18. mai '10

Heihei!
Mis mind praegu kirjutama ajendas, oli see lihtne asjaolu, et pärast kursuse lõppu tekkis mul ohjeldamatu isu vanaema hapukurkide järgi (või järele? Elisa, help meeee!).
Ja kuna ma just täna päeval panin vanaema kirja posti (Elise, sinu oma ka), siis blogi oli kõige esimene viis infot edasi anda. Tahaks praegu neid häid ja lihtsaid vanaema hapukurke, mitte neid väikseid ülemaitsestatud kurgialgeid, mida prantslased hapukurgiks nimetavad.

Asjast ka siis vahelduseks.

Neljapäeva hommikul kell 5. startisime me Itaalia poole teele. Mina muidugi lasin rahus oma padjaga mõnusalt kogu tee sleepi, nii et hullu polnud midagi. Jõudsime siis kella 10 ajal Paviasse (üks linnake Milaanost veidi lõuna pool). Käisime ringi, avastasime linna ja mingi 1 ajal läksime hotelli. Panime kotid ja asjad sinna ja sõitsime kohe Milaanosse. Esimene asi oli muidugi Duomo. Tegime sees põhjaliku tiiru – ma isegi üritasin veidi ühe saksa grupi giidi juttu jälgida aga väga hästi see välja ei kukkunud. Siis kui seest oli kõik vaadatud, ostsime piletid ja läksime katusele. Ilm oli suht ilus, nii et vaade oli päris hea isegi linnale ja ma pean ütlema, et see katus on ikka erakordne! Mina kui inimene, kes kunstist väga suurt ei jaga, ei hakka isegi mitte üritama seda kirjeldada aga see avaldas ikka muljet. Ja mitte vähe.

Pärast seda läksime uurisime veel veits Milaanot. Nägin La Scala ja Galleria Vittorio Emanuele II ära ja veel mõned „kohustuslikud turistikad“.

Siis käisime Binasco's söömas ühes Itaalia restoranis – ma sõin selle kuulsa „escalope milanaise“ ära, täpset eesti keelset nime ei tea aga ma lõppu panen ühe pildi teile, äkki tunnete ise ära.

Pärast seda läksime Heidile-Simmule & Co-le külla. Rääkisime üle miljoni aasta juttu ja ma sõin selle aasta esimese arbuusiviilu ära. See oli märkimist väärt! Pärast näitas Simmu hobuseid ja siis me hakkasime vaikselt liikuma, sest mu vanematel oli päris igav seal vist. Nad eesti keelt ju ei mõista. Aga teid (Heidi, Simmu, Kristjan, Verner) oli kõiki nii hea meel näha! :)

Reede hommikul oli vara äratus, kuna hotelli hommikusöök on ju mingi ebainimlikult varasel kellaajal. Pärast läksime otse Milaanosse tagasi – käisime vaatasime koos S. Ambrogio kiriku ära ja pärast läksime oma teed. Vanemad looklesid lihtsalt ringi – ostsid mingeid asju ja käisid pizzat söömas ja ma tegin oma to-go/do-listi. Käisin vaatasin Leonardo Da Vinci hobuse ja San Siro – Meazza staadioni esimeste asjadena ära. Need olid konkreetselt megakaugel kesklinnast aga nüüd võin öelda, et been there, done that. Pärast uitasin kesklinnas ringi, käisin peaaegu igal pool, kuhu oli soov minna ja Milaano päeva lõpetasin sellega, et käisin ostsin Luini'st seda kuulsat Panzerotto't, mida iga interneti sait nii hoogsalt reklaamis. Järjekord lookles pikalt mööda tänavat aga ootasin ainult vb mingi 10 minutit. Igatahes, sain oma 2 Panzerotto't ja SIDRUNI NESTEA (!!! - jälle on Prantsusmaa mingi weird, kust seda osta ei saa) kätte ja võtsin metroo Parco Sempione'sse, kus on siis see Sforza loss/kindlus. Nautisin päikesepaistet ja oma lõunasööki ja tundsin elu üle rõõmu.

Kella poole 4-ks oli vanematega kokku lepitud, et saame parklas kokku ja võtame suuna Bergamo'sse.
Tee peal külastasime riisipõlde, La Chartreuse de Pavia't, Crespi d'Adda't ja muid väiksemaid linnakesi ja kohti. Bergamosse lõpuks ei jõudnudki, käisime hoopis isa lapsepõlve linnas ära ja käisime ostsime endale kõik ühe paari Itaalia kingi! Siis õhtul läksime isa tädi juurde sööma, kuna meid oli kutsutud ja meie tulekuks oli pool suguvõsa ka kohale aetud. Õhtu möödus nagu mu aasta esimesed nädalad – MITTTE MIDAGI EI SAANUD ARU! Õnneks ema ka ei räägi Itaalia keelt, nii et ma polnud nii üksi. Kuigi ta sai osadest asjadest aru aga mitte väga palju. Õhtu lõppedes taheti mind juba mingi itaallasega paari panna aga õnneks isa päästis sellest olukorrast mind.

Muideks, mis on väga erinev Itaalias, on see, et neil pole seal aperitiivi ja „plat principal (peamine „taldrik“ siis)“ ja juustuvaagnat ja magustoitu ja nii edasi vaid hoopid esimene „taldrik“, kus meile serveeriti lasanjet. Teise „taldrikuna“ salatid, kartulid, aedviljad ja liha. Ja siis pärast tuli magustoit, aga vist muidu on ka vahel veel kolmas „taldrik“. Igatahes, väga harjumatu oli see minu jaoks aga lasanje oli JUMALIK. Võin julgelt väita, et parim lasanje, mida söönud olen.

Pärast vestlusteemad jätkusid aga lõpuks suundusime siiski oma uude hotelli (mille altituut oli jälle mingi MEGA ja mu kõrvad surid), sest me olime nii vässud lihtsalt.

Laupäeva hommikul alustasime jälle vara. Käisime igal pool väikestes linnades, ära märkimist väärib ilmselt St Pellegrino, mille vesi on teile kõigile ilmselt tuttav/teada. Keskpäeva paiku jõudsime siiski lõpuks Bergamosse. Käisime mõlemad pooled natuke läbi – seal on siis nn. kõrge ja madal linnaosa. Kõrge esindab vanalinna ja kõike antiikset ja madalas on siis uued ja modernsed ehitised, jne. Sõime ka õiget itaalia jäätist – nämmmmmaaaa!

Mingi 5-6 ajal võtsime kiirtee Torinosse. Terve õhtu avastasime Torinot ja lõpetasime õhtu õigesõiges itaalia restoranis – mina pitsat süües, vanemad pastasid. Ja siis lõpuks tekkis dilemma, kas jääda ööks Torinosse või sõita tagasi. Lõpuks otsustasime, et sõidame tagasi, kuna kõik tahtsid pühapäeva hommikul oma voodis ärgata. Targasti tegime ka, sest esmaspäeval isa üks töökaaslaseid muljetas, et pühapäeva päeval ootas ta Itaalia-Prantsusmaa piiri tunneli järjekorras ligi 4 tundi! Me vastupidiselt talle ootasime kell 1 öösel heal juhul 20 minutit, seda ka sellepärast, et pärast viimast õnnetust tegid nad süsteemi, et iga pooltund lastakse ühes suunas autosid läbi ja teisel pooltunnil vastupidises suunas siis.
Kell 3 öösel saabusime koju lõpuks siis. Postkastis ootas mind vanaema kiri koos Kalevi šoksidega (mmmh, aitääh!) ja Elise kiri ka, mis tekitasid nii hea tunde kuidagi.

Pühapäeval põõnasime südamerahus kõik ja võtsime niisama lebolt – pakkisime kohvrid lahti ja valmistusime uueks nädalaks, jne.

Esmaspäev möödus superrõõmsalt, sest peale sellist reisi on uskumatult hea tunne avastada ennast riigist/keskkonnast, kus sa saad keelest enamjaolt kõigest aru ja kus sa tunned ja tead kõike.

Imena pean selle ära mainima, et esimest korda küsiti mult postkontoris, kas ma soovin ilusaid marke! Oli ka lõpuks aeg, peaks mainima.

Tänane möödus ka ilusti. Vene keeles laulsime Katjuša laulu. Võinoh, õpetaja laulis, me naersime. Täna suutis jälle mingi tund ära jääda – selleks osutus see kord siis matemaatika. Siis mind tabas, et kurat, ma pole ikka päris kaua midagi kasulikku teinud. Jah, ma tean, ma õpin keelt aga peale selle. Regina ja Annika ka tunnevad (nagu ma nende blogidest lugesin), et enamus kooliaega on lihtsalt tühja panemine. Niisiis tundides ma siis peale tunnitöö kirjutangi teile kirju vastu ja koostan oma igapäevaseid to-do liste. Milline peamurdmine tõesti.

Okei, blogi lõpetan positiivse tervitusega Martinile (Norras), kes tõi mulle oma „prantsuse keele lahtri tiitli“ scrapiga päeva killukese päikest!

Ma lõpetan ja hoiatan, et kui mul vähegi viitsimist on, hakkate te piltide alla peatselt mattuma! Bisous.

Ja teie "escalope milanaise":