27. veebruar '10

Ma alustan jälle selle jutuga, et ma üldse ei viitsi tegelikult sellist postitust teile siia teha, sest ma ei mäleta jälle pooli asju raudselt ja see on üldse väsitav kirjutada nii pikast ajaperioodist.

Igatahes. Vaheaja esimesel nädalal käisin Lucy'ga mägedes. Läksime neljapäeva hommikul ja tagasi tulime pühapäeval. Olime ta isa juures, kus olid ka ta 3 väikest õde-venda: Jean, Gabrielle ja Remy. Ja ta isa elab (Prantsusmaa mõistes) väikeses mõisas, ma olin mingi whaaat? Aga neljapäeval olime niisama, käisime jalutamas, turnisime mäenõlvadel ja ma lõpuks kohtusin väikestega ka. Remy on lihtsalt NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII armas ja siis ta küsis mult iga õhtu, et kas ma võin talle raamatut ette lugeda – how cute!

Siis reedel pidime minema juba mäele, aga kuna mingi lumetorm mõtles, et nüüd oleks täiega lahe sadama hakata, siis me ei saanud minna. Hommikul lasime mõnusalt lebo – me Lucy'ga saime pidžaamast välja nii pärastlõunal alles (oihh!) aga meil sai nii palju nalja. Ja me mängisime Unot ja Jungle Speedi ja veel mingeid lauamänge ja lõpuks otsustasime, et misiis, et endast paari meetri kaugesele ei näe, välja peaks ikkagi minema. Käisime jalutamas ja õhtul peale õhtusööki vaatasime Happy Feet'i, sest Remy arvas, et ma elan pingviinidega koos, sest Eesti oli kaardi peal päris kaugel põhjas. Jajajah, ma tean, aga ma andsin andeks, ta pole veel 3 aastanegi.

Kuna ma reedel ei saanud lauda minna proovima, siis me laupäeval ärkasime 7 üles, et ikka päevast kõik võtta. Läksime siis sinna, seal oli ikka korralikult rahvast. Päev algas sinise mäega, millega oli ikka päris palju tegemist. Kuna Lucy eeldas mu 1-kordsest laua proovimisest, et ma tõesti oskan seda, siis ta ilmselt hindas mu võimeid VEIDI üle, aga pole hullu – olen elus veel. Peale 5-te tuli Lucy isa meile järgi ja siis me läksime ta ühe sõbra juurde, kus oli selline väiksem istumine. Ülimõnus õhtu oli ja ma sain ühe ta isa sõbraga tuttavaks, kes on fotograaf ja elab Marseille's ja kes on 3 raamatut ka välja andnud. Kui kellelgi huvi peaks olema, siis http://www.terraz-photo.com/ . Ja siis ta seletas mulle, mis teda ajendas neid raamatuid tegema ja kuidas ta "Les cent visages du Vaste Monde" jaoks inimestega rääkis ja siis ta muljetas üldse oma viimastest tegemistest. Ma olin sõna otseses mõttes vaimustatud ta jutust – kui palju sa ikka kohtud inimesega, kes elab mingil määral su unistuste elu.

Pühapäeval tulime siis tagasi, ma saabusin pärastlõunal koju ja tšillisin esmaspäeva õhtuni üksi kodus, kuni mu vanemad Pariisi regioonist tagasi jõudsid.

Teisipäeva hommikul läksime ema ja Sabinega Šveitsi. Iga päev käisime ta erinevate õdede juures söömas ja ta vendasid üldse ei näinudki (tal on nimelt 3 õde ja 5 venda). Kolmapäeval sain Kaisaga ka kokku, niiii mõnus oli kohvikus sooja kakaod juua ja eesti keeles kõigest rääkida. Neljapäeval käisime ema ja Sabinega Fribourgis, jalutasime ringi ja rääkisime juttu ja värki. Reede hommikul hakkasime 9 juba tagasi sõitma, sest Sabine pidi rongile jõudma. Nüüd on korralikult Šveitsi šokolaadi ja juustu varutud. Ja ma ostsin omale suure sidruni Nestea 6-packi ka, kuna Prantsusmaal millegi pärast ei eksisteeri seda!

Täna puhkasin ennast lõpuks vaheajast välja. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga mul on siin vaheaeg väsitavam kui kool. Midagi rohkem väga ei teinud, toimetasin oma asju ja viisin YFU kirja postkontorisse ära – jah, mul tuli ka YES-i kiri. Päris kurb on juba mõelda, et peagi saab see aasta siin läbi. Kuigi mingi osa tahaks must juba Eestisse tagasi tulla, siis ma ei kujuta ette, kuidas ma ei ela Lyon'is enam ja kuidas kõik muutub jälle.

Aa, ja siin on mingi MEGATUUUL. Ma küsisin isalt, et miks ja kas see on omane kevadele Lyon'is, ja siis ta seletas mulle pikalt. Põhimõtteliselt, see on mingi Rhone'i oru tuul ja siin pole see midagi, et mida lõuna poole, seda hullem. Ma siis tsekkasin praegu ilm.ee'st Marseille ilmateadet ja teisipäeval on tuulekiirus 21-27 m/s – ma isegi ei hakka midagi ütlema selle peale.

Lucy Eesti raamatutega rongis.

Polnud üldse paha vaade.

Gabrielle.

Jean.

Remy - kas saab veel armsam olla?

Lucy isa, Patrice ja nende 2 sõpra. See pilt nende ees on tehtud oma 20-30 aastat tagasi, kui nad parimad sõbrad olid. Ja siiani on muideks.

Kaisaga kohvikus.

Villars'i šokolaadivabriku poes Fribourgis.

La tete du chocolat - nii magus aga nii nämma!

Haa, see oli nii naljakas. Kõndisime mööda tänavaid ja siis oli mingi kontor, järjest mitu-mitu akent, järjest inimesed, kes töötavad ja siis tuli viimasena mingi vend, kes lihtsalt mängis Solitaire. :D:D:D

Eile kraadiklaas näitas. Päris nii palju ka tegelikult polnud aga seal oli päike lihtsalt kogu päeva kütnud juba.

Ja fototõestus, kui õnnelik ma oma Nestea üle olen. Pilt on veits vana aga emotsioonid on samad.

Suisse!

Noo, blogi kirjutamisega vist väga kaugele ei jõudnud. :D
Praegu aga reedeni Šveitsi siis.

!

Okei, enne äraminekut ei jõudnud ma blogi kirjutada, aga küll ma kirjutan tagasi jõudes. Mis peaks olema siis pühapäeval.

Aga mul on vaja 14 minuti pärast bussikas olla, nii et ma jooksen.

Mida ma siis järgmised päevad üritan teha:

VÄRAV!

Jaaaaa! Teisel poolajal, 47-l minutil lõi Makoun VÄRAVA Lyonile! PARFAIT!

JA ME VÕITSIME!

Mäng oli megahuvitav ja Lyoni väravavaht on niiiiiiiii hea lihtsalt!

Polnud vist kõige parem mäng täna Casillas'e ja Ronaldo jaoks (kuiiii kahju...).

Jalgpall!

OLYMPIQUE LYONNAIS VS REAL MADRID

C'EST PARTI!

15. veebruar '10

Mis te arvate, kui lihtsalt mu OpenOffice Writer siin praegu avanes (mitte väga!) aga ma lihtsalt ei viitsinud edasi lükata enam blogitamist.

Vahepeal oli siin juba kevad peaaegu käes, kuni lumi otsustas tagasi tulla. Nüüd ongi siin jälle veidi lumine olnud, mis mulle üldse ei meeldi, sest mul on vaja minna juba linna avastama. Ja mu vanemad arvavad ka juba, et ma tõin endaga talve Eestist kaasa.

Lumest rääkides, siis ma lähen neljapäeval Alpidesse Lucy'ga. Oleme siis ta isa juures ja isa juurest mingi 10 minuti tee kaugusel on suusakeskus, nii et pole paha. Tagasi tulen pühapäeva hommikul ilmselt ja kuna vanemad on Pariisis samal nv-l ja tulevad tagasi alles esmaspäeva õhtuks, siis ma olen üksi kodus ka veidi.

Kuna praegu on mul vaheaeg 2 nädalat, siis koolist midagi väga ei meenu.
Neljapäeval oli esimest korda Tsiviilõpetus vms, ma ei tea, mis see eesti keeles olema peaks. Veidi meenutab ühiskonna õpetust aga mitte väga. Esimesel korral õppisime ajalehe struktuuri, erinevad osad ja nimed ja kus need osad asuvad. Mitte väga raske. Aga sellel neljapäeval kuulsin ma küll kõige naljakama küsimuse Eesti kohta. Küsijaks oli Lou, kellega ma olin siis samas grupis (3-sed grupid olid ja ma olin Lou ja Theophile'iga). Ta küsis, kas Eestis on ka ajalehed olemas? Ma tegelikult ka pole selle 5 kuuga, mis ma siin olnud olen, midagi sellist kuulnud. Ja siis ma lõpuks seletasin, et jaa muidugi on, aga samas on ka hästi palju inimesi, kes otse ajalehe kodulehelt uudiseid loevad. Ja siis Theophile hämmastas mind enda teadmistega Eesti ja tehnika valdkonnast, ta oli vist veidi uurimistööd teinud.

Rohkem koolist midagi rääkida vist pole, viimane nädal läks suhteliselt ruttu, eriti arvestades asjaolu, et kirjanduse õpetaja puudus ja kolmapäeval üldse kooli polnud.

Jaa, see oli vist neljapäev, kui me David'i ja Jessie'ga söömas käisime. Igatahes, ma rääkisin mingit juttu, ma ei mäleta täpselt mida. Järsku David vaatas mind täiega imeliku näoga, küsisin, et mis on siis. Ta seletas, et ma kasutasin mingit ajavormi, mida isegi tema ei kasutaks (sest see on smalltalki jaoks liiga tark). Ma ei saanud aru, miks ta nii üllatunud oli; ütlesin, et vahet pole, nii kui nii oli see vale (sest selle aastaga hakkavad kõik su teised õpitud keeled nii alla käima, et vähe pole). Ja siis ta mingi, eieieiieieiiii, see oli jumala õige. Ma olin väga positiivselt üllatunud, sest tavaliselt ta alati tögab mind mu vigadega aga see vist avaldas talle päris palju muljet. Ja siis reedel, kui me koolist minema jalutasime koos, ta ütles, et ta hakkas mu inglise keelt palju teravama kõrvaga kuulama, ja et ma kasutan vahetevahel liiga keerulisi sõnu, mida tema jälle näiteks ei kasutaks. Ma ei tea, pole paha ütleks selle peale.

Aa, ja mu isal on ikka tõsisem plaan ikka Itaaliasse ka enne mu äraminekut jõuda. Täna, õhtusöögi lauas, ta hakkas jälle Itaaliasse minekust rääkima. Täna oli üldse üks kõige mõnusamaid õhtusööke viimase ajal jooksul. Jutu kvaliteet on kuidagi palju paremaks muutunud, just viimasel ajal.

Ja homme on mul prantsuse keele test seal keelekoolis, mis tasemesse ma lähen ja homme on ka Real Madrid'i ja OL'i (Olympique Lyonnais) vahel mäng State de Gerland'il, mis siinmaal on ikka väga tähtis.

Weekend!

Head sõbrapäeva!

FRIENDSHIP IS NOT SOMETHING YOU LEARN IN SCHOOL. BUT IF YOU HAVEN'T LEARNED THE MEANING OF FRIENDSHIP, YOU REALLY HAVEN'T LEARNED ANYTHING.

Mõnusat sõbrapäeva teile, mu sõbrad! :)

Kertu

Moona

Elisa

Merlin

Siim

Partsu

Rauno

Maris

Eva, Liisu, Elise

Cäru

Britta

Adila vorstivargad

9a

Ja lõpetuseks perekond Roosmets

Ilma teieta poleks ma see, kes ma olen ja siin - kõigest/kõigist eemal olles - olen ma hakanud teie kõigi tähendust enda elus tõsiselt mõistma. Aitäh, et te olete olnud olemas minu jaoks siis, kui mul teid vaja on olnud ja ka siis, kui ma lihtsalt olen tahtnud kellegagi koos rõõmustada. Ning ka kõikidel teistel hetkedel. Kuskil südamepõhjas igatsen ma teid kõiki nii väga ja ootan juba, millal ma teid uuesti näha saan.

Seniks aga panen rõõmsad mõtted teie poole Lyon'ist teele.

Bis.

:(

Väike igatsus tuli lihsalt peale. Üks kõige mõnusamaid kohti.

7. veebruar '10

Nii, millest ma alustan siis? Neljapäevast ilmselt.

Päeval sain ma kerge üllatuse osaliseks, kui ma Jessie passi vaatasin. Esiteks, USA uued passid on nagu kunstikooli lõputööd teemal „Ameerika Ühendriigid“. Igal lehel on erinevad USA sümbolid ja värki. Ja siis, ma vaatasin Jessie seda andmete lehekülge. Kas te teadsite, et USA passidele kirjutatakse rahvuseks „The United States of America“. Ma lasin siis Jessie'l ja David'il seletada, miks seal ameeriklane pole, sest USA on ju riik, mitte rahvus. Ja siis nad üritasid mulle selgeks teha, et ameeriklane võib olla ka Kanadast, Brasiiliast või Argentiinast, aga ma siiski jäin enda vastusele kindlaks, et kui sa oled Brasiiliast, siis su rahvus on siiski brasiillane, mitte ameeriklane. Aga noo, see on juba põhimõtte/vaatevinkli asi.

Neljapäeva õhtul tuli Jessie minu juurde, sõime mu perega õhtust ja õhtul rääkisime juttu ja vaatasime TBBT-t ühe episoodi ja PS: I love you-d, kuna ta polnud näinud seda. See oli meganunnu, et mu isa oli igale inimesele tema riigilipu välja printinud (minu oma oli õige, sest ma kinkisin neile aasta alguses ühe) ja meie õhtusöögi laud nägi enne toitu selline välja.

Reedel oli kella 1-ks kooli ja siis oli ka üks inglise keele tund, mis oli maailma ajuvabam asi, aga elas üle. Kella 1-ks oli vaja minna sellepärast, et mu prantsuse õpetaja puudub kuni vaheaja lõpuni (thank God!) ja esimene inka jäi ära. Ja siis oli söögipaus ja vene keel, mis mulle kohustuslik ei ole, nii et ma ei viitsinud minna ka.

Reedel midagi tarka vist pärast ei teinud, õppisin veidi prantsuse keelt veel ja lasin lebo.

Laupäeval käisin Raphael'iga tennist mängimas. Mingi ligi 2 tundi mängisime ning asja parim osa oli see, et enamuse ajast sadas vihma. Aga ma olin totaalses õnnejunnis, sest lõpuks ometi saan ma midagi tõeliselt südamelähedast teha. Muidugi suutsin ma ka ühe palli kuskile 7 meetrit vasakule autoteele lüüa (OIH!) aga mingit pidurdushäält kuulda polnud, nii et õnnetust ma arvatavasti ei tekitanud. Millalgi lähme uuesti mängima, kuupäeva veel kindlaks ei leppinud. Jaaa, seda ka, et pärast mängu rääkisime ja siis Raphael ütles, et pärast esimest lööki ta juba kartis tugevaid palle (hahaa, palun, mängigu Elisaga veidi) ja ma ise olin päris üllatunud, sest peale selle autotee-palli ma väga ei failinudki. Esimesed 10 lööki olid päris häbiväärsed aga pärast oligi isegi mingit tennise-tunnet veel tunda.

Täna oli siis YFU poolaasta kokkusaamine. Kuna see hakkas 11.30 ja oli Saint-Marcellin'is, mis on Lyon'ist nii pooleteise-2 tunni kaugusel mägedes, siis ma hakkasime juba veidi peale poolt kümmet liikuma. Ma magasin muidugi jälle terve tee aga kohale jõudes oli ikka ilus küll, kui pilvepiir varjab su vaadet. Iga üks pidi tegema oma riigi magustoitu ja ma tegin see kord Kirjut Koera. Kõikidele läks see jumala hästi peale ja eks ma pidin siis pikalt seletama, kuidas ma tegin seda, sest osad emad tahtsid teada.

Tänasest on hetkel nii palju rääkida, aga eks ma üritan mingi kokkuvõtte teha.

Esiteks, rääkisin jumala pikalt ühe poisiga, kes elas paar aastat tagasi Rootsis vahetusõpilasena ja kes käis mingil Soome-Balti mere kruiisil ka ja kohtus kamba eestlastega, kellest tal olid ainult väga head mälestused. Ma pikemalt ei hakka jutustama, mis ta veel muljetas.

Siis lobisesin pikalt 3 Soome tüdrukuga. Mingi aja kuulasin nende soome keelt ka ja ma sain isegi mingitest asjadest aru, sest osad sõnad on samad (vihane ja inimesed olid 2 esimest asja, mis praegu meelde tulid). Ja siis rääkisin pikalt veel ühe Hiina ja Tai tüdrukuga elust-ja-olust ja maast-ja-ilmast. Nii lahe oli hoopis teise kultuuri vaatepilti kuulata, sest enamus vahetusõpilasi on siiski Euroopast/Ameerikast. Aa, ja seda sain teada, et Eestis peaks resideeruma praegu üks Tai tüdruk, kes on selle minu regiooni Tai tüdruku tuttav/sõber ja siis peaks kuskil Tallinna läheduses ka üks Šveitslane olema, kelle tuttava/sõbraga ma ka täna põgusalt juttu rääkisin.

Siis, mis veel. Ma võib-olla lähen ka prantsuse keele lisakursustele, sest mu ema tahab mind panna. Mitte, et ma mingi megahalvasti räägiks aga täna vanemate juturingis tuli välja, et kõik, kes see aasta bac-i teevad, on juba mingil kursusel käinud ja mu vanemad siin ikka tahavad, et ma läbi ei kukuks. Nii, et mu ema hakkab homme uurima vist. Ja muideks, ma polegi vist varem maininud, et siin ei ole kõikides klassides sellist asja „prantsuse keel“ nagu Eestis eesti keel, mis mulle tundub kind of bizarrrre.

Aa, ja Kertu, üks USA poiss tegi tänaseks Apple Pie'd, aga ma arvan, et seda peab ikka USA-s sööma, sest siin ta küll nii lahe ei tundunud.

Kindlasti on veel mingeid asju, mida ma praegu täiesti ära unustasin, aga küll ma siis kunagi räägin.

Aa, ja lihtsalt teile teadmiseks, et mul on viimane nädal kooli ja siis 2 nädalat vaheaega. Ja kuna mu prantsuse keele õpetaja on depressiooniga haiguslehel praegu, siis meil pole see nädal ühtegi prantsuse keele tundi. Homme on päeval 4 vaba tundi, teisipäeval 5, kolmapäeval pole üldse kooli ja reedel on kella 10-ks kooli. Mõnus, eks?

Ja lõpetuseks, paar pilti tänasest. Ma rohkem ei viitsinud hakata lisama, ma niigi kirjutasin pikalt.

Vasakul on siis Hiina tüdruk ja paremal Tai.

Kokomo!

http://www.youtube.com/watch?v=rIWgaqKgqhg

Afternoon delight

Cocktails and moonlit nights

That dreamy look in your eye

Give me a tropical contact high

Way down in Kokomo

Aruba, Jamaica ooo I wanna take you

To Bermuda, Bahama come on pretty mama

Key Largo, Montego baby why don't we go

Ooo I wanna take you down to Kokomo

We'll get there fast

And then we'll take it slow

That's where we wanna go

Way down to Kokomo

Lihtsalt pikemat aega on juba iga päev kummitanud.

3. veebruar '10

Midagi pingelist juhtunud ei ole, nii et rääkida midagi ei oska.

Pühapäeval tegin Kirjut koera, esimest korda oma elus ja kõik, kellele maitsta andsin, olid vaimustuses. Isegi mu isa küsis teist tükki. Ja see on juba midagi, sest ta ei söö tavaliselt üldse magusat. Harjutasin siis eelseisvaks nv-ks, kus on YFU minu piirkonna kokkusaamine.

Teisipäeval oli vahepeal ainult nii 5 vaba tundi, sest prantsuse keele õpetaja puudub. Ja mitte keegi ei tea, kaua, nii et ilmselt on reedel ka kella 10-ks kooli.

Ja David on kõhuviirusega kodus, mis pole üldse lahe, sest mul on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII IGAV koolis.

See pilt on tehtud mingi nädal aega tagasi koolisööklas. Näete, mis juhtub, kui anda mulle kätte Luc'i õun ja nuga.

Ja homme tuleb Jessie minu juurde ööseks, mõtlesime väikese sleepoveri teha.