7. veebruar '10

Nii, millest ma alustan siis? Neljapäevast ilmselt.

Päeval sain ma kerge üllatuse osaliseks, kui ma Jessie passi vaatasin. Esiteks, USA uued passid on nagu kunstikooli lõputööd teemal „Ameerika Ühendriigid“. Igal lehel on erinevad USA sümbolid ja värki. Ja siis, ma vaatasin Jessie seda andmete lehekülge. Kas te teadsite, et USA passidele kirjutatakse rahvuseks „The United States of America“. Ma lasin siis Jessie'l ja David'il seletada, miks seal ameeriklane pole, sest USA on ju riik, mitte rahvus. Ja siis nad üritasid mulle selgeks teha, et ameeriklane võib olla ka Kanadast, Brasiiliast või Argentiinast, aga ma siiski jäin enda vastusele kindlaks, et kui sa oled Brasiiliast, siis su rahvus on siiski brasiillane, mitte ameeriklane. Aga noo, see on juba põhimõtte/vaatevinkli asi.

Neljapäeva õhtul tuli Jessie minu juurde, sõime mu perega õhtust ja õhtul rääkisime juttu ja vaatasime TBBT-t ühe episoodi ja PS: I love you-d, kuna ta polnud näinud seda. See oli meganunnu, et mu isa oli igale inimesele tema riigilipu välja printinud (minu oma oli õige, sest ma kinkisin neile aasta alguses ühe) ja meie õhtusöögi laud nägi enne toitu selline välja.

Reedel oli kella 1-ks kooli ja siis oli ka üks inglise keele tund, mis oli maailma ajuvabam asi, aga elas üle. Kella 1-ks oli vaja minna sellepärast, et mu prantsuse õpetaja puudub kuni vaheaja lõpuni (thank God!) ja esimene inka jäi ära. Ja siis oli söögipaus ja vene keel, mis mulle kohustuslik ei ole, nii et ma ei viitsinud minna ka.

Reedel midagi tarka vist pärast ei teinud, õppisin veidi prantsuse keelt veel ja lasin lebo.

Laupäeval käisin Raphael'iga tennist mängimas. Mingi ligi 2 tundi mängisime ning asja parim osa oli see, et enamuse ajast sadas vihma. Aga ma olin totaalses õnnejunnis, sest lõpuks ometi saan ma midagi tõeliselt südamelähedast teha. Muidugi suutsin ma ka ühe palli kuskile 7 meetrit vasakule autoteele lüüa (OIH!) aga mingit pidurdushäält kuulda polnud, nii et õnnetust ma arvatavasti ei tekitanud. Millalgi lähme uuesti mängima, kuupäeva veel kindlaks ei leppinud. Jaaa, seda ka, et pärast mängu rääkisime ja siis Raphael ütles, et pärast esimest lööki ta juba kartis tugevaid palle (hahaa, palun, mängigu Elisaga veidi) ja ma ise olin päris üllatunud, sest peale selle autotee-palli ma väga ei failinudki. Esimesed 10 lööki olid päris häbiväärsed aga pärast oligi isegi mingit tennise-tunnet veel tunda.

Täna oli siis YFU poolaasta kokkusaamine. Kuna see hakkas 11.30 ja oli Saint-Marcellin'is, mis on Lyon'ist nii pooleteise-2 tunni kaugusel mägedes, siis ma hakkasime juba veidi peale poolt kümmet liikuma. Ma magasin muidugi jälle terve tee aga kohale jõudes oli ikka ilus küll, kui pilvepiir varjab su vaadet. Iga üks pidi tegema oma riigi magustoitu ja ma tegin see kord Kirjut Koera. Kõikidele läks see jumala hästi peale ja eks ma pidin siis pikalt seletama, kuidas ma tegin seda, sest osad emad tahtsid teada.

Tänasest on hetkel nii palju rääkida, aga eks ma üritan mingi kokkuvõtte teha.

Esiteks, rääkisin jumala pikalt ühe poisiga, kes elas paar aastat tagasi Rootsis vahetusõpilasena ja kes käis mingil Soome-Balti mere kruiisil ka ja kohtus kamba eestlastega, kellest tal olid ainult väga head mälestused. Ma pikemalt ei hakka jutustama, mis ta veel muljetas.

Siis lobisesin pikalt 3 Soome tüdrukuga. Mingi aja kuulasin nende soome keelt ka ja ma sain isegi mingitest asjadest aru, sest osad sõnad on samad (vihane ja inimesed olid 2 esimest asja, mis praegu meelde tulid). Ja siis rääkisin pikalt veel ühe Hiina ja Tai tüdrukuga elust-ja-olust ja maast-ja-ilmast. Nii lahe oli hoopis teise kultuuri vaatepilti kuulata, sest enamus vahetusõpilasi on siiski Euroopast/Ameerikast. Aa, ja seda sain teada, et Eestis peaks resideeruma praegu üks Tai tüdruk, kes on selle minu regiooni Tai tüdruku tuttav/sõber ja siis peaks kuskil Tallinna läheduses ka üks Šveitslane olema, kelle tuttava/sõbraga ma ka täna põgusalt juttu rääkisin.

Siis, mis veel. Ma võib-olla lähen ka prantsuse keele lisakursustele, sest mu ema tahab mind panna. Mitte, et ma mingi megahalvasti räägiks aga täna vanemate juturingis tuli välja, et kõik, kes see aasta bac-i teevad, on juba mingil kursusel käinud ja mu vanemad siin ikka tahavad, et ma läbi ei kukuks. Nii, et mu ema hakkab homme uurima vist. Ja muideks, ma polegi vist varem maininud, et siin ei ole kõikides klassides sellist asja „prantsuse keel“ nagu Eestis eesti keel, mis mulle tundub kind of bizarrrre.

Aa, ja Kertu, üks USA poiss tegi tänaseks Apple Pie'd, aga ma arvan, et seda peab ikka USA-s sööma, sest siin ta küll nii lahe ei tundunud.

Kindlasti on veel mingeid asju, mida ma praegu täiesti ära unustasin, aga küll ma siis kunagi räägin.

Aa, ja lihtsalt teile teadmiseks, et mul on viimane nädal kooli ja siis 2 nädalat vaheaega. Ja kuna mu prantsuse keele õpetaja on depressiooniga haiguslehel praegu, siis meil pole see nädal ühtegi prantsuse keele tundi. Homme on päeval 4 vaba tundi, teisipäeval 5, kolmapäeval pole üldse kooli ja reedel on kella 10-ks kooli. Mõnus, eks?

Ja lõpetuseks, paar pilti tänasest. Ma rohkem ei viitsinud hakata lisama, ma niigi kirjutasin pikalt.

Vasakul on siis Hiina tüdruk ja paremal Tai.