15. veebruar '10

Mis te arvate, kui lihtsalt mu OpenOffice Writer siin praegu avanes (mitte väga!) aga ma lihtsalt ei viitsinud edasi lükata enam blogitamist.

Vahepeal oli siin juba kevad peaaegu käes, kuni lumi otsustas tagasi tulla. Nüüd ongi siin jälle veidi lumine olnud, mis mulle üldse ei meeldi, sest mul on vaja minna juba linna avastama. Ja mu vanemad arvavad ka juba, et ma tõin endaga talve Eestist kaasa.

Lumest rääkides, siis ma lähen neljapäeval Alpidesse Lucy'ga. Oleme siis ta isa juures ja isa juurest mingi 10 minuti tee kaugusel on suusakeskus, nii et pole paha. Tagasi tulen pühapäeva hommikul ilmselt ja kuna vanemad on Pariisis samal nv-l ja tulevad tagasi alles esmaspäeva õhtuks, siis ma olen üksi kodus ka veidi.

Kuna praegu on mul vaheaeg 2 nädalat, siis koolist midagi väga ei meenu.
Neljapäeval oli esimest korda Tsiviilõpetus vms, ma ei tea, mis see eesti keeles olema peaks. Veidi meenutab ühiskonna õpetust aga mitte väga. Esimesel korral õppisime ajalehe struktuuri, erinevad osad ja nimed ja kus need osad asuvad. Mitte väga raske. Aga sellel neljapäeval kuulsin ma küll kõige naljakama küsimuse Eesti kohta. Küsijaks oli Lou, kellega ma olin siis samas grupis (3-sed grupid olid ja ma olin Lou ja Theophile'iga). Ta küsis, kas Eestis on ka ajalehed olemas? Ma tegelikult ka pole selle 5 kuuga, mis ma siin olnud olen, midagi sellist kuulnud. Ja siis ma lõpuks seletasin, et jaa muidugi on, aga samas on ka hästi palju inimesi, kes otse ajalehe kodulehelt uudiseid loevad. Ja siis Theophile hämmastas mind enda teadmistega Eesti ja tehnika valdkonnast, ta oli vist veidi uurimistööd teinud.

Rohkem koolist midagi rääkida vist pole, viimane nädal läks suhteliselt ruttu, eriti arvestades asjaolu, et kirjanduse õpetaja puudus ja kolmapäeval üldse kooli polnud.

Jaa, see oli vist neljapäev, kui me David'i ja Jessie'ga söömas käisime. Igatahes, ma rääkisin mingit juttu, ma ei mäleta täpselt mida. Järsku David vaatas mind täiega imeliku näoga, küsisin, et mis on siis. Ta seletas, et ma kasutasin mingit ajavormi, mida isegi tema ei kasutaks (sest see on smalltalki jaoks liiga tark). Ma ei saanud aru, miks ta nii üllatunud oli; ütlesin, et vahet pole, nii kui nii oli see vale (sest selle aastaga hakkavad kõik su teised õpitud keeled nii alla käima, et vähe pole). Ja siis ta mingi, eieieiieieiiii, see oli jumala õige. Ma olin väga positiivselt üllatunud, sest tavaliselt ta alati tögab mind mu vigadega aga see vist avaldas talle päris palju muljet. Ja siis reedel, kui me koolist minema jalutasime koos, ta ütles, et ta hakkas mu inglise keelt palju teravama kõrvaga kuulama, ja et ma kasutan vahetevahel liiga keerulisi sõnu, mida tema jälle näiteks ei kasutaks. Ma ei tea, pole paha ütleks selle peale.

Aa, ja mu isal on ikka tõsisem plaan ikka Itaaliasse ka enne mu äraminekut jõuda. Täna, õhtusöögi lauas, ta hakkas jälle Itaaliasse minekust rääkima. Täna oli üldse üks kõige mõnusamaid õhtusööke viimase ajal jooksul. Jutu kvaliteet on kuidagi palju paremaks muutunud, just viimasel ajal.

Ja homme on mul prantsuse keele test seal keelekoolis, mis tasemesse ma lähen ja homme on ka Real Madrid'i ja OL'i (Olympique Lyonnais) vahel mäng State de Gerland'il, mis siinmaal on ikka väga tähtis.

Weekend!