26. november '09 - Pildid

Minu retseptiraamat.

Minu kirjutuslaud.

Vaateratas Bellecour'il.

Jessie ja Davidi Thanksgiving'u üks osa pidusöömaajast.

Hiina õlu.

Lyoni kesklinnas, põhi šopingutänaval ainult väike Big Air. Not bad.

Ilusad suusad, eksekseks.

Väike fotoseeria.

Hahahahhahaaa, David gets that. :D

29. november '09

Laupäeval magasin jälle hästi kaua, sõin hommikust host-ema, -isaga samal ajal, väga imelik jälle.


Päeval õppisin veidi ja läksime linna. Meie hostemaga siis Jõululaadale ja hostisa läks Fnac'i endale pisikest objektiivi La Fête de Lumiers'i jaoks ostma. Enne jõululaadale minekut käisime ka mingist teisest laadast läbi. Hoone ise on jumala tähtis Lyon'ile, aga ma ei olegi siiani aru saanud, miks. Küll ma selle välja uurin. Ja laat oli siis õmblus ja kõik muu taoline. Nägin siidiusse elusast peast ja üks mees, kes kasvatab neid, rääkis, kuidas ta siidi teeb. Ja üldse oli lahe.

Jõululaat oli ka megamõnus – kogu Place Carnot oli pisikesi majakesi täis, kõik müüsid jõuluasju ja kõik oli ära kaunistatud ja ohhhhh, kirjeldamatult mõnus kohe. Ainuke, mis puudus, oli lumi.

Tulime koju, õhtusöök ja peale 10-t läksime kinno. Kuna hostema tahtis vaadata mingit ajaloolist filmi muusikast ja paljustki Venemaast (Le concert, kui keegi nime üle juurdleb), siis ma võisin valida endale teise filmi. Käisingi siis The Time Traveller's Wife vaatamas, täiesti prantsuse keeles. Väga palju raskusi aru saamisega polnud, aga polnud ka palju, millest aru saada. Ma ootasin siiski, et see on parem. Ja siis peale 1-e jõudsime koju ja kohe magama, sest väss oli peal.

Täna magasin ka päris kaua, sõin hommikust, tegelesin oma asjadega ja läksin siis linna. Käisin ka 2012-t vaatamas (VO-s õnneks!), päris hea oli isegi. Omajagu pikk, aga ei tundunud küll, et oleks pikk olnud. Kuid siiski kõikidest looduskatastroofi filmidest jääb vist „Päev pärast homset“ kõige paremaks.
Jõudsin koju nii veidi enne poolt kümmet. Sõin õhtust, kuna minu tegeliku õhtusöögi ajal oli film umbes poole peal. Ja nüüd panen homseks asju kokku ja varsti magama ka.

Ja rohkem polegi teile midagi rääkida. See nv. jäi jälle Scrabble (prantsuse keeles) mängimata, kahjukahju, oleks isegi tahtnud mängida ja naerda ja sõnaraamatust sõnu otsida.

2012 siis.

27. november '09

Nii, nüüd pole jälle sada aastat kirjutanud. Peab ennast jälle kokku võtma, muidu on kõik asjad meelest läinud, millest rääkida tahtsin.

Kolmapäeval oli kell 8 sport. Päev algas ilusti. Kõnnin siis bussikast kooli, olen nii 2 minuti kaugusel koolist, kui äkki minu ees mingi väike poiss lihtsalt jumala lampi oksendas. Ma kõndisin täpselt ta taga ja mul jäi väga vähe puudu, et ma oleks talle sisse kõndinud ja ta okse sisse pikali lükanud. Või ise sisse astunud. Mis oleks olnud täielik Moona-õnn.
Ja kui olin juba kooli hoovis, siis nägin, kuidas päike mägedest tõusis. NIIIIII ILUS VAATEPILT, te ei kujuta ette. Selline mõnus hommik, mitte liiga külm, mitte väga soe ka, mõnus kevadine(?) õhk ja siis näed kaugemal, üle Lyon'i, mägedest päikest aeglaselt tõusmas. Ohhhhhhhhh.
Kehalises hakkasime siis võistlusega peale. 6 lauda, igas lauas 2 paari ja siis mängid ja üritad paremaks saada kogu aeg. Mängisin enda mängud ära. Ma ise punkte ei lugenud, olin jumala kindel, et okei, jäin viimaseks. Tegelikult tulin hoopis esimeseks enda lauast ja järgmisel kolmapäeval liigun järgmisesse lauda. Vähe on öeldud, et ma olin positiivselt üllatunud.
Pärast oli 2 tundi prantsuse keelt – igavigavigav. Esimese tunnis alguses saime mingi hullu paberimajanduse seagripi kohta ka. Kuna koolis on vaktsineerimine võimalik, siis pidi ju olema kogu info paberil vanematele näitamiseks. Kindel on see, et mina seda ei lase teha igatahes.

Peale kooli koju, pesema ja korda seadma ja õhtul teatrisse. Läksime mingit modernetendust Oidipusest vaatama, mis kestis 3 tundi. Ma vist esimest korda jäin tukkuma teatris, sest see oli liiga palju lihtsalt mulle. Enne teatrit käisin Lyon'is paarist kohast ka läbi ja jalutasin Rue de la Republique'l ja kogu selle nädala mõtlesin, et huvitav, kas nad juba jõuludega ei hakka peale. Ja just siis nägin Big Air'i ja mingisugust laata. Laadal on siis enamvähem kõik Prantsuse suusakuurordid esindatud (Val Thorens, Meribel, Les 3 vallées, Courchevel, jnejne). Ja Big Air oli mega lahe, just õhtul, sest kõik oli valgustatud ja megapalju inimesi võttis osa ja kõik elasid kaasa.

Ja kolmapäeval seal saalis istudes ja mitte midagi aru saades hakkasin küll NO99-t niii väga igatsema. Ja kohe tuli meelde see, kuidas me viimane kord Kertu ja Rolandiga pärast Mc-kki läksime ja õhtune Tallinn ja ooooohhhh.

Neljapäeval koolis midagi põnevat ei olnud. Mul jäi füüsika ära, mis tähendas, et mul oli hommikul 2 geograafiat ja vene keel ja finito. Kuna Jessie'l oli pärast bioloogia, siis ta pidi 4-ks kooli tagasi minema ja nii me käisimega keskpäevast kuni 3-ni Thanksgiving'ut tähistamas. Mitte nüüd kõige õigemal viisil, sest me läksime Hiina restorani. Suhteliselt irooniline oli olla seal ja rääkida Thanksgiving'u traditsioonidest Jessie ja David'iga Prantsusmaal Hiina restoranis süües Hiina toite French Fries'idega (mis on tegelikult Belgiast pärit hoopis). Väga teistsugune neljapäev.

Õhtul midagi ei teinud. Tulin koju, mõtlesin, et lasen silma looja mingiks tunniks ajaks. Magasin hoopis 4 tundi ja magasin õhtusöögi maha. Mul oli niiiiiii häbi (näha on, et kombed on külge hakanud juba, enam ei ole mõtteski selline idee, et õhtusöök jääb ära või midagi) aga hostvanemad ütlesid, et ilmselgelt ma olin eilsest teatrist veel liiga väsinud, et pole hullu, nad saavad aru, ja see ei ole üldse suur asi. Aga mul oli ikka imelik. Jaa, neljapäeval nägin lõpuks Bellecour'ile püstitatud vaateratast ka. Väga lahe teine isegi.

Täna kool oli suhteliselt igav. Prantsuse keeles küsis õpetaja, et mis ma teatrist arvasin. Ma vastasin, et poolest tekstist sain aru, aga idee jäi kättesaamatuks ja väga väsitavalt pikk oli ja pärast oli väga hea uni. Õpetaja hakkas kõva häälega naerma ja ütles, et loodame, et järgmine kord meeldib rohkem. Ma loodan ka.

Peale kooli tulin koju ja õhtusöögiks tegin ise pool toidust (I know, ma ise olen ka päris üllatunud) ja rääkisime jälle mingi 2 tundi. Ja siis hakkasime emaga(sorry, emme, siiski on veidi imelik talle ema öelda) telekat vaatama ja mingi ime läbi tuli saade Nõukogude aegsest Eestist ja ajaloost. Ja Tunne Kelam rääkis pool ajast (saade oli tehtud 2007 siis Urmas Liivi poolt) ja süda jättis küll paar lööki vahele, kui näitas Tallinna Panoraami (Viimsi poolt filmitud) ja PIRITAT (Elisa, ka välimised tenniseväljakud jooksid ekraanilt läbi) ja Teletorni ja Lauluväljakut ja Brigitta kloostrit ja isegi Pronkssõdurit näitas. Ja nii hea oli Eesti laule kuulda ja kõige rohkem ajas naerma, et Tallinn oli olnud Nõukogude ajal moepealinn (miniseelikute pärast – oooh miniseelik, miniminiseelik, oi ülemeelik tänapäeva mooooood...).

Ja nüüd kirjutan siin blogi, sest nädalavahetuse lõpuks oleks mul kõik läinud meelest.

NB: Ma avastasin, et eesti keel on ikka väga lahe. Ma saan ükskõik, mida kirjutada ja mitte ükski inimene ei saa aru. I like it.

Pilt kolmapäevasest Oidipuse etendusest.

:)

David ütleb (17:11):
*MEANIE
*such a cold northerner
 
 
Hello, you are my friend also. :)

:)

Aa, kõikidele autosõltlastele, siis selline tegi üks päev ringe mu kooli juures ja kiirendas Lyon'is, nii et igale poole kuulda oli.

24. november '09

Ma ei mäletagi, millal ma viimati kirjutasin. Laupäeval vist, kui ma väga puusse ei pane.

Pühapäeval midagi ei juhtunud. Õppisin terve päeva, kuna ma officially töötan tundides kaasa. Lea annab mulle õppimist, ja seletab lahti, mida ma tegema pean. Muidugi ma ei tee samal tasemel, mis teised aga pool umbes. Tegin geograafiasse 3 euroopa kaarti, mis sisaldasid infot Euroopa liidu (kõik aastad-asjad), eurotsooni ja Schengeni kohta. See oli kogu klassi ülesanne siiski. Siis tegin ära veel vene keele üle kivide ja kändude. Sest väga raske on tõlkida (vene) keelest, mida sa kõige vähem oskad, asju (prantsuse) keelde, milles pikem kirjutamine võtab aega ikka natuke. Lõpuks kontrollisin prantsuse keele host-emaga koos üle. Aa, muideks, pean nõustuma ka Annika blogiga, kus ta ütles, et YFU ei öelnud sõnakestki sellise faasi kohta, kus me ühtegi keelt ei oska. Siis veel matat veidi ja midagi veel. Lõpuks sõime õhtust ja rääkisime Jõuludest. JAAA, MA TEAN, LAHEEE! :) Seletasin, kuidas meil kooli jõulupidu on ja kuidas algklassides teeme loosiga kingitusi üksteisele, kuidas Jõuluvana käib kinke jagamas ja kõike muud huvitavat. Ainuke halb mõte oli öelda, et kinke saame me laulude ja luuletuste eest kätte. Sest ma pean nüüd jõuludel laulma hakkama. Ja ma ei kujuta ette, mis keeles. Äkki eesti, et näidata, mida ma tavaliselt teen.

Eile, ma ausalt öeldes ei mäleta, et midagi oleks toimunud. Masendavalt igav matemaatika ja inglise keel, kus tegime grammatika ülesandeid. Mul olid kõik õiged, mis on kuidagi väga ebanormaalne. Koju sööma. Tagasi kooli. Prantsuse keel, kus saime kätte homsed teatripiletid (etendus kestab ainult 3 tundi, mmmmmhhhhh) ja geograafia, kus hiilgasin oma teadmistega. Tegelikult mitte nii väga, sest õpetaja küsis mind ainult ühe korra, aga mul oli kogu aeg käsi püsti ja kõik oli õigeee! Igatahes, sain vastata, et Norra ja Šveits on 2x referendumil „Ei“ EL-ile hääletanud. Ja teate miks Šveits tegelikult „Ei“ on öelnud? Sest nagu te ilmselt teate on Šveitsis 3 erineva keelega regiooni – prantsuse, saksa ja itaalia (+ veel mingi pisike oma keel/dialekt, aga see on ikka väga pisike). Igatahes, kogu prantsuse pool hääletas „Jah“ ja saksa pool „Ei“, ja kuna saksa pool on ülekaalus, siis on edasi juba loogiline järeldada, miks kogu riigi tulemus „Ei“ on. Aga seda ma küll ei tea, miks saksakeelne pool ei taha EL-i astuda.

Peale kooli koju, õppimaõppimaõppima, sest ma olen nüüd tubli ja teen kodutöö alati ära. Ja õhtul õhtusöök ja kõik. Ja seda ka, et Jessie sai nv-l mingi soome poisiga rääkides teada, et eestlased on naistekandmises maailmameistrid. Ma oleks tahtnud näha ta nägu, kui see soome poiss talle seletas, et eestlastel on mingi megakaval tehnika ja et me võidame alati. Ma naersin nii kaua juba selle peale, kui ta rääkis mulle sellest.

Täna. Oi, kuidas mul erinevad emotsioonid sees pulbitsevad hetkel. Ärkasin enne, kui Koit oleks pidanud Hämarikku kohtama, käisin pesemas, sõin ja läksin kooli. Jalutan bussipeatusest kooli poole, vaatan kella, mõtlen „ohh, 8 minutit on tunni alguseni aega, väga hea, ei pea mingi turboga 3. korrusele jooksma“. Jõuan kooli ette. Mida ma näen? Kogu kooliesine plats on PAKSULT rahvast täis. Mõtlesin, et see on natuke imelik, sest kell 8 hakkab väga vähestel tunnid enamasti. Okei, hakkan edasi astuma. Siis nägin, mis tegelikult toimus. Kooliväravate ees oli suur blokaad inimestest. Ja suured väravad oli kinni, et nad ilmselt koolivaldusele sisse ei tormaks. Pisike kellaga värav oli lahti ja direktor (või muu säärane) seisis seal ja uuris iga inimest kullipilguga, kes sisse läks. Äkki oli mu kõrval Sarah ja uuris, mida ma nii vara koolis teen. Vastasin, et mul on vene keel ja siis ta ütles väga kahtleva pilguga, et ma ei oleks nii kindel. Sa pead välja uurima, kas õpetaja on koolis või mitte. Eeeeeee, MIDA? Okei, läksin siis väravatest sisse, läksin keele koridori. Ühtegi inimest koridoris pole. Lootus, et õpetaja puudub ja see lamelamelame tund jääb ära, samas ka selline pisike nördimus, et miks ma ennast üldse kooli vedasin, kui tundi ei toimu. Olen klassiukse ees, kuulan, ühtegi heli. Katsun vaikselt linki, läheb alla, okei, äkki on lukus. Päris oligi. Õpetaja oli seal, kogu klass ka. Kurat, tund ikka toimub. Vaevalt oli pool tundi peal olnud, kui hakkas tuletõrje signaal tööle. Kohustuslik jätame-asjad-maha-ja-lähme-nii-kiiresti-välja-kui-saame liikumine. Oleme siis koolitagusel platsil. Ma võin julgelt öelda, et umbes veerand kooli oli tundides, kui sedagi. Okei, tagasi minek. Siis hakkas vahetund ja pärast seda teine tund ka. Ja uus häirekell. Häirekella andsid siis protestijad ja teise kella peale klassid välja ei liikunud, v.a. minu oma siis. Kõk hakkasid vinguma ja seletama õpetajale, et kui ongi tulekahju, siis 3. korrus on liiga kõrgel, et aknast alla hüpata. Evakueerusime aga mitte päris. Läksime lihtsalt trepile seisma. Ja pärast pidime naasema oma igavasse tundi.

Lõpuks helises kell ja sai lahkuda. Pidin minema siis kirjatarvete poodi, et osta teatud asju ja kuna üks tund oli aega, siis suurepärane vahepala. Astun siis peauksest välja. POLITSEI! Ja mitte vähe! Ma jäin seisma ja astusin sammu tagasi ja mõtlesin, et see pole lihtsalt võimalik. Ma ei julgenud liigutada ka, sest neil oli püssid käes ja värki. Ja blokaad oli korralikult suurenenud inimeste võrra. Mõtlesin, et igal juhul on parem siis välja saada, kui siia jääda. Ja läksin Funiculaire peale. Ja teate, mis on kõige imelikum? Ma ei kujuta ette, mitukümmend politseinikku seal oli aga kõik õpilased suitsetasid! Saate aru, nad oleks saanud (vähemalt) mitusada trahvi teha alaealisele suitsetamise eest ja ei, keegi ei teinud teist nägu ka selle peale. Käisin poes ära ja kuna mul polnud ära aimu ka, kas prantsuse keele õpetaja suvatseb kohale tulla või mitte, siis pidi 11-ks kooli tagasi minema. Hakkan Funiculaire'st välja astuma ja mida ma näen? Veel politseid. Mõlemal pool Fun. peatust oli 5 politseinikku ja ma arvan, et nad kontrollisid, et olukord hullemaks ei lähe vms. Jõudsin tagasi kooli. Kogu kooliesine tühi. Tegelikult ka, ainult Prantsusmaal on see võimali, et üks hetk on vaat et märulipolitsei platsis ja tund aega hiljem on kõik nii, nagu poleks midagi juhtunud. Ootasime siis 15 minutit ja prantsuse keele õpetaja suvatses mitte tulla. Kõik olid jumala häppid. Ma muidugi mitte nii väga, sest ma olin nii palju enda kodu tööga vaeva näinud. Ma tõlkisin 2 teksti ära, et ma saaks tunnitöös osa võtta ja mille nimel, mitte millegi. Kuna hiljem pidi mata ka ära jääma, siis oli meil ainult nii 4 ja pool vaba tundi. Käisin Lea ja Chloe'ga söömas ja tulin koju 2-ks tunniks. Praegu kirjutan teile siin blogi, kuna see on ikka mulle nii uskumatu, et selline asi toimub koolis. Rääkisin host-vanematele ka, kui koju jõudsin, mis toimus ja nii. Ja ütlesin, et Eestis on politsei ainult siis koolis, kui asi on ikka väga tõsine. Teate, mis ma vastuseks sain? SIIN ON SEE TAVALINE, et igal manifestil ja protestil on hullult palju politseinikke. Aa, ja teate, mille vastu nad protesteerivad? Ma vähemalt sain kõiki väga emotsionaalsetest seletustest aru, et valitsus tahab teha seaduse, et klassi panna 40 õpilast vms ja siis nad hakkasidki protesteerima.

Praegu olen kodus, kuna vaba aega oli liiga palju ja pidin tänase päeva kokku võtma. Ma nüüd pöördun tagasi kooli, kus mul on veel geograafia, mis loodetavasti ei jää ära.

Praegu teen veidi korrigeerimist ja loen blogi üle. Geograafia ei jäänud ära. Ja peale kooli nägin veel 2-3 politseinikku jalutamas mingit kindlat rada, kontrollimas, et kõik oleks tiptop. Õhtu, nagu iga teinegi teisipäeva õhtu – Skype ja varsti magama ilmselt.
 
 
STREIK!

Okei, olukord päris nii hull ei olnud. :D

:)

See ei ole küll see jahmatavapanev video, aga meganunnu on ikkagi.

http://www.youtube.com/watch?v=qVpnyMqPnrI

21. november '09

Ma ei oskagi midagi reedest rääkida. Kool nagu kool ikka. Aa, reedeti võin ma ju enda vana grupiga koos vene keele tundides käia. Ja ma avastasin, et need tunnid on oma võlu kaotanud. Õpetaja on jumala kuri nendega, karjub nende peale ja tõstab neid kogu aeg lahku istuma ja mida kõike veel. Ma ei mäleta, kas ma juba ütlesin, et ma ei saa Itaalia keelt võtta, nii et ma pean vene keelega jätkama. Ja kuna see madalam grupp on isegi mõnes mõttes kerge mulle, siis ma arvan, et ma kannatan ära selle aasta. Ja reedeti jätkan vana grupiga ka, kuna esiteks, seal grupis ma ei pea kaasa tegema ja teisega, siis ma näen vähemalt neid inimesi veel. Ja kes teab, äkki lähevad tunnid taas huvitavaks.

Reedel peale kooli midagi väga erilist ei teinud, õhtul õhtusöök ja kõik.

Täna magasin siis poole 12-ni umbes ja kell 1 startisime mingi küla poole, mille nime ma ei mäleta. Eesmärk oli siis täna veini ostmine. Hull degusteerimine käis ja ma degusteerisin hoolega erinevaid juuste, sest vein ja juust käivad siin siiski käsikäes. Pärast sõitsime ringi ja käisime mingis keskaegses linnas ka. Kuna Lyoni piirkond on siiski suhteliselt väga mägine, siis iga mäkketõusuga lõid muidugi kõrvad lukku, aga ma hakkan juba vaikselt üle saama või siis ära harjuma. Vaade oli USKUMATU. Kahjuks ma enamus ajast pilte ei saanud teha, sest teed on seal siiski sellised mäekülgede peal jooksvad heal juhul 2-auto-laiused ja seisma jäämine on peaaegu, et võimatu.

Jaa, õhtu oli jälle väga huumorikas. Ma hakkan juba vaikselt igapäevaselt nalju tegema, mis on ainult positiivne. Muidugi kõik naljad on megasarkastilised ja väga lühikesed hetkehuumor aga host-ema naerab alati, ja mitte vähe. Mis on ainult veel positiivsem.

Õhtul küsis host-ema, kas ma Scrabble't ei tahaks mängida, prantsuse keeles. Jätsin homseks selle huvitava tegevuse, milles on läbikukkumine ilmselt garanteeritud.
Vaatasin veidi host-emaga ka telekat. Mingi sari kõige uskumatutst sündmustest, mis on filmile jäänud. Mitte nii väga huvitav, kuigi üks oli küll jahmatavapanev. Kui kunagi video ehk leian, siis postitan siia, kirjutama küll ei viitsi hakata.

21. november '09 - Pildid

Tegime peatuse, et veidi korjata viinamarju, muidugi mitte mina siis.


Ostsime veini. :)


MMMÕÕÕNNNUUUSSS.


Tavaline juba, et kirik on must-go place.

Päike loojus.

Niceeeeeee.

Someday...

Nothing's wrong
just as long as
you know that someday I will

Someday, somehow
gonna make it allright but not right now
I know you're wondering when
(You're the only one who knows that)
Someday, somehow
gonna make it allright but not right now!

:)

Ainult väike teadaanne, et õhus on kevadet! Ma ei tea miks, aga on. Ja mul on nii hea tuju, sest ilm on nii 20 kraadi ning soe ja mõnus on.

19. november '09

Pph, üldse pole olnud viitsimist kirjutada blogi. Ei teagi miks. Aga siin see nüüd on.

Esmaspäeval algas nädal jälle mata tööga. Ma eeldan juba, et iga esmaspäev on matas töö. Inka oli surmigav. Siis koju sööma ja pärast tagasi kooli. Prantsuse keelde jäin 20 sekundit hiljaks, pool klassi polnud jõudnud mahagi istuda, kui ma klassi tulin aga õpetaja keeldus mind vastu võtmast. Noo, veel üks tund salle de travaille's grammatikat tehes. Pärast oli geo. Ja siis koju. Esmaspäeval käis host-ema ka koolis klassijuhatajaga rääkimas, et kuidas mul läheb ja kõigest muust kooliga seonduvast. Tuleb välja, et kõik õpetajad on rahul minuga. Mata tase on keskmine, üks töö oli isegi vist üle. Kuigi ega ma väga ei saa aru, mida küsitakse, lihtsalt teen. SVT (meie mõistes bioloogia siis) õpetaja on ka rahul. Inglise keele õpetaja oli öelnud, et ta soovib, et kogu klass oskaks inglise keelt nagu mina ja tal on nii hea meel, et ma tema klassi sattusin vms. Vene keele õpetaja oli öelnud, et ma olen väga meeldiv, aga räägin liiga palju Lucy'ga juttu. Sähh sulle saia moosiga. Igatahes, kõik õpetajad pidid rahul olema ja peale selle ütles veel klassijuhataja, et kuigi ma BAC-i ei tee, siis ma võin teha mingi teise eksami aasta lõpus. Kõikidest ainetest kokku pandud, et näidata mu prantsuse keele taset ja mida ma (teist korda) õppinud olen. Esmaspäevast vist kõik.

Teisipäev oli tore päev, mulle meeldis. Kella 8-ks kooli, 2 tundi vene keelt ja finito. Jeps, prantsuse keele õpetaja puudus, mis tähendas, et 2 tundi jäi ära. Ajaloo õpetaja ka. Ja kuna meil oli mata pmst päeva lõpus, siis õpetaja oli nõus tegema kolmapäeval meiega tunni. Ja nii läksingi linna ja käisin ringi ja uurisin taaskord Lyon'i. Õhtul nothing special, tavaline Skype-õhtu ja kõik.

Kolmapäeval kella 8-ks uuesti kooli. 2 tundi kehalist. Kuna nüüd toimuvad ilma tõttu tunnid koolis, siis 2. semester(?) on pühendatud sulgpallile. Minu isiklik lemmik. Või siis mitte. Igatahes, olin Raphael'iga paaris, mängisime soojaks (meil lendas nii 6 palli ainult lakke [võrk oli lae alla pandud] kinni, oihh) ja siis hakkasime võistlema. Raske arvata, et ma viimases lauas mängisin terve tunni, kuna mu löögid olid kõik liiga „tenniselikud“. Nalja sai kuhjaga, sest viimases lauas mäng ise nii palju ei lugenudki, vaid seltskond oli pigem tähtsam. Peale kehkat matasse. Me õpime matas keskmist suurust arvutama. Ilmselt kõike lihtsam asi koolis. Peale kooli koju ja suhteliselt kõik jällegi.

Täna algas päev kahe ajaloo tunniga. Esimeses oli töö. Ja ma tegin kaasa ja kirjutasin peaaegu 2 lehekülge täis. Õpetaja oli väga rahul. Eks näeb, mis ta pärast lugemist arvab. Siis oli vene keel. Oiiissand, kuidas ma seda tundi nüüdsest ei salli. Ja täna andis veel see praktikant tundi ka. Ta laseb neil vaestel prantsuse lastel 87 korda mingeid vene keelseid SZC-id hääldada (sorry, mul pole vene keele tähestikku aga igatahes, teate küll neid imelikke tähti). Isegi mina, kelle ema keele tähestikus eksisteerivad sellised olevused nagu Š ja Ž, ei arva, et vene keele hääldamine kõige lihtsam asi oleks. Kuigi seal grupis olen ma küll vist kõige parem hääldamises.

Peale vene keelt läksime David'iga sööma ja pärast linna, sest meil oli jälle 3 tundi vaba aega. Jessie sai mingi Kanada tüdrukuga kokku, nii et me pidime David'iga kahekesi tšillima täna. Jõudsime omadega Charpennes'i välja, kus asub vene toiduainete pood. Ostsin siis sprotte, mida ma polnud eelmisel korral näinud. Eks ma millalgi maitsen, kui hästi nad mekivad. David ostis ühe kohukese. Ja talle maitses! Ta mingi, et oot, Eestis on veel paremad või? Ja kui sai positiivse vastuse, siis ta ütles, et ta peaks Eestit külastama. Pärast oli veel SVT, kus oli aju horisontaalse lõike peale töö. Ma lihtsalt tegin kogu skeemi maha. Kuigi kõiki asju vist polnud vaja kirjutadagi.

Peale kooli koju. Ja nüüd võtsin ennast kokku, et mitte nädalavahetusel info ülekülluse kätte surra.

Ma olen kindel, et mul jäi suhteliselt palju asju rääkimata, aga eks koguneb nv-ks siis palju NB-sid.

Aa, ja Kertu, ära ole kuri, aga ma pean tsiteerima David'it, kes ütles Twilight'i kohta ilmselt kõige parema iseloomustuse üldse. Ma soovitan sul seda parem mitte lugeda.
“Twilight is a joke that went horribly wrong.” - David täna metroos avaldas oma arvamust.
Ja kui sa enda uudishimu pärast ikkagi lugesid, siis pliisu, ära talle mingit pommi adresseeri, eks? Ma muidu kaotan ainukese inimese, kes õpetab mind inglise keeles räppima. Ma tean, aga see on liiga naljakas, et lõpetada ja mitte teha omavahel mingeid biite.

Nüüdseks vist kõik.

Jaaa, lõpetuseks panen teile mõned väga head uudised ka. Enne SVT-d rääkisin Sarah, Lea ja Flora'ga juttu. Mingi ligi veerand tundi rääkisime ja nad kiitsid, et ma räägin väga hästi juba prantsuse keelt ja et äkki ma ikka leian viisi, kuidas aasta lõpus BAC-i teha ja kiitsid mind veel hästi palju. Ooh, happy day! :)

:)

Paar pilti YFU nv-st.

Ecuador, Eesti, Argentiina, USA, Holland, USA, Mehhiko.

Bieh'is.

13. november '09 - pildid

Mõningad pildid reedest.

Keegi otsustas kooli seina kaunistada! :)


Jessie ja David.


Vaade Lyonile sööklast.


St-Just.

Vaade Lyonile inglise keele klassist! (Minu koha pealt) :)

15. november '09

Neljapäeval läksin siis füüsikasse. Mingi värviteema oli ikka. Ja peale seda linna mingiks tunniks ajaks ja pärast teatrisse. See oli VÄGAVÄGAVÄGA imelik. See oli kõige prantsuslikum asi, mida ma kogenud olen. Üks naine suitsetas laval, teine oli paljas ja kogu asi oli nii diip, et õpetaja ka vist ei saanud aru. Kuna see oli väga modernne, siis oli muidugi kaamera kaasatud. Ja mis mulle meeldis asja juures, oli see, et üks vend käis kaameraga kogu aeg kõigil järgi ja pool etendust toimus üldse kuskil teisel pool maja, teistes ruumides. Aga saalis oli täiega lahedalt tehtud sein ja siis lasti videopilt sinna peale. Ja seal olid nii lahedad armeeriided 2-l naisel seljas, et oioioiiiiiiiii!

Reede, mitte midagi erilist. Olin enda laheda vene keele grupiga koos, sest reedeti võin nende tunnis käia, aga nad tegid tööd, nii et Lucy andis mulle mingi raamatu Šoti mereelukatest ja kõikidest legendidest ja lugudest. Mõni asi oli isegi päris huvitav seal. Peale kooli koju, tegelesin oma asjadega ja 6-ks läksin host-ema sõbranna juurde. Rääkisime juttu ja aitasin tal süüa teha ja õhtul tuli mingi nende sõber sinna. Sõime ja rääkisime juttu. Ainult nii 5 tundi, aga see tavaline juba. Enne südaööd oli aju liiga läbi, et funktsioneerida ja pidin head ööd ütlema. Kuigi hea meelega oleks edasi jäänud rääkima. Kuna kõik mu jutukaaslased olid nii 70+, siis oli põhiline teema poliitika, majandus või muud tähtsad asjad. Vahepeal rääkisime ka seagripist ja kui vale see on, et kõikides(?) koolis ja lasteaedades tuleb mingi vaktsineerimine. Muidugi see pole kohustuslik, aga on oht, et väga paljud vanemad ei mõtle sellele, et see võib ohtlik olla lastele.

Laupäeval ärkasin, sõime hommikust, andsin neile väikese kingi Eestist (Eesti lipuga suure Kalevi šoksi, Navitrolla kaardi ja kadakapuust tehtud pannilabida vms). Tulin koju, koristasin, olin arvutis, õhtu poole käisin linnas ja rohkem midagi.

Täna koristasin ka pool päeva ja ülejäänud aja tegelesin oma asjadega.
Praeguseks pole ikka host-vanemad kodus, aga nad jõuavad vist suht mingi 10-11 ajal, sest host-ema peab Pariisis täna mingi loengu anda (nagu ma aru sain, igatahes, tal on mingi tööasi seal), mis kestab 6-ni umbes ja siis nad hakkavad veel tagasi sõitma (oma 5 tundi) ja kuna nad on prantslased, siis on ka õhtusöögi aeg vahepeal.

Praeguseks kõik siis.


Siin on mõned pildid neljapäeva õhtust, kuna ma otsustasin metroo asemel jalutada veidi.

Cordeliers.

Bellecour - või siis üks pisike osa sellest.

Mingi sild ja üleval mäe otsas näete ka St-Just'd, mis on öösiti ekstralahedalt valgustatud.

Police.

Fourviere ja vanalinna algus.

Fourviere, muidugi ei anna üksi pilt seda edasi, kui ilus see TEGELIKULT on.

La Saone.

Ja Lyoni vanalinn.

True!

Lugedes siin aeg-ajalt teiste blogisid, leidsin Martini blogist ilmselt kõige õigema lause.
Tsiteerides Martinit siis:

"Kõik on vastupidi. Elu vahetusõpilasena ei ole lihtne, see on pidev tuleproov, ellujäämiskursus."

Btw, have fun in Norwaaaaay, Martin. :)

12. november '09

Ma tean, et ma pole ammu kirjutanud, aga praegu ei ole üldse aega ega ka väga tuju olnud kirjutada.

Esmaspäeval oli matas jälle töö, millest ma midagi varem ei teadnud. Igatahes, tegin kogu lehe ära, v.a. üks ülesanne, millest ma ei saanud midagi aru. Andsin töö jälle kõige esimesena ära, eks näeb, mis tulemus on. Ja mäletamist mööda midagi muud ei juhtunudki.
Õhtu oli jälle pere seltsis, pikk õhtusöök ja pärast vaatasime host-emaga telekat. Mingi Prantsusmaa aardejaht. Väga imelik saade ikka.

Teisipäeval läksin kooli kella 8-ks, sest ma pidin vene keele nõrgemasse gruppi minema. PPPPPPPPPPHHHHHH – masendav. Ja veel 2 tundi. Koolist rohkem midagi ei mäletagi, ilmselt ei juhtunud midagi.
Õhtu oli jälle tavaline – pikk õhtusöök ja teisipäevale omane Skype-õhtu.

Kolmapäev oli vaba päev, sest siin oli mingi püha. Ärkasin siis, vanemad olid selleks ajaks juba ära läinud, kuigi ma panin 8-ks äratuse, et ma ei magaks lõunani. Ärkasin üles, esimene tund möödus väga nirult aga pärast oli hea meel, sest nii palju asju sai tehtud.

Õhtul läksin host-ema sõbranna juurde siis, kuna YFU ei lubanud mind nii kauaks üksi koju jätta, ehk ma pean seal magama kuni reedeni. Hullu ei ole midagi. See sõbranna ja ta mees on jumala lahedad – huvituvad Eestist, eile rääkisin ligi 5 tundi lihtsalt erinevustest siin ja Eestis. Ja nad täna lugesid hoolega prantsusekeelseid raamatuid, mis ma tutvustamiseks andsin neile. Ja eks homme tabab mind küsimustevihm. See sõbranna mees ütles ka, et reedel valmistu vastama siis. Ei kurda midagi, väga mõnus on seal.

Täna koolis ka midagi ei olnud. Võinoh, äkki on, sest mu koolipäev pole läbi. Hommikul oli 2 tundi ajalugu ja vene keel ja siis oli 4 tundi pausi, ma tulin koju. Tegin asju, valmistusin õhtuks – lähme klassiga teatrisse. Ma tean, ennast ajab ka naerma. Aga kui ma saan aru etendusest, siis on järelikult väga hea teater. Milles tegelikult asi seisnebki ju, või eksin ma siin kohal?

Peale teatrit jälle selle sõbranna juurde, aga see on päris hilja, nii et kohe magama.

Praeguseks siis vist kõik. Peab vaikselt füüsikatundi hakkama ka minema.

8. november '09

Ma pole kogu nädalavahetuse isegi mitte mõelnud blogi kirjutamisele, sest mul on siiamaani veel täielik segadus kogu nädalavahetusest.

Reede kohta võib öelda, et see oli konkreetselt kõige hullem päev, mis mul Prantsusmaal olnud on. Algas päev siis sellega, et läksin kodus ekstra 20 minutit varem välja, et mitte prantsuse keelde hiljaks jääda, sest eelmine kord hilinesin 5 minutit (bussi tõttu) ja õpetaja oli päris kuri. Olen siis bussipeatuses 8.25, buss sõitis lõppu (ma elan lõpppeatusest 2 peatust edasi-tagasi) ja ma olen õnnelik, et „Ohh, täna jõuan väga-väga varakult ikka kooli“. Paar minutit hiljem tuleb buss tagasi, lähen siis rõõmsal meelel bussi ja kooli jõudsin ma 9.02! Ma jäin 2 minutit hiljaks! Sest reede hommikul oli kogu Lyon mingisuguse põhjusega ummikuid täis! Ma istusin ühes ummikus üle 10 minuti! Jõuan siis kooli, mõtlesin, et okei, äkki 2 minutit pole nii hull. Jooksin üles nendest megatreppidest, mida kõik õpilased vihkavad. Olen peaaegu 3. korrusel ja näen Ophélie'd ja Anakiya'd(?). Küsisin, et kas tund jäi ära või midagi. Eii, õpetaja oli klassiukse lukku keeranud. Noo, ilus algus ilusa päeva alustuseks. Olin siis tund aega salle de travaille's, tegin enda prantsuse keele ülesandeid, peale seda tund aega veel prantsuse keele ülesandeid inglise keele tunnis. Siis käisime Jessie ja David'iga söömas. Lõpuks oli hommik ununenud ja meel rõõmus, sest vene keel hakkas! Kes vähegi mu blogil silma on peal hoidnud, teavad, kui väga ma oma vene keele rühma armastan. Olen siis tunnis, tund on vaevalt 5 minutit peal olnud. Järsku viskab vene keele õpetaja mulle laua peale mingi paberi ja teatas, et ma pean vene keele rühma vahetama. See oli rohkem, kui välk selgest taevast. Ma ei osanud a-d ega ö-d öelda. Olin lihtsalt vait. Kogu klass mingi, misasja, mis toimub? Peale 3 minutit sain liikumisvõime tagasi ja ainuke, mis ma teha suutsin, oli lihtsalt klassist välja minna, sest mul hakkasid lihtsalt pisarad voolama.

Teie, kes te seda loete, ei saa võib-olla aru. Aga kui sa oled vahetusõpilane, siis sa pead leidma enda jaoks need olulised asjad, mis aitavad sul kõigega toime tulla. Ja minu number 1 pidepunktiks on mu vene keele rühm.

Läksin siis lõpuks klassi tagasi, Hedi ja Lucy ja osad veel, kes mu läheduses istusid, küsisid, et kas kõik on korras. Mul ei tulnud ühtegi sõna suust, sest see oli lihtsalt, midagi sellist mu jaoks, mida ma poleks kunagi uskunud. Lucy siis kirjutas mulle, kuna ta nägi, et ma pole võimeline normaalseks vestluseks. Üritasin talle siis asja lahti seletada, aga ma lihtsalt ei suutnud mõelda. Peale tundi läksime õpetajaga rääkima, et miks. Õpetaja vastas, et ma pean vene keele tunnis vene keelt tegema ja grupi tase on veidi kõrgem, kui minu oma, siis ma pean minema nõrgemasse gruppi. Lucy seletas talle siis uuesti, et ma pean prantsuse keelt õppima ja nii edasi.
Lõpuks ma lihtsalt jalutasin klassist välja, sest ma ei suutnud taluda seda.

Kuna ma olin liiga endast väljas, et midagigi rääkida, siis ma küsisin inglise keele õpetajalt, et kas ma võin koju minna. Ta lubas, aga ma pidin enne veidi maha rahunema, kui ma lähen. Ja ta oli nii armas, uuris, kas ta võib vene keele õpetajaga ise rääkida ja nii. Ma ütlesin, et pole vaja. Küll ma saan Lucy või host-emaga hakkama.

Praegu, ma ei kujuta ette ka, mis sellest asjast saab. Teisipäeval lähen sinna nõrgema grupi tundi, sest pärast ma võin vähemalt öelda, et ma käisin seal. Ja järgmisel nädalal (alates 16.) kui mu host-vanemad tagasi on, siis host-ema tuleb kooli ja eks näeb mis saab sellest.

Peale kooli tulin koju. Rääkisin Moonaga, nii hea oli rahulikult ennast väljendada endale kõige sobivamas keeles. Sain oma mõtteid veidi selgemaks ja siis pidin hakkama vaikselt minema juba Luc'i juurde, sest meil oli mingi pidu seal. Kuna igaüks pidi midagi kaasa võtma (mis on täiega hea lahendus minu arust), siis ma tegin dipivaagna. Paprika, porgandid, kurk ja 2 ÜLIHEAD kastet, mida saab ka dippimiseks kasutada. Muideks, see dipivaagen läks väga hästi kõigile peale. Kõik olid jumala vaimustuses ja kiitsid ja sõid.
Mulle meeldisid Jessie küpsised, sest ta tegi tataratatataaaaa – peanutbutter cookies'i M&M-idega.

Pidu oli nagu pidu ikka. Erinev oli ainult see, et Hedi ja Luc ja veel mingid poisid mängisid ise muusikat. Jeps, Luc'il on kodus suuuuuuuuuuuuuuuuuur trummikomplekt ja kitarrid ja võimendid ja kõik vajalik. Väga lahe minu arvates. Keskööl tulid mu host-vanemad mulle järgi ja läksime Jessie'ga koos koju, sest ta elab must autoga mingi 2 minuti kaugusel.

Laupäeval magasin 12-ni, sest reede oli liiga väsitav mu jaoks. Panin ennast valmis ja sain siis 3 ajal teiste YFU-katega kokku Lyonis, kuna meil oli mingi YFU-nv. taaskord. Päeval midagi märkimisväärselt lahedat ei toimunud, õhtul käisime mingis Ameerika restoranis. Istusime seal ja rääkisime juttu. Mingi hetk oli päris imelik mõelda, et ma olen Prantsusmaal Ameerika restoranis koos 13 erineva rahvusega. Mingi 22-23 vahel võtsin metroo ja läksin koju, sest ma ei viitsinud minna Laurent'i juurde ööseks, kus kõik teised ööbisid.

Ja täna, hommikul magasin jälle kaua. Päeval käisime Bellecour'il mingisugusel raamatufestivalil vms. Õhtul tegi host-ema kreppe. Ja rääkisime jälle nii 2 tundi ja pärast rääkimist kontrollisime kõik koos mu prantsuse keele ülesandeid, ka nii oma 2 tundi.

Praegu võtsin ennast kokku blogi kirjutamisega, sest kui ma oleks selle homsele jätnud, siis ma poleks arvatavasti seda ka homme kirjutanud vaid jätaks teile lihtsalt tühjuse nv. kohta.



Eriti meeldisid mulle Luc'i kardinad, millest ma pidin ka pilti tegema. Tegelikkuses on need 90 kraadi Clockwise.

5. november '09

Täna oli siis esimene päev koolis jälle. Nii hea oli tagasi kooli minna. Ma ei tea, mulle ikka meeldib siinne kool. Koolis midagi ekstrapõnevat ei juhtunud, enamuse ajast tegin käänamis/pööramis ülesandeid. Aa, füüsikas võtsime aju. Ja ma olin jälle ainuke, kes kogu tunni (SVT kestab poolteist tundi!) vältel midagigi küsis. Igatahes, see ongi tõsi, et kui inimese parem ajupoolkera on suurem, siis ta on vasakukäeline. Ma ausalt öeldes siiamaani ei uskunud seda (sorry emme) ja ma pidin üle küsima. Ja tuli välja, et ongi nii.

Peale kooli käisin ja võtsin C.P.E.-st (vist on nii) ankeedi suusareisi jaoks. Ja kui koju jõudsin, oli kell juba 6 läbi. Kuna ma pidin miljon aastat lifti ootama, siis vaatasin ka postkasti. Ja tuli välja, et täna olin mina esimene inimene, kes sinna vaatas. Host-emale oli 4 kirja, host-isale 2 ja mulle ka 2 – vanaemalt ja Elisalt. Vanaema, suur aitäh niiiiiiiiiiiiiii armsa pildi eest. See pilt reisis mul kohe rahakoti vahele. Ja mis ajast Mardu blond on? Ja Elisa, suur aitäh Marbella postkaardi eest! Tuju läks kohe heaks siinse vihmaperioodi ajal.

Õhtust sõime nii 2 tundi. Ja arutasime maailma asjad läbi. Ja teate mis? See on ikka nii erinev, kuidas siin vanemad ja lapsed omavahel läbi saavad ja kuidas üldse asjad käivad. Okei, ma saan aru, et ma olen veidi ekstreemsem näide, kui teised (nii siin, kui Eestis). Aga kuna ma olen siiski vahetusõpilane, siis mu hostvanemad peavad kogu aeg teadma, kus ma olen. Ja kuna nad tulevad mulle homme õhtul järgi (nad eelistavad pigem mulle öösel järgi tulla, kui mind ööseks sinna jätta, mis mulle ausalt öeldes väga sobib – oma voodi on oma voodi siiski [tasa-tasa Kertu ja Moona!!!]), siis nad tahtsid aadressi teada. Küsisin siis täna Luc'ilt ja õhtul võttis mu host-ema internetis mingi lehe lahti, trükkis aadressi sisse ja sai enamvähem kõik telefoninumbrid ja info Luc'i pere kohta. Ja siis ta rääkis Luc'i isaga nii 10 minutit. Ja see on siin jumala normaalne! Ma olen ikka veel hämmingus veidi.

Tänaseks siis vist kõik. Busy õhtu on kirjadele vastamisega (ma ikka armastan seda tunnet kirja saada ehk kirjutan teile kiiremini tagasi, et kiiremini uut kirja saada) ja kõige muuga ka. Pean homseks veel mingi asja välja mõtlema, mida ma sinna kaasa võtan. Ilmselt teen mingi dipi-juurvilja-vaagna, nagu Eestis kombeks.

NB: Vaatasin eile õhtul „The Thin Red Line“-i ja Sean Penn rocked my socks off – mitte siis sõna otseses mõttes.

4. november '09

Kuna ma väga ei mäleta, mida ma eile tegin, siis eilse kohta postitust ei tule.

Täna ärkasin ja peale 12 läksin linna. Käisin, vaatasin ringi ja käisin IKEA-s ka. Omg, kui suur see on!!! Käisin ka KFC-s, sest ka Lyon'i on üks ära eksinud.

Õhtust sõime host-emaga kahekesi, sest host-isa on kuskil teises regioonis tööl ja saabub nii 11 ajal.

Jaa, nüüd hakkan „The Thin Red Line“ vaatama.

JA MA OOTAN JUBA KOOLI, mis muideks hakkab nii homme. Ma ei saa aru, mis süsteem see on, et järsku neljapäeval on kool, aga noo, Prantsusmaa ju siiski. :)

:)

Annika blogi pakkus nalja jälle. Aga türanno on palju sobivam juuu. :)

2. november '09

Hommikul magasin ja tegutsesin kodus. Peale lõunasööki läksime host-emaga koos Vene poodi, sest ta tahtis kaasa tulla. Avastasime ja ostsime ja muljetasime.

Tulime koju, olin niisama ja oligi juba aeg minna kööki, tõmmata põll ette (piltlikult siis muidugi) ja hakata süüa tegema, sest täna oli menüüs pelmeenid ja must leib. Ma olen siiamaani pettunud, sest need vene pelmeenid otsustasid laiali pudeneda või mida iganes ja lõpuks polnudki õiged pelmeenid vaid mingi puder. Eks ma pean teised 10 sorti ka läbi proovima.

Praegu olen ikka veel natukene kuri ja tahan magama minna.


Pood väljast. Ma tean - mittemidagi ütlev.


Tänane laar.


Neid pelmeene ei osta enam.


KEEFIR. Homme kuulete, kuidas mekkis.

Vene juust. Ma pole niiiiiii ammu õiget juustu saanud ja homme saab seda koos musta leivaga süüa. NÄMMA.

Jaaaaaa, kui peaks jälle läbi elama suve '07, siis oleks söök vähemalt olemas.

Jõulutunne.

Ikka täielik paradiiiiiiiiiiiiiiiiiis!

Mmmh, hea oli jälle süüa neid.

1. november '09

Täna ärkasin siis 11 ajal ja avastasin, et mu host-vanemad on kirikus. Sõin, käisin pesemas ja siis nad olidki tagasi juba. Mingi aeg sõime lõunat ja peale lõunat läksin ma seda Vene poodi otsima. Kuna ma eeldan juba praeguseks, et pühapäeval ära arvesta millegi ostmisega, sest ükski pood pole lahti, siis ma ka ei mõelnud ette, et oh, äkki vaataks enda kontojääki.

Igatahes, tulin metroost välja, kõndisin antud suunas ja nägin pisitillukest kirikutorni. Mõtlesin, et nii väike kirik ka nüüd olla ei saa, aga lähen vaatan. Ja oligi Vene ortodoksia(?) kirik. Ja siis hakkas süda juba vaikselt puperdama, et kus see pood küll on. Hakkasin siis mööda tänavat edasi kõndima ja nii 10 meetri pärast oligi mingi kirju-värviline poekene. Järsku näen, 2 meest sisenevad poodi. Ilma mõtlemiseta liikusin ka vastavas suunas ja astusin sisse. Esimene asi, mida nägin oli muidugi alkoholilett (palju erinevaid vodkasid ja see Baltika õlu vms ka). Kõndisin siis riiulite vahel edasi – erinevad kompotid, marineeritud seened!!!, halvaa, mõnglid!!! Järsku jään seisma – külmakapid. Ma ei julgenud lihtsalt edasi liikuda, kuna ma kartsin, et äkki seal ei ole kohukesi. Ei saanud ju koha peal seista, liikusin edasi. Kõigepealt jäätised – mingid vene jäätised ja mida ma näen, Ingmani jäätised ka! Okei, asi edeneb. Astusin siis külmakapi ette ja kui silmad liikusid kohupiima-kohukesi-ja kõike muud paremat otsides ringi ja peatusid KEEFIRIL, siis jättis küll süda löögi (või isegi mitu) vahele. SAATE ARU, SIIN ON KEEFIRIT! See ei ole küll Hellus, vaid mingis imelikus jogurtitopsis ja vene keelses kirjas, aga kui erinev see ikka olla saab? Ma igaks juhuks ei hõiska enne õhtut, aga siis hõiskan ma kindlasti, kui ma homme selle ära proovin ja see õige on. Leidsin ka Karumsi kohukesi, nii šokolaadi- kui ka kookose omi. Selle peale võib küll hõisata juba ja seal olid isegi õiged marmelaadikommid olemas, mis tähendab, et Kirjut Koera saab isegi õigete marmelaadikommidega teha. Ja seal on ka neid häid susisevaid komme. Teate küll, need vene omad, keskel on see puru. Ja rohkem mu aju ei suutnud lihtsalt ära fikseerida. Eks homme kuulete, mis ma veel leidsin sealt.

Peale pilvedes ringi hüppamist kõndisin Lyon'i peal edasi. Järsku avastasin ennast Saone kaldalt raamatuleti eest. Jaa, ongi nii. Pikk kai lihtsalt paksult raamatumüüjaid täis. Kõndisin ja uurisin erinevaid raamatuid. Ei usu, et millalgi tuleb pikem ostlemine seal. Jaa, siis oli äkki üks kast reisiraamatutega. Jäin uurima – Haiti, Horvaatia ja kõik muu maailm, v.a. Eesti. Okei, hakkasin edasi liikuma, äkki hakkas alateadvuses punane häirekell tegutsema, karjudes „Stoppp, ESTONIA!“. Jäin seisma ja vaatasin ühe korra veel. Ja oligi, kuskil kõige taga TERVE raamat Eestist. Ja inglise keeles ka veel. Jäin lugema seda, kogu see tekst oli ikka väga õige. Raamatu parim osa oli „Do's and don't's“. Kuna see oli ainult 2 lehekülge, siis lugesin läbi. Ja järsku tundsin ennast väga imelikult, sest ma naersin kõva häälega. Mille peale? „Don't try to keep up in drinking with Estonians. They are professionals and you will damage your health!“ Jaa, mis mulle eriti meeldis, oli fakt, et seal soovitati rangelt proovida saunaskäiku Eestis. (Eva, kui sa oled ennast kokku võtnud ja loed seda blogi, siis seal oli isegi üks lause saunas joomise kohta, aga sellest ma räägin sulle eraviisilises vestluses)

Õhtul õhtusöök ja peale õhtusööki väike Barnaby vaatamine.

Praegu aga suundan oma ärevuse ja rõõmu vene keele õppimisse. Ei, ma ei kaotanud aru ja ei helista YFU-sse, et hei, äkki saate mind Venemaale üle kanda, aga ma mõtlesin, et tere ja aitäh võiks ikka osata öelda vene keeles. Võib-olla õpin isegi, kuidas küsida „Kas teil kohupiima on?“ vms.

Baltika.


KARUMS!