3-1

Ma hakkan siin üha enam jalgpalli fänniks muutuma, nii et kui OL Bordeaux'd 3-1 võidab, siis võite kindlad olla, et siit tuleb ka väike teadaanne teile.

Pilt siis Lisandro'st, kes täna 2 väravat lõi. Et il est SUPER BEAU!

Pildid

Kuna hea õnne korral sattus Elisa mulle külla, siis juhtus ka selline imelugu, et ma sain lõpuks endast pilte. Kõikidele, kes te nüüd nurisesite, et te ei mäletagi mind enam varsti (special vihje: Evemutttttt), siis olge lahked.

La Saône kaldal.

Bussikas, Elisa tegi nalja ilmselt.

Place des Terreaux.

OL'i väljakul.

OL'i toolidel.

Elisaga vesirattaga Parc de la Tête d'Or'i järvel sõitmas ja inimesi pritsimas...

Roosiaed (Parc de la Tête d'Or).

Pidin ju oma kalli kooliga ka pildi tegema.

La Saône ja taga mäe otsas Basilique Notre-Dame de Fourvière.

KEVAD!

Saabus vist teine.

Enne SVT-d.

Jheees, mõne klassivenna üle kurta siiski ei saa. Tegelikult ta mängis kõvasti rohkem, aga ma ei viitsinud rohkem filmida.

14. märts '10

Nii, neljapäeval oli siis koolis karneval. Mis mind üllatas, oli see, et valdav enamus inimestest oli tõesti kostüümides ja värki. Kuigi ma sain päris palju lahedaid kostüüme pildile, siis mul KÕIGE geniaalsemat kostüümi ei õnnestunud kahjuks pildistada. See oli üks tüdruk, kes oli mingi süsteemiga ennast dušiks teinud. Jaaa, päriselt, seal oli selline toru, kus otsast tuli see dušiotsik ja siis ümber oli dušikardin ja ma isegi ei näinud, kuidas ta sealt välja nägi ja mis seal täpselt oli aga kaugelt oli megaäge seda vaadata.

Peale kooli siis enda keele kursusele. See on ikkagi täiega hea mulle, sest ma õpin asju, mida ma tõesti pean teadma ja inimesed on ka jumala okeid seal. Siis jõudsin mingi veerand 10 koju, olin üksi kodus, kuna vanemad olid läinud mingile kontserdile.

Aa, ja ma ei tea nüüd, kas võtta seda väga positiivse asjana või ei, aga ma ei oska enam inglise keelt rääkida! Enne kursust jõudsin veits varem kohale ja seal on selline ootamissaal, ja siis eelmisest grupist üks Inglise mees tuli muga rääkima, et miks ma enam seal grupis ei ole (grupp, kus ma siis eelmine neljapäev olin ja edasi vahetasin). Kuna ta suht algaja alles, siis ta eelistas inglise keeles rääkida. Ja ma lihtsalt ei suutnud moodustada inglise keelseid lauseid. KÕIK sõnad olid prantsuse keeles ja lihtsalt ei tule. Ja ma ei suutnud meenutada, kuidas on 7 inglise keeles. Ma eeldan, et tegelikult on see ainult hea, vähemalt selle aasta jooksul.

Reede oli mõnus. Mul oli ainult 2 prantsuse keele tundi, kus me rääkisime 2 tundi jutti „The Shining“-ust. Tegime konspekte ja arutlesime kõik detailid ja nüansid läbi. Siis juba 11-st koju, rohkem vist midagi ei teinudki, ilm ka just väga kiita polnud ja nii see päev läkski.

Eile? EILE OLI AMETLIKULT SIIAMAANI KÕIGE LAHEDAM ÕHTU MU AASTA JOOKSUL! Läksime siis mu sünnipäeva tähistama Jessie ja Lucyga. Algul käisime Jessiega kebabi söömas ja siis käisime poest läbi ja siis läksime Bellecourile. Ootasime seal Lucyt, kes pidi meiega veits hiljem kokku saama. Muidugi selle aja jooksul me suutsime juba endale uued sõbrad leida – 8 poissi, kes on kõik jumala lahedad. Rääkisime juttu ja tegime nalja ja värki. Ja siis saabus Lucy, uus tutvustamisring ja siis otsustasime, et lähme tantsima. Läksime siis tantsima ja hiljem läksime veel edasi paari kohta. Igatahes, lõpuks mõtlesime, et tavai, võiks hakata vaikselt koju liikuma. Muidugi ühtegi bussi ei olnud enam, jamasime metroodega. Ja teate, mis kõige armsam oli? Kuna Gorge de Loup (metroo peatus, mis on mu kodule kõige lähemal, kuid siiski mitte piisavalt lähedal, et jalgsi minna koju) pole just väga-väga heas naabruskonnas, siis Paul tuli meiega kogu tee kaasa (kõik need kohad pole just väga läheduses) ja ootas meiega, kuni mu ema meile järgi tuli. Tegelikult, nad oleks vist kõik tulnud, aga kuna oli Soho (ma teaaaan, kui lahe nimi!) sünnipäeva tähistamine, siis nad jäid siiski edasi, sest see jamamine võttis ikkagi palju aega. Ma tahaks veel sellest õhtust rääkida, aga ma lihtsalt ei oska enam sõnu leida. Ja siis me vahetasime kõik nimesid (faceboook)/numbreid ja eks näeb, millal siis järgmine rendez-vous on.

Täna siis oli selline mõnus pühapäev. Ärkasime Jessiega mingi peale 10-t veits, sõime, vaatasime The Big Bang Theory paari episoodi ja siis sõime lõunat ja siis otsustasime, et viime Jessie koju. Muidugi, mu isal tuli geniaalne idee minna veel Vienne (mitte Austrias, vaid Isère's, mis on otse Rhone'i piirkonna kõrval). See oli tegelikult hea idee, sest kuigi Vienne ei ole väga suur, siis see on meganunnu ja nähtavasti toimub seal iga aasta (mais vist?) jazz-muusika kontsert, mis on suht tuntud Euroopas. Võib-olla peaks ka minema pilgu peale viskama.

Lõpuks viisime Jessie ka koju ja tulime ise ka koju, v.a. isa, kes läks veel mingile gospeli konterdile edasi.
Nüüd lihtsalt valmistun homseks ja värki.

Aa, ja üks kord elus vist, tuli mu vene keele õppimine (niivõrd, kuivõrd) kasuks. Olime metroos eile ja siis ma isegi ei tea, kuidas, aga hakkasime ühe venelasega juttu rääkima. Ma väga palju suurt ei osanud öelda, aga paar lauset sai ikka ette vuristatud mingi vaevaga.

Jaaaaa, lõpuks, vanemad pakkusid tagasi sõidul välja, et Jessie võiks meiega ju Marseille'sse kaasa tulla. Pole paha idee ju üldse või mis?

Siis ilmselt 2 tunni pärast õhtusöök ja võib-olla emaga väike Scrabble ja ilmselt magama. Masendav, kui kiiresti nädalavahetus lihtsalt möödas on.

Laupäeva lõunasöök. Ilmselt ei anna mitte kuidagi paremaks minna: lõhe, salat, Camembert, Reblochon de Savoie, boulangeire'st hommikul tulnud leib ja sidruni Nestea!

Jaaa, mingi pilt eilsest õhtust, kus ma ka suutsin muidugi kinniste silmadega jääda, aga elab üle. :D

Karnevali pildid!

Vene keele tund.

Mu lemmikpilt üldse kogu päevast.

SPONGEBOOOOOOB!

Normaalsed klassivennad mul vähemalt.

Kellegi teise pilt, aga siiski, ülilahe.

10. märts '10

Jheees, jheees, ma tean, jäin kirjutamisega jälle veidi hilja peale.

Alustan siis eelmisest pühapäevast, kui ma 18 sain. Päev nagu päev ikka, midagi väga erilist ei juhtunud. Tähistasime perega ja sain ka ilmselt kõige feilima asjaga hakkama, mida sa oma sünnipäeval teha saad – ma suutsin oma juuksed põlema panna! Mitte midagi liiga hullu õnneks.

Pärast rääkisin veidi oma Eesti perega Skypes, nii hea oli teid kõiki näha ja teiega rääkida. Siis pärast seda läksime ema ja isaga Lyoni lähedusse mägedesse (tegelikult need pole veel mäed, aga siiski) jalutama ja uudistama, kuna ma olen sinna tahtnud minna juba mu tulekust saadik. Seal on ka mingi väga hull sõjaväebaas. Igal pool on sildid, et pildistamine keelatud, mitu korda sõitsime mingitest lennujaamadest mööda, jne. Ja siis ema ütles, et nende mägede sees peaks olema Prantsusmaa üks parimaid ja tähtsamaid laboratooriume või midagi sellist. Ma väga pingsalt ei kuulanud, imetlesin loodust rohkem.

Esmaspäevast hakkas uuesti kool, nädal möödus ilma suurema pingeta. Kuna ma hakkan nüüd käima prantsuse keele kursusel, et õppida seda õiget grammatikat ja kõike muud (kuna siin ei eksisteeri koolis prantsuse keele kui keele tunde), siis teisipäeval oli esimene kursus. See oli liiga lihtne, rääkisin õpetajaga, et liigun grupp tugevamasse.

Kolmapäeval ma isegi ei mäleta, mida ma tegin. Neljapäeval oli kool ja pärast kooli jälle kursus, see oli ka liiga lihtne, nii et vahetasin veel korra.

Siis reede, phphphphhh, ei mäleta. Laupäeval käisime Jessiega linnas – käisime poodides ja jäätisekohvikus ja Starbucksis ja rääkisime maast ja ilmast. Pühapäeval olin perega, käisime jalutamas ja kevadeks lilli rõdule vaatamas mingis aianduspoes. Jaa, pühapäeval sadas meil JÄLLE lund pool päeva. Mu vanemad on kindlad, et minu käsi on siin mängus. Jajajaahhh, for sure.

Esmaspäeval siis jälle kooli.

Eile oli ka kool ja kursus. Lõpuks nüüd on sobiv tase ja õpin ka reaalselt midagi. Õpetaja on hästi armas ja õpetab ja seletab hästi.
Aa, ja siis lõunast läksime klassiga kinno. „The Shining“-ut vaatama. Te kindlasti kõik teate seda filmi, aastast '80, Jack Nicholson'iga, siis kui ta veel noor oli. Noo, väga noor paistis ikka. Film ise rääkis siis isast, emast ja väiksest pojast, kes kogu talveks mingit hotelli lähevad „valvama“. Isal kammis 10-aasta tagune mõrvalugu ja üksindus ja depressioon ära ja hakkas ette kujutama igasugu asju ja tahtis oma pere ära tappa. Lõpuks tal see muidugi ei õnnestunud. Kuigi ühe tegelase ta suutis ära tappa. See oli filmi käigus nii ette arvatav, aga ma suutsin ikkagi muidugi TÄIEST KÕRIST üle saali kiljatada. Mingi 3 rida mu ees ja rida taga vaatasid, kõik hakkasid täiega naerma. Me Jessie, Lea ja Andreaga (vist kirjutatakse ta nime nii) naersime ikka päris kaua veel pärast. Lõpuks kui film läbi sai, siis kõik mingi, et noo, mis juhtus ja selline mõnus sõbralik tögamine. Ok, kuigi see klass on veidi noor, siis tegelikult on nad kõik väga sõbralikud ja lahedad. Mõned erandid, aga neid on alati.

Täna läksin ainult kella 8-ks kaheks tunniks kehalisse, pärast jäi prantsuse keel ära. Siis tulin koju, õppisin ja koristasin ja tegelesin asjadega, mis juba vaikselt tegemist hakkasid nõudma.

Ja nüüd olin juba peaaegu magama jäämas, kui tuli meelde, et OL ja Real Madrid mängivad, ruttu arvuti lahti, RM-i koduleht lahti. Jaa, neil on hea update mängude kohta, peab tunnistama. Siis kuna mäng kestis veel, teleka ette. Vaatasime emaga ja elasime viimased 10 + 3 minutit kaasa. Jaaa, OL võitiski, nagu te eelmises blogis juba nägite võib-olla. Igatahes, OL'i edasisaamine veerandfinaali oli nii ergutav, et mõtlesin lõppude lõpuks oma blogi ka ära kirjutada. Nüüd võiks ainult uni tagasi tulla.

Pean ära mainima, et õhtusöök oli väga imelik, kuna me olime emaga ainult kahekesi. Isa on Pariisis tööasjus ja tuleb homme tagasi. Homme on üldse megalahe päev, aga sellest juba järgmine kord (püüan blogitada veidi tihedamini, ehk õnnestub).

Ja nüüd tulevad KÕIGE SUUUUUUUUUUUUUUUREMAD TÄNUSOOVID KALLILE BRITULE, kes saatis mulle sünnipäevaks nii nunnu kaarti ja Kalevi šoksi. Saabusin siis teisipäeval peale kursust 21 ajal koju ja väike pakike ootas laua peal. Absoluutselt ei oodanud midagi sellist ja see tegi asja veel armsamaks.

Siis mõtlesin, et äkki peaks panema mingi sünnipäeva pildi ka minust. Küünlaid puhumas siis.

Ja hoopis teistsugune vaade Lyonile.

ALLEZ LYON!

Jaaaaaaa, Olympique Lyonnais võitis jälle Real Madrid'i ja on nüüd veerandfinaalis!

Ma lihtsalt pidin teiega seda rõõmu jagama.

27. veebruar '10

Ma alustan jälle selle jutuga, et ma üldse ei viitsi tegelikult sellist postitust teile siia teha, sest ma ei mäleta jälle pooli asju raudselt ja see on üldse väsitav kirjutada nii pikast ajaperioodist.

Igatahes. Vaheaja esimesel nädalal käisin Lucy'ga mägedes. Läksime neljapäeva hommikul ja tagasi tulime pühapäeval. Olime ta isa juures, kus olid ka ta 3 väikest õde-venda: Jean, Gabrielle ja Remy. Ja ta isa elab (Prantsusmaa mõistes) väikeses mõisas, ma olin mingi whaaat? Aga neljapäeval olime niisama, käisime jalutamas, turnisime mäenõlvadel ja ma lõpuks kohtusin väikestega ka. Remy on lihtsalt NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII armas ja siis ta küsis mult iga õhtu, et kas ma võin talle raamatut ette lugeda – how cute!

Siis reedel pidime minema juba mäele, aga kuna mingi lumetorm mõtles, et nüüd oleks täiega lahe sadama hakata, siis me ei saanud minna. Hommikul lasime mõnusalt lebo – me Lucy'ga saime pidžaamast välja nii pärastlõunal alles (oihh!) aga meil sai nii palju nalja. Ja me mängisime Unot ja Jungle Speedi ja veel mingeid lauamänge ja lõpuks otsustasime, et misiis, et endast paari meetri kaugesele ei näe, välja peaks ikkagi minema. Käisime jalutamas ja õhtul peale õhtusööki vaatasime Happy Feet'i, sest Remy arvas, et ma elan pingviinidega koos, sest Eesti oli kaardi peal päris kaugel põhjas. Jajajah, ma tean, aga ma andsin andeks, ta pole veel 3 aastanegi.

Kuna ma reedel ei saanud lauda minna proovima, siis me laupäeval ärkasime 7 üles, et ikka päevast kõik võtta. Läksime siis sinna, seal oli ikka korralikult rahvast. Päev algas sinise mäega, millega oli ikka päris palju tegemist. Kuna Lucy eeldas mu 1-kordsest laua proovimisest, et ma tõesti oskan seda, siis ta ilmselt hindas mu võimeid VEIDI üle, aga pole hullu – olen elus veel. Peale 5-te tuli Lucy isa meile järgi ja siis me läksime ta ühe sõbra juurde, kus oli selline väiksem istumine. Ülimõnus õhtu oli ja ma sain ühe ta isa sõbraga tuttavaks, kes on fotograaf ja elab Marseille's ja kes on 3 raamatut ka välja andnud. Kui kellelgi huvi peaks olema, siis http://www.terraz-photo.com/ . Ja siis ta seletas mulle, mis teda ajendas neid raamatuid tegema ja kuidas ta "Les cent visages du Vaste Monde" jaoks inimestega rääkis ja siis ta muljetas üldse oma viimastest tegemistest. Ma olin sõna otseses mõttes vaimustatud ta jutust – kui palju sa ikka kohtud inimesega, kes elab mingil määral su unistuste elu.

Pühapäeval tulime siis tagasi, ma saabusin pärastlõunal koju ja tšillisin esmaspäeva õhtuni üksi kodus, kuni mu vanemad Pariisi regioonist tagasi jõudsid.

Teisipäeva hommikul läksime ema ja Sabinega Šveitsi. Iga päev käisime ta erinevate õdede juures söömas ja ta vendasid üldse ei näinudki (tal on nimelt 3 õde ja 5 venda). Kolmapäeval sain Kaisaga ka kokku, niiii mõnus oli kohvikus sooja kakaod juua ja eesti keeles kõigest rääkida. Neljapäeval käisime ema ja Sabinega Fribourgis, jalutasime ringi ja rääkisime juttu ja värki. Reede hommikul hakkasime 9 juba tagasi sõitma, sest Sabine pidi rongile jõudma. Nüüd on korralikult Šveitsi šokolaadi ja juustu varutud. Ja ma ostsin omale suure sidruni Nestea 6-packi ka, kuna Prantsusmaal millegi pärast ei eksisteeri seda!

Täna puhkasin ennast lõpuks vaheajast välja. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga mul on siin vaheaeg väsitavam kui kool. Midagi rohkem väga ei teinud, toimetasin oma asju ja viisin YFU kirja postkontorisse ära – jah, mul tuli ka YES-i kiri. Päris kurb on juba mõelda, et peagi saab see aasta siin läbi. Kuigi mingi osa tahaks must juba Eestisse tagasi tulla, siis ma ei kujuta ette, kuidas ma ei ela Lyon'is enam ja kuidas kõik muutub jälle.

Aa, ja siin on mingi MEGATUUUL. Ma küsisin isalt, et miks ja kas see on omane kevadele Lyon'is, ja siis ta seletas mulle pikalt. Põhimõtteliselt, see on mingi Rhone'i oru tuul ja siin pole see midagi, et mida lõuna poole, seda hullem. Ma siis tsekkasin praegu ilm.ee'st Marseille ilmateadet ja teisipäeval on tuulekiirus 21-27 m/s – ma isegi ei hakka midagi ütlema selle peale.

Lucy Eesti raamatutega rongis.

Polnud üldse paha vaade.

Gabrielle.

Jean.

Remy - kas saab veel armsam olla?

Lucy isa, Patrice ja nende 2 sõpra. See pilt nende ees on tehtud oma 20-30 aastat tagasi, kui nad parimad sõbrad olid. Ja siiani on muideks.

Kaisaga kohvikus.

Villars'i šokolaadivabriku poes Fribourgis.

La tete du chocolat - nii magus aga nii nämma!

Haa, see oli nii naljakas. Kõndisime mööda tänavaid ja siis oli mingi kontor, järjest mitu-mitu akent, järjest inimesed, kes töötavad ja siis tuli viimasena mingi vend, kes lihtsalt mängis Solitaire. :D:D:D

Eile kraadiklaas näitas. Päris nii palju ka tegelikult polnud aga seal oli päike lihtsalt kogu päeva kütnud juba.

Ja fototõestus, kui õnnelik ma oma Nestea üle olen. Pilt on veits vana aga emotsioonid on samad.

Suisse!

Noo, blogi kirjutamisega vist väga kaugele ei jõudnud. :D
Praegu aga reedeni Šveitsi siis.

!

Okei, enne äraminekut ei jõudnud ma blogi kirjutada, aga küll ma kirjutan tagasi jõudes. Mis peaks olema siis pühapäeval.

Aga mul on vaja 14 minuti pärast bussikas olla, nii et ma jooksen.

Mida ma siis järgmised päevad üritan teha: