12. mai '10

Isiklikud vabandused jälle Merlinile.

Nii, sellest on nüüd kõvasti aega möödus, millal ma viimati kirjutasin. Agaaa, saab hakkama.

Pärast viimast postitust oli Regina veel mõned päevad siin. Käisime-uurisime linna, võtsime pargis „natukene“ päikest (loe: põhjamaised eesti tüdrukud olid muidugi punased nagu vähid pärast), käisime miniatuuride ja filmi-dekoratsioonide muuseumis ka. Ja rääkisime maast ja elust ja mida kõike veel. Selle kõige alla pean ära mainima veel meie suurepärase rabarberikoogi, Regina. Hahhaaaaa. :D

Siis vaheaja lõpus olin üksi kodus nädalavahetusel. Mõlemal hommikul magasin rahus lõunani välja, sest polnud hostisa, kes oleks peale 11-st mul ukse taha Aafrika trummi mängima tulnud.

Esimene nädal koolis oli väsitav. Ilm oli nii ilus, et üldse ei tahtnud kooli tagasi minna. Nüüd sellest muidugi midagi alles pole, viimased peaaegu 2 nädalat on iga päev vihma sadanud. Välja arvatud eile. Võinoh, terve päeva sadas mõnusat paduvihma ja siis õhtul, kui ma kursuselt koju suundusin, lõi taeva TÄIESTI HELESINISEKS ja päike paistis. Hea tunne oli kohe, et viimaks vist saabus siiski kevad ka siia. Kuni täna hommikuni, kui ma aknast välja vaadates jälle halli taevast nägin. Egas midagi.

Aa, ja siis kooli esimesel nädalal mõtlesin ma tõsiselt, et ma olen Jaapanis. Sest nagu ma rääkinud olen, siis meil on kooli ees see plats ja seal on puid ka ikka. Ja kõik need puud läksid üleni õide. Igatahes, esmaspäeval hakkasid kõik need õied langema ja teisipäevaks oli KOGU kooli esine üleni roosa. Ma kahjuks ei suvatsenud oma kaamerat kooli kaasa vedada, et teile pilte teha aga ma praegu tšekkasin Regina tehtud pilte ja ta tegi nendest puudest pilti, nii et näete algversiooni postituse lõpus. Nüüd ma isegi kahetsen, et ma kaasa ei võtnud, sest see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus.

Siis esimese nädala reedel oli bac blanc SVT-s, füüsikas ja matas. Bac blanc on siis nn. ettevalmistuseksam aasta lõpu eksamiteks. SVT-s ma sain 2 punkti 20-st, mis polegi nii paha, arvestades, et ma unustasin oma sõnaraamatu koju, oihh. Ja siis ma lihtsalt rääkisin, mida ma arvasin ennast aru saamast. Ma väga puusse ei pannud isegi vastustega aga kuna ma ei põhjendanud mitte midagi, siis ma punkte ka ei saanud. Füüsikat pole veel kätte saanud. Ja matas sain 12 punkti 20-st, mis on rohkem, kui töö ja klassi keskmine. Mata õpetaja oli väga positiivselt häälestatud peale seda mu suhtes, enam isegi ei tule oma oskamatu inglise keelega mulle ülesannet seletama, sest ta nüüd vist mõistis, et oouu, äkki ma siiski saan prantsuse keelest aru. Aa, ja kui juba hinnetest rääkida, siis meil oli ajaloos 1. MS koht töö. 2 tundi mingit kirjandit kirjutada. Kuna kirjanditeema jäi veidi raskeks, siis ma lihtsalt kirjutasin veidi oma teadmisest. Ja ma sain 14 puntki 20-st, mis on minu klassis mingi next level tase juba. Õpetaja kiitis mind kogu klassi ees ja oli üldse väga uhke mu üle vist.

Siis, mis veel. Ma nüüd räägin veidi seosetult teile kõikidest asjadest. Eelmisel nädalal polnud mitte ühtegi tundi kirjandust. Ehk see tähendas seda, et esmaspäeval oli mul 4-tunnine vaba auk ja teisipäeval 5-tunnine vaba auk ja kolmapäeva hommikul oli ainult 2 tundi võrkpalli ja kõik. Ja mis on kõige imelikum siin, siis keegi neid tunde asendama ka ei tulnud. Oleks siis mingi tööülesanne olnud või midagi aga ei. Ma lihtsalt loodan, et õpetaja meie vabast ajast neid tunde nüüd tagasi ei hakka võtma.

Eelmine nädal oli üldse väga-väga-väga lahe. Kuna mu koolil oli ühe-kahe Soome kooliga vahetusõpilaste projekt, nagu Viimsil eelmine aasta Belgiaga ja kuna minu klassist osalesid 3 tüdrukut, siis ma sain ka nende soomlastega tutvuda. Nad ei ela kahjuks Helsingis vaid kuskil seal põhjapool aga nädal möödus ilusti. Ma sain poolte soomlastega tuttavaks ja nad olid jumala lahedad. Esmaspäeval nägin ma mõndasid esimest korda ja rääkisin juttu. Siis kolmapäeval käisid nad meie kehalises – mängisime võrku ja reedel ma põrkasin nendega linnas juhuse tahtel kokku. Rääkisime tänaval mingi 15-30 minutit juttu ja siis õhtul käisime osadega veel ühel kontserdil, mis oli niiiiiiiiiiiiiiiii lahe lihtsalt. Esinejaid oli rohkem kui üks aga see viimane oli põhiesineja ja üks mu uus hetke lemmikuid. Kontsert ise toimus péniche peal. Mul sõnaraamat näitab, et eesti keeles peaks selle nimi lihter/lodi/praam olema. Päris praam ta polnud, ta oli rohkem selline paat, millega kunagi tooteid jõe peal transporditi. Igatahes, see oli MEGAÄGE, sest pealt oli ta kinni ja ta meenutas täiega ööklubi. Lihtsalt jõe peal. Ja kui kõik inimesed kaasa elasid ja tantsisid, siis sa tundsid, kuidas meri all loksus ja kuidas lained pärast vastu paati tagasi käisid. Emme, ära nüüd mingit südameatakki palun saa, see oli siiski väga turvaline koht. Igatahes, bändi nimi on Welling Walrus (http://www.myspace.com/wellingwalrus) ja nad on Lyonist. Ja reedel, see kontsert oli nende esimese albumi välja andmiseks korraldatud. Lèa ostis selle CD ja ma rippisin talt selle endale ka arvutisse. Mulle isiklikult meeldis bänd laivis kõvasti-kõvasti-kõvasti rohkem.

Reede õhtu läks üldse huvitavalt. Ma kohtusin ühe tüdrukuga, kes kinnitas mulle, et ma tean teda ja et me käisime aasta alguses sööklas koos söömas. Mina seda ei mäleta aga võib-olla oli ka nii, sest tema paistis teadvat mind.

Nii, siis laupäeva hommikust jäin jälle üksi koju. Ema oli Pariisis tööasjus ja isa läks enda emale külla Põhja-Prantsusmaale. Laupäeval käisin linnas ja väljas ja värki ja pühapäeval oli emadepäev juu, mitte küll Prantsusmaal aga igal pool mujal. Hommikul ärgates helistasin vanaemale nagu tublile lapsele kohane ja emmega rääkisin ja siis käisin lillepoes (host)emale kingi ja koogi kõrvale lilli ostmas. Lillepoes ma rääkisin rohkem kui 15 minutit nende 2 lilleseadaj/müüjaga juttu. Jutt sai alguse üldse mu pangakaardist, et kus riigis veel Swedpank asub ja siis rääkisime prantsuse keele õppimisest ja emadepäevast ja miks ma ikka tulin siia keelt õppima ja kas on raske ka ja kuidas üldse aasta läheb ja kõigest muust ka. Ja ema oli niiiiiii rõõmus oma kingi üle. Ma kinkisin talle aasta alguses meist koos tehtud pildi ja kaunistasin ära ja ta pani selle pildi omale öökapi peale. Nii armas. :)

Siis, mis veel? Ajaa, autod. Eelmisel nädalal tegi Lambo Bellecour'i kõrval väikest kiirendust ja ma esmaspäeva hommikul kooli minnes nägin siin oma tänava peal Audi r8-t ka. Not bad at all.

Mul oli veel nii palju asju, millest teile rääkida aga ma ei ole neid kõiki üles kirjutanud ja nüüd ma muidugi ei mäleta.

Seda mõned jalgpalli huvilised ilmselt juba teavad, et OM (Olympique de Marseille) sai Prantsusmaa meistriks 9. korda. Viimasest meistritiitlist on neil 18 aastat möödas ja kõik prantslased teevad nende kulul nalja, et viimane OM'i tiitli võit tuli veel must-valgest telekast. Isegi Facebookis on klubi tehtud selline nimega. Jaaa, Olympique Lyonnais kaotas Bayernile ka paar nädalat tagasi. Päris haledalt veel, kui aus olla. Aga noh, pole hullu. Bayerni jaoks oli see 13. kord juba poolfinaali saada, Lyonil oli esimest korda, kui need telekommentaatorid väga puusse ei pannud.

Jaaa, täna hakkas Cannes filmifestival, kui keegi veel ei teadnud. Kuigi, huvitav, kuidas see olukord lõpuks välja kujunes, sest eelmisel nädalal oli peaaegu mingi loodukatasroof seal. Kogu rannikuala oli katki ja uudistes näitas, kuidas mereäärsetes restoranides oli liiv ja meri kõik ära lõhkunud ja kõik mere äärsed majad ujusid seest. Kohati olid olnud vist isegi mingid 8-10 meetrised lained merel.

Mul tulevad nüüd järjest kõik asjad meelde, millest ma veel rääkida tahtsin. Eelmisel teisipäeval läksin hommikul kooli ja bussis oli TCL (ma ei teagi selle lühendi täisnime, aga see firma siis, mis tagab Lyonis ühistranspordi – bussid, metroo, trammid, jne) küsitlus. Kuna buss oli suht puupüsti täis (kell 8 hommikul), siis ma olin täpselt bussijuhi juures. Igatahes, küsiti mult see küsitlus ära ja siis ma ei kuulnud viimast küsimust. Ma ütlesin, et ma ei kuulnud, ja siis see noormees, kes tegi seda küsitlust, kuulis, et ma ei saanud aru ja hakkas inglise keeles rääkima. Ma mingi, eieiieii, prantsuse keeles, ma lihtsalt ei kuulnud. Igatahes, tegin ära selle ja siis bussijuht küsis, et kas ma olen välismaalane. Ma mingi, jah, olen küll. Esimene pakkumine oli kohe, et inglane. Ma mingi, eii. Pakkus seal veel mingeid rahvuseid, ma et eestlane. Ja siis ta rääkis mulle, et ta oli eelmisel suvel teinud kuu-ajase reisi Põhjas oma perega. Käisid kogu Lõuna-Rootsi läbi ja siis tema tahtis minna Helsingisse ja EESTISSE (!!!) ka, aga naine ja lapsed tahtsid Rootsis edasi olla. Ja siis ta rääkis, et ta täiega tahab ikka Soome ja Eestisse minna. Ma arvasin, et ta niisama ajab loba suust välja ja siis ta küsis, et kas ma olen Rootsis käinud. Ma mingi, jaa, Stockholmis olen. Ja siis ta rääkis pikalt mingist 2-st linnast, kuskil täiesti Lõuna-Rootsis, et need on täiesti külastamist väärt jnejne. Ja siis ma sain aru, et ta tegelikult trippiski seal kuu aega. Ja siis ma pidin kahjuks maha minema, millest on jumala kahju, sest ta oli Rootsist jumala vaimustuses ja küsis Eesti kohta küsimusi. Tõesti huvitavaid küsimusi, mitte mingeid mõttetuid.

Ja üldse, kõikide inimeste esimene pakkumine on alati, et ma olen inglane. Ma ei saa aru, mis värk sellega on. Äkki ma räägin prantsuse keelt inglise (mitte ameerika-inglise) aktsendiga? Ahh, kes teab.

Ja siis neljapäeval käis meil külas üks vanemate Aafrika sõber, kes on pärit Togost. Nad said tuttavaks kunagi, kui üks mu host-õdedest Aafrikas töötas ja siis see togolane on mitu korda Lyonis ka käinud ja paar aastat tagasi õppis 2 aastat siin ülikoolis. Ja siis nüüd ta tuli tagasi, kahjuks küll kurvematel põhjustel, aga ta käis neljapäeval õhtust söömas. Esimene tund aega ma ei saanud MITTE MIDAGI aru, sest nende aktsent on ikka päris ulme. Siis ema rääkis üle aga lõpuks ma sain isegi pihta asjadele. Ja siis tuli välja, et maailma polegi nii suur, kui ta paistab. Nimelt, ta õde abiellus ja sai lapse ühe soome mehega ja elavad nüüd kõik Soomes. Ja kuna Irenée (see togolane, ja jah, ma arvasin ka, et Irenée on ainult naise nimi) ja ta õde on megalähedased ja helistavad igal õhtul, siis ta helistas samal ajal, kui ta meie juures oli, ja ma rääkisin ka selle naisega. Ja miks maailma nii suur pole, sellel lihtsal põhjusel, et ta võtab Soome keele kursuseid seal ja ta pinginaaber on EESTLANE! Täiesti ulme. Ja siis mul on kutse ootamas, et talle ja ta perele Togosse külla minna. Ja Erlend, kui sa seda loed Ghanast, siis sul ka, sest jututeema kandus vahepeal Aafrika vahetusõpilastele ja ta oli väga vaimustuses kuuldes, et Ghanas on ka keegi kuskilt kaugelt külmast ja lumisest Eestist. Ja siis ta rääkis kõikidest puuviljadest, mis neil seal kasvavad ja arvata on, et kui ta räägib, kuidas ta aiast omale kookospähkleid korjab, siis mul vaikselt suu vajub lahti. Ja see on nii lahe, kuidas elu Aafrikas on. Ta rääkis igasugu jutte ja nii lahe oli kuulata. Näiteks see, et kui sa lepid kella 10-ks kellegagi kohtumise kokku, siis võid rahus 3 tundi hiljem kohale ilmuda ja mingit probleemi pole, sest ilmselt kedagi niikuinii kohal pole. Ja kuidas nad jalkale kaasa elavad seal. Äkki keegi teist teab, et jaanuaris toimus Togo jalgpalli tiimi pihta tulistamine ja 3 inimest said surma. Ta rääkis ka, et kuidas ja mis täpselt ja tal olid pisarad silmas, mida oli nii õnnetu vaadata. Ja kui ma õigesti aru sain, siis ta isegi teadis ühte nendest mängijatest, keda tulistati aga kes õnneks surma ei saanud.

Nüüdeks on mul küll kõik ideed otsas, millest ma rääkida tahtsin teile. Kui mul midagi meelde peaks veel tulema, eks ma siis kunagi kirjutan. Ma ei julge enam avalikult öelda, et ma üritan rohkem kirjutada, sest niikuinii seda ei juhtu.

Need puud, millest ma täiesti alguses rääkisin. Aga õisi pole veel langema hakanud siin.