30. mai '10

Heiheihei!

Tegelikult on nii, et mul saab kell kohe 12 ja ma olen megaväsinud aga mul ei ole und. Ma kuulan Prantsusmaa selle aasta Eurovisiooni laulu ja „Alors on danse“ ja reivin vaikselt oma toas ringi. Mis teha, mitte magamine hakkab tundma andma.

Ma räägin kõige pealt sellest nädalavahetusest ja siis kõigest eelnevast. Nii, laupäeva hommikul ärkasin vara – mingi 9 ajal. Sõin hommikust ja hakkasin YFU nv-ks valmistuma. Panin koti kokku ja hakkasin ema valvsa pilgu all šokolaadivahtu (la mousse au chocolat) valmistama. See võttis omajagu aega, sest ma valmistasin seda mingile 15/20-le inimesele ja kes on oma elus kasvõi ühe korra seda valmistanud, siis te teate, kui kannatlik on vaja olla munavalge ja šokolaadi nn. segamisega. Igatahes, sain oma asjadega keskpäevaks valmis, pesus-riidesse, kiire lõunasöök vanematega ja isa viis Sophie juurde mind ära. Sophie on siis Rhone-Alpes'i piirkonnas see isik, kes korraldab neid kokkusaamisi ja värki. Enamus vahetusõpilasi tuli sinna, ainult mõned üksikud läksid otse Sophie maakoju (Lyonist 80-90 kilti). Ootasime, kuni kõik sinna jõudsid ja siis startisime lõpuks. Autosõit möödus lebolt – rääkisin ühe Soome ja Ecuadori tüdrukuga juttu. Jõudsime sinna ja jagunesime tubadesse ära jne.

Päev möödus rahulikult. Õhtul midagi nii erilist ei teinudki, mingid kohustuslikud YFU energizerid (jaaaaaaaaaaaaa, kõik yfu-kad teavad, millest ma räägin), emotsioonide graafikut ja muud sellist ja siis mitmetunnine õhtusöök ja jutt ja naljad jne. Ja noh kõik „pidid“ 12-ks oma tubadesse ja magama minema. Kui ma praegu hakkan meenutama, siis muideks, valdav enamus läkski. Ma jäin mingi paari inimesega juttu rääkima ja lõpuks olime mina, Aino (üks Soome tüdrukutest), Aaron (Mehhiko poiss), Mariano (Argentiina poiss) ja veel mõned Aaroni ja Mariano toas ja rääkisime maast ja elust. Ma täiesti jumaldan kõikide yfu-katega lihtsalt niisama koos olla, see on nii, ma ei tea, vaba kuidagi. Muideks, ma eile õhtul rääkisin pikemalt Aaroniga juttu ja mul polnud õrna aimu ka, et me nii samamoodi oleme kuidagi. Kõik asjad, mida me tulevikus teha tahaks, kattusid peaaegu 100 protsendiliselt ja isegi ülikooli esimene valik oli sama. Ja mis mulle tema juures kõige rohkem muljet avaldas on see, et ta ilmselt teeb peale oma vahetusaastat mingi 2-nädalase reisi Euroopas ja ta on megahuvitatud just nn. „ida-bloki“ külastamisest. Kui enamus mitte-euroopa õpilastest teeks mingi Itaalia-Šveits-Austria-Saksa-Belgia-Holland-Inglismaa, siis ta oli jumala huvitatud Eestist ja teistest riikidest. Ja see on kõige lahedam, et temaga rääkides mul tekib niiiiiiiiiiiiiiii suur tahtmine Mehhikosse minna. Mitte elama aga lihtsalt paariks nädalaks. See on ikka täiesti ulme, kui palju vabam elu on seal. Nii et kui ma kunagi Mehhikosse satun, siis ma pidin talle kindlasti teada andma. Igatahes, kunagi peale 4 läksime kõik lõpuks magama.

Hommikul oli 8 äratus aga ma magasin veidi kauem. Nii 2 tundi kauem. Ärkasin täpselt selleks ajaks üles, kui vaja oli. Siis olid veel mingid YFU asjad ja siis hakkasid vanemad saabuma vaikselt. Lõpuks oli lõuna ja mis kõige tähtsam, kõikide vahetusõpilaste magustoidu aeg. Mu šokolaadivaht oli esimesena otsas ja kõik käisid järgemööda minu juures, et kas mina tõesti tegin selle, ma mingi jah, kõik mingi, issssssssssssssand see on NIIIIIIII hea. Ja siis Heta (ühe teise Soome tüdruku) vahetusisa oli täiesti vaimustuses sellest. Ja siis me hakkasime rääkima (esimest korda, sest teda ja ta naist eelmisel YFU nv-l polnud) ja siis ta mingi, noo, et millisest Põhja riigist sa tuled? Rootsi? Norra? (juuksevärvi järgi eeldas muideks :D). Ma vastasin siis, et Eestist. Ja siis tuli välja, et 2 aastat tagasi, tema ja ta naine hostisid ühte Eesti tüdrukut (Madli, kui sa mu blogi siin kunagi lugema satud, siis su vahetusvanemad on megalahedad!). Ja tuleb välja, et samal aastal olid kõik 3 Eesti tüdrukut Rhone-Alpes'i piirkonnas. Üks siis selles peres, üks Lyonis (kelle pere see aasta USA poisi Julieni eest vastutab) ja kolmandat ma ei tea. Ma olin väga üllatunud. Ja kui jutt juba eelmistele vahetusõpilastele läks, siis ma nägin ka seda kuulsat YFU mappi, kus on kõikide vahetusõpilaste ankeedid koos, kes järgmine aasta tulevad. Muideks, Annika, ma arvasin, et see su lemmik järgmise aasta vahetusõpilane on kuskilt Ladina-Ameerikast aga ta tegelik kodumaa üllatas mind. Ja kõik 2010-2011 Prantsusmaa tüdrukud, ma ei tõesti ei tea, kas te loete mu blogi või ei, aga kui jah, siis ma südamest loodan, et keegi teist satub Rhone-Alpes'i piirkonda, sest kõik pered, kes siin enamasti võtavad vahetusõpilasi, on juba aastaid hostinud ja nad kõik on tõesti hästi südamlikud, toredad ja huvitavad inimesed!

Lõpuks hakkasime Irina, Caro ja mu vanematega Lyoni poole sõitma. Irina (Šveitsist) ja Caro (Ecuadorist) viisime rongijaama, ise tulime koju. Ja siis ma feilisin ikka päris kõvasti omadega. Kuna ma palusin oma vanematel eile õhtul toimunud Eurovisiooni finaali salvestada, siis ma palusin neil ka tungivalt mitte spoilida mulle võitjat. Ja ma sain sellega ise hakkama. Ma spoilisin ise endale sellise asja ära! KUI FAIL! Kuigi ma teadsin, kes võitis, siis ma tahtsin ikkagi vaadata, sest see on kind of tradition mulle. Ja hea oli ka, et ma vaatasin, sest need kommentaatorid, kes F3-s eile kommenteerisid – PUHAS HUUUUUMOR! Ma ei tea, kas Annika ja Regina, te vaatasite eile aga kui ei, siis kahju. Ma naersin peaaegu 80% ajast emaga lihtsalt kõht kõveras. Mul kõik nende naljad meelde ei jäänud, aga osad jäid. Venemaa laulu kohta oli neil ikka palju öelda: et nad tulid metsast puid raiumast ja et Venemaa valis selle laulu, et kohe kindlasti MITTE võita. Siis Eesti selle venna kohta, kes punkte ütles. Ma ei tea, kes see oli, aga ta jaki kohta tuli päris teravaid dalmaatsia-teemalisi kommentaare. Ja siis Kreeka pihta läks ka päris kuri kommentaar. Ma ei mäleta, mis see täpselt oli aga midagi nende majanduskriisiga seotus. Ja Valgevene. See mees mingi „Aah, Norra, te olete korraldanud ühe show täiesti suurepärase ja uskumatu!“ Ja siis see F3 kommentaator, et „Jah, seda on su näost väga hästi näha“ - see oli lihtsalt ülim sarkasm, sest ma ausalt öeldes pole kuude kaupa vist nii emotsioonitut inimest näinud. Ja siis see Iisraeli punktiteataja oli midagi Norra keeles õppinud ja siis kommentaar oli et „Jah, kuule, sul on piisavalt suured kõrvad, et selgeks õppida seda“. Ma tean, et enamus nende kommentaare olid päris kurjad aga kammoon, nende tööks on inimeste meelt lahutada. Ja sellega said nad hästi hakkama. Vägagi hästi. Ja muide, mulle jäid mulje, et päris palju prantslasi on päris närvis, et Venemaa neist rohkem punkte sai lõpuks. Ja siis ma seletasin oma emale, et selle vene laulja varasemad laulud on ka rohkem sellised „imelikud“ veidi ja ma homme näitan talle seda Guitari videot, eks ta siis saab aru. Aa, ja ma olen selle aasta võitjaga jumala rahul. Saksa ja Türgi jagasid minu eelistustes 2. kohta.

Aa, ja ma LÕPUKS sain kätte oma selle albumi, mida ma nii suure vaevaga oma tulevastele host-vanematele Eestis valmistasin. Mäletate küll, see suur roosa-lilla, millega ma hullult vaev nägin. Ja. Ja! JA LÕPUKS, on mu regioonis üks Saksa tüdruk ka. Ma olin aasta alguses veidi pettunud, et enamus saksa inimesi paigutati igale poole mujale aga pärast 7 kuud vahetas üks tüdruk pere ja saabus nüüd siia!

Okei, ma lubasin, et ma kirjutan teile kõigest eelnevast ka, aga sellega tuleb nüüd veidi oodata, sest mul näitab kell juba 1.01 ja mul on vaikselt uni tekkinud ning ma olen juba peaaegu 2 lehte kirjutanud. Ehk siis ma siirdun magama! Bonne nuit!