5. november '09

Täna oli siis esimene päev koolis jälle. Nii hea oli tagasi kooli minna. Ma ei tea, mulle ikka meeldib siinne kool. Koolis midagi ekstrapõnevat ei juhtunud, enamuse ajast tegin käänamis/pööramis ülesandeid. Aa, füüsikas võtsime aju. Ja ma olin jälle ainuke, kes kogu tunni (SVT kestab poolteist tundi!) vältel midagigi küsis. Igatahes, see ongi tõsi, et kui inimese parem ajupoolkera on suurem, siis ta on vasakukäeline. Ma ausalt öeldes siiamaani ei uskunud seda (sorry emme) ja ma pidin üle küsima. Ja tuli välja, et ongi nii.

Peale kooli käisin ja võtsin C.P.E.-st (vist on nii) ankeedi suusareisi jaoks. Ja kui koju jõudsin, oli kell juba 6 läbi. Kuna ma pidin miljon aastat lifti ootama, siis vaatasin ka postkasti. Ja tuli välja, et täna olin mina esimene inimene, kes sinna vaatas. Host-emale oli 4 kirja, host-isale 2 ja mulle ka 2 – vanaemalt ja Elisalt. Vanaema, suur aitäh niiiiiiiiiiiiiii armsa pildi eest. See pilt reisis mul kohe rahakoti vahele. Ja mis ajast Mardu blond on? Ja Elisa, suur aitäh Marbella postkaardi eest! Tuju läks kohe heaks siinse vihmaperioodi ajal.

Õhtust sõime nii 2 tundi. Ja arutasime maailma asjad läbi. Ja teate mis? See on ikka nii erinev, kuidas siin vanemad ja lapsed omavahel läbi saavad ja kuidas üldse asjad käivad. Okei, ma saan aru, et ma olen veidi ekstreemsem näide, kui teised (nii siin, kui Eestis). Aga kuna ma olen siiski vahetusõpilane, siis mu hostvanemad peavad kogu aeg teadma, kus ma olen. Ja kuna nad tulevad mulle homme õhtul järgi (nad eelistavad pigem mulle öösel järgi tulla, kui mind ööseks sinna jätta, mis mulle ausalt öeldes väga sobib – oma voodi on oma voodi siiski [tasa-tasa Kertu ja Moona!!!]), siis nad tahtsid aadressi teada. Küsisin siis täna Luc'ilt ja õhtul võttis mu host-ema internetis mingi lehe lahti, trükkis aadressi sisse ja sai enamvähem kõik telefoninumbrid ja info Luc'i pere kohta. Ja siis ta rääkis Luc'i isaga nii 10 minutit. Ja see on siin jumala normaalne! Ma olen ikka veel hämmingus veidi.

Tänaseks siis vist kõik. Busy õhtu on kirjadele vastamisega (ma ikka armastan seda tunnet kirja saada ehk kirjutan teile kiiremini tagasi, et kiiremini uut kirja saada) ja kõige muuga ka. Pean homseks veel mingi asja välja mõtlema, mida ma sinna kaasa võtan. Ilmselt teen mingi dipi-juurvilja-vaagna, nagu Eestis kombeks.

NB: Vaatasin eile õhtul „The Thin Red Line“-i ja Sean Penn rocked my socks off – mitte siis sõna otseses mõttes.