegi ka nüüd sellise ja ma ei saanud jätta seda peale mitut aastat ostmata. Õhtupoolikul jõudsin koju, siis olid meile juba külalised saabunud – need samad aafriklased, kellest ma kunagi rääkisin, isegi 2 korda olen rääkinud. Nad käisid isaga koos ühel missal, me tegime emaga samal ajal süüa ja siis oli jälle mitmetunnine õhtusöök ja nüüd mõtlesin kirjutada enne, kui kõik ununeb.
Seda tahaks ka veel mainida, et mulle meeldib, kuidas mu isa lampi Eestit ja kõike eestiga seonduvat avastab. Seda vist olen juba rääkinud, et ta ühe korra otsis Eesti hümni internetist üles. Eile hakkas ta aga järsku Star FM-i kuulama. Ja siis ta üritas mulle seletada, et ta saab kõigest väga hästi aru, aga ilmselt siiski mitte.
Ja veel seda, et jube imelik on kirjutada '10 igale poole, ma ei suuda üldse harjuda.
Pmst selline aga musta värvi ja valge lipsuga. On ju numpsik. :)
.jpg)
Vana aasta õhtul jõudsin siis koju, tegelesin oma asjadega, sättisin ja lõpuks sõin vanematega koos õhtust. Peale 9-t viis isa mind Lucy juurde, kus ma kohtusin Lucy 3 sõbrannaga. Nad sättisid ka ja me rääkisime juttu ja lõpuks, peale 10-t läksime siis ühe poisi juurde, kes elab oma vennaga, kes ka veel õhtu lõppedes välja ilmus. Kohtusin igasuguste uute inimestega ja Luc'iga (üks vendadest) rääkisin isegi päääääris pikalt juttu. Eii, õhtu oli tore, midagi halba öelda pole. Mul tuli uus aasta 2 korda, sest osad arvasid, et ma peaks Eesti aja järgi ka uut aastat vastu võtma.
Muideks, siin ei olegi uus aasta midagi NIII lahedat, sest kuna Prantsusmaal on ametlikult ilutulestik keelatud (ajuvaba minu arvates), siis ei ole ka igal pool ilutulestikku ja seda tunnet ja seda feeling'ut, et „OHH, UUS AASTA!“
Ja ilutulestiku kohta veel seda, et kuna Saksamaal on see lubatud, siis kõik, kes elavad rohkem seal Saksa piiri juures, käivad ilutulestikku ostmas. Ja 31. hommikul näitas uudistes, kuidas politsei tegi reidi piiri ääres ja konfiskeeris kõik ilutulestiku materjali. Ma vaatasin ja mõtlesin omaette, et kogu see energia, mis nad raiskavad selle keelamisele, võiks nad suunata hoopis ilutulestiku õigele kasutamisele ja võtta uut aastat vastu pauguga.
5 ajal hommikul läksime Lucy juurde tagasi. Kuna ta ema oli Lõuna-Prantsusmaal, siis me kõik magasime tema juures. Me Lucyga ärkasime veidi peale 10-t üles ja rääkisime juttu. Lõpuks tuli isa mulle keskpäeval järgi ja ma läksin koju ära.
Päeval midagi ei juhtunud, pakkisin kohvri lahti, koristasin tuba, panin riided pessu ja käisin ise ka pesus. Aa, vaatasime veel isa ja emaga koos seda kontserti Viinist ja ma arvan, et sel hetkel tahtsid kõik naabrid meid mõrvata, sest meil oli helisüsteem põhjas. Ma poleks seda kunagi oodanud, aga nii ta oli.
Õhtul läksime sinna mägikülla, kus ma juba ühe korra käinud olen. Lõpuks sain selle nime ka teada – Oingt en Beaujolais. Seal on traditsiooniks, et kõik majad ja poekesed teevad crèche. Eesti keeles on selle nimi sõim, aga see ei ütle mulle väga midagi, nii et ma kutsun seda siiski crèche'iks. Igatahes, on see selline pisike lava, kuhu „etendatakse“ siis kas Jeesuse sünd või midagi. Idee ja teostus on väga lahedad ja me isaga olime jälle oma kaameratega väga aktsioonis.
Täna ärkasin selle peale, et ema äratas mind üles ja ütles, et mulle saabus pakk. Lõpuks (ma rõhutan veel, et LÕPUKS) jõudis ka mu kullakeste pakk kohale. Suuuuuuuuuuur aitäh! Aga Moona, palun õpi pakkima, sest smuuti läks katki ja karu polnud enam nii valge, kui ta olema pidi. Kohukesed sellele sõidule vastu ei pidanud (ma tean, masendav) aga siiski, vähemalt te püüdsite – AITÄH!
Peale lõunasööki läksin siis linna. Kertu, kas sa mäletad seda nunnut pisikest kampsunit, mida me mitu aastat tagasi Topshopi (emme, mitte see teleka topshop vaid üks poekett) kodulehelt vaatasime? Must ja siis oli valge lips eest ja keskelt käis lahti. Igatahes, H&M tegi ka nüüd sellise ja ma ei saanud jätta seda peale mitut aastat ostmata. Õhtupoolikul jõudsin koju, siis olid meile juba külalised saabunud – need samad aafriklased, kellest ma kunagi rääkisin, isegi 2 korda olen rääkinud. Nad käisid isaga koos ühel missal, me tegime emaga samal ajal süüa ja siis oli jälle mitmetunnine õhtusöök ja nüüd mõtlesin kirjutada enne, kui kõik ununeb.
Seda tahaks ka veel mainida, et mulle meeldib, kuidas mu isa lampi Eestit ja kõike eestiga seonduvat avastab. Seda vist olen juba rääkinud, et ta ühe korra otsis Eesti hümni internetist üles. Eile hakkas ta aga järsku Star FM-i kuulama. Ja siis ta üritas mulle seletada, et ta saab kõigest väga hästi aru, aga ilmselt siiski mitte.
Ja veel seda, et jube imelik on kirjutada '10 igale poole, ma ei suuda üldse harjuda.
Pmst selline aga musta värvi ja valge lipsuga. On ju numpsik. :)
.jpg)
Tellimine:
Postitused (Atom)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)