27. november '09

Nii, nüüd pole jälle sada aastat kirjutanud. Peab ennast jälle kokku võtma, muidu on kõik asjad meelest läinud, millest rääkida tahtsin.

Kolmapäeval oli kell 8 sport. Päev algas ilusti. Kõnnin siis bussikast kooli, olen nii 2 minuti kaugusel koolist, kui äkki minu ees mingi väike poiss lihtsalt jumala lampi oksendas. Ma kõndisin täpselt ta taga ja mul jäi väga vähe puudu, et ma oleks talle sisse kõndinud ja ta okse sisse pikali lükanud. Või ise sisse astunud. Mis oleks olnud täielik Moona-õnn.
Ja kui olin juba kooli hoovis, siis nägin, kuidas päike mägedest tõusis. NIIIIII ILUS VAATEPILT, te ei kujuta ette. Selline mõnus hommik, mitte liiga külm, mitte väga soe ka, mõnus kevadine(?) õhk ja siis näed kaugemal, üle Lyon'i, mägedest päikest aeglaselt tõusmas. Ohhhhhhhhh.
Kehalises hakkasime siis võistlusega peale. 6 lauda, igas lauas 2 paari ja siis mängid ja üritad paremaks saada kogu aeg. Mängisin enda mängud ära. Ma ise punkte ei lugenud, olin jumala kindel, et okei, jäin viimaseks. Tegelikult tulin hoopis esimeseks enda lauast ja järgmisel kolmapäeval liigun järgmisesse lauda. Vähe on öeldud, et ma olin positiivselt üllatunud.
Pärast oli 2 tundi prantsuse keelt – igavigavigav. Esimese tunnis alguses saime mingi hullu paberimajanduse seagripi kohta ka. Kuna koolis on vaktsineerimine võimalik, siis pidi ju olema kogu info paberil vanematele näitamiseks. Kindel on see, et mina seda ei lase teha igatahes.

Peale kooli koju, pesema ja korda seadma ja õhtul teatrisse. Läksime mingit modernetendust Oidipusest vaatama, mis kestis 3 tundi. Ma vist esimest korda jäin tukkuma teatris, sest see oli liiga palju lihtsalt mulle. Enne teatrit käisin Lyon'is paarist kohast ka läbi ja jalutasin Rue de la Republique'l ja kogu selle nädala mõtlesin, et huvitav, kas nad juba jõuludega ei hakka peale. Ja just siis nägin Big Air'i ja mingisugust laata. Laadal on siis enamvähem kõik Prantsuse suusakuurordid esindatud (Val Thorens, Meribel, Les 3 vallées, Courchevel, jnejne). Ja Big Air oli mega lahe, just õhtul, sest kõik oli valgustatud ja megapalju inimesi võttis osa ja kõik elasid kaasa.

Ja kolmapäeval seal saalis istudes ja mitte midagi aru saades hakkasin küll NO99-t niii väga igatsema. Ja kohe tuli meelde see, kuidas me viimane kord Kertu ja Rolandiga pärast Mc-kki läksime ja õhtune Tallinn ja ooooohhhh.

Neljapäeval koolis midagi põnevat ei olnud. Mul jäi füüsika ära, mis tähendas, et mul oli hommikul 2 geograafiat ja vene keel ja finito. Kuna Jessie'l oli pärast bioloogia, siis ta pidi 4-ks kooli tagasi minema ja nii me käisimega keskpäevast kuni 3-ni Thanksgiving'ut tähistamas. Mitte nüüd kõige õigemal viisil, sest me läksime Hiina restorani. Suhteliselt irooniline oli olla seal ja rääkida Thanksgiving'u traditsioonidest Jessie ja David'iga Prantsusmaal Hiina restoranis süües Hiina toite French Fries'idega (mis on tegelikult Belgiast pärit hoopis). Väga teistsugune neljapäev.

Õhtul midagi ei teinud. Tulin koju, mõtlesin, et lasen silma looja mingiks tunniks ajaks. Magasin hoopis 4 tundi ja magasin õhtusöögi maha. Mul oli niiiiiii häbi (näha on, et kombed on külge hakanud juba, enam ei ole mõtteski selline idee, et õhtusöök jääb ära või midagi) aga hostvanemad ütlesid, et ilmselgelt ma olin eilsest teatrist veel liiga väsinud, et pole hullu, nad saavad aru, ja see ei ole üldse suur asi. Aga mul oli ikka imelik. Jaa, neljapäeval nägin lõpuks Bellecour'ile püstitatud vaateratast ka. Väga lahe teine isegi.

Täna kool oli suhteliselt igav. Prantsuse keeles küsis õpetaja, et mis ma teatrist arvasin. Ma vastasin, et poolest tekstist sain aru, aga idee jäi kättesaamatuks ja väga väsitavalt pikk oli ja pärast oli väga hea uni. Õpetaja hakkas kõva häälega naerma ja ütles, et loodame, et järgmine kord meeldib rohkem. Ma loodan ka.

Peale kooli tulin koju ja õhtusöögiks tegin ise pool toidust (I know, ma ise olen ka päris üllatunud) ja rääkisime jälle mingi 2 tundi. Ja siis hakkasime emaga(sorry, emme, siiski on veidi imelik talle ema öelda) telekat vaatama ja mingi ime läbi tuli saade Nõukogude aegsest Eestist ja ajaloost. Ja Tunne Kelam rääkis pool ajast (saade oli tehtud 2007 siis Urmas Liivi poolt) ja süda jättis küll paar lööki vahele, kui näitas Tallinna Panoraami (Viimsi poolt filmitud) ja PIRITAT (Elisa, ka välimised tenniseväljakud jooksid ekraanilt läbi) ja Teletorni ja Lauluväljakut ja Brigitta kloostrit ja isegi Pronkssõdurit näitas. Ja nii hea oli Eesti laule kuulda ja kõige rohkem ajas naerma, et Tallinn oli olnud Nõukogude ajal moepealinn (miniseelikute pärast – oooh miniseelik, miniminiseelik, oi ülemeelik tänapäeva mooooood...).

Ja nüüd kirjutan siin blogi, sest nädalavahetuse lõpuks oleks mul kõik läinud meelest.

NB: Ma avastasin, et eesti keel on ikka väga lahe. Ma saan ükskõik, mida kirjutada ja mitte ükski inimene ei saa aru. I like it.

Pilt kolmapäevasest Oidipuse etendusest.