8. november '09

Ma pole kogu nädalavahetuse isegi mitte mõelnud blogi kirjutamisele, sest mul on siiamaani veel täielik segadus kogu nädalavahetusest.

Reede kohta võib öelda, et see oli konkreetselt kõige hullem päev, mis mul Prantsusmaal olnud on. Algas päev siis sellega, et läksin kodus ekstra 20 minutit varem välja, et mitte prantsuse keelde hiljaks jääda, sest eelmine kord hilinesin 5 minutit (bussi tõttu) ja õpetaja oli päris kuri. Olen siis bussipeatuses 8.25, buss sõitis lõppu (ma elan lõpppeatusest 2 peatust edasi-tagasi) ja ma olen õnnelik, et „Ohh, täna jõuan väga-väga varakult ikka kooli“. Paar minutit hiljem tuleb buss tagasi, lähen siis rõõmsal meelel bussi ja kooli jõudsin ma 9.02! Ma jäin 2 minutit hiljaks! Sest reede hommikul oli kogu Lyon mingisuguse põhjusega ummikuid täis! Ma istusin ühes ummikus üle 10 minuti! Jõuan siis kooli, mõtlesin, et okei, äkki 2 minutit pole nii hull. Jooksin üles nendest megatreppidest, mida kõik õpilased vihkavad. Olen peaaegu 3. korrusel ja näen Ophélie'd ja Anakiya'd(?). Küsisin, et kas tund jäi ära või midagi. Eii, õpetaja oli klassiukse lukku keeranud. Noo, ilus algus ilusa päeva alustuseks. Olin siis tund aega salle de travaille's, tegin enda prantsuse keele ülesandeid, peale seda tund aega veel prantsuse keele ülesandeid inglise keele tunnis. Siis käisime Jessie ja David'iga söömas. Lõpuks oli hommik ununenud ja meel rõõmus, sest vene keel hakkas! Kes vähegi mu blogil silma on peal hoidnud, teavad, kui väga ma oma vene keele rühma armastan. Olen siis tunnis, tund on vaevalt 5 minutit peal olnud. Järsku viskab vene keele õpetaja mulle laua peale mingi paberi ja teatas, et ma pean vene keele rühma vahetama. See oli rohkem, kui välk selgest taevast. Ma ei osanud a-d ega ö-d öelda. Olin lihtsalt vait. Kogu klass mingi, misasja, mis toimub? Peale 3 minutit sain liikumisvõime tagasi ja ainuke, mis ma teha suutsin, oli lihtsalt klassist välja minna, sest mul hakkasid lihtsalt pisarad voolama.

Teie, kes te seda loete, ei saa võib-olla aru. Aga kui sa oled vahetusõpilane, siis sa pead leidma enda jaoks need olulised asjad, mis aitavad sul kõigega toime tulla. Ja minu number 1 pidepunktiks on mu vene keele rühm.

Läksin siis lõpuks klassi tagasi, Hedi ja Lucy ja osad veel, kes mu läheduses istusid, küsisid, et kas kõik on korras. Mul ei tulnud ühtegi sõna suust, sest see oli lihtsalt, midagi sellist mu jaoks, mida ma poleks kunagi uskunud. Lucy siis kirjutas mulle, kuna ta nägi, et ma pole võimeline normaalseks vestluseks. Üritasin talle siis asja lahti seletada, aga ma lihtsalt ei suutnud mõelda. Peale tundi läksime õpetajaga rääkima, et miks. Õpetaja vastas, et ma pean vene keele tunnis vene keelt tegema ja grupi tase on veidi kõrgem, kui minu oma, siis ma pean minema nõrgemasse gruppi. Lucy seletas talle siis uuesti, et ma pean prantsuse keelt õppima ja nii edasi.
Lõpuks ma lihtsalt jalutasin klassist välja, sest ma ei suutnud taluda seda.

Kuna ma olin liiga endast väljas, et midagigi rääkida, siis ma küsisin inglise keele õpetajalt, et kas ma võin koju minna. Ta lubas, aga ma pidin enne veidi maha rahunema, kui ma lähen. Ja ta oli nii armas, uuris, kas ta võib vene keele õpetajaga ise rääkida ja nii. Ma ütlesin, et pole vaja. Küll ma saan Lucy või host-emaga hakkama.

Praegu, ma ei kujuta ette ka, mis sellest asjast saab. Teisipäeval lähen sinna nõrgema grupi tundi, sest pärast ma võin vähemalt öelda, et ma käisin seal. Ja järgmisel nädalal (alates 16.) kui mu host-vanemad tagasi on, siis host-ema tuleb kooli ja eks näeb mis saab sellest.

Peale kooli tulin koju. Rääkisin Moonaga, nii hea oli rahulikult ennast väljendada endale kõige sobivamas keeles. Sain oma mõtteid veidi selgemaks ja siis pidin hakkama vaikselt minema juba Luc'i juurde, sest meil oli mingi pidu seal. Kuna igaüks pidi midagi kaasa võtma (mis on täiega hea lahendus minu arust), siis ma tegin dipivaagna. Paprika, porgandid, kurk ja 2 ÜLIHEAD kastet, mida saab ka dippimiseks kasutada. Muideks, see dipivaagen läks väga hästi kõigile peale. Kõik olid jumala vaimustuses ja kiitsid ja sõid.
Mulle meeldisid Jessie küpsised, sest ta tegi tataratatataaaaa – peanutbutter cookies'i M&M-idega.

Pidu oli nagu pidu ikka. Erinev oli ainult see, et Hedi ja Luc ja veel mingid poisid mängisid ise muusikat. Jeps, Luc'il on kodus suuuuuuuuuuuuuuuuuur trummikomplekt ja kitarrid ja võimendid ja kõik vajalik. Väga lahe minu arvates. Keskööl tulid mu host-vanemad mulle järgi ja läksime Jessie'ga koos koju, sest ta elab must autoga mingi 2 minuti kaugusel.

Laupäeval magasin 12-ni, sest reede oli liiga väsitav mu jaoks. Panin ennast valmis ja sain siis 3 ajal teiste YFU-katega kokku Lyonis, kuna meil oli mingi YFU-nv. taaskord. Päeval midagi märkimisväärselt lahedat ei toimunud, õhtul käisime mingis Ameerika restoranis. Istusime seal ja rääkisime juttu. Mingi hetk oli päris imelik mõelda, et ma olen Prantsusmaal Ameerika restoranis koos 13 erineva rahvusega. Mingi 22-23 vahel võtsin metroo ja läksin koju, sest ma ei viitsinud minna Laurent'i juurde ööseks, kus kõik teised ööbisid.

Ja täna, hommikul magasin jälle kaua. Päeval käisime Bellecour'il mingisugusel raamatufestivalil vms. Õhtul tegi host-ema kreppe. Ja rääkisime jälle nii 2 tundi ja pärast rääkimist kontrollisime kõik koos mu prantsuse keele ülesandeid, ka nii oma 2 tundi.

Praegu võtsin ennast kokku blogi kirjutamisega, sest kui ma oleks selle homsele jätnud, siis ma poleks arvatavasti seda ka homme kirjutanud vaid jätaks teile lihtsalt tühjuse nv. kohta.



Eriti meeldisid mulle Luc'i kardinad, millest ma pidin ka pilti tegema. Tegelikkuses on need 90 kraadi Clockwise.