28. november '09 - Pildid

Moona, ma ei teadnudki, et sa ka Lyoni elama kolisid.

Siidiussi kasvandus.

Mmmmh, ilusilusilus.

Moona dream-cometrue ilmselt.

Kas pole mitte armas?

Väikse lapse tunne puges põue.

Said ise endale valgustuse kokku panna - üliilus lihtsalt.

Keegi päkapikumütsi tahab?

Niiiii ilus lihtsalt.

26. november '09 - Pildid

Minu retseptiraamat.

Minu kirjutuslaud.

Vaateratas Bellecour'il.

Jessie ja Davidi Thanksgiving'u üks osa pidusöömaajast.

Hiina õlu.

Lyoni kesklinnas, põhi šopingutänaval ainult väike Big Air. Not bad.

Ilusad suusad, eksekseks.

Väike fotoseeria.

Hahahahhahaaa, David gets that. :D

29. november '09

Laupäeval magasin jälle hästi kaua, sõin hommikust host-ema, -isaga samal ajal, väga imelik jälle.


Päeval õppisin veidi ja läksime linna. Meie hostemaga siis Jõululaadale ja hostisa läks Fnac'i endale pisikest objektiivi La Fête de Lumiers'i jaoks ostma. Enne jõululaadale minekut käisime ka mingist teisest laadast läbi. Hoone ise on jumala tähtis Lyon'ile, aga ma ei olegi siiani aru saanud, miks. Küll ma selle välja uurin. Ja laat oli siis õmblus ja kõik muu taoline. Nägin siidiusse elusast peast ja üks mees, kes kasvatab neid, rääkis, kuidas ta siidi teeb. Ja üldse oli lahe.

Jõululaat oli ka megamõnus – kogu Place Carnot oli pisikesi majakesi täis, kõik müüsid jõuluasju ja kõik oli ära kaunistatud ja ohhhhh, kirjeldamatult mõnus kohe. Ainuke, mis puudus, oli lumi.

Tulime koju, õhtusöök ja peale 10-t läksime kinno. Kuna hostema tahtis vaadata mingit ajaloolist filmi muusikast ja paljustki Venemaast (Le concert, kui keegi nime üle juurdleb), siis ma võisin valida endale teise filmi. Käisingi siis The Time Traveller's Wife vaatamas, täiesti prantsuse keeles. Väga palju raskusi aru saamisega polnud, aga polnud ka palju, millest aru saada. Ma ootasin siiski, et see on parem. Ja siis peale 1-e jõudsime koju ja kohe magama, sest väss oli peal.

Täna magasin ka päris kaua, sõin hommikust, tegelesin oma asjadega ja läksin siis linna. Käisin ka 2012-t vaatamas (VO-s õnneks!), päris hea oli isegi. Omajagu pikk, aga ei tundunud küll, et oleks pikk olnud. Kuid siiski kõikidest looduskatastroofi filmidest jääb vist „Päev pärast homset“ kõige paremaks.
Jõudsin koju nii veidi enne poolt kümmet. Sõin õhtust, kuna minu tegeliku õhtusöögi ajal oli film umbes poole peal. Ja nüüd panen homseks asju kokku ja varsti magama ka.

Ja rohkem polegi teile midagi rääkida. See nv. jäi jälle Scrabble (prantsuse keeles) mängimata, kahjukahju, oleks isegi tahtnud mängida ja naerda ja sõnaraamatust sõnu otsida.

2012 siis.

27. november '09

Nii, nüüd pole jälle sada aastat kirjutanud. Peab ennast jälle kokku võtma, muidu on kõik asjad meelest läinud, millest rääkida tahtsin.

Kolmapäeval oli kell 8 sport. Päev algas ilusti. Kõnnin siis bussikast kooli, olen nii 2 minuti kaugusel koolist, kui äkki minu ees mingi väike poiss lihtsalt jumala lampi oksendas. Ma kõndisin täpselt ta taga ja mul jäi väga vähe puudu, et ma oleks talle sisse kõndinud ja ta okse sisse pikali lükanud. Või ise sisse astunud. Mis oleks olnud täielik Moona-õnn.
Ja kui olin juba kooli hoovis, siis nägin, kuidas päike mägedest tõusis. NIIIIII ILUS VAATEPILT, te ei kujuta ette. Selline mõnus hommik, mitte liiga külm, mitte väga soe ka, mõnus kevadine(?) õhk ja siis näed kaugemal, üle Lyon'i, mägedest päikest aeglaselt tõusmas. Ohhhhhhhhh.
Kehalises hakkasime siis võistlusega peale. 6 lauda, igas lauas 2 paari ja siis mängid ja üritad paremaks saada kogu aeg. Mängisin enda mängud ära. Ma ise punkte ei lugenud, olin jumala kindel, et okei, jäin viimaseks. Tegelikult tulin hoopis esimeseks enda lauast ja järgmisel kolmapäeval liigun järgmisesse lauda. Vähe on öeldud, et ma olin positiivselt üllatunud.
Pärast oli 2 tundi prantsuse keelt – igavigavigav. Esimese tunnis alguses saime mingi hullu paberimajanduse seagripi kohta ka. Kuna koolis on vaktsineerimine võimalik, siis pidi ju olema kogu info paberil vanematele näitamiseks. Kindel on see, et mina seda ei lase teha igatahes.

Peale kooli koju, pesema ja korda seadma ja õhtul teatrisse. Läksime mingit modernetendust Oidipusest vaatama, mis kestis 3 tundi. Ma vist esimest korda jäin tukkuma teatris, sest see oli liiga palju lihtsalt mulle. Enne teatrit käisin Lyon'is paarist kohast ka läbi ja jalutasin Rue de la Republique'l ja kogu selle nädala mõtlesin, et huvitav, kas nad juba jõuludega ei hakka peale. Ja just siis nägin Big Air'i ja mingisugust laata. Laadal on siis enamvähem kõik Prantsuse suusakuurordid esindatud (Val Thorens, Meribel, Les 3 vallées, Courchevel, jnejne). Ja Big Air oli mega lahe, just õhtul, sest kõik oli valgustatud ja megapalju inimesi võttis osa ja kõik elasid kaasa.

Ja kolmapäeval seal saalis istudes ja mitte midagi aru saades hakkasin küll NO99-t niii väga igatsema. Ja kohe tuli meelde see, kuidas me viimane kord Kertu ja Rolandiga pärast Mc-kki läksime ja õhtune Tallinn ja ooooohhhh.

Neljapäeval koolis midagi põnevat ei olnud. Mul jäi füüsika ära, mis tähendas, et mul oli hommikul 2 geograafiat ja vene keel ja finito. Kuna Jessie'l oli pärast bioloogia, siis ta pidi 4-ks kooli tagasi minema ja nii me käisimega keskpäevast kuni 3-ni Thanksgiving'ut tähistamas. Mitte nüüd kõige õigemal viisil, sest me läksime Hiina restorani. Suhteliselt irooniline oli olla seal ja rääkida Thanksgiving'u traditsioonidest Jessie ja David'iga Prantsusmaal Hiina restoranis süües Hiina toite French Fries'idega (mis on tegelikult Belgiast pärit hoopis). Väga teistsugune neljapäev.

Õhtul midagi ei teinud. Tulin koju, mõtlesin, et lasen silma looja mingiks tunniks ajaks. Magasin hoopis 4 tundi ja magasin õhtusöögi maha. Mul oli niiiiiii häbi (näha on, et kombed on külge hakanud juba, enam ei ole mõtteski selline idee, et õhtusöök jääb ära või midagi) aga hostvanemad ütlesid, et ilmselgelt ma olin eilsest teatrist veel liiga väsinud, et pole hullu, nad saavad aru, ja see ei ole üldse suur asi. Aga mul oli ikka imelik. Jaa, neljapäeval nägin lõpuks Bellecour'ile püstitatud vaateratast ka. Väga lahe teine isegi.

Täna kool oli suhteliselt igav. Prantsuse keeles küsis õpetaja, et mis ma teatrist arvasin. Ma vastasin, et poolest tekstist sain aru, aga idee jäi kättesaamatuks ja väga väsitavalt pikk oli ja pärast oli väga hea uni. Õpetaja hakkas kõva häälega naerma ja ütles, et loodame, et järgmine kord meeldib rohkem. Ma loodan ka.

Peale kooli tulin koju ja õhtusöögiks tegin ise pool toidust (I know, ma ise olen ka päris üllatunud) ja rääkisime jälle mingi 2 tundi. Ja siis hakkasime emaga(sorry, emme, siiski on veidi imelik talle ema öelda) telekat vaatama ja mingi ime läbi tuli saade Nõukogude aegsest Eestist ja ajaloost. Ja Tunne Kelam rääkis pool ajast (saade oli tehtud 2007 siis Urmas Liivi poolt) ja süda jättis küll paar lööki vahele, kui näitas Tallinna Panoraami (Viimsi poolt filmitud) ja PIRITAT (Elisa, ka välimised tenniseväljakud jooksid ekraanilt läbi) ja Teletorni ja Lauluväljakut ja Brigitta kloostrit ja isegi Pronkssõdurit näitas. Ja nii hea oli Eesti laule kuulda ja kõige rohkem ajas naerma, et Tallinn oli olnud Nõukogude ajal moepealinn (miniseelikute pärast – oooh miniseelik, miniminiseelik, oi ülemeelik tänapäeva mooooood...).

Ja nüüd kirjutan siin blogi, sest nädalavahetuse lõpuks oleks mul kõik läinud meelest.

NB: Ma avastasin, et eesti keel on ikka väga lahe. Ma saan ükskõik, mida kirjutada ja mitte ükski inimene ei saa aru. I like it.

Pilt kolmapäevasest Oidipuse etendusest.

:)

David ütleb (17:11):
*MEANIE
*such a cold northerner
 
 
Hello, you are my friend also. :)

:)

Aa, kõikidele autosõltlastele, siis selline tegi üks päev ringe mu kooli juures ja kiirendas Lyon'is, nii et igale poole kuulda oli.

24. november '09

Ma ei mäletagi, millal ma viimati kirjutasin. Laupäeval vist, kui ma väga puusse ei pane.

Pühapäeval midagi ei juhtunud. Õppisin terve päeva, kuna ma officially töötan tundides kaasa. Lea annab mulle õppimist, ja seletab lahti, mida ma tegema pean. Muidugi ma ei tee samal tasemel, mis teised aga pool umbes. Tegin geograafiasse 3 euroopa kaarti, mis sisaldasid infot Euroopa liidu (kõik aastad-asjad), eurotsooni ja Schengeni kohta. See oli kogu klassi ülesanne siiski. Siis tegin ära veel vene keele üle kivide ja kändude. Sest väga raske on tõlkida (vene) keelest, mida sa kõige vähem oskad, asju (prantsuse) keelde, milles pikem kirjutamine võtab aega ikka natuke. Lõpuks kontrollisin prantsuse keele host-emaga koos üle. Aa, muideks, pean nõustuma ka Annika blogiga, kus ta ütles, et YFU ei öelnud sõnakestki sellise faasi kohta, kus me ühtegi keelt ei oska. Siis veel matat veidi ja midagi veel. Lõpuks sõime õhtust ja rääkisime Jõuludest. JAAA, MA TEAN, LAHEEE! :) Seletasin, kuidas meil kooli jõulupidu on ja kuidas algklassides teeme loosiga kingitusi üksteisele, kuidas Jõuluvana käib kinke jagamas ja kõike muud huvitavat. Ainuke halb mõte oli öelda, et kinke saame me laulude ja luuletuste eest kätte. Sest ma pean nüüd jõuludel laulma hakkama. Ja ma ei kujuta ette, mis keeles. Äkki eesti, et näidata, mida ma tavaliselt teen.

Eile, ma ausalt öeldes ei mäleta, et midagi oleks toimunud. Masendavalt igav matemaatika ja inglise keel, kus tegime grammatika ülesandeid. Mul olid kõik õiged, mis on kuidagi väga ebanormaalne. Koju sööma. Tagasi kooli. Prantsuse keel, kus saime kätte homsed teatripiletid (etendus kestab ainult 3 tundi, mmmmmhhhhh) ja geograafia, kus hiilgasin oma teadmistega. Tegelikult mitte nii väga, sest õpetaja küsis mind ainult ühe korra, aga mul oli kogu aeg käsi püsti ja kõik oli õigeee! Igatahes, sain vastata, et Norra ja Šveits on 2x referendumil „Ei“ EL-ile hääletanud. Ja teate miks Šveits tegelikult „Ei“ on öelnud? Sest nagu te ilmselt teate on Šveitsis 3 erineva keelega regiooni – prantsuse, saksa ja itaalia (+ veel mingi pisike oma keel/dialekt, aga see on ikka väga pisike). Igatahes, kogu prantsuse pool hääletas „Jah“ ja saksa pool „Ei“, ja kuna saksa pool on ülekaalus, siis on edasi juba loogiline järeldada, miks kogu riigi tulemus „Ei“ on. Aga seda ma küll ei tea, miks saksakeelne pool ei taha EL-i astuda.

Peale kooli koju, õppimaõppimaõppima, sest ma olen nüüd tubli ja teen kodutöö alati ära. Ja õhtul õhtusöök ja kõik. Ja seda ka, et Jessie sai nv-l mingi soome poisiga rääkides teada, et eestlased on naistekandmises maailmameistrid. Ma oleks tahtnud näha ta nägu, kui see soome poiss talle seletas, et eestlastel on mingi megakaval tehnika ja et me võidame alati. Ma naersin nii kaua juba selle peale, kui ta rääkis mulle sellest.

Täna. Oi, kuidas mul erinevad emotsioonid sees pulbitsevad hetkel. Ärkasin enne, kui Koit oleks pidanud Hämarikku kohtama, käisin pesemas, sõin ja läksin kooli. Jalutan bussipeatusest kooli poole, vaatan kella, mõtlen „ohh, 8 minutit on tunni alguseni aega, väga hea, ei pea mingi turboga 3. korrusele jooksma“. Jõuan kooli ette. Mida ma näen? Kogu kooliesine plats on PAKSULT rahvast täis. Mõtlesin, et see on natuke imelik, sest kell 8 hakkab väga vähestel tunnid enamasti. Okei, hakkan edasi astuma. Siis nägin, mis tegelikult toimus. Kooliväravate ees oli suur blokaad inimestest. Ja suured väravad oli kinni, et nad ilmselt koolivaldusele sisse ei tormaks. Pisike kellaga värav oli lahti ja direktor (või muu säärane) seisis seal ja uuris iga inimest kullipilguga, kes sisse läks. Äkki oli mu kõrval Sarah ja uuris, mida ma nii vara koolis teen. Vastasin, et mul on vene keel ja siis ta ütles väga kahtleva pilguga, et ma ei oleks nii kindel. Sa pead välja uurima, kas õpetaja on koolis või mitte. Eeeeeee, MIDA? Okei, läksin siis väravatest sisse, läksin keele koridori. Ühtegi inimest koridoris pole. Lootus, et õpetaja puudub ja see lamelamelame tund jääb ära, samas ka selline pisike nördimus, et miks ma ennast üldse kooli vedasin, kui tundi ei toimu. Olen klassiukse ees, kuulan, ühtegi heli. Katsun vaikselt linki, läheb alla, okei, äkki on lukus. Päris oligi. Õpetaja oli seal, kogu klass ka. Kurat, tund ikka toimub. Vaevalt oli pool tundi peal olnud, kui hakkas tuletõrje signaal tööle. Kohustuslik jätame-asjad-maha-ja-lähme-nii-kiiresti-välja-kui-saame liikumine. Oleme siis koolitagusel platsil. Ma võin julgelt öelda, et umbes veerand kooli oli tundides, kui sedagi. Okei, tagasi minek. Siis hakkas vahetund ja pärast seda teine tund ka. Ja uus häirekell. Häirekella andsid siis protestijad ja teise kella peale klassid välja ei liikunud, v.a. minu oma siis. Kõk hakkasid vinguma ja seletama õpetajale, et kui ongi tulekahju, siis 3. korrus on liiga kõrgel, et aknast alla hüpata. Evakueerusime aga mitte päris. Läksime lihtsalt trepile seisma. Ja pärast pidime naasema oma igavasse tundi.

Lõpuks helises kell ja sai lahkuda. Pidin minema siis kirjatarvete poodi, et osta teatud asju ja kuna üks tund oli aega, siis suurepärane vahepala. Astun siis peauksest välja. POLITSEI! Ja mitte vähe! Ma jäin seisma ja astusin sammu tagasi ja mõtlesin, et see pole lihtsalt võimalik. Ma ei julgenud liigutada ka, sest neil oli püssid käes ja värki. Ja blokaad oli korralikult suurenenud inimeste võrra. Mõtlesin, et igal juhul on parem siis välja saada, kui siia jääda. Ja läksin Funiculaire peale. Ja teate, mis on kõige imelikum? Ma ei kujuta ette, mitukümmend politseinikku seal oli aga kõik õpilased suitsetasid! Saate aru, nad oleks saanud (vähemalt) mitusada trahvi teha alaealisele suitsetamise eest ja ei, keegi ei teinud teist nägu ka selle peale. Käisin poes ära ja kuna mul polnud ära aimu ka, kas prantsuse keele õpetaja suvatseb kohale tulla või mitte, siis pidi 11-ks kooli tagasi minema. Hakkan Funiculaire'st välja astuma ja mida ma näen? Veel politseid. Mõlemal pool Fun. peatust oli 5 politseinikku ja ma arvan, et nad kontrollisid, et olukord hullemaks ei lähe vms. Jõudsin tagasi kooli. Kogu kooliesine tühi. Tegelikult ka, ainult Prantsusmaal on see võimali, et üks hetk on vaat et märulipolitsei platsis ja tund aega hiljem on kõik nii, nagu poleks midagi juhtunud. Ootasime siis 15 minutit ja prantsuse keele õpetaja suvatses mitte tulla. Kõik olid jumala häppid. Ma muidugi mitte nii väga, sest ma olin nii palju enda kodu tööga vaeva näinud. Ma tõlkisin 2 teksti ära, et ma saaks tunnitöös osa võtta ja mille nimel, mitte millegi. Kuna hiljem pidi mata ka ära jääma, siis oli meil ainult nii 4 ja pool vaba tundi. Käisin Lea ja Chloe'ga söömas ja tulin koju 2-ks tunniks. Praegu kirjutan teile siin blogi, kuna see on ikka mulle nii uskumatu, et selline asi toimub koolis. Rääkisin host-vanematele ka, kui koju jõudsin, mis toimus ja nii. Ja ütlesin, et Eestis on politsei ainult siis koolis, kui asi on ikka väga tõsine. Teate, mis ma vastuseks sain? SIIN ON SEE TAVALINE, et igal manifestil ja protestil on hullult palju politseinikke. Aa, ja teate, mille vastu nad protesteerivad? Ma vähemalt sain kõiki väga emotsionaalsetest seletustest aru, et valitsus tahab teha seaduse, et klassi panna 40 õpilast vms ja siis nad hakkasidki protesteerima.

Praegu olen kodus, kuna vaba aega oli liiga palju ja pidin tänase päeva kokku võtma. Ma nüüd pöördun tagasi kooli, kus mul on veel geograafia, mis loodetavasti ei jää ära.

Praegu teen veidi korrigeerimist ja loen blogi üle. Geograafia ei jäänud ära. Ja peale kooli nägin veel 2-3 politseinikku jalutamas mingit kindlat rada, kontrollimas, et kõik oleks tiptop. Õhtu, nagu iga teinegi teisipäeva õhtu – Skype ja varsti magama ilmselt.
 
 
STREIK!

Okei, olukord päris nii hull ei olnud. :D

:)

See ei ole küll see jahmatavapanev video, aga meganunnu on ikkagi.

http://www.youtube.com/watch?v=qVpnyMqPnrI

21. november '09

Ma ei oskagi midagi reedest rääkida. Kool nagu kool ikka. Aa, reedeti võin ma ju enda vana grupiga koos vene keele tundides käia. Ja ma avastasin, et need tunnid on oma võlu kaotanud. Õpetaja on jumala kuri nendega, karjub nende peale ja tõstab neid kogu aeg lahku istuma ja mida kõike veel. Ma ei mäleta, kas ma juba ütlesin, et ma ei saa Itaalia keelt võtta, nii et ma pean vene keelega jätkama. Ja kuna see madalam grupp on isegi mõnes mõttes kerge mulle, siis ma arvan, et ma kannatan ära selle aasta. Ja reedeti jätkan vana grupiga ka, kuna esiteks, seal grupis ma ei pea kaasa tegema ja teisega, siis ma näen vähemalt neid inimesi veel. Ja kes teab, äkki lähevad tunnid taas huvitavaks.

Reedel peale kooli midagi väga erilist ei teinud, õhtul õhtusöök ja kõik.

Täna magasin siis poole 12-ni umbes ja kell 1 startisime mingi küla poole, mille nime ma ei mäleta. Eesmärk oli siis täna veini ostmine. Hull degusteerimine käis ja ma degusteerisin hoolega erinevaid juuste, sest vein ja juust käivad siin siiski käsikäes. Pärast sõitsime ringi ja käisime mingis keskaegses linnas ka. Kuna Lyoni piirkond on siiski suhteliselt väga mägine, siis iga mäkketõusuga lõid muidugi kõrvad lukku, aga ma hakkan juba vaikselt üle saama või siis ära harjuma. Vaade oli USKUMATU. Kahjuks ma enamus ajast pilte ei saanud teha, sest teed on seal siiski sellised mäekülgede peal jooksvad heal juhul 2-auto-laiused ja seisma jäämine on peaaegu, et võimatu.

Jaa, õhtu oli jälle väga huumorikas. Ma hakkan juba vaikselt igapäevaselt nalju tegema, mis on ainult positiivne. Muidugi kõik naljad on megasarkastilised ja väga lühikesed hetkehuumor aga host-ema naerab alati, ja mitte vähe. Mis on ainult veel positiivsem.

Õhtul küsis host-ema, kas ma Scrabble't ei tahaks mängida, prantsuse keeles. Jätsin homseks selle huvitava tegevuse, milles on läbikukkumine ilmselt garanteeritud.
Vaatasin veidi host-emaga ka telekat. Mingi sari kõige uskumatutst sündmustest, mis on filmile jäänud. Mitte nii väga huvitav, kuigi üks oli küll jahmatavapanev. Kui kunagi video ehk leian, siis postitan siia, kirjutama küll ei viitsi hakata.

21. november '09 - Pildid

Tegime peatuse, et veidi korjata viinamarju, muidugi mitte mina siis.


Ostsime veini. :)


MMMÕÕÕNNNUUUSSS.


Tavaline juba, et kirik on must-go place.

Päike loojus.

Niceeeeeee.

Someday...

Nothing's wrong
just as long as
you know that someday I will

Someday, somehow
gonna make it allright but not right now
I know you're wondering when
(You're the only one who knows that)
Someday, somehow
gonna make it allright but not right now!

:)

Ainult väike teadaanne, et õhus on kevadet! Ma ei tea miks, aga on. Ja mul on nii hea tuju, sest ilm on nii 20 kraadi ning soe ja mõnus on.

19. november '09

Pph, üldse pole olnud viitsimist kirjutada blogi. Ei teagi miks. Aga siin see nüüd on.

Esmaspäeval algas nädal jälle mata tööga. Ma eeldan juba, et iga esmaspäev on matas töö. Inka oli surmigav. Siis koju sööma ja pärast tagasi kooli. Prantsuse keelde jäin 20 sekundit hiljaks, pool klassi polnud jõudnud mahagi istuda, kui ma klassi tulin aga õpetaja keeldus mind vastu võtmast. Noo, veel üks tund salle de travaille's grammatikat tehes. Pärast oli geo. Ja siis koju. Esmaspäeval käis host-ema ka koolis klassijuhatajaga rääkimas, et kuidas mul läheb ja kõigest muust kooliga seonduvast. Tuleb välja, et kõik õpetajad on rahul minuga. Mata tase on keskmine, üks töö oli isegi vist üle. Kuigi ega ma väga ei saa aru, mida küsitakse, lihtsalt teen. SVT (meie mõistes bioloogia siis) õpetaja on ka rahul. Inglise keele õpetaja oli öelnud, et ta soovib, et kogu klass oskaks inglise keelt nagu mina ja tal on nii hea meel, et ma tema klassi sattusin vms. Vene keele õpetaja oli öelnud, et ma olen väga meeldiv, aga räägin liiga palju Lucy'ga juttu. Sähh sulle saia moosiga. Igatahes, kõik õpetajad pidid rahul olema ja peale selle ütles veel klassijuhataja, et kuigi ma BAC-i ei tee, siis ma võin teha mingi teise eksami aasta lõpus. Kõikidest ainetest kokku pandud, et näidata mu prantsuse keele taset ja mida ma (teist korda) õppinud olen. Esmaspäevast vist kõik.

Teisipäev oli tore päev, mulle meeldis. Kella 8-ks kooli, 2 tundi vene keelt ja finito. Jeps, prantsuse keele õpetaja puudus, mis tähendas, et 2 tundi jäi ära. Ajaloo õpetaja ka. Ja kuna meil oli mata pmst päeva lõpus, siis õpetaja oli nõus tegema kolmapäeval meiega tunni. Ja nii läksingi linna ja käisin ringi ja uurisin taaskord Lyon'i. Õhtul nothing special, tavaline Skype-õhtu ja kõik.

Kolmapäeval kella 8-ks uuesti kooli. 2 tundi kehalist. Kuna nüüd toimuvad ilma tõttu tunnid koolis, siis 2. semester(?) on pühendatud sulgpallile. Minu isiklik lemmik. Või siis mitte. Igatahes, olin Raphael'iga paaris, mängisime soojaks (meil lendas nii 6 palli ainult lakke [võrk oli lae alla pandud] kinni, oihh) ja siis hakkasime võistlema. Raske arvata, et ma viimases lauas mängisin terve tunni, kuna mu löögid olid kõik liiga „tenniselikud“. Nalja sai kuhjaga, sest viimases lauas mäng ise nii palju ei lugenudki, vaid seltskond oli pigem tähtsam. Peale kehkat matasse. Me õpime matas keskmist suurust arvutama. Ilmselt kõike lihtsam asi koolis. Peale kooli koju ja suhteliselt kõik jällegi.

Täna algas päev kahe ajaloo tunniga. Esimeses oli töö. Ja ma tegin kaasa ja kirjutasin peaaegu 2 lehekülge täis. Õpetaja oli väga rahul. Eks näeb, mis ta pärast lugemist arvab. Siis oli vene keel. Oiiissand, kuidas ma seda tundi nüüdsest ei salli. Ja täna andis veel see praktikant tundi ka. Ta laseb neil vaestel prantsuse lastel 87 korda mingeid vene keelseid SZC-id hääldada (sorry, mul pole vene keele tähestikku aga igatahes, teate küll neid imelikke tähti). Isegi mina, kelle ema keele tähestikus eksisteerivad sellised olevused nagu Š ja Ž, ei arva, et vene keele hääldamine kõige lihtsam asi oleks. Kuigi seal grupis olen ma küll vist kõige parem hääldamises.

Peale vene keelt läksime David'iga sööma ja pärast linna, sest meil oli jälle 3 tundi vaba aega. Jessie sai mingi Kanada tüdrukuga kokku, nii et me pidime David'iga kahekesi tšillima täna. Jõudsime omadega Charpennes'i välja, kus asub vene toiduainete pood. Ostsin siis sprotte, mida ma polnud eelmisel korral näinud. Eks ma millalgi maitsen, kui hästi nad mekivad. David ostis ühe kohukese. Ja talle maitses! Ta mingi, et oot, Eestis on veel paremad või? Ja kui sai positiivse vastuse, siis ta ütles, et ta peaks Eestit külastama. Pärast oli veel SVT, kus oli aju horisontaalse lõike peale töö. Ma lihtsalt tegin kogu skeemi maha. Kuigi kõiki asju vist polnud vaja kirjutadagi.

Peale kooli koju. Ja nüüd võtsin ennast kokku, et mitte nädalavahetusel info ülekülluse kätte surra.

Ma olen kindel, et mul jäi suhteliselt palju asju rääkimata, aga eks koguneb nv-ks siis palju NB-sid.

Aa, ja Kertu, ära ole kuri, aga ma pean tsiteerima David'it, kes ütles Twilight'i kohta ilmselt kõige parema iseloomustuse üldse. Ma soovitan sul seda parem mitte lugeda.
“Twilight is a joke that went horribly wrong.” - David täna metroos avaldas oma arvamust.
Ja kui sa enda uudishimu pärast ikkagi lugesid, siis pliisu, ära talle mingit pommi adresseeri, eks? Ma muidu kaotan ainukese inimese, kes õpetab mind inglise keeles räppima. Ma tean, aga see on liiga naljakas, et lõpetada ja mitte teha omavahel mingeid biite.

Nüüdseks vist kõik.

Jaaa, lõpetuseks panen teile mõned väga head uudised ka. Enne SVT-d rääkisin Sarah, Lea ja Flora'ga juttu. Mingi ligi veerand tundi rääkisime ja nad kiitsid, et ma räägin väga hästi juba prantsuse keelt ja et äkki ma ikka leian viisi, kuidas aasta lõpus BAC-i teha ja kiitsid mind veel hästi palju. Ooh, happy day! :)

:)

Paar pilti YFU nv-st.

Ecuador, Eesti, Argentiina, USA, Holland, USA, Mehhiko.

Bieh'is.

13. november '09 - pildid

Mõningad pildid reedest.

Keegi otsustas kooli seina kaunistada! :)


Jessie ja David.


Vaade Lyonile sööklast.


St-Just.

Vaade Lyonile inglise keele klassist! (Minu koha pealt) :)

15. november '09

Neljapäeval läksin siis füüsikasse. Mingi värviteema oli ikka. Ja peale seda linna mingiks tunniks ajaks ja pärast teatrisse. See oli VÄGAVÄGAVÄGA imelik. See oli kõige prantsuslikum asi, mida ma kogenud olen. Üks naine suitsetas laval, teine oli paljas ja kogu asi oli nii diip, et õpetaja ka vist ei saanud aru. Kuna see oli väga modernne, siis oli muidugi kaamera kaasatud. Ja mis mulle meeldis asja juures, oli see, et üks vend käis kaameraga kogu aeg kõigil järgi ja pool etendust toimus üldse kuskil teisel pool maja, teistes ruumides. Aga saalis oli täiega lahedalt tehtud sein ja siis lasti videopilt sinna peale. Ja seal olid nii lahedad armeeriided 2-l naisel seljas, et oioioiiiiiiiii!

Reede, mitte midagi erilist. Olin enda laheda vene keele grupiga koos, sest reedeti võin nende tunnis käia, aga nad tegid tööd, nii et Lucy andis mulle mingi raamatu Šoti mereelukatest ja kõikidest legendidest ja lugudest. Mõni asi oli isegi päris huvitav seal. Peale kooli koju, tegelesin oma asjadega ja 6-ks läksin host-ema sõbranna juurde. Rääkisime juttu ja aitasin tal süüa teha ja õhtul tuli mingi nende sõber sinna. Sõime ja rääkisime juttu. Ainult nii 5 tundi, aga see tavaline juba. Enne südaööd oli aju liiga läbi, et funktsioneerida ja pidin head ööd ütlema. Kuigi hea meelega oleks edasi jäänud rääkima. Kuna kõik mu jutukaaslased olid nii 70+, siis oli põhiline teema poliitika, majandus või muud tähtsad asjad. Vahepeal rääkisime ka seagripist ja kui vale see on, et kõikides(?) koolis ja lasteaedades tuleb mingi vaktsineerimine. Muidugi see pole kohustuslik, aga on oht, et väga paljud vanemad ei mõtle sellele, et see võib ohtlik olla lastele.

Laupäeval ärkasin, sõime hommikust, andsin neile väikese kingi Eestist (Eesti lipuga suure Kalevi šoksi, Navitrolla kaardi ja kadakapuust tehtud pannilabida vms). Tulin koju, koristasin, olin arvutis, õhtu poole käisin linnas ja rohkem midagi.

Täna koristasin ka pool päeva ja ülejäänud aja tegelesin oma asjadega.
Praeguseks pole ikka host-vanemad kodus, aga nad jõuavad vist suht mingi 10-11 ajal, sest host-ema peab Pariisis täna mingi loengu anda (nagu ma aru sain, igatahes, tal on mingi tööasi seal), mis kestab 6-ni umbes ja siis nad hakkavad veel tagasi sõitma (oma 5 tundi) ja kuna nad on prantslased, siis on ka õhtusöögi aeg vahepeal.

Praeguseks kõik siis.


Siin on mõned pildid neljapäeva õhtust, kuna ma otsustasin metroo asemel jalutada veidi.

Cordeliers.

Bellecour - või siis üks pisike osa sellest.

Mingi sild ja üleval mäe otsas näete ka St-Just'd, mis on öösiti ekstralahedalt valgustatud.

Police.

Fourviere ja vanalinna algus.

Fourviere, muidugi ei anna üksi pilt seda edasi, kui ilus see TEGELIKULT on.

La Saone.

Ja Lyoni vanalinn.