30. juuni '10

Nii, ma nüüd võtsin ennast enda viimasel õhtul kokku ja mõtlesin, et kui ma praegu ei kirjuta, siis ilmselt ma ei kirjutagi kunagi nendest viimastest nädalatest.

Jutuga jäin viimati pooleli ~2 nädalat tagasi. 14. juuni oli viimane koolipäev. Mata oli täiesti masendav, nagu alati. Inglise keeles vaatasime seda Pink Floydi filmi, seni kuni üks tüdruk minestas. Ma pole tõsiselt midagi sellist näinud, isegi sügisel see seagripi vaktsiin-ja-Sarah minestamine polnud nii hull. Jah, tal oli juba klassi tulles selline väsinud nägu, aga see mis pärast toimus, oli ikka päris hirmutav. Siis peale inkat tulin koju sööma, sest ema tõi Elouise siia. Elouise on siis see väike tüdruk, keda ta hommikuti kooli viib ja päeval otsimas käib ja süüa teeb. Kuna ma nägin teda mingi 2-ks sekundiks sügise alguses, siis ema mõtles, et me peaks ikkagi nägema, enne kui ma koju naasen. Ja siis ta käiski meil söömas, sõime koos ja mängisime ja ta oli isegi päris nunnu. Ta on selline arukas väike tüdruk, hea suuvärgiga ka.

Pärast oli viimane kirjanduse tund, kus me vaatasime Molière Don Juani mingit teatrietendust. Ja siis oligi päev läbi. Pärast kooli jäin Sarah'ga kooli ette juttu rääkima ligi 2-ks tunniks. Rääkisime igasugu teemadel ja ta rääkis mulle, kuidas tema vaatevinklist minu aasta möödus. Ühte juttu oli täiega naljakas kuulata. Kuna ma aasta alguses prantsuse keeles ennast väljendada ei osanud ja noh, kergelt öeldes MILLESTKI aru ei saanud, siis ma koolis ikka väga aktiivne suhtleja polnud (kuna enamus klassil on inglise keelega mingi suuremat sorti probleem). Sarah'l seda pole ja nii me juba aasta algusest hakkasimegi suhtlema. Ja siis ta rääkis, et oktoobri lõpus-novembri alguses olin ma ühel hommikul kooli tulnud ja ise „Bonjooour“ talle öelnud ja bisoud teinud (tavaliselt olid need ikka teised, kes alustasid). Ja siis ta oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii elevil olnud, et ta jooksis teiste juurde: „TA RÄÄÄGIB PRANTSUSE KEELT!“ Kõik olid olnud enamvähem, et millest sa räägid? Et mida sa ajad enamvähem. Ja siis ta mingi, et VANESSA – ta RÄÄGIB prantsuse keelt. Ja sellest hakkaski ilmselt see õige edenemine pihta – sain tundides aru ja Sarah mäletamise järgi hakkasin sellest ajast lõuna ajal kaasa rääkima ja teemasid vaikselt tõstatama, jne. Mulle tõsiselt meeldis kuulata, mida tal öelda oli, sest see oli ikkagi päris erinev minu nägemusest.

Siis teisipäeva hommikul sain jälle Sarah'ga kokku, sest tema käes oli mu nn. hinneteleht. Kuna eelmisel päeval oli olnud conseille de classe, siis klassijuhataja oli talle selle andnud. Saime kokku ja siis hakkasime koos vaatama ja ta oli väga üllatunud, et mul NIIIIIIII hea vastukaja oli. Mul oli tervelt (!!!) 4-s aines hinne väljas. :D Inglise keel, sport ja mata olid üle keskmise nagu alati aga sellel semestril pani ajaloo-geo õps mulle ajalukku ka hinde (kuigi ma sain ainult ühele tööle hinde) ja minu hinne oli klassi keskmisest ikka kõvasti üle. Noo, see oli vist veidi ebaaus, sest õpetaja hindas mind leebemalt ja ma ei teinud tegelikult üldse seda, mida ta küsis vaid kirjutasin ise mingid memuaarid kokku. Aga järelikult ta oli piisavalt rahul, et mulle 14 20-st panna. See on ikka päris hea.
Ma rohkem mingeid kommentaare ei mäleta väga ja kuna ma olen juba oma kohvrid kokku pakkinud, siis ma ei viitsi hakata seda otsima ka kuskile asjade vahelt. Vene keele õpetaja muidugi kirjutas, et ma ikkagi peaksin oma vene keelega vaeva nägema ja veidi panustama, et seda õppida, sest mul potentsiaali on aga pole tahtmist. Jaaa, rohkem hetkel ei meenu.

Siis reedel oli mata eksam, mida ma oma lõbuks tegema läksin. Me ei teinud seda oma koolis vaid mingis teises koolis, mis asus täiesti mitte-kusagil. Enne bussi peale minekut nägin juhuslikult Andread ja läksime koos. Eksam ise oli suht lihtne, mida kaelamurdvat polnud. Esimese ülesanne oli lebo, teine oli mingi majanduse ja vaesuspiiride ja kõige muu sellise peale. Peale paari lugemist siiski tegin enamuse ära. Lõpus jäi 2 viimast tehet kirjutamata, kuna aeg sai läbi aga mulle see väga niikuinii midagi tähtsat pole, nii et vahet pole. Pärast üritasin võimalikult kiiresti koju saabuda aga kui sa ummikusse sisse jääd, siis sa ikka istud seal mõnusa aja. Kuna me pidime võimalikult ruttu Pariisi poole startima, siis ma olin pissed veits, et me peame minu pärast hiljem liikuma hakkama, aga siiski jõudsin isast 5 minutit varem koju ja jõudsin oma kohvri ära pakkida.
Ajaa, ja reedel tuli postiga mulle TGV pilet ka lahkumiseks. Ütleme nii, et kuni sinnamaani ma polnud veel väga teadvustanud seda, siis selle piletiga sai ikka selgemaks, et varsti pean ma lahkuma.

Laupäeva hommikul läksime emaga koos Versailles lossi külastama, sest isa ütles, et ta ei lase mul enne tagasi Eestisse pöörduda, kui ma seal pole käinud. Külastasime lossi, oli ta küll ilus ja uhke aga ma ei oleks ausalt öeldes küll tahtnud seal elada. Ma ei tea, mulle tundus kuidagi liiga selline, ma ei leia head omadussõna hetkel. Uhkustav võib-olla oleks hea, aga kuna tegu oli Louis XIV-ga siis pole midagi kunagi piisav, nii et ilmselt uhkustav ikkagi pole piisavalt hea.

Pärast käisime poes ja tegime sisseoste. Õhtul tulid mingid vanemate sõbrad õhtust sööma. Pühapäeval tegime väikse grilli Emilie ja Jamesi uues kodus. Muidugi mina olin enamuse ajast see, kes grilli taga tegutses, sest siin pole see nii väga kombeks siiski. Tähistasime Emilie sünnipäeva ja lõpuks kujunes see minu perevaheliseks ärasaatmis peoks. See oli kõige armsam, et nad olid mulle ühe albumi koos piltidega ja kirjadega teinud. Mul selle vaatasime ajal olid ikka pisarad silmas, et kuidas mul ikka vahetusperega vedanud on ja kui lähedaseks ma tegelikult nendega saanud olen. See on ikka täiesti uskumatu kogemus selles mõttes. Aa, ja siis mu isa tegi mulle eraldi kingi veel – 3 filmi ja siis iga filmi kohta oli mingi eesmärk.

Siis esmaspäeval oli La Fête de la Musique, mis on siis Muusikafestival pmst. Kogu Prantsusmaal on igal pool tänavatel muusikud ja platsidel on lavad ja kogu linn elab. Ma väga palju iseenesest ei näinud (ma isegi ei jõudnud nn. vanalinna, mis on ikka täielik patt), sest pärast natukest aega jooksin ma täiesti lampi Jessiele ja Davidile ja teistele vahetusõpilastele otsa. Niisiis ma ühinesin nendega ja õhtu lõppedes kujunes see pigem tantsu- kui muusikafestivaliks, sest umbes 23 ajal leidsime me ühe salsa koha ja kuna meie seas oli kaks argentiinlast, siis kuidagi jäime sinna kogu ülejäänud õhtuks. Thomas (argentiiina poiss) õpetas mulle isegi salsat aga noh, omaasi oli muidugi see, kuidas see lõpuks välja kukkus. Ütleme nii, et midagi sain ma selgeks aga enamuse ajast oli see totaalselt midagi muud, kui salsa.
Aga üritus ise on täiesti geniaalne, sest sa leiad IGALE maitsele midagi. Ma võin julgelt öelda, et ma nägin VÄGA väikest osa kogu esinejatest aga see oli ikka nii erinev kui olla sai – alguses poste rokkbänd, siis mingi üksiks jazzivend tänaval, siis indiaanlased jalga keerutamas, siis mingi 10-aasteste poiste bänd (mida ma tegelikult nüüd muusikaks ei nimetaks), siis üpriski hea DJ, pärast seda mingi suur lava, kus esinejat me ei kuulnudki ja siis lõpuks veel mingi reggae vend ja noh, lõpetuseks veidi ladina-ameerikat. Aga siiski, täiesti geniaalne.
Aa, ja sellel õhtul sain ma lõpuks kõikide Rotary (Jessie ja Davidi programm) inimestega tuttavaks, sest Jessie on ikka rääkinud mulle mingeid lugusid. Nüüd ma võin öelda, et kui ma kunagi Clevelandi, NYC või Kanadasse peaks sattuma, siis mul on kellegagi kontakteeruda. :)

Siis teisipäeval oli isa kooriga piknik. Ma alguses täiega põdesin minemise osas aga lõpuks ma olen rahul, et ma läksin. Kuigi inimesi oli rohkem kui 50, oli kõik väga lahe (palju lahedam, kui ma üldse oodata oskasin). Kuigi mina ühtegi inimest ei teadnud (v.a. see paar, kelle juures ma sügisel paar päeva ööbisin, kui mu vanemad kuskile teisse Prantsusmaa otsa läksid), siis nemad mind küll teadsid. Kõik tulid kohe, et „Aaaa, sa oledki Vanessa, Roberto on niiiiiii palju meile sust rääkinud“ ja tore oli jälle rääkida ja kirjeldada Eestimaad (polnud ammu seda isegi teinud).

Kolmapäeva hommikul oli mul kell 8 (õnneks isa viis mind sinna kohale) füüsika-bio eksam (jälle oma lõbuks). Ütleme nii, et sellega läks veidi huvitavalt. Teise küsimusega tegin juba üki-kaki-kommi-nommit, sest mul polnud ära aimugi, mis see vastus võiks olla. Kuigi ma pärast vaatasin õpikust, et see oli isegi õige, mis ma panin. Algaja õnn äkki? :D

Pärast, ma ilmselt lebotasin kodus, sest päris soe oli väljas. Kuna isa läks mingile konverentsile Lõuna-Prantsusmaale, siis me jäime emaga kahekesi koju, kuni reede õhtuni. Õhtul mängisime Scrabblet ja rääkisime jälle tundide kaupa juttu.

Neljapäeval pidime emaga minema ühte Lyoni-pärasesse restorani, et ma ikka sööks midagi väga traditsioonilist veel aga lõpuks valisime hoopis mingi teise. Pärast söömist läksime sinna vendade Lumière'de muuseumisse. See on siis muusem Lumière pere kohta, kus 2 venda (Auguste ja Louis) olid ühed esimesed filmitegijad maailma ajaloos. Kuna see muusem asus nende kunagises villas, siis see oli hästi-hästi huvitav. Mulle meeldis.
Pärast seda käisime emaga kuskil Araabia poes pähkleid ja maitseaineid ostmas, kus mul ninasõõrmed lõpuks alla tahtsid juba anda. See on ikka nii lahe, kuidas sa leiad niii erinevaid asju ühest linnast.

Siis järgmisel päeval lebotasin vist niisama kodus, kuna ilm tappis jälle ja väljas oli veidi liiga soe. Õhtul tuli isa tagasi ja siis läksime ühe ta töökaaslase juurde õhtust sööma. Sinna jõudes avastasin ma, et inimesi on rohkem, kui ma arvasin. Ja kõik inimesed peale minu olid jälle veidi vanemad ja kõik töötasid kuskil täiesti ulme kohtades. Pool õhtut möödus mul kuulates pea kõikide tähtsamate firmade strateegiatest, uutest toodedest, majandusest jne. Tegelikult see oli päris huvitav isegi. Aga teine pool õhtut möödus väga Eesti teemal, sest ma pidin seletama ja kirjeldama ja rääkima Eesti elust ja olust.

Siis laupäeval käisin linnas päeval ja õhtul tuli Jessie siia. Sõime ema-isaga õhtust ja pärast õhtusööki isa viis meid linna, kus me saime Lucyga kokku, et välja minna. Ütleme nii, et väga huvitav õhtu oli ja koju saabusime ~3 ajal. Mis mulle täiega meeldis, oli see, et kui ööklubis tuleb „Alors on danse“, siis kogu rahvas laulab kaasa ja kogu laulu vältel sa tunned, kuidas kogu rahvas lihtsalt täiega kaifib seda laulu fiilingut.

Siis pühapäeval ärkasin 8 ajal üles, et Jessie ära saata ja pärast magasin mõnusalt edasi. Lõunal tšillisin emaga ja mingi õhtupoole läksin kinno - „L'amour, c'est mieux à deux“ vaatama. See oli päris huumor, prantslased ikka oskavad.

Esmaspäeval ja teisipäeval ma ausalt öeldes ei mäleta, mis ma tegin. Seda ma tean, et mingi päeva ma olin linnas, esmaspäeval vist. Aa, ja teisipäeva õhtul käis jälle see togolane meil õhtust söömas. Mulle nii meeldib see täiesti erinevate kultuuride avastamine. Ja lisaks ta teeb päris head huumorit.

Eile sain viimast korda Lucyga kokku. Käisime sõime jäätist ja rääkisime mõnusalt mõned tunnid juttu. Pärast käisime veel ringi poodides ja tänavatel. Ta on ikka nii armas ja ma tõsiselt loodan, et ta järgmisel talvel jõuab mulle külla. See aasta kahjuks pole see absoluutselt võimalik, sest ta läheb Saksamaale aastaks. Lõpuks pidime head aega ütlema ja tegemist oli parasjagu, et mitte nutma puhkeda.
Õhtul tulid Annick ja Jean-Pierre õhtust sööma (need vanemate sõbrad, kelle ma juures ööbisin, ja Jean-Pierre oli sellel koori asjal ka). Väga mõnus õhtusöök oli, enamus juttu tiirles jälle mitme ringiga kuskil Euroopa teistes riikides. Lõpuks pidin nendega ka hüvasti jätma ja ma lubasin, et kui ma tagasi saabun, siis ma lähen neile ka kasvõi korraks külla.

Täna hommikul tegelesin agaralt oma kohvritega (omajagu tegemist on ikka) ja päeval sain Jessie ja Davidiga kokku, et head aega öelda. Casey (Wisconsin'i osariigist) ühines ka meiega. Alguses olime kohvikus, rääkisime juttu ja lõpuks liikusime Bellecourile. Jessie pidi varem lahkuma, me jäime veel tunniks rääkima ja pilte tegema. Jessiega oli kindlasti kõige raskem sõpradest hüvasti jätta. Kuigi homsele ma ei taha isegi mitte mõelda.

Siis õhtupoolikul lõpetasin oma pakkimist. Ja õhtut läksime sööma Paul Bocuse restorani. Nüüd ma olen juba 2-s erinevas käinud ja toit on seal ikka uskumatult hea!

Ja ma ei tea, hetkel on vist kõik. Viimane öö Lyonis, viimane öö oma toas. Homme on palju vaja teha ja kell 16.00 võtan TGV, et Pariisi minna ja siis edasi Saksamaale.

Päris ilmselt tuleb mu järgmine postitus juba Eestimaa pinnalt!

NB: Elise ja vanaema, mul on väga kahju, aga ma ei jõudnud teie kirjadele vastu kirjutada, nii et kirja pole mõtet enam oodata. Aga ma juba varsti seal, nii et siis ei pea enam kirjutama! :)

NB 2: Ma tean, et mul jäid päris mitmed asjad kirjutamata aga eks ma üritan neid meeles hoida järgmiseks korraks.

Carla Bruni - Quelqu'un m'a dit

Pildid!

Emaga Versailles.

Vendade Lumièrede muuseum.

Kinoplakat esimesest(esimestest) filmist. Panete tähele, et filmi nime pole? Inimesed läksid "kinno" sellepärast, et see oli midagi enneolematut, mitte niisama filmi vaatama.

Ühed esimesed telefonid tavakodus ( + neil olid vist veel oma liinid ka).

Maja makett.

Pildid!

Siis kui Šveits Hispaaniale värava lõi ja ema patriootlikkus välja lõi. :D

Tegin kaerahelbeküpsiseid. :)

Teod.

Väike grill Emilie juures.

La Fête de la Musique!

Eripühendusega Kertule. :D:D:D

Croix-Rousse.

LYON!

Rue Victor Hugo.

Reggae.

Megaimelik.

Thomasega.

!

Kohtuge UK uute peaministritega - David Cameron ja Nick Clegg!

Teostus: Aliénor

13. juuni '10

Ma tean, et ma lubasin juba ammu kirjutada aga mul pole absoluutselt aega/viitsimist olnud.

Nii, 22. - 24. mai käisin siis Pariisis ja Montignys (see piirkond, kus pere elab). Laupäeval (22.) ärkasin kell 6 üles (I know, ise ka ei usu). Pesin, panin korda ja isa viis mind RER-i (reginaalrong, mis Pariisi ja äärelinnade vahel sõidab) peale. Jõudsin siis 7-midagi Pariisi, tulen Notre Dame kõrval metroost välja ja esimese asjana näen mingit manifestatsiooni. Mind ausalt öeldes ei pane karvavõrdki sellised asjad imestama enam.
Jalutasin veidi ringi siis, käisin boulangeries – võtsin kuuma kakao ja šokolaadisaia ja läksin siis Ile de la Cité'le oma hommikusööki sööma. Mul oli juba varem plaan minna sinna Square du Vert-Galant'i hommikust sööma ja kasutasin laupäeva varahommikut koos sinise taeva ja ilma ühegi inimeseta enda kasuks ära. Istusin ja nautisin ärkavat Pariisi – otsevaade Pont des Arts'ile, Louvre'le ja tänavatele, mis vaikselt hakkasid inimestega täituma. Polnud üldse paha muideks, sellistel hetkedel tundub Pariis siiski ühe meeldiva kohana.

Lõpuks võtsin oma kolm a4 paberit välja ja alustasin oma must-go listi Põhja-Pariisiga. Jõudsin ka esimest korda sinna kuulsale Pariisi turule, natukene vara küll siiski, sest pooled letid polnud veel püstigi aga noh, mulle meeldiski rohkem see, et peale minu (ja müüjate) polnud kedagi. Uitasin rahulikult ringi ja võtsin metroo tagasi. Käisin vaatasin kohustuslikud turistikad ära, mis veel nägemata olid: Moulin Rouge, Grande Arche, Parc Monceau, jnejne. Siis käisin lõpuks ära ka MEP-is (Maison Européenne de la Photographie ehk Pariisi fotograafia muuseum). Ma ootasin sellest veidi rohkem aga muidu oli seal päris huvitavaid näitusi. Kui Reginal lõpuks lõuna ajal kool läbi sai ja ta Pariisi suvatses mu katikuga jõuda, siis saime kokku ja ma rääkisime-sõime. Siis läksin ma edasi Pére Lachaise surnuaeda, et vaadata üle mõned kuulsamad hauad – Wilde, Piaf, La Fontaine, Molière, Wiiralt, Chopin, Morrison, jne. Pärast seda, mis ma tegin? Ma arvan, et rohkem väga midagi nii erilist, et rääkida. Kuna kell oli juba 7 saamas, siis tegin pisikese õhtusöögi Pariisis – juust, baguette, kookosejogurt, banaan, õun ja prantsuse keelne Cosmo. Ja kohaks valisin Champ-de-Mars'i, mis asub siis otse Eiffeli kõrval. Õnneks selleks ajaks polnud seal veel liiga palju inimesi, nii et suht mõnus oli. Lõpuks võtsin RER-i tagasi koju, isa tuli järgi ja õhtul olin kodus.

Pühapäeva hommikul magasin veidi kauem. Keskpäeval sain Reginaga Pariisis kokku, et minna sinna laadale või asjale, mis Champs-Elysée'l toimus. Piltidelt juba nägite, et kogu Champs-Elysée oli erandkorras kinni pandud ja kõik oli tehtud roheliseks – puud, aedviljad, lilled, kitsed-lehmad ja LIIIIIGA PALJU inimesi. Hästi lahe, et prantslased korraldavad selliseid asju. Kuna kuumust oli liiga palju, siis mingi aja pärast otsustasime Reginaga jäätist minna sööma. Kui hästi see meil välja kukkus on juba oma asi, aga noh, juhtub ka parimatel. :D
Siis läksin tagasi koju ja ootasin vanemaid. Õhtul käisime mu hostvenna ja ta pere juures söömas. Kõik olid kohal – meie Lyonist, Emilie-James, Sabine-ja ta boyfriend, kelle nime ma ei suuda meelde jätta ja Fred ja Elodie ja Elouan. Õhtu möödus nii mõnusalt – ma tõesti tajusin, et nad kõik on mind perre vastu võtnud ja selline hea, kuidagi lähedane tunne oli nendega seal istuda ja juttu rääkida ja nalja teha.

Esmaspäeval käisime Emilie ja Jamesi uues kodus. Nägin ka lõpuks ikka nende tulevase kodu ära ja sõime aias ja käisime emaga metsas veidi jalutamas. Siis hüppasin Annika juurest läbi ja sõit tagasi koju võis hakata. Ja kui te mõtlete, et miks ma koolist poppi panin, siis ma ei pannud poppi vaid prantslased on targalt veel ühe riigipüha omale kalendrisse sisse kirjutanud ning kooli polnud.

Siis nädala sees ilmelt midagi põnevat ei juhtunud, ma muidu mäletaks. Siis oli YFU nädalavahetus, millest ma teile õnneks juba kirjutasin. Siis järgmisel nädalal, ee, midagi pingelist vist veel ei juhtunud, kool nagu kool ikka. Ja neljapäeval tegin järgmise taseme testi ära. Sain valmis, viisin oma õpetajale seal keelekoolis ja siis ta küsis, et noo, kuidas läks. Ma mingi, et veidi raske oli aga ma arvan, et hästi. Ta hakkas naerma, ma ei saanud aru, miks ta naerab ja siis ta seletas, et tegelikult ma peaks seda testi tegema alles 4 kuu pärast. Nojah, pole paha.

Ja siis tuli kaua oodatud 5. juuni, kus me Marseille'sse läksime!

[ma nüüd kirjutan teile nädal aega hiljem edasi...]
Igatahes, Marseille nv. oli IMELINE! Reede õhtul tuli Jessie juba siia, sest me lahkusime kodust laupäeva hommikul kell 5. Ma muideks enam nii väga ei magagi enam kiirteel, imelik. Enne 8-t jõudsime Pont du Gard'i. Olime esimesed ja ainukesed inimesed seal. Paar töötajat oli ainult. Vaatasime, kõndisime veidi ringi ja isa rääkis silla ajaloost sutsu. Siis lõpuks avati kohvikud ja asjad seal – ehk saime hommikust süüa ja pärast külastasime silla muuseumit ka natukene. Siis suund lõunasse. Esimene sihtpunkt oli Saintes-Maries-de-la-Mer – üks tavaliselt väike linnake, suvel turistidest/suvitajatest ülerahvastatud aga siiski mõnus. Me Jessiega läksime randa – ujusime, võtsime päikest natukene, vanemad uudistasid linna samal ajal. Siis tegime pikniku mere ääres – niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus! Siis läksime ostsime Itaalia jäätist (ma võtsin ühe palli Kinder Bueno jäätist ka!!!) ja jalutasime linna peal ringi. Seejärel suund Marseille peale. Kui kohale saabusime siis ma ei uskunud oma silmi - see oli megailus lihtsalt. Muidugi me saabusime sadama poolt, nii et mulle sobis. Läksime kohe registreerisime hotelli ära ja siis olime kogu õhtu linnas – jalutasime, pildistasime, uudistasime ja lõpuks läksime restorani Marseille kohalikku toitu nautima. Lõpuks veidi enne keskööd läksime tagasi hotelli, sest kõik olid suht vässud.

See oli muidugi kõige parem, et restoranis. Läksin tualetti, seal oli kraanikausside osa meestel-naistel kokku ehitatud. Ja siis ma hakkasin lampi ühe noormehega juttu rääkima, tegelikult see nii lampi polnud, ta oleks mind äärepealt uksega löönud aga ma hoiatasin teda, et ma olen täpselt taga ja siis hakkasime rääkima. Muidugi ta sai kohe aru, et ma välismaalane ja siis ta lõpuks, et noo, kus sa Prantsusmaal elad siis. Ma vastasin, et Lyonis. Ta mingi, issand, miks Lyonis? Nagu ma juba maininud olen, siis siin nad ei salli väga üksteist. Ja siis jalutasime tagasi laudade juurde ja rääkisime, et miks üks või teine linn parem on. Lõpuks jõudsime minu laua juurde ja ta jäi minu, Jessie ja mu vanematega rääkima. Ja siis lõpuks ema tõstatas Pariisi jutu üles ja siis ta läks nii ähmi täis. Kui Lyon ja Marseille ei saa juba omavahel läbi, siis Marseille ja Pariis on veel hullem. Ja siis lõpuks me mingi, et me nüüd hakkame minema ja ta pidi ka lõpuks oma lauda tagasi pöörduma, ta sõbrad vaatasid juba päris imelikult.

Pühapäeva hommikul ärkasime suht vara ja kohe uuesti linna avastama. Läksime kohe Notre Dame de la Garde. See on siis (vist) kõige tähtsam kirik Marseilles (enamvähem nagu Fourvière Lyonis). Ainult et see asub veel kõrgema mäe otsas, kui Fourvière. Me muidugi arvasime, et pole hullu, lähme jalgsi. Noh, ütleme nii, et üleval sellisel arvamusel enam pärast polnud. Aga vaade – OMG! See oli täiesti uskumatu! Sa nägid igale poole ja kuna ilm oli ka hommikul superhea, siis see vaade oli ikka täiesti omaette asi. Meri ja sadam ja linn ja veelkord meri...
Pärast läksime mina ja Jessie oma teed ja vanemad vaatasid omaette ringi. Me Jessie'ga käisime selle palee (Pharo) juures, mis sadama kõrval asub ja siis jalutasime tagasi linna ja vaatasime sadamas ja veits niimama veel ringi. Siis saime mu vanematega keskpäeval kokku, et edasi Cassis sõita. Jõudsime sinna, siis hakkas paduvihma sadama – õnneks sadas mingi 15 minutit ja siis jäi järgi. Siis ostsime piletid ja läksime sellele paadile, mis meid merele viis. Külastasime calanques – ma nende nime ei tea eesti keeles aga need on põhimõtteliselt sellised pisikesed lahed ja siis kogu rannikuäär on järsud kivimüürid ja noh, pildid näitavad täpselt, mis need on. Ma muidugi nautisin täiega merd ja merel olekut ja olin õnnelik lihtsalt.
Pärast käisime söömas seal samas linnakeses ja siis hakkasime tagasi koju tulema. Jõudsime Lyoni, viisime Jessie koju ja tulime ise ka koju.

Esmaspäevast hakkas viimane täispikk koolinädal. Esmaspäeval jäin inglise keele õpetajaga ka rääkima peale tundi. Ta küsis, et millal ma tagasi lähen ja kuidas mul üldse aasta on möödunud. Ja siis ta rääkis mulle, et tal on nii hea meel, et ma tema klassi sattusin, et tal oli tõesti huvitav kogemus muga rääkida/kohtuda ja Eesti kohta õppida ja siis ta ütles, et ta on pettunud koolis, et nad mu otsustasid 1L2 klassi panna. Ma küsisin, et miks siis. Ja ta rääkis, et mu klass on kooli üks masendavamaid klasse, et kõik õpetajad on klassis pettunud, et see on üks halvima iseloomu ja suhtumisega klasse. Ja siis ta rääkis, et tema arvates poleks pidanud kõiki vahetusõpilasi ühte klassi panema (eelkõige sellesse klassi) ja et mul üldse ei vedanud oma klassiga. Mul oli mingil määral isegi hea meel seda kuulda, sest kuna ma pole oma klassiga üldse klappinud, siis aasta alguses ma arvasin, et okei, see on keelebarjääri süü ja siis pärast ma lihtsalt arvasin, et äkki ma tegin midagi valesti. Ja ma ütlesin ka seda talle, ta vastas, et see pole absoluutselt minu süü, et mu klass ongi selline. Ja ta rääkis, et esimesel klassi kokkutulekul (conseille de classe; mäletate ma rääkisin, et enne „hinnetelehe“ kätte saamist saavad kõik õpetajad kokku ja räägivad kõikidest õpilastest ja nende hinnetest/olemisest jne) arvasid enamus õpetajaid, et vahetusõpilased peaks teistesse klassidesse panema aga keegi ei teinud konkreetselt midagi kohe ja siis teisel korral tuli see ka jutuks ja siis ma ei teagi, miks nad midagi ei teinud. Ja siis ta seletas veel mingeid asju, mida ma tegelikult vist teada ei olekski pidanud saama.

Rohkem midagi esmaspäeval polnudki, siis teisipäeval oli viimane tund mu HI/GEO (ajaloo, geograagia) õpetajaga. Ma jäin pärast tundi taga rääkima ja andsin talle väikse kingi. Ta oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik ja nii rõõmus ja siis rääkisime, et kuidas mul läinud on ja kuidas ma ikka keeleliselt arenenud olen. Ta ütles, et ma olen ikka meeletu progressi teinud ja et ta on nii uhke mu üle. Ja siis ta ütles, et ta on natukene kurb, et mind järgmine aasta pole, sest tal oli alati nii hea meel tundi tulla, kui ma esimese asjana rõõmsalt „Bonjoooooouur, madame!“ hüüdsin ja tunnis küsimusi küsisin. Ta ütles, et ta on muga rohkem rahul, kui poole mu klassiga (õppeedukuse ja huvi näitamise osas just). Ja siis ta ütles, et kui ma tõesti peaksin Lyoni tagasi tulema, et ma kindlasti koolist läbi tuleks ja ta üles otsiks ja et me koos lõunat läheks sööma. Ma tõsiselt jään neid tunde ja seda õpetajat igatsema järgmisel aastal!

Siis kolmapäeval oli megalebo päev. Hommikul oli 8-10-ni kehaline, kus õpetaja pidi varem ära minema ja otsustas, et ühest tunnist ka piisab. Kuna vähem kui pool klassi oli kohal, siis tegime 2 võistkonda ja mängisime 2 mängu. Ma olin nagu tavaliselt Theophile, Luc ja Sarah'ga ja siis olid veel meiega Lou ja Lorraine (ma ei tea, kuidas ta nime kirjutatakse). Ja me võitsime mõlemad mängud.
Peale kehkat tulin koju, pesin-sõin hommikust ja siis läksin linna. Vaatasin ja šoppasin veidi. Olin siis Part-Dieu kaubandus keskuses ja hakkasin vaikselt koju tulema. Tahtsin ühest kohvikust-boulangeriest läbi minna, jõuan selle lähedusse ja vaatan, et kohviku ees on mingi 10 parameedikut ja keskuse turvad. See oli otse kohviku ees aga kohvikusse sai ikkagi siseneda-väljuda. Läksin sinna leti juurde, hakkasin oma asju ostma ja siis küsisin sellelt müüjannalt, et mis siin toimub. Ta rääkis, et üks tüdruk oli minestanud. Ma siis küsisin, et misasja, ilma põhjuseta lihtsalt ja et millal. Ta vastas, et ta oli lihtsalt kõndimise pealt kokku vajunud ja sellest on möödas juba rohkem kui 10 minutit. Maksin ja hakkasin ära minema ja siis nägin, et oligi üks tüdruk maas pikali. Mitu parameedikut ümber, elustasid ja tegid midagi. Ja siis ta sõbranna, kellega oli, nuttis seal kõrval ja hoidis selle tüdruku kätt. Ma pole küll eriline teadja sellel alal, aga kui inimene on üle 10 minuti teadvuseta, siis ega asi vist väga hästi ei saa lõppeda. Kuna see oli päris hirmutav, siis tulin ruttu sealt ära. Jõudsin koju, rääkisin emale ka, ta oli vait ja siis ütles, et jah, ega väga hästi see vist ei lõppe.

Neljapäeval oli paar tundi koolis ja siis õhtul läksin oma testitulemustele. Istusime koos õpetajaga maha ja siis ta rääkis mu tulemustest ja värki. Lugemine ja arusaamine läks mul väga hästi, mitte mingeid probleeme. Ja siis kirjutamisega läks veidi nihu, sest ülesande oleks pidanud tegema kasutades subjonktiivi(?) ja plus-que-parfait (peaaegu täiuslik?) ajavorme aga kuna ma pole neid õppinud veel, siis ma ka ei kasutanud neid. Ja siis ta küsis, et kas ma tahan, et ta väljastaks mulle siiski selle paberi. Ma mingi, et jah, et sellest pole hullu. Ja saingi oma A2 taseme paberid kätte: kuulamine ja lugemine 5/5-st, suuline eneseväljendamine ja veel midagi 4/5-st (ka ajavormide pärast) ja kirjutamine 2/5-st. Sellesmõttes, et ma olen rahul, ma kartsin midagi hullemat.

Reedel oli viimane vene keele tund. Meid oli mingi väga väga – mina, Hédi, Léo, Easton, Evgeni ja mingi 2 tüdrukut veel. Ja siis õpetaja teatas, et ta see on ta KÕIGE VIIMANE tund, et ta läheb pensionile. Kõik olid mingi, midaaaaaaaaaaaaaa, eiiii, see pole võimalik. Ta tõi mingi koogi ja igasugu pähkleid, komme, küpsiseid jms. Sõime ja rääkisime ja tuletasime vanu nalju meelde. Päris mõnus oli isegi.

Nädalavahetus möödus rahulikult – kodus, linnas ja kinos. Ei teinud mingit järgmist reisi teisele poole Prantsusmaad. Eile õhtul käisin siis seda „Les mains en l'air“'i („Käed õhus“) vaatamas. See on üks Prantsuse film, mille treilerit ma olin ammu vaadanud ja mida ma tahtsin täiega näha. Noh, filmi lõpus ma olin veidi pettunud – ma ootasin palju tugevamat sisu. Ta polnud üldse halb, aga mulle jäi veidi nõrgaks. Film ise rääkis ühest tšetseeni tüdrukust, kes elab perega Ile de France's ja neid pole kodakondsust ja siis ühe ta sõbra pere võtab ta ajutiseks enda juurde elama (et kodakondsuse progressi kiirendada) ja siis nad jooksevad ära. Idee oli siiski väga-väga hea aga jah. Kahju.

Siis homme on veel viimane koolipäev ja 18. ja 23. juuni teen oma lõbuks teiste prantslastega koos eksameid. Ülejäänud päevad külastan muuseumeid ja kohti, kus veel käinud pole, käin kinos prantsuse filme veel vaatamas ja naudin.

Selleks korraks ongi vist kõik, ma ei oska teile küll midagi rohkem rääkida.

5. - 6. juuni '10 - pildid!

Pildid Pont du Gard'ist.

Akvedukt ise siis.

Muuseum.

ESIMENE PILT MEREST! Süda jättis löögi vahele, kui ma tõesti merd nägin.

La mer!

Texas - The Lone Star State.

Mmmmmh, kui mõnus!

Flamingod.

Marseille. Imelik oli vaadata sellise nimega metroo peatust. Pole üldse harjunud, et St-Just võiks metroo peatusena ka eksisteerida.

Nojah, pole paha, kui tänavatel kasvavad palmid...

Vieux Port - Vana Sadam.

Järgmisel hommikul hakkasime rõõmsal meelel jalgsi üles ronima sinna.

Parfait!

Mingi kunstinäitus - erinevad kunstnikud tegid oma nägemuse asjast.

Ootasin isegi midagi sellist sealt.

Disko.

Eesti lipp oli ka ikka tehtud sinna - head pilti kahjuks ei saanud.

Le Petit Prince.

Parim idee, minu arust.

Jälle Vana Sadam.

Nojah.

Palais du Justice!

Vaade poolelt teelt kirkusse Marseillele.

Jõudsime juba lähedamale veidi. Notre Dame de la Garde siis.

VAADE!

Tššhhhh!

Vaade 2!

Viimane asi, mida marseillelased võita vist tahavad....

Üks matemaatika tund on tõesti viimane asi, mida ma otsin praegu.

Liiiiiiga ilus.

Mälestusmärk Palais du Pharo kõrval. Kellele-milleks? Ei mäleta.

Perfect!

Pühapäeva hommikune kala-mereelukate turg sadama kail.

La fete du velo!

NO SARKOZY DAY!

Cassis.

Noo, kas annab veel ilusamaks minna?

Keegi veel süda näeb seal?

My love.

MÕNUS.