13. juuni '10

Ma tean, et ma lubasin juba ammu kirjutada aga mul pole absoluutselt aega/viitsimist olnud.

Nii, 22. - 24. mai käisin siis Pariisis ja Montignys (see piirkond, kus pere elab). Laupäeval (22.) ärkasin kell 6 üles (I know, ise ka ei usu). Pesin, panin korda ja isa viis mind RER-i (reginaalrong, mis Pariisi ja äärelinnade vahel sõidab) peale. Jõudsin siis 7-midagi Pariisi, tulen Notre Dame kõrval metroost välja ja esimese asjana näen mingit manifestatsiooni. Mind ausalt öeldes ei pane karvavõrdki sellised asjad imestama enam.
Jalutasin veidi ringi siis, käisin boulangeries – võtsin kuuma kakao ja šokolaadisaia ja läksin siis Ile de la Cité'le oma hommikusööki sööma. Mul oli juba varem plaan minna sinna Square du Vert-Galant'i hommikust sööma ja kasutasin laupäeva varahommikut koos sinise taeva ja ilma ühegi inimeseta enda kasuks ära. Istusin ja nautisin ärkavat Pariisi – otsevaade Pont des Arts'ile, Louvre'le ja tänavatele, mis vaikselt hakkasid inimestega täituma. Polnud üldse paha muideks, sellistel hetkedel tundub Pariis siiski ühe meeldiva kohana.

Lõpuks võtsin oma kolm a4 paberit välja ja alustasin oma must-go listi Põhja-Pariisiga. Jõudsin ka esimest korda sinna kuulsale Pariisi turule, natukene vara küll siiski, sest pooled letid polnud veel püstigi aga noh, mulle meeldiski rohkem see, et peale minu (ja müüjate) polnud kedagi. Uitasin rahulikult ringi ja võtsin metroo tagasi. Käisin vaatasin kohustuslikud turistikad ära, mis veel nägemata olid: Moulin Rouge, Grande Arche, Parc Monceau, jnejne. Siis käisin lõpuks ära ka MEP-is (Maison Européenne de la Photographie ehk Pariisi fotograafia muuseum). Ma ootasin sellest veidi rohkem aga muidu oli seal päris huvitavaid näitusi. Kui Reginal lõpuks lõuna ajal kool läbi sai ja ta Pariisi suvatses mu katikuga jõuda, siis saime kokku ja ma rääkisime-sõime. Siis läksin ma edasi Pére Lachaise surnuaeda, et vaadata üle mõned kuulsamad hauad – Wilde, Piaf, La Fontaine, Molière, Wiiralt, Chopin, Morrison, jne. Pärast seda, mis ma tegin? Ma arvan, et rohkem väga midagi nii erilist, et rääkida. Kuna kell oli juba 7 saamas, siis tegin pisikese õhtusöögi Pariisis – juust, baguette, kookosejogurt, banaan, õun ja prantsuse keelne Cosmo. Ja kohaks valisin Champ-de-Mars'i, mis asub siis otse Eiffeli kõrval. Õnneks selleks ajaks polnud seal veel liiga palju inimesi, nii et suht mõnus oli. Lõpuks võtsin RER-i tagasi koju, isa tuli järgi ja õhtul olin kodus.

Pühapäeva hommikul magasin veidi kauem. Keskpäeval sain Reginaga Pariisis kokku, et minna sinna laadale või asjale, mis Champs-Elysée'l toimus. Piltidelt juba nägite, et kogu Champs-Elysée oli erandkorras kinni pandud ja kõik oli tehtud roheliseks – puud, aedviljad, lilled, kitsed-lehmad ja LIIIIIGA PALJU inimesi. Hästi lahe, et prantslased korraldavad selliseid asju. Kuna kuumust oli liiga palju, siis mingi aja pärast otsustasime Reginaga jäätist minna sööma. Kui hästi see meil välja kukkus on juba oma asi, aga noh, juhtub ka parimatel. :D
Siis läksin tagasi koju ja ootasin vanemaid. Õhtul käisime mu hostvenna ja ta pere juures söömas. Kõik olid kohal – meie Lyonist, Emilie-James, Sabine-ja ta boyfriend, kelle nime ma ei suuda meelde jätta ja Fred ja Elodie ja Elouan. Õhtu möödus nii mõnusalt – ma tõesti tajusin, et nad kõik on mind perre vastu võtnud ja selline hea, kuidagi lähedane tunne oli nendega seal istuda ja juttu rääkida ja nalja teha.

Esmaspäeval käisime Emilie ja Jamesi uues kodus. Nägin ka lõpuks ikka nende tulevase kodu ära ja sõime aias ja käisime emaga metsas veidi jalutamas. Siis hüppasin Annika juurest läbi ja sõit tagasi koju võis hakata. Ja kui te mõtlete, et miks ma koolist poppi panin, siis ma ei pannud poppi vaid prantslased on targalt veel ühe riigipüha omale kalendrisse sisse kirjutanud ning kooli polnud.

Siis nädala sees ilmelt midagi põnevat ei juhtunud, ma muidu mäletaks. Siis oli YFU nädalavahetus, millest ma teile õnneks juba kirjutasin. Siis järgmisel nädalal, ee, midagi pingelist vist veel ei juhtunud, kool nagu kool ikka. Ja neljapäeval tegin järgmise taseme testi ära. Sain valmis, viisin oma õpetajale seal keelekoolis ja siis ta küsis, et noo, kuidas läks. Ma mingi, et veidi raske oli aga ma arvan, et hästi. Ta hakkas naerma, ma ei saanud aru, miks ta naerab ja siis ta seletas, et tegelikult ma peaks seda testi tegema alles 4 kuu pärast. Nojah, pole paha.

Ja siis tuli kaua oodatud 5. juuni, kus me Marseille'sse läksime!

[ma nüüd kirjutan teile nädal aega hiljem edasi...]
Igatahes, Marseille nv. oli IMELINE! Reede õhtul tuli Jessie juba siia, sest me lahkusime kodust laupäeva hommikul kell 5. Ma muideks enam nii väga ei magagi enam kiirteel, imelik. Enne 8-t jõudsime Pont du Gard'i. Olime esimesed ja ainukesed inimesed seal. Paar töötajat oli ainult. Vaatasime, kõndisime veidi ringi ja isa rääkis silla ajaloost sutsu. Siis lõpuks avati kohvikud ja asjad seal – ehk saime hommikust süüa ja pärast külastasime silla muuseumit ka natukene. Siis suund lõunasse. Esimene sihtpunkt oli Saintes-Maries-de-la-Mer – üks tavaliselt väike linnake, suvel turistidest/suvitajatest ülerahvastatud aga siiski mõnus. Me Jessiega läksime randa – ujusime, võtsime päikest natukene, vanemad uudistasid linna samal ajal. Siis tegime pikniku mere ääres – niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus! Siis läksime ostsime Itaalia jäätist (ma võtsin ühe palli Kinder Bueno jäätist ka!!!) ja jalutasime linna peal ringi. Seejärel suund Marseille peale. Kui kohale saabusime siis ma ei uskunud oma silmi - see oli megailus lihtsalt. Muidugi me saabusime sadama poolt, nii et mulle sobis. Läksime kohe registreerisime hotelli ära ja siis olime kogu õhtu linnas – jalutasime, pildistasime, uudistasime ja lõpuks läksime restorani Marseille kohalikku toitu nautima. Lõpuks veidi enne keskööd läksime tagasi hotelli, sest kõik olid suht vässud.

See oli muidugi kõige parem, et restoranis. Läksin tualetti, seal oli kraanikausside osa meestel-naistel kokku ehitatud. Ja siis ma hakkasin lampi ühe noormehega juttu rääkima, tegelikult see nii lampi polnud, ta oleks mind äärepealt uksega löönud aga ma hoiatasin teda, et ma olen täpselt taga ja siis hakkasime rääkima. Muidugi ta sai kohe aru, et ma välismaalane ja siis ta lõpuks, et noo, kus sa Prantsusmaal elad siis. Ma vastasin, et Lyonis. Ta mingi, issand, miks Lyonis? Nagu ma juba maininud olen, siis siin nad ei salli väga üksteist. Ja siis jalutasime tagasi laudade juurde ja rääkisime, et miks üks või teine linn parem on. Lõpuks jõudsime minu laua juurde ja ta jäi minu, Jessie ja mu vanematega rääkima. Ja siis lõpuks ema tõstatas Pariisi jutu üles ja siis ta läks nii ähmi täis. Kui Lyon ja Marseille ei saa juba omavahel läbi, siis Marseille ja Pariis on veel hullem. Ja siis lõpuks me mingi, et me nüüd hakkame minema ja ta pidi ka lõpuks oma lauda tagasi pöörduma, ta sõbrad vaatasid juba päris imelikult.

Pühapäeva hommikul ärkasime suht vara ja kohe uuesti linna avastama. Läksime kohe Notre Dame de la Garde. See on siis (vist) kõige tähtsam kirik Marseilles (enamvähem nagu Fourvière Lyonis). Ainult et see asub veel kõrgema mäe otsas, kui Fourvière. Me muidugi arvasime, et pole hullu, lähme jalgsi. Noh, ütleme nii, et üleval sellisel arvamusel enam pärast polnud. Aga vaade – OMG! See oli täiesti uskumatu! Sa nägid igale poole ja kuna ilm oli ka hommikul superhea, siis see vaade oli ikka täiesti omaette asi. Meri ja sadam ja linn ja veelkord meri...
Pärast läksime mina ja Jessie oma teed ja vanemad vaatasid omaette ringi. Me Jessie'ga käisime selle palee (Pharo) juures, mis sadama kõrval asub ja siis jalutasime tagasi linna ja vaatasime sadamas ja veits niimama veel ringi. Siis saime mu vanematega keskpäeval kokku, et edasi Cassis sõita. Jõudsime sinna, siis hakkas paduvihma sadama – õnneks sadas mingi 15 minutit ja siis jäi järgi. Siis ostsime piletid ja läksime sellele paadile, mis meid merele viis. Külastasime calanques – ma nende nime ei tea eesti keeles aga need on põhimõtteliselt sellised pisikesed lahed ja siis kogu rannikuäär on järsud kivimüürid ja noh, pildid näitavad täpselt, mis need on. Ma muidugi nautisin täiega merd ja merel olekut ja olin õnnelik lihtsalt.
Pärast käisime söömas seal samas linnakeses ja siis hakkasime tagasi koju tulema. Jõudsime Lyoni, viisime Jessie koju ja tulime ise ka koju.

Esmaspäevast hakkas viimane täispikk koolinädal. Esmaspäeval jäin inglise keele õpetajaga ka rääkima peale tundi. Ta küsis, et millal ma tagasi lähen ja kuidas mul üldse aasta on möödunud. Ja siis ta rääkis mulle, et tal on nii hea meel, et ma tema klassi sattusin, et tal oli tõesti huvitav kogemus muga rääkida/kohtuda ja Eesti kohta õppida ja siis ta ütles, et ta on pettunud koolis, et nad mu otsustasid 1L2 klassi panna. Ma küsisin, et miks siis. Ja ta rääkis, et mu klass on kooli üks masendavamaid klasse, et kõik õpetajad on klassis pettunud, et see on üks halvima iseloomu ja suhtumisega klasse. Ja siis ta rääkis, et tema arvates poleks pidanud kõiki vahetusõpilasi ühte klassi panema (eelkõige sellesse klassi) ja et mul üldse ei vedanud oma klassiga. Mul oli mingil määral isegi hea meel seda kuulda, sest kuna ma pole oma klassiga üldse klappinud, siis aasta alguses ma arvasin, et okei, see on keelebarjääri süü ja siis pärast ma lihtsalt arvasin, et äkki ma tegin midagi valesti. Ja ma ütlesin ka seda talle, ta vastas, et see pole absoluutselt minu süü, et mu klass ongi selline. Ja ta rääkis, et esimesel klassi kokkutulekul (conseille de classe; mäletate ma rääkisin, et enne „hinnetelehe“ kätte saamist saavad kõik õpetajad kokku ja räägivad kõikidest õpilastest ja nende hinnetest/olemisest jne) arvasid enamus õpetajaid, et vahetusõpilased peaks teistesse klassidesse panema aga keegi ei teinud konkreetselt midagi kohe ja siis teisel korral tuli see ka jutuks ja siis ma ei teagi, miks nad midagi ei teinud. Ja siis ta seletas veel mingeid asju, mida ma tegelikult vist teada ei olekski pidanud saama.

Rohkem midagi esmaspäeval polnudki, siis teisipäeval oli viimane tund mu HI/GEO (ajaloo, geograagia) õpetajaga. Ma jäin pärast tundi taga rääkima ja andsin talle väikse kingi. Ta oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik ja nii rõõmus ja siis rääkisime, et kuidas mul läinud on ja kuidas ma ikka keeleliselt arenenud olen. Ta ütles, et ma olen ikka meeletu progressi teinud ja et ta on nii uhke mu üle. Ja siis ta ütles, et ta on natukene kurb, et mind järgmine aasta pole, sest tal oli alati nii hea meel tundi tulla, kui ma esimese asjana rõõmsalt „Bonjoooooouur, madame!“ hüüdsin ja tunnis küsimusi küsisin. Ta ütles, et ta on muga rohkem rahul, kui poole mu klassiga (õppeedukuse ja huvi näitamise osas just). Ja siis ta ütles, et kui ma tõesti peaksin Lyoni tagasi tulema, et ma kindlasti koolist läbi tuleks ja ta üles otsiks ja et me koos lõunat läheks sööma. Ma tõsiselt jään neid tunde ja seda õpetajat igatsema järgmisel aastal!

Siis kolmapäeval oli megalebo päev. Hommikul oli 8-10-ni kehaline, kus õpetaja pidi varem ära minema ja otsustas, et ühest tunnist ka piisab. Kuna vähem kui pool klassi oli kohal, siis tegime 2 võistkonda ja mängisime 2 mängu. Ma olin nagu tavaliselt Theophile, Luc ja Sarah'ga ja siis olid veel meiega Lou ja Lorraine (ma ei tea, kuidas ta nime kirjutatakse). Ja me võitsime mõlemad mängud.
Peale kehkat tulin koju, pesin-sõin hommikust ja siis läksin linna. Vaatasin ja šoppasin veidi. Olin siis Part-Dieu kaubandus keskuses ja hakkasin vaikselt koju tulema. Tahtsin ühest kohvikust-boulangeriest läbi minna, jõuan selle lähedusse ja vaatan, et kohviku ees on mingi 10 parameedikut ja keskuse turvad. See oli otse kohviku ees aga kohvikusse sai ikkagi siseneda-väljuda. Läksin sinna leti juurde, hakkasin oma asju ostma ja siis küsisin sellelt müüjannalt, et mis siin toimub. Ta rääkis, et üks tüdruk oli minestanud. Ma siis küsisin, et misasja, ilma põhjuseta lihtsalt ja et millal. Ta vastas, et ta oli lihtsalt kõndimise pealt kokku vajunud ja sellest on möödas juba rohkem kui 10 minutit. Maksin ja hakkasin ära minema ja siis nägin, et oligi üks tüdruk maas pikali. Mitu parameedikut ümber, elustasid ja tegid midagi. Ja siis ta sõbranna, kellega oli, nuttis seal kõrval ja hoidis selle tüdruku kätt. Ma pole küll eriline teadja sellel alal, aga kui inimene on üle 10 minuti teadvuseta, siis ega asi vist väga hästi ei saa lõppeda. Kuna see oli päris hirmutav, siis tulin ruttu sealt ära. Jõudsin koju, rääkisin emale ka, ta oli vait ja siis ütles, et jah, ega väga hästi see vist ei lõppe.

Neljapäeval oli paar tundi koolis ja siis õhtul läksin oma testitulemustele. Istusime koos õpetajaga maha ja siis ta rääkis mu tulemustest ja värki. Lugemine ja arusaamine läks mul väga hästi, mitte mingeid probleeme. Ja siis kirjutamisega läks veidi nihu, sest ülesande oleks pidanud tegema kasutades subjonktiivi(?) ja plus-que-parfait (peaaegu täiuslik?) ajavorme aga kuna ma pole neid õppinud veel, siis ma ka ei kasutanud neid. Ja siis ta küsis, et kas ma tahan, et ta väljastaks mulle siiski selle paberi. Ma mingi, et jah, et sellest pole hullu. Ja saingi oma A2 taseme paberid kätte: kuulamine ja lugemine 5/5-st, suuline eneseväljendamine ja veel midagi 4/5-st (ka ajavormide pärast) ja kirjutamine 2/5-st. Sellesmõttes, et ma olen rahul, ma kartsin midagi hullemat.

Reedel oli viimane vene keele tund. Meid oli mingi väga väga – mina, Hédi, Léo, Easton, Evgeni ja mingi 2 tüdrukut veel. Ja siis õpetaja teatas, et ta see on ta KÕIGE VIIMANE tund, et ta läheb pensionile. Kõik olid mingi, midaaaaaaaaaaaaaa, eiiii, see pole võimalik. Ta tõi mingi koogi ja igasugu pähkleid, komme, küpsiseid jms. Sõime ja rääkisime ja tuletasime vanu nalju meelde. Päris mõnus oli isegi.

Nädalavahetus möödus rahulikult – kodus, linnas ja kinos. Ei teinud mingit järgmist reisi teisele poole Prantsusmaad. Eile õhtul käisin siis seda „Les mains en l'air“'i („Käed õhus“) vaatamas. See on üks Prantsuse film, mille treilerit ma olin ammu vaadanud ja mida ma tahtsin täiega näha. Noh, filmi lõpus ma olin veidi pettunud – ma ootasin palju tugevamat sisu. Ta polnud üldse halb, aga mulle jäi veidi nõrgaks. Film ise rääkis ühest tšetseeni tüdrukust, kes elab perega Ile de France's ja neid pole kodakondsust ja siis ühe ta sõbra pere võtab ta ajutiseks enda juurde elama (et kodakondsuse progressi kiirendada) ja siis nad jooksevad ära. Idee oli siiski väga-väga hea aga jah. Kahju.

Siis homme on veel viimane koolipäev ja 18. ja 23. juuni teen oma lõbuks teiste prantslastega koos eksameid. Ülejäänud päevad külastan muuseumeid ja kohti, kus veel käinud pole, käin kinos prantsuse filme veel vaatamas ja naudin.

Selleks korraks ongi vist kõik, ma ei oska teile küll midagi rohkem rääkida.