27. veebruar '10

Ma alustan jälle selle jutuga, et ma üldse ei viitsi tegelikult sellist postitust teile siia teha, sest ma ei mäleta jälle pooli asju raudselt ja see on üldse väsitav kirjutada nii pikast ajaperioodist.

Igatahes. Vaheaja esimesel nädalal käisin Lucy'ga mägedes. Läksime neljapäeva hommikul ja tagasi tulime pühapäeval. Olime ta isa juures, kus olid ka ta 3 väikest õde-venda: Jean, Gabrielle ja Remy. Ja ta isa elab (Prantsusmaa mõistes) väikeses mõisas, ma olin mingi whaaat? Aga neljapäeval olime niisama, käisime jalutamas, turnisime mäenõlvadel ja ma lõpuks kohtusin väikestega ka. Remy on lihtsalt NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII armas ja siis ta küsis mult iga õhtu, et kas ma võin talle raamatut ette lugeda – how cute!

Siis reedel pidime minema juba mäele, aga kuna mingi lumetorm mõtles, et nüüd oleks täiega lahe sadama hakata, siis me ei saanud minna. Hommikul lasime mõnusalt lebo – me Lucy'ga saime pidžaamast välja nii pärastlõunal alles (oihh!) aga meil sai nii palju nalja. Ja me mängisime Unot ja Jungle Speedi ja veel mingeid lauamänge ja lõpuks otsustasime, et misiis, et endast paari meetri kaugesele ei näe, välja peaks ikkagi minema. Käisime jalutamas ja õhtul peale õhtusööki vaatasime Happy Feet'i, sest Remy arvas, et ma elan pingviinidega koos, sest Eesti oli kaardi peal päris kaugel põhjas. Jajajah, ma tean, aga ma andsin andeks, ta pole veel 3 aastanegi.

Kuna ma reedel ei saanud lauda minna proovima, siis me laupäeval ärkasime 7 üles, et ikka päevast kõik võtta. Läksime siis sinna, seal oli ikka korralikult rahvast. Päev algas sinise mäega, millega oli ikka päris palju tegemist. Kuna Lucy eeldas mu 1-kordsest laua proovimisest, et ma tõesti oskan seda, siis ta ilmselt hindas mu võimeid VEIDI üle, aga pole hullu – olen elus veel. Peale 5-te tuli Lucy isa meile järgi ja siis me läksime ta ühe sõbra juurde, kus oli selline väiksem istumine. Ülimõnus õhtu oli ja ma sain ühe ta isa sõbraga tuttavaks, kes on fotograaf ja elab Marseille's ja kes on 3 raamatut ka välja andnud. Kui kellelgi huvi peaks olema, siis http://www.terraz-photo.com/ . Ja siis ta seletas mulle, mis teda ajendas neid raamatuid tegema ja kuidas ta "Les cent visages du Vaste Monde" jaoks inimestega rääkis ja siis ta muljetas üldse oma viimastest tegemistest. Ma olin sõna otseses mõttes vaimustatud ta jutust – kui palju sa ikka kohtud inimesega, kes elab mingil määral su unistuste elu.

Pühapäeval tulime siis tagasi, ma saabusin pärastlõunal koju ja tšillisin esmaspäeva õhtuni üksi kodus, kuni mu vanemad Pariisi regioonist tagasi jõudsid.

Teisipäeva hommikul läksime ema ja Sabinega Šveitsi. Iga päev käisime ta erinevate õdede juures söömas ja ta vendasid üldse ei näinudki (tal on nimelt 3 õde ja 5 venda). Kolmapäeval sain Kaisaga ka kokku, niiii mõnus oli kohvikus sooja kakaod juua ja eesti keeles kõigest rääkida. Neljapäeval käisime ema ja Sabinega Fribourgis, jalutasime ringi ja rääkisime juttu ja värki. Reede hommikul hakkasime 9 juba tagasi sõitma, sest Sabine pidi rongile jõudma. Nüüd on korralikult Šveitsi šokolaadi ja juustu varutud. Ja ma ostsin omale suure sidruni Nestea 6-packi ka, kuna Prantsusmaal millegi pärast ei eksisteeri seda!

Täna puhkasin ennast lõpuks vaheajast välja. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga mul on siin vaheaeg väsitavam kui kool. Midagi rohkem väga ei teinud, toimetasin oma asju ja viisin YFU kirja postkontorisse ära – jah, mul tuli ka YES-i kiri. Päris kurb on juba mõelda, et peagi saab see aasta siin läbi. Kuigi mingi osa tahaks must juba Eestisse tagasi tulla, siis ma ei kujuta ette, kuidas ma ei ela Lyon'is enam ja kuidas kõik muutub jälle.

Aa, ja siin on mingi MEGATUUUL. Ma küsisin isalt, et miks ja kas see on omane kevadele Lyon'is, ja siis ta seletas mulle pikalt. Põhimõtteliselt, see on mingi Rhone'i oru tuul ja siin pole see midagi, et mida lõuna poole, seda hullem. Ma siis tsekkasin praegu ilm.ee'st Marseille ilmateadet ja teisipäeval on tuulekiirus 21-27 m/s – ma isegi ei hakka midagi ütlema selle peale.

Lucy Eesti raamatutega rongis.

Polnud üldse paha vaade.

Gabrielle.

Jean.

Remy - kas saab veel armsam olla?

Lucy isa, Patrice ja nende 2 sõpra. See pilt nende ees on tehtud oma 20-30 aastat tagasi, kui nad parimad sõbrad olid. Ja siiani on muideks.

Kaisaga kohvikus.

Villars'i šokolaadivabriku poes Fribourgis.

La tete du chocolat - nii magus aga nii nämma!

Haa, see oli nii naljakas. Kõndisime mööda tänavaid ja siis oli mingi kontor, järjest mitu-mitu akent, järjest inimesed, kes töötavad ja siis tuli viimasena mingi vend, kes lihtsalt mängis Solitaire. :D:D:D

Eile kraadiklaas näitas. Päris nii palju ka tegelikult polnud aga seal oli päike lihtsalt kogu päeva kütnud juba.

Ja fototõestus, kui õnnelik ma oma Nestea üle olen. Pilt on veits vana aga emotsioonid on samad.