Lugedes siin aeg-ajalt teiste blogisid, leidsin Martini blogist ilmselt kõige õigema lause.
Tsiteerides Martinit siis:
"Kõik on vastupidi. Elu vahetusõpilasena ei ole lihtne, see on pidev tuleproov, ellujäämiskursus."
Btw, have fun in Norwaaaaay, Martin. :)
neljapäev, 12. november 2009
12. november '09
Ma tean, et ma pole ammu kirjutanud, aga praegu ei ole üldse aega ega ka väga tuju olnud kirjutada.
Esmaspäeval oli matas jälle töö, millest ma midagi varem ei teadnud. Igatahes, tegin kogu lehe ära, v.a. üks ülesanne, millest ma ei saanud midagi aru. Andsin töö jälle kõige esimesena ära, eks näeb, mis tulemus on. Ja mäletamist mööda midagi muud ei juhtunudki.
Õhtu oli jälle pere seltsis, pikk õhtusöök ja pärast vaatasime host-emaga telekat. Mingi Prantsusmaa aardejaht. Väga imelik saade ikka.
Teisipäeval läksin kooli kella 8-ks, sest ma pidin vene keele nõrgemasse gruppi minema. PPPPPPPPPPHHHHHH – masendav. Ja veel 2 tundi. Koolist rohkem midagi ei mäletagi, ilmselt ei juhtunud midagi.
Õhtu oli jälle tavaline – pikk õhtusöök ja teisipäevale omane Skype-õhtu.
Kolmapäev oli vaba päev, sest siin oli mingi püha. Ärkasin siis, vanemad olid selleks ajaks juba ära läinud, kuigi ma panin 8-ks äratuse, et ma ei magaks lõunani. Ärkasin üles, esimene tund möödus väga nirult aga pärast oli hea meel, sest nii palju asju sai tehtud.
Õhtul läksin host-ema sõbranna juurde siis, kuna YFU ei lubanud mind nii kauaks üksi koju jätta, ehk ma pean seal magama kuni reedeni. Hullu ei ole midagi. See sõbranna ja ta mees on jumala lahedad – huvituvad Eestist, eile rääkisin ligi 5 tundi lihtsalt erinevustest siin ja Eestis. Ja nad täna lugesid hoolega prantsusekeelseid raamatuid, mis ma tutvustamiseks andsin neile. Ja eks homme tabab mind küsimustevihm. See sõbranna mees ütles ka, et reedel valmistu vastama siis. Ei kurda midagi, väga mõnus on seal.
Täna koolis ka midagi ei olnud. Võinoh, äkki on, sest mu koolipäev pole läbi. Hommikul oli 2 tundi ajalugu ja vene keel ja siis oli 4 tundi pausi, ma tulin koju. Tegin asju, valmistusin õhtuks – lähme klassiga teatrisse. Ma tean, ennast ajab ka naerma. Aga kui ma saan aru etendusest, siis on järelikult väga hea teater. Milles tegelikult asi seisnebki ju, või eksin ma siin kohal?
Peale teatrit jälle selle sõbranna juurde, aga see on päris hilja, nii et kohe magama.
Praeguseks siis vist kõik. Peab vaikselt füüsikatundi hakkama ka minema.
Esmaspäeval oli matas jälle töö, millest ma midagi varem ei teadnud. Igatahes, tegin kogu lehe ära, v.a. üks ülesanne, millest ma ei saanud midagi aru. Andsin töö jälle kõige esimesena ära, eks näeb, mis tulemus on. Ja mäletamist mööda midagi muud ei juhtunudki.
Õhtu oli jälle pere seltsis, pikk õhtusöök ja pärast vaatasime host-emaga telekat. Mingi Prantsusmaa aardejaht. Väga imelik saade ikka.
Teisipäeval läksin kooli kella 8-ks, sest ma pidin vene keele nõrgemasse gruppi minema. PPPPPPPPPPHHHHHH – masendav. Ja veel 2 tundi. Koolist rohkem midagi ei mäletagi, ilmselt ei juhtunud midagi.
Õhtu oli jälle tavaline – pikk õhtusöök ja teisipäevale omane Skype-õhtu.
Kolmapäev oli vaba päev, sest siin oli mingi püha. Ärkasin siis, vanemad olid selleks ajaks juba ära läinud, kuigi ma panin 8-ks äratuse, et ma ei magaks lõunani. Ärkasin üles, esimene tund möödus väga nirult aga pärast oli hea meel, sest nii palju asju sai tehtud.
Õhtul läksin host-ema sõbranna juurde siis, kuna YFU ei lubanud mind nii kauaks üksi koju jätta, ehk ma pean seal magama kuni reedeni. Hullu ei ole midagi. See sõbranna ja ta mees on jumala lahedad – huvituvad Eestist, eile rääkisin ligi 5 tundi lihtsalt erinevustest siin ja Eestis. Ja nad täna lugesid hoolega prantsusekeelseid raamatuid, mis ma tutvustamiseks andsin neile. Ja eks homme tabab mind küsimustevihm. See sõbranna mees ütles ka, et reedel valmistu vastama siis. Ei kurda midagi, väga mõnus on seal.
Täna koolis ka midagi ei olnud. Võinoh, äkki on, sest mu koolipäev pole läbi. Hommikul oli 2 tundi ajalugu ja vene keel ja siis oli 4 tundi pausi, ma tulin koju. Tegin asju, valmistusin õhtuks – lähme klassiga teatrisse. Ma tean, ennast ajab ka naerma. Aga kui ma saan aru etendusest, siis on järelikult väga hea teater. Milles tegelikult asi seisnebki ju, või eksin ma siin kohal?
Peale teatrit jälle selle sõbranna juurde, aga see on päris hilja, nii et kohe magama.
Praeguseks siis vist kõik. Peab vaikselt füüsikatundi hakkama ka minema.
esmaspäev, 9. november 2009
8. november '09
Ma pole kogu nädalavahetuse isegi mitte mõelnud blogi kirjutamisele, sest mul on siiamaani veel täielik segadus kogu nädalavahetusest.
Reede kohta võib öelda, et see oli konkreetselt kõige hullem päev, mis mul Prantsusmaal olnud on. Algas päev siis sellega, et läksin kodus ekstra 20 minutit varem välja, et mitte prantsuse keelde hiljaks jääda, sest eelmine kord hilinesin 5 minutit (bussi tõttu) ja õpetaja oli päris kuri. Olen siis bussipeatuses 8.25, buss sõitis lõppu (ma elan lõpppeatusest 2 peatust edasi-tagasi) ja ma olen õnnelik, et „Ohh, täna jõuan väga-väga varakult ikka kooli“. Paar minutit hiljem tuleb buss tagasi, lähen siis rõõmsal meelel bussi ja kooli jõudsin ma 9.02! Ma jäin 2 minutit hiljaks! Sest reede hommikul oli kogu Lyon mingisuguse põhjusega ummikuid täis! Ma istusin ühes ummikus üle 10 minuti! Jõuan siis kooli, mõtlesin, et okei, äkki 2 minutit pole nii hull. Jooksin üles nendest megatreppidest, mida kõik õpilased vihkavad. Olen peaaegu 3. korrusel ja näen Ophélie'd ja Anakiya'd(?). Küsisin, et kas tund jäi ära või midagi. Eii, õpetaja oli klassiukse lukku keeranud. Noo, ilus algus ilusa päeva alustuseks. Olin siis tund aega salle de travaille's, tegin enda prantsuse keele ülesandeid, peale seda tund aega veel prantsuse keele ülesandeid inglise keele tunnis. Siis käisime Jessie ja David'iga söömas. Lõpuks oli hommik ununenud ja meel rõõmus, sest vene keel hakkas! Kes vähegi mu blogil silma on peal hoidnud, teavad, kui väga ma oma vene keele rühma armastan. Olen siis tunnis, tund on vaevalt 5 minutit peal olnud. Järsku viskab vene keele õpetaja mulle laua peale mingi paberi ja teatas, et ma pean vene keele rühma vahetama. See oli rohkem, kui välk selgest taevast. Ma ei osanud a-d ega ö-d öelda. Olin lihtsalt vait. Kogu klass mingi, misasja, mis toimub? Peale 3 minutit sain liikumisvõime tagasi ja ainuke, mis ma teha suutsin, oli lihtsalt klassist välja minna, sest mul hakkasid lihtsalt pisarad voolama.
Teie, kes te seda loete, ei saa võib-olla aru. Aga kui sa oled vahetusõpilane, siis sa pead leidma enda jaoks need olulised asjad, mis aitavad sul kõigega toime tulla. Ja minu number 1 pidepunktiks on mu vene keele rühm.
Läksin siis lõpuks klassi tagasi, Hedi ja Lucy ja osad veel, kes mu läheduses istusid, küsisid, et kas kõik on korras. Mul ei tulnud ühtegi sõna suust, sest see oli lihtsalt, midagi sellist mu jaoks, mida ma poleks kunagi uskunud. Lucy siis kirjutas mulle, kuna ta nägi, et ma pole võimeline normaalseks vestluseks. Üritasin talle siis asja lahti seletada, aga ma lihtsalt ei suutnud mõelda. Peale tundi läksime õpetajaga rääkima, et miks. Õpetaja vastas, et ma pean vene keele tunnis vene keelt tegema ja grupi tase on veidi kõrgem, kui minu oma, siis ma pean minema nõrgemasse gruppi. Lucy seletas talle siis uuesti, et ma pean prantsuse keelt õppima ja nii edasi.
Lõpuks ma lihtsalt jalutasin klassist välja, sest ma ei suutnud taluda seda.
Kuna ma olin liiga endast väljas, et midagigi rääkida, siis ma küsisin inglise keele õpetajalt, et kas ma võin koju minna. Ta lubas, aga ma pidin enne veidi maha rahunema, kui ma lähen. Ja ta oli nii armas, uuris, kas ta võib vene keele õpetajaga ise rääkida ja nii. Ma ütlesin, et pole vaja. Küll ma saan Lucy või host-emaga hakkama.
Praegu, ma ei kujuta ette ka, mis sellest asjast saab. Teisipäeval lähen sinna nõrgema grupi tundi, sest pärast ma võin vähemalt öelda, et ma käisin seal. Ja järgmisel nädalal (alates 16.) kui mu host-vanemad tagasi on, siis host-ema tuleb kooli ja eks näeb mis saab sellest.
Peale kooli tulin koju. Rääkisin Moonaga, nii hea oli rahulikult ennast väljendada endale kõige sobivamas keeles. Sain oma mõtteid veidi selgemaks ja siis pidin hakkama vaikselt minema juba Luc'i juurde, sest meil oli mingi pidu seal. Kuna igaüks pidi midagi kaasa võtma (mis on täiega hea lahendus minu arust), siis ma tegin dipivaagna. Paprika, porgandid, kurk ja 2 ÜLIHEAD kastet, mida saab ka dippimiseks kasutada. Muideks, see dipivaagen läks väga hästi kõigile peale. Kõik olid jumala vaimustuses ja kiitsid ja sõid.
Mulle meeldisid Jessie küpsised, sest ta tegi tataratatataaaaa – peanutbutter cookies'i M&M-idega.
Pidu oli nagu pidu ikka. Erinev oli ainult see, et Hedi ja Luc ja veel mingid poisid mängisid ise muusikat. Jeps, Luc'il on kodus suuuuuuuuuuuuuuuuuur trummikomplekt ja kitarrid ja võimendid ja kõik vajalik. Väga lahe minu arvates. Keskööl tulid mu host-vanemad mulle järgi ja läksime Jessie'ga koos koju, sest ta elab must autoga mingi 2 minuti kaugusel.
Laupäeval magasin 12-ni, sest reede oli liiga väsitav mu jaoks. Panin ennast valmis ja sain siis 3 ajal teiste YFU-katega kokku Lyonis, kuna meil oli mingi YFU-nv. taaskord. Päeval midagi märkimisväärselt lahedat ei toimunud, õhtul käisime mingis Ameerika restoranis. Istusime seal ja rääkisime juttu. Mingi hetk oli päris imelik mõelda, et ma olen Prantsusmaal Ameerika restoranis koos 13 erineva rahvusega. Mingi 22-23 vahel võtsin metroo ja läksin koju, sest ma ei viitsinud minna Laurent'i juurde ööseks, kus kõik teised ööbisid.
Ja täna, hommikul magasin jälle kaua. Päeval käisime Bellecour'il mingisugusel raamatufestivalil vms. Õhtul tegi host-ema kreppe. Ja rääkisime jälle nii 2 tundi ja pärast rääkimist kontrollisime kõik koos mu prantsuse keele ülesandeid, ka nii oma 2 tundi.
Praegu võtsin ennast kokku blogi kirjutamisega, sest kui ma oleks selle homsele jätnud, siis ma poleks arvatavasti seda ka homme kirjutanud vaid jätaks teile lihtsalt tühjuse nv. kohta.
Eriti meeldisid mulle Luc'i kardinad, millest ma pidin ka pilti tegema. Tegelikkuses on need 90 kraadi Clockwise.
Reede kohta võib öelda, et see oli konkreetselt kõige hullem päev, mis mul Prantsusmaal olnud on. Algas päev siis sellega, et läksin kodus ekstra 20 minutit varem välja, et mitte prantsuse keelde hiljaks jääda, sest eelmine kord hilinesin 5 minutit (bussi tõttu) ja õpetaja oli päris kuri. Olen siis bussipeatuses 8.25, buss sõitis lõppu (ma elan lõpppeatusest 2 peatust edasi-tagasi) ja ma olen õnnelik, et „Ohh, täna jõuan väga-väga varakult ikka kooli“. Paar minutit hiljem tuleb buss tagasi, lähen siis rõõmsal meelel bussi ja kooli jõudsin ma 9.02! Ma jäin 2 minutit hiljaks! Sest reede hommikul oli kogu Lyon mingisuguse põhjusega ummikuid täis! Ma istusin ühes ummikus üle 10 minuti! Jõuan siis kooli, mõtlesin, et okei, äkki 2 minutit pole nii hull. Jooksin üles nendest megatreppidest, mida kõik õpilased vihkavad. Olen peaaegu 3. korrusel ja näen Ophélie'd ja Anakiya'd(?). Küsisin, et kas tund jäi ära või midagi. Eii, õpetaja oli klassiukse lukku keeranud. Noo, ilus algus ilusa päeva alustuseks. Olin siis tund aega salle de travaille's, tegin enda prantsuse keele ülesandeid, peale seda tund aega veel prantsuse keele ülesandeid inglise keele tunnis. Siis käisime Jessie ja David'iga söömas. Lõpuks oli hommik ununenud ja meel rõõmus, sest vene keel hakkas! Kes vähegi mu blogil silma on peal hoidnud, teavad, kui väga ma oma vene keele rühma armastan. Olen siis tunnis, tund on vaevalt 5 minutit peal olnud. Järsku viskab vene keele õpetaja mulle laua peale mingi paberi ja teatas, et ma pean vene keele rühma vahetama. See oli rohkem, kui välk selgest taevast. Ma ei osanud a-d ega ö-d öelda. Olin lihtsalt vait. Kogu klass mingi, misasja, mis toimub? Peale 3 minutit sain liikumisvõime tagasi ja ainuke, mis ma teha suutsin, oli lihtsalt klassist välja minna, sest mul hakkasid lihtsalt pisarad voolama.
Teie, kes te seda loete, ei saa võib-olla aru. Aga kui sa oled vahetusõpilane, siis sa pead leidma enda jaoks need olulised asjad, mis aitavad sul kõigega toime tulla. Ja minu number 1 pidepunktiks on mu vene keele rühm.
Läksin siis lõpuks klassi tagasi, Hedi ja Lucy ja osad veel, kes mu läheduses istusid, küsisid, et kas kõik on korras. Mul ei tulnud ühtegi sõna suust, sest see oli lihtsalt, midagi sellist mu jaoks, mida ma poleks kunagi uskunud. Lucy siis kirjutas mulle, kuna ta nägi, et ma pole võimeline normaalseks vestluseks. Üritasin talle siis asja lahti seletada, aga ma lihtsalt ei suutnud mõelda. Peale tundi läksime õpetajaga rääkima, et miks. Õpetaja vastas, et ma pean vene keele tunnis vene keelt tegema ja grupi tase on veidi kõrgem, kui minu oma, siis ma pean minema nõrgemasse gruppi. Lucy seletas talle siis uuesti, et ma pean prantsuse keelt õppima ja nii edasi.
Lõpuks ma lihtsalt jalutasin klassist välja, sest ma ei suutnud taluda seda.
Kuna ma olin liiga endast väljas, et midagigi rääkida, siis ma küsisin inglise keele õpetajalt, et kas ma võin koju minna. Ta lubas, aga ma pidin enne veidi maha rahunema, kui ma lähen. Ja ta oli nii armas, uuris, kas ta võib vene keele õpetajaga ise rääkida ja nii. Ma ütlesin, et pole vaja. Küll ma saan Lucy või host-emaga hakkama.
Praegu, ma ei kujuta ette ka, mis sellest asjast saab. Teisipäeval lähen sinna nõrgema grupi tundi, sest pärast ma võin vähemalt öelda, et ma käisin seal. Ja järgmisel nädalal (alates 16.) kui mu host-vanemad tagasi on, siis host-ema tuleb kooli ja eks näeb mis saab sellest.
Peale kooli tulin koju. Rääkisin Moonaga, nii hea oli rahulikult ennast väljendada endale kõige sobivamas keeles. Sain oma mõtteid veidi selgemaks ja siis pidin hakkama vaikselt minema juba Luc'i juurde, sest meil oli mingi pidu seal. Kuna igaüks pidi midagi kaasa võtma (mis on täiega hea lahendus minu arust), siis ma tegin dipivaagna. Paprika, porgandid, kurk ja 2 ÜLIHEAD kastet, mida saab ka dippimiseks kasutada. Muideks, see dipivaagen läks väga hästi kõigile peale. Kõik olid jumala vaimustuses ja kiitsid ja sõid.
Mulle meeldisid Jessie küpsised, sest ta tegi tataratatataaaaa – peanutbutter cookies'i M&M-idega.
Pidu oli nagu pidu ikka. Erinev oli ainult see, et Hedi ja Luc ja veel mingid poisid mängisid ise muusikat. Jeps, Luc'il on kodus suuuuuuuuuuuuuuuuuur trummikomplekt ja kitarrid ja võimendid ja kõik vajalik. Väga lahe minu arvates. Keskööl tulid mu host-vanemad mulle järgi ja läksime Jessie'ga koos koju, sest ta elab must autoga mingi 2 minuti kaugusel.
Laupäeval magasin 12-ni, sest reede oli liiga väsitav mu jaoks. Panin ennast valmis ja sain siis 3 ajal teiste YFU-katega kokku Lyonis, kuna meil oli mingi YFU-nv. taaskord. Päeval midagi märkimisväärselt lahedat ei toimunud, õhtul käisime mingis Ameerika restoranis. Istusime seal ja rääkisime juttu. Mingi hetk oli päris imelik mõelda, et ma olen Prantsusmaal Ameerika restoranis koos 13 erineva rahvusega. Mingi 22-23 vahel võtsin metroo ja läksin koju, sest ma ei viitsinud minna Laurent'i juurde ööseks, kus kõik teised ööbisid.
Ja täna, hommikul magasin jälle kaua. Päeval käisime Bellecour'il mingisugusel raamatufestivalil vms. Õhtul tegi host-ema kreppe. Ja rääkisime jälle nii 2 tundi ja pärast rääkimist kontrollisime kõik koos mu prantsuse keele ülesandeid, ka nii oma 2 tundi.
Praegu võtsin ennast kokku blogi kirjutamisega, sest kui ma oleks selle homsele jätnud, siis ma poleks arvatavasti seda ka homme kirjutanud vaid jätaks teile lihtsalt tühjuse nv. kohta.
Eriti meeldisid mulle Luc'i kardinad, millest ma pidin ka pilti tegema. Tegelikkuses on need 90 kraadi Clockwise.
neljapäev, 5. november 2009
5. november '09
Täna oli siis esimene päev koolis jälle. Nii hea oli tagasi kooli minna. Ma ei tea, mulle ikka meeldib siinne kool. Koolis midagi ekstrapõnevat ei juhtunud, enamuse ajast tegin käänamis/pööramis ülesandeid. Aa, füüsikas võtsime aju. Ja ma olin jälle ainuke, kes kogu tunni (SVT kestab poolteist tundi!) vältel midagigi küsis. Igatahes, see ongi tõsi, et kui inimese parem ajupoolkera on suurem, siis ta on vasakukäeline. Ma ausalt öeldes siiamaani ei uskunud seda (sorry emme) ja ma pidin üle küsima. Ja tuli välja, et ongi nii.
Peale kooli käisin ja võtsin C.P.E.-st (vist on nii) ankeedi suusareisi jaoks. Ja kui koju jõudsin, oli kell juba 6 läbi. Kuna ma pidin miljon aastat lifti ootama, siis vaatasin ka postkasti. Ja tuli välja, et täna olin mina esimene inimene, kes sinna vaatas. Host-emale oli 4 kirja, host-isale 2 ja mulle ka 2 – vanaemalt ja Elisalt. Vanaema, suur aitäh niiiiiiiiiiiiiii armsa pildi eest. See pilt reisis mul kohe rahakoti vahele. Ja mis ajast Mardu blond on? Ja Elisa, suur aitäh Marbella postkaardi eest! Tuju läks kohe heaks siinse vihmaperioodi ajal.
Õhtust sõime nii 2 tundi. Ja arutasime maailma asjad läbi. Ja teate mis? See on ikka nii erinev, kuidas siin vanemad ja lapsed omavahel läbi saavad ja kuidas üldse asjad käivad. Okei, ma saan aru, et ma olen veidi ekstreemsem näide, kui teised (nii siin, kui Eestis). Aga kuna ma olen siiski vahetusõpilane, siis mu hostvanemad peavad kogu aeg teadma, kus ma olen. Ja kuna nad tulevad mulle homme õhtul järgi (nad eelistavad pigem mulle öösel järgi tulla, kui mind ööseks sinna jätta, mis mulle ausalt öeldes väga sobib – oma voodi on oma voodi siiski [tasa-tasa Kertu ja Moona!!!]), siis nad tahtsid aadressi teada. Küsisin siis täna Luc'ilt ja õhtul võttis mu host-ema internetis mingi lehe lahti, trükkis aadressi sisse ja sai enamvähem kõik telefoninumbrid ja info Luc'i pere kohta. Ja siis ta rääkis Luc'i isaga nii 10 minutit. Ja see on siin jumala normaalne! Ma olen ikka veel hämmingus veidi.
Tänaseks siis vist kõik. Busy õhtu on kirjadele vastamisega (ma ikka armastan seda tunnet kirja saada ehk kirjutan teile kiiremini tagasi, et kiiremini uut kirja saada) ja kõige muuga ka. Pean homseks veel mingi asja välja mõtlema, mida ma sinna kaasa võtan. Ilmselt teen mingi dipi-juurvilja-vaagna, nagu Eestis kombeks.
NB: Vaatasin eile õhtul „The Thin Red Line“-i ja Sean Penn rocked my socks off – mitte siis sõna otseses mõttes.
Peale kooli käisin ja võtsin C.P.E.-st (vist on nii) ankeedi suusareisi jaoks. Ja kui koju jõudsin, oli kell juba 6 läbi. Kuna ma pidin miljon aastat lifti ootama, siis vaatasin ka postkasti. Ja tuli välja, et täna olin mina esimene inimene, kes sinna vaatas. Host-emale oli 4 kirja, host-isale 2 ja mulle ka 2 – vanaemalt ja Elisalt. Vanaema, suur aitäh niiiiiiiiiiiiiii armsa pildi eest. See pilt reisis mul kohe rahakoti vahele. Ja mis ajast Mardu blond on? Ja Elisa, suur aitäh Marbella postkaardi eest! Tuju läks kohe heaks siinse vihmaperioodi ajal.
Õhtust sõime nii 2 tundi. Ja arutasime maailma asjad läbi. Ja teate mis? See on ikka nii erinev, kuidas siin vanemad ja lapsed omavahel läbi saavad ja kuidas üldse asjad käivad. Okei, ma saan aru, et ma olen veidi ekstreemsem näide, kui teised (nii siin, kui Eestis). Aga kuna ma olen siiski vahetusõpilane, siis mu hostvanemad peavad kogu aeg teadma, kus ma olen. Ja kuna nad tulevad mulle homme õhtul järgi (nad eelistavad pigem mulle öösel järgi tulla, kui mind ööseks sinna jätta, mis mulle ausalt öeldes väga sobib – oma voodi on oma voodi siiski [tasa-tasa Kertu ja Moona!!!]), siis nad tahtsid aadressi teada. Küsisin siis täna Luc'ilt ja õhtul võttis mu host-ema internetis mingi lehe lahti, trükkis aadressi sisse ja sai enamvähem kõik telefoninumbrid ja info Luc'i pere kohta. Ja siis ta rääkis Luc'i isaga nii 10 minutit. Ja see on siin jumala normaalne! Ma olen ikka veel hämmingus veidi.
Tänaseks siis vist kõik. Busy õhtu on kirjadele vastamisega (ma ikka armastan seda tunnet kirja saada ehk kirjutan teile kiiremini tagasi, et kiiremini uut kirja saada) ja kõige muuga ka. Pean homseks veel mingi asja välja mõtlema, mida ma sinna kaasa võtan. Ilmselt teen mingi dipi-juurvilja-vaagna, nagu Eestis kombeks.
NB: Vaatasin eile õhtul „The Thin Red Line“-i ja Sean Penn rocked my socks off – mitte siis sõna otseses mõttes.
4. november '09
Kuna ma väga ei mäleta, mida ma eile tegin, siis eilse kohta postitust ei tule.
Täna ärkasin ja peale 12 läksin linna. Käisin, vaatasin ringi ja käisin IKEA-s ka. Omg, kui suur see on!!! Käisin ka KFC-s, sest ka Lyon'i on üks ära eksinud.
Õhtust sõime host-emaga kahekesi, sest host-isa on kuskil teises regioonis tööl ja saabub nii 11 ajal.
Jaa, nüüd hakkan „The Thin Red Line“ vaatama.
JA MA OOTAN JUBA KOOLI, mis muideks hakkab nii homme. Ma ei saa aru, mis süsteem see on, et järsku neljapäeval on kool, aga noo, Prantsusmaa ju siiski. :)
esmaspäev, 2. november 2009
2. november '09
Hommikul magasin ja tegutsesin kodus. Peale lõunasööki läksime host-emaga koos Vene poodi, sest ta tahtis kaasa tulla. Avastasime ja ostsime ja muljetasime.
Tulime koju, olin niisama ja oligi juba aeg minna kööki, tõmmata põll ette (piltlikult siis muidugi) ja hakata süüa tegema, sest täna oli menüüs pelmeenid ja must leib. Ma olen siiamaani pettunud, sest need vene pelmeenid otsustasid laiali pudeneda või mida iganes ja lõpuks polnudki õiged pelmeenid vaid mingi puder. Eks ma pean teised 10 sorti ka läbi proovima.
Praegu olen ikka veel natukene kuri ja tahan magama minna.
Pood väljast. Ma tean - mittemidagi ütlev.
Tänane laar.
Neid pelmeene ei osta enam.
KEEFIR. Homme kuulete, kuidas mekkis.
Vene juust. Ma pole niiiiiii ammu õiget juustu saanud ja homme saab seda koos musta leivaga süüa. NÄMMA.
Jaaaaaa, kui peaks jälle läbi elama suve '07, siis oleks söök vähemalt olemas.
Ikka täielik paradiiiiiiiiiiiiiiiiiis!
Tulime koju, olin niisama ja oligi juba aeg minna kööki, tõmmata põll ette (piltlikult siis muidugi) ja hakata süüa tegema, sest täna oli menüüs pelmeenid ja must leib. Ma olen siiamaani pettunud, sest need vene pelmeenid otsustasid laiali pudeneda või mida iganes ja lõpuks polnudki õiged pelmeenid vaid mingi puder. Eks ma pean teised 10 sorti ka läbi proovima.
Praegu olen ikka veel natukene kuri ja tahan magama minna.
Pood väljast. Ma tean - mittemidagi ütlev.
Tänane laar.
Neid pelmeene ei osta enam.
KEEFIR. Homme kuulete, kuidas mekkis.
Vene juust. Ma pole niiiiiii ammu õiget juustu saanud ja homme saab seda koos musta leivaga süüa. NÄMMA.
Jaaaaaa, kui peaks jälle läbi elama suve '07, siis oleks söök vähemalt olemas.
Jõulutunne.
Ikka täielik paradiiiiiiiiiiiiiiiiiis!
Mmmh, hea oli jälle süüa neid.
pühapäev, 1. november 2009
1. november '09
Täna ärkasin siis 11 ajal ja avastasin, et mu host-vanemad on kirikus. Sõin, käisin pesemas ja siis nad olidki tagasi juba. Mingi aeg sõime lõunat ja peale lõunat läksin ma seda Vene poodi otsima. Kuna ma eeldan juba praeguseks, et pühapäeval ära arvesta millegi ostmisega, sest ükski pood pole lahti, siis ma ka ei mõelnud ette, et oh, äkki vaataks enda kontojääki.
Igatahes, tulin metroost välja, kõndisin antud suunas ja nägin pisitillukest kirikutorni. Mõtlesin, et nii väike kirik ka nüüd olla ei saa, aga lähen vaatan. Ja oligi Vene ortodoksia(?) kirik. Ja siis hakkas süda juba vaikselt puperdama, et kus see pood küll on. Hakkasin siis mööda tänavat edasi kõndima ja nii 10 meetri pärast oligi mingi kirju-värviline poekene. Järsku näen, 2 meest sisenevad poodi. Ilma mõtlemiseta liikusin ka vastavas suunas ja astusin sisse. Esimene asi, mida nägin oli muidugi alkoholilett (palju erinevaid vodkasid ja see Baltika õlu vms ka). Kõndisin siis riiulite vahel edasi – erinevad kompotid, marineeritud seened!!!, halvaa, mõnglid!!! Järsku jään seisma – külmakapid. Ma ei julgenud lihtsalt edasi liikuda, kuna ma kartsin, et äkki seal ei ole kohukesi. Ei saanud ju koha peal seista, liikusin edasi. Kõigepealt jäätised – mingid vene jäätised ja mida ma näen, Ingmani jäätised ka! Okei, asi edeneb. Astusin siis külmakapi ette ja kui silmad liikusid kohupiima-kohukesi-ja kõike muud paremat otsides ringi ja peatusid KEEFIRIL, siis jättis küll süda löögi (või isegi mitu) vahele. SAATE ARU, SIIN ON KEEFIRIT! See ei ole küll Hellus, vaid mingis imelikus jogurtitopsis ja vene keelses kirjas, aga kui erinev see ikka olla saab? Ma igaks juhuks ei hõiska enne õhtut, aga siis hõiskan ma kindlasti, kui ma homme selle ära proovin ja see õige on. Leidsin ka Karumsi kohukesi, nii šokolaadi- kui ka kookose omi. Selle peale võib küll hõisata juba ja seal olid isegi õiged marmelaadikommid olemas, mis tähendab, et Kirjut Koera saab isegi õigete marmelaadikommidega teha. Ja seal on ka neid häid susisevaid komme. Teate küll, need vene omad, keskel on see puru. Ja rohkem mu aju ei suutnud lihtsalt ära fikseerida. Eks homme kuulete, mis ma veel leidsin sealt.
Peale pilvedes ringi hüppamist kõndisin Lyon'i peal edasi. Järsku avastasin ennast Saone kaldalt raamatuleti eest. Jaa, ongi nii. Pikk kai lihtsalt paksult raamatumüüjaid täis. Kõndisin ja uurisin erinevaid raamatuid. Ei usu, et millalgi tuleb pikem ostlemine seal. Jaa, siis oli äkki üks kast reisiraamatutega. Jäin uurima – Haiti, Horvaatia ja kõik muu maailm, v.a. Eesti. Okei, hakkasin edasi liikuma, äkki hakkas alateadvuses punane häirekell tegutsema, karjudes „Stoppp, ESTONIA!“. Jäin seisma ja vaatasin ühe korra veel. Ja oligi, kuskil kõige taga TERVE raamat Eestist. Ja inglise keeles ka veel. Jäin lugema seda, kogu see tekst oli ikka väga õige. Raamatu parim osa oli „Do's and don't's“. Kuna see oli ainult 2 lehekülge, siis lugesin läbi. Ja järsku tundsin ennast väga imelikult, sest ma naersin kõva häälega. Mille peale? „Don't try to keep up in drinking with Estonians. They are professionals and you will damage your health!“ Jaa, mis mulle eriti meeldis, oli fakt, et seal soovitati rangelt proovida saunaskäiku Eestis. (Eva, kui sa oled ennast kokku võtnud ja loed seda blogi, siis seal oli isegi üks lause saunas joomise kohta, aga sellest ma räägin sulle eraviisilises vestluses)
Õhtul õhtusöök ja peale õhtusööki väike Barnaby vaatamine.
Praegu aga suundan oma ärevuse ja rõõmu vene keele õppimisse. Ei, ma ei kaotanud aru ja ei helista YFU-sse, et hei, äkki saate mind Venemaale üle kanda, aga ma mõtlesin, et tere ja aitäh võiks ikka osata öelda vene keeles. Võib-olla õpin isegi, kuidas küsida „Kas teil kohupiima on?“ vms.
Baltika.
KARUMS!
Igatahes, tulin metroost välja, kõndisin antud suunas ja nägin pisitillukest kirikutorni. Mõtlesin, et nii väike kirik ka nüüd olla ei saa, aga lähen vaatan. Ja oligi Vene ortodoksia(?) kirik. Ja siis hakkas süda juba vaikselt puperdama, et kus see pood küll on. Hakkasin siis mööda tänavat edasi kõndima ja nii 10 meetri pärast oligi mingi kirju-värviline poekene. Järsku näen, 2 meest sisenevad poodi. Ilma mõtlemiseta liikusin ka vastavas suunas ja astusin sisse. Esimene asi, mida nägin oli muidugi alkoholilett (palju erinevaid vodkasid ja see Baltika õlu vms ka). Kõndisin siis riiulite vahel edasi – erinevad kompotid, marineeritud seened!!!, halvaa, mõnglid!!! Järsku jään seisma – külmakapid. Ma ei julgenud lihtsalt edasi liikuda, kuna ma kartsin, et äkki seal ei ole kohukesi. Ei saanud ju koha peal seista, liikusin edasi. Kõigepealt jäätised – mingid vene jäätised ja mida ma näen, Ingmani jäätised ka! Okei, asi edeneb. Astusin siis külmakapi ette ja kui silmad liikusid kohupiima-kohukesi-ja kõike muud paremat otsides ringi ja peatusid KEEFIRIL, siis jättis küll süda löögi (või isegi mitu) vahele. SAATE ARU, SIIN ON KEEFIRIT! See ei ole küll Hellus, vaid mingis imelikus jogurtitopsis ja vene keelses kirjas, aga kui erinev see ikka olla saab? Ma igaks juhuks ei hõiska enne õhtut, aga siis hõiskan ma kindlasti, kui ma homme selle ära proovin ja see õige on. Leidsin ka Karumsi kohukesi, nii šokolaadi- kui ka kookose omi. Selle peale võib küll hõisata juba ja seal olid isegi õiged marmelaadikommid olemas, mis tähendab, et Kirjut Koera saab isegi õigete marmelaadikommidega teha. Ja seal on ka neid häid susisevaid komme. Teate küll, need vene omad, keskel on see puru. Ja rohkem mu aju ei suutnud lihtsalt ära fikseerida. Eks homme kuulete, mis ma veel leidsin sealt.
Peale pilvedes ringi hüppamist kõndisin Lyon'i peal edasi. Järsku avastasin ennast Saone kaldalt raamatuleti eest. Jaa, ongi nii. Pikk kai lihtsalt paksult raamatumüüjaid täis. Kõndisin ja uurisin erinevaid raamatuid. Ei usu, et millalgi tuleb pikem ostlemine seal. Jaa, siis oli äkki üks kast reisiraamatutega. Jäin uurima – Haiti, Horvaatia ja kõik muu maailm, v.a. Eesti. Okei, hakkasin edasi liikuma, äkki hakkas alateadvuses punane häirekell tegutsema, karjudes „Stoppp, ESTONIA!“. Jäin seisma ja vaatasin ühe korra veel. Ja oligi, kuskil kõige taga TERVE raamat Eestist. Ja inglise keeles ka veel. Jäin lugema seda, kogu see tekst oli ikka väga õige. Raamatu parim osa oli „Do's and don't's“. Kuna see oli ainult 2 lehekülge, siis lugesin läbi. Ja järsku tundsin ennast väga imelikult, sest ma naersin kõva häälega. Mille peale? „Don't try to keep up in drinking with Estonians. They are professionals and you will damage your health!“ Jaa, mis mulle eriti meeldis, oli fakt, et seal soovitati rangelt proovida saunaskäiku Eestis. (Eva, kui sa oled ennast kokku võtnud ja loed seda blogi, siis seal oli isegi üks lause saunas joomise kohta, aga sellest ma räägin sulle eraviisilises vestluses)
Õhtul õhtusöök ja peale õhtusööki väike Barnaby vaatamine.
Praegu aga suundan oma ärevuse ja rõõmu vene keele õppimisse. Ei, ma ei kaotanud aru ja ei helista YFU-sse, et hei, äkki saate mind Venemaale üle kanda, aga ma mõtlesin, et tere ja aitäh võiks ikka osata öelda vene keeles. Võib-olla õpin isegi, kuidas küsida „Kas teil kohupiima on?“ vms.
Baltika.
KARUMS!
laupäev, 31. oktoober 2009
31. oktoober '09
Täna magasin ka suht kaua. Ärkasin, sõin. Tegin jälle grammatika ülesandeid, väga kaasakiskuvad on muideks.
Päeval käisime mitmes sisustussalongis ja ehitustarvete poes. Sabine korteri jaoks. Uudistasime hostemaga riiulite vahel ja muljetasime.
Pärast tulime koju, hostisa läks orelit mängima (JÄLLE) ja ma tegin hostemaga koos kooki. Ja nüüd tuleb parim osa – ma kirjutasin isegi retsepti üles. I have no words, for real. Kertu, usu mind, tagasi tulles olen ma kokk valmis, kui ma samas vaimus jätkan, sest minu tehtud toidud on söödavad ja isegi maitsvad. Ma tean, ma ise ka ei usu.
Peale söömist vaatasime Asterixi ja Obelixi. Ma ei oskagi kuidagi kommenteerida. Tekstist ma aru ei saanud, kuna puudusid subtiitrid ja film ise, mul pole sõnu, mis huumor mõnel inimesel ikka on. See on juba midagi väga absurdset.
Päeval käisime mitmes sisustussalongis ja ehitustarvete poes. Sabine korteri jaoks. Uudistasime hostemaga riiulite vahel ja muljetasime.
Pärast tulime koju, hostisa läks orelit mängima (JÄLLE) ja ma tegin hostemaga koos kooki. Ja nüüd tuleb parim osa – ma kirjutasin isegi retsepti üles. I have no words, for real. Kertu, usu mind, tagasi tulles olen ma kokk valmis, kui ma samas vaimus jätkan, sest minu tehtud toidud on söödavad ja isegi maitsvad. Ma tean, ma ise ka ei usu.
Peale söömist vaatasime Asterixi ja Obelixi. Ma ei oskagi kuidagi kommenteerida. Tekstist ma aru ei saanud, kuna puudusid subtiitrid ja film ise, mul pole sõnu, mis huumor mõnel inimesel ikka on. See on juba midagi väga absurdset.
30. oktoober '09
Reedest ei mäletagi midagi eriti. Magasin vist 11-ni. Aga võib ju – vaheaeg on!
Päeval tegin grammatika ülesandeid. Pärast kontrollisime hostisaga, nalja sai kui palju.
Jaa, õhtul vaatasin The Pursuit of Happiness'i. Noo, ikka VÄGA HEA film. Soovitan soojalt.
Christopher Gardner: Hey. Don't ever let somebody tell you... You can't do something. Not even me. All right?
Christopher: All right.
Christopher Gardner: You got a dream... You gotta protect it. People can't do somethin' themselves, they wanna tell you you can't do it. If you want somethin', go get it. Period.
TRUE!
Päeval tegin grammatika ülesandeid. Pärast kontrollisime hostisaga, nalja sai kui palju.
Jaa, õhtul vaatasin The Pursuit of Happiness'i. Noo, ikka VÄGA HEA film. Soovitan soojalt.
Christopher Gardner: Hey. Don't ever let somebody tell you... You can't do something. Not even me. All right?
Christopher: All right.
Christopher Gardner: You got a dream... You gotta protect it. People can't do somethin' themselves, they wanna tell you you can't do it. If you want somethin', go get it. Period.
TRUE!
neljapäev, 29. oktoober 2009
29. oktoober '09
Hommikul ärkasin poole 9 ajal, et kohver veel kokku pakkida ja korda seada ennast. Siis tuli üks host-ema sõbranna meile järgi, kes meid RER-i jaama viis ja sõit Pariisi (ja lõpuks Lyoni!) poole võis alata.
Kell 12 hakkasime Lyoni poole sõitma. Sellega ma nõustun, et TGV on lahe. Esiteks, see on ülikiire. Teiseks, see sõidab läbi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusate kohtade. Ma teine kord teen pilte. Ja kolmandaks, see on suhteliselt mugav ka.
Sõit läks mõnusalt, algul imetlesin loodust ja mingi aja pärast hakkasin The Bourne Ultimatum'it vaatama. Aitäh veel kord, Rain, filmide eest!
2 ajal jõudsime Lyoni ja koju, lõpuks ometi! Ma ikka jõudsin järeldusele, et Lyon on minu lemmiklinn. Pariis on lahe ja värki, aga mina eelistan siiski Lyoni. Kõik tundub kuidagi parem Lyoni juures, ei tea miks. Koristasin tuba, pakkisin asjad lahti, käisin pesus ja tegin vajalikke asju. Panin ka kõik riided pessu, et Upsie karvad siin edasi ei elaks. Siin kohal ütleks ühe SUUURE aitäh emmele, kes on kõik need 17 aastat mu riideid pesnud, sest see tegevus on lõpuks ikka päris tüütu.
7 ajal tuli host-isa koju ja sõime ja rääkisime juttu. Ma muljetasin Pariisist ja näitasin väheseid pilte ka.
Kohe varsti magama ilmselt, sest üle pika aja saab oma voodis magada. Kertu ja Moona kiruvad mind ilmselt peale viimast lauset maapõhja, aga pole hullu.
Kes ei tea, kuidas TGV ja rongid välja näevad, siis palun - see on TGV!
Kell 12 hakkasime Lyoni poole sõitma. Sellega ma nõustun, et TGV on lahe. Esiteks, see on ülikiire. Teiseks, see sõidab läbi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusate kohtade. Ma teine kord teen pilte. Ja kolmandaks, see on suhteliselt mugav ka.
Sõit läks mõnusalt, algul imetlesin loodust ja mingi aja pärast hakkasin The Bourne Ultimatum'it vaatama. Aitäh veel kord, Rain, filmide eest!
2 ajal jõudsime Lyoni ja koju, lõpuks ometi! Ma ikka jõudsin järeldusele, et Lyon on minu lemmiklinn. Pariis on lahe ja värki, aga mina eelistan siiski Lyoni. Kõik tundub kuidagi parem Lyoni juures, ei tea miks. Koristasin tuba, pakkisin asjad lahti, käisin pesus ja tegin vajalikke asju. Panin ka kõik riided pessu, et Upsie karvad siin edasi ei elaks. Siin kohal ütleks ühe SUUURE aitäh emmele, kes on kõik need 17 aastat mu riideid pesnud, sest see tegevus on lõpuks ikka päris tüütu.
7 ajal tuli host-isa koju ja sõime ja rääkisime juttu. Ma muljetasin Pariisist ja näitasin väheseid pilte ka.
Kohe varsti magama ilmselt, sest üle pika aja saab oma voodis magada. Kertu ja Moona kiruvad mind ilmselt peale viimast lauset maapõhja, aga pole hullu.
Kes ei tea, kuidas TGV ja rongid välja näevad, siis palun - see on TGV!
28. oktoober '09
Kolmapäeval läksin siis täiesti üksi Pariisi. Muidugi ei saanud kõik plaanipäraselt minna. Istusin siis St-Guentin'is RER-i peale ja peale 35 minutit ootamist tuli välja, et see RER ei sõidagi üldse. Ma olin suhteliselt segaduses. Õnneks nägin ühte naist kahe lapsega (ma olen õppinud, et lastega inimesed aitavad palju parema meelega) ja küsisin talt abi, et kuhu peab minema, sest see oli ikka täiesti tundmatu olukord. Ta näitas siis õige perrooni kätte ja ligi tund aega hiljem startisin lõpuks Pariisi poole. Käisin nii paljudes kohtades jällegi, et ei oskagi rääkida midagi. Eks pildid teevad oma töö.
Tagasi koju jõudsin umbes 8 ajal. Host-ema oli Frederic'i juures õhtust söömas aga Emilie ja James olid kodus. Rääkisime juttu ja nad leidsid endale peaaegu perfektse maja – metsa ääres 1-korruseline ja 3 hobuseboksiga/talliga. Muidugi on ka midagi valesti, ehk nad peavad välja vahetama kogu elektri- ja soojendussüsteemi, mis ei ole just väga odav siin, nagu ka maja ostmine (võrreldes Eestiga).
Lõpuks tuli ka host-ema koju ja sõime õhtust ja peale õhtusööki arutasime iga sugu majaasju. Ja lõpuks magama.
NB: Moona, siirda oma tähelepanu nüüd siia hetkeks. Hommikul Pariisi sõites nägin ühes RER-i peatuses ühte meest selle laheda värvilise pusaga (Wayne Tippetts'i blogist), millega pilt oli sul Pärnus telefoni dp-ks. Jaa, mis sa arvad, kas see mees oli neeger või jaa. Sorry, aga mul pole mingit võimalust sulle saata teda. :(
NB2: Ja siinmail on RER-i jaamades need kõige lahedamad ajatabelid, kus numbrid ja tähed keerlevad! Mul pole sõnu, kui vaimustuses ma nendest olen.
Kõige khuulim sild, fosho.
Notre Dame de Paris.
Pont Notre Dame.
Hotel de Ville.
Hhahahhahaaa.
Les Halles.
Jardin du Luxembourg.
Palais du Luxembourg - Sénat.
Tagasi koju jõudsin umbes 8 ajal. Host-ema oli Frederic'i juures õhtust söömas aga Emilie ja James olid kodus. Rääkisime juttu ja nad leidsid endale peaaegu perfektse maja – metsa ääres 1-korruseline ja 3 hobuseboksiga/talliga. Muidugi on ka midagi valesti, ehk nad peavad välja vahetama kogu elektri- ja soojendussüsteemi, mis ei ole just väga odav siin, nagu ka maja ostmine (võrreldes Eestiga).
Lõpuks tuli ka host-ema koju ja sõime õhtust ja peale õhtusööki arutasime iga sugu majaasju. Ja lõpuks magama.
NB: Moona, siirda oma tähelepanu nüüd siia hetkeks. Hommikul Pariisi sõites nägin ühes RER-i peatuses ühte meest selle laheda värvilise pusaga (Wayne Tippetts'i blogist), millega pilt oli sul Pärnus telefoni dp-ks. Jaa, mis sa arvad, kas see mees oli neeger või jaa. Sorry, aga mul pole mingit võimalust sulle saata teda. :(
NB2: Ja siinmail on RER-i jaamades need kõige lahedamad ajatabelid, kus numbrid ja tähed keerlevad! Mul pole sõnu, kui vaimustuses ma nendest olen.
Kõige khuulim sild, fosho.
Notre Dame de Paris.
Pont Notre Dame.
Hotel de Ville.
Hhahahhahaaa.
Les Halles.
"I float like a butterfly, sting like a bee"
Jardin du Luxembourg.
Palais du Luxembourg - Sénat.
Place de Concorde & Tour Eiffel.
Place Vendome.
27. oktoober '09
Pidime host-emaga veidi peale 9-t Pariisi minema, et kogu päeva Louvre's veeta, aga muidugi ma magasin veidi kauem (aga vaheaeg on ju). Lõpuks jõudsime siis Pariisi veidi peale 11. Jalutasime läbi Jardin des Tuileries ja Jardin du Carrousel'i, jõuame Louvre ette ja loeme, et teisipäeviti suletud. Nii palju siis meie plaanist.
Läksime istusime kohvikusse ja sõime veidi ja mõtlesime, mis me järgmiseks teeme. Otsustasime, et lähme Montmartre'sse. Enne seda ostsime veel host-isale Pariisi postkaardi, lihtsalt nalja pärast.
Lõpuks jõudsime siis Montmartre'sse. Vaatasime kiriku ära, jalutasime mööda tänavaid ja vaatasime ringi.
Rohkem vist midagi erilist ei juhtunudki, millest rääkida oleks. Tulime koju, mängisin Upsie'ga, sõime ja õhtul laulsime karaoket PlayStation'il. Ma enamasti laulsin Emilie'ga, ka prantsuse keeles. Ma sain isegi päris normaalseid punktisummasid ning mitu korda isegi Superstar'i tiitli – seda küll siiski inglise keeles.
Ja siis, pärast karaoket, magama.
Jardin du Carrousel.
?
Ilmselgelt viimase aja lahedamaid reklaame.
Ohlalalalla.
Pigalle.
Stiil.
Hahhahahaa.
Kui nummmmmmiiii!
Kah võimalus.
YSL.
Vaade Pariisile.
Omaette vaatamisväärsus.
Hahahhahhaa. :D
RER-ist.
Läksime istusime kohvikusse ja sõime veidi ja mõtlesime, mis me järgmiseks teeme. Otsustasime, et lähme Montmartre'sse. Enne seda ostsime veel host-isale Pariisi postkaardi, lihtsalt nalja pärast.
Lõpuks jõudsime siis Montmartre'sse. Vaatasime kiriku ära, jalutasime mööda tänavaid ja vaatasime ringi.
Rohkem vist midagi erilist ei juhtunudki, millest rääkida oleks. Tulime koju, mängisin Upsie'ga, sõime ja õhtul laulsime karaoket PlayStation'il. Ma enamasti laulsin Emilie'ga, ka prantsuse keeles. Ma sain isegi päris normaalseid punktisummasid ning mitu korda isegi Superstar'i tiitli – seda küll siiski inglise keeles.
Ja siis, pärast karaoket, magama.
Jardin du Carrousel.
?
Ilmselgelt viimase aja lahedamaid reklaame.
Ohlalalalla.
Pigalle.
Stiil.
Hahhahahaa.
Kui nummmmmmiiii!
Attention Kertu, Moona ja Elisa - mulle meenus Failbook!
Kah võimalus.
YSL.
Vaade Pariisile.
Sacre-Coeur de Montmartre.
Omaette vaatamisväärsus.
Hahahhahhaa. :D
RER-ist.
Tellimine:
Postitused (Atom)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)