It's not goodbye.: 10. märts '10

Jheees, jheees, ma tean, jäin kirjutamisega jälle veidi hilja peale.

Alustan siis eelmisest pühapäevast, kui ma 18 sain. Päev nagu päev ikka, midagi väga erilist ei juhtunud. Tähistasime perega ja sain ka ilmselt kõige feilima asjaga hakkama, mida sa oma sünnipäeval teha saad – ma suutsin oma juuksed põlema panna! Mitte midagi liiga hullu õnneks.

Pärast rääkisin veidi oma Eesti perega Skypes, nii hea oli teid kõiki näha ja teiega rääkida. Siis pärast seda läksime ema ja isaga Lyoni lähedusse mägedesse (tegelikult need pole veel mäed, aga siiski) jalutama ja uudistama, kuna ma olen sinna tahtnud minna juba mu tulekust saadik. Seal on ka mingi väga hull sõjaväebaas. Igal pool on sildid, et pildistamine keelatud, mitu korda sõitsime mingitest lennujaamadest mööda, jne. Ja siis ema ütles, et nende mägede sees peaks olema Prantsusmaa üks parimaid ja tähtsamaid laboratooriume või midagi sellist. Ma väga pingsalt ei kuulanud, imetlesin loodust rohkem.

Esmaspäevast hakkas uuesti kool, nädal möödus ilma suurema pingeta. Kuna ma hakkan nüüd käima prantsuse keele kursusel, et õppida seda õiget grammatikat ja kõike muud (kuna siin ei eksisteeri koolis prantsuse keele kui keele tunde), siis teisipäeval oli esimene kursus. See oli liiga lihtne, rääkisin õpetajaga, et liigun grupp tugevamasse.

Kolmapäeval ma isegi ei mäleta, mida ma tegin. Neljapäeval oli kool ja pärast kooli jälle kursus, see oli ka liiga lihtne, nii et vahetasin veel korra.

Siis reede, phphphphhh, ei mäleta. Laupäeval käisime Jessiega linnas – käisime poodides ja jäätisekohvikus ja Starbucksis ja rääkisime maast ja ilmast. Pühapäeval olin perega, käisime jalutamas ja kevadeks lilli rõdule vaatamas mingis aianduspoes. Jaa, pühapäeval sadas meil JÄLLE lund pool päeva. Mu vanemad on kindlad, et minu käsi on siin mängus. Jajajaahhh, for sure.

Esmaspäeval siis jälle kooli.

Eile oli ka kool ja kursus. Lõpuks nüüd on sobiv tase ja õpin ka reaalselt midagi. Õpetaja on hästi armas ja õpetab ja seletab hästi.
Aa, ja siis lõunast läksime klassiga kinno. „The Shining“-ut vaatama. Te kindlasti kõik teate seda filmi, aastast '80, Jack Nicholson'iga, siis kui ta veel noor oli. Noo, väga noor paistis ikka. Film ise rääkis siis isast, emast ja väiksest pojast, kes kogu talveks mingit hotelli lähevad „valvama“. Isal kammis 10-aasta tagune mõrvalugu ja üksindus ja depressioon ära ja hakkas ette kujutama igasugu asju ja tahtis oma pere ära tappa. Lõpuks tal see muidugi ei õnnestunud. Kuigi ühe tegelase ta suutis ära tappa. See oli filmi käigus nii ette arvatav, aga ma suutsin ikkagi muidugi TÄIEST KÕRIST üle saali kiljatada. Mingi 3 rida mu ees ja rida taga vaatasid, kõik hakkasid täiega naerma. Me Jessie, Lea ja Andreaga (vist kirjutatakse ta nime nii) naersime ikka päris kaua veel pärast. Lõpuks kui film läbi sai, siis kõik mingi, et noo, mis juhtus ja selline mõnus sõbralik tögamine. Ok, kuigi see klass on veidi noor, siis tegelikult on nad kõik väga sõbralikud ja lahedad. Mõned erandid, aga neid on alati.

Täna läksin ainult kella 8-ks kaheks tunniks kehalisse, pärast jäi prantsuse keel ära. Siis tulin koju, õppisin ja koristasin ja tegelesin asjadega, mis juba vaikselt tegemist hakkasid nõudma.

Ja nüüd olin juba peaaegu magama jäämas, kui tuli meelde, et OL ja Real Madrid mängivad, ruttu arvuti lahti, RM-i koduleht lahti. Jaa, neil on hea update mängude kohta, peab tunnistama. Siis kuna mäng kestis veel, teleka ette. Vaatasime emaga ja elasime viimased 10 + 3 minutit kaasa. Jaaa, OL võitiski, nagu te eelmises blogis juba nägite võib-olla. Igatahes, OL'i edasisaamine veerandfinaali oli nii ergutav, et mõtlesin lõppude lõpuks oma blogi ka ära kirjutada. Nüüd võiks ainult uni tagasi tulla.

Pean ära mainima, et õhtusöök oli väga imelik, kuna me olime emaga ainult kahekesi. Isa on Pariisis tööasjus ja tuleb homme tagasi. Homme on üldse megalahe päev, aga sellest juba järgmine kord (püüan blogitada veidi tihedamini, ehk õnnestub).

Ja nüüd tulevad KÕIGE SUUUUUUUUUUUUUUUREMAD TÄNUSOOVID KALLILE BRITULE, kes saatis mulle sünnipäevaks nii nunnu kaarti ja Kalevi šoksi. Saabusin siis teisipäeval peale kursust 21 ajal koju ja väike pakike ootas laua peal. Absoluutselt ei oodanud midagi sellist ja see tegi asja veel armsamaks.