Paris!

Kuni esmaspäevani Pariisis-Montigny's! :)

18. mai '10

Heihei!
Mis mind praegu kirjutama ajendas, oli see lihtne asjaolu, et pärast kursuse lõppu tekkis mul ohjeldamatu isu vanaema hapukurkide järgi (või järele? Elisa, help meeee!).
Ja kuna ma just täna päeval panin vanaema kirja posti (Elise, sinu oma ka), siis blogi oli kõige esimene viis infot edasi anda. Tahaks praegu neid häid ja lihtsaid vanaema hapukurke, mitte neid väikseid ülemaitsestatud kurgialgeid, mida prantslased hapukurgiks nimetavad.

Asjast ka siis vahelduseks.

Neljapäeva hommikul kell 5. startisime me Itaalia poole teele. Mina muidugi lasin rahus oma padjaga mõnusalt kogu tee sleepi, nii et hullu polnud midagi. Jõudsime siis kella 10 ajal Paviasse (üks linnake Milaanost veidi lõuna pool). Käisime ringi, avastasime linna ja mingi 1 ajal läksime hotelli. Panime kotid ja asjad sinna ja sõitsime kohe Milaanosse. Esimene asi oli muidugi Duomo. Tegime sees põhjaliku tiiru – ma isegi üritasin veidi ühe saksa grupi giidi juttu jälgida aga väga hästi see välja ei kukkunud. Siis kui seest oli kõik vaadatud, ostsime piletid ja läksime katusele. Ilm oli suht ilus, nii et vaade oli päris hea isegi linnale ja ma pean ütlema, et see katus on ikka erakordne! Mina kui inimene, kes kunstist väga suurt ei jaga, ei hakka isegi mitte üritama seda kirjeldada aga see avaldas ikka muljet. Ja mitte vähe.

Pärast seda läksime uurisime veel veits Milaanot. Nägin La Scala ja Galleria Vittorio Emanuele II ära ja veel mõned „kohustuslikud turistikad“.

Siis käisime Binasco's söömas ühes Itaalia restoranis – ma sõin selle kuulsa „escalope milanaise“ ära, täpset eesti keelset nime ei tea aga ma lõppu panen ühe pildi teile, äkki tunnete ise ära.

Pärast seda läksime Heidile-Simmule & Co-le külla. Rääkisime üle miljoni aasta juttu ja ma sõin selle aasta esimese arbuusiviilu ära. See oli märkimist väärt! Pärast näitas Simmu hobuseid ja siis me hakkasime vaikselt liikuma, sest mu vanematel oli päris igav seal vist. Nad eesti keelt ju ei mõista. Aga teid (Heidi, Simmu, Kristjan, Verner) oli kõiki nii hea meel näha! :)

Reede hommikul oli vara äratus, kuna hotelli hommikusöök on ju mingi ebainimlikult varasel kellaajal. Pärast läksime otse Milaanosse tagasi – käisime vaatasime koos S. Ambrogio kiriku ära ja pärast läksime oma teed. Vanemad looklesid lihtsalt ringi – ostsid mingeid asju ja käisid pizzat söömas ja ma tegin oma to-go/do-listi. Käisin vaatasin Leonardo Da Vinci hobuse ja San Siro – Meazza staadioni esimeste asjadena ära. Need olid konkreetselt megakaugel kesklinnast aga nüüd võin öelda, et been there, done that. Pärast uitasin kesklinnas ringi, käisin peaaegu igal pool, kuhu oli soov minna ja Milaano päeva lõpetasin sellega, et käisin ostsin Luini'st seda kuulsat Panzerotto't, mida iga interneti sait nii hoogsalt reklaamis. Järjekord lookles pikalt mööda tänavat aga ootasin ainult vb mingi 10 minutit. Igatahes, sain oma 2 Panzerotto't ja SIDRUNI NESTEA (!!! - jälle on Prantsusmaa mingi weird, kust seda osta ei saa) kätte ja võtsin metroo Parco Sempione'sse, kus on siis see Sforza loss/kindlus. Nautisin päikesepaistet ja oma lõunasööki ja tundsin elu üle rõõmu.

Kella poole 4-ks oli vanematega kokku lepitud, et saame parklas kokku ja võtame suuna Bergamo'sse.
Tee peal külastasime riisipõlde, La Chartreuse de Pavia't, Crespi d'Adda't ja muid väiksemaid linnakesi ja kohti. Bergamosse lõpuks ei jõudnudki, käisime hoopis isa lapsepõlve linnas ära ja käisime ostsime endale kõik ühe paari Itaalia kingi! Siis õhtul läksime isa tädi juurde sööma, kuna meid oli kutsutud ja meie tulekuks oli pool suguvõsa ka kohale aetud. Õhtu möödus nagu mu aasta esimesed nädalad – MITTTE MIDAGI EI SAANUD ARU! Õnneks ema ka ei räägi Itaalia keelt, nii et ma polnud nii üksi. Kuigi ta sai osadest asjadest aru aga mitte väga palju. Õhtu lõppedes taheti mind juba mingi itaallasega paari panna aga õnneks isa päästis sellest olukorrast mind.

Muideks, mis on väga erinev Itaalias, on see, et neil pole seal aperitiivi ja „plat principal (peamine „taldrik“ siis)“ ja juustuvaagnat ja magustoitu ja nii edasi vaid hoopid esimene „taldrik“, kus meile serveeriti lasanjet. Teise „taldrikuna“ salatid, kartulid, aedviljad ja liha. Ja siis pärast tuli magustoit, aga vist muidu on ka vahel veel kolmas „taldrik“. Igatahes, väga harjumatu oli see minu jaoks aga lasanje oli JUMALIK. Võin julgelt väita, et parim lasanje, mida söönud olen.

Pärast vestlusteemad jätkusid aga lõpuks suundusime siiski oma uude hotelli (mille altituut oli jälle mingi MEGA ja mu kõrvad surid), sest me olime nii vässud lihtsalt.

Laupäeva hommikul alustasime jälle vara. Käisime igal pool väikestes linnades, ära märkimist väärib ilmselt St Pellegrino, mille vesi on teile kõigile ilmselt tuttav/teada. Keskpäeva paiku jõudsime siiski lõpuks Bergamosse. Käisime mõlemad pooled natuke läbi – seal on siis nn. kõrge ja madal linnaosa. Kõrge esindab vanalinna ja kõike antiikset ja madalas on siis uued ja modernsed ehitised, jne. Sõime ka õiget itaalia jäätist – nämmmmmaaaa!

Mingi 5-6 ajal võtsime kiirtee Torinosse. Terve õhtu avastasime Torinot ja lõpetasime õhtu õigesõiges itaalia restoranis – mina pitsat süües, vanemad pastasid. Ja siis lõpuks tekkis dilemma, kas jääda ööks Torinosse või sõita tagasi. Lõpuks otsustasime, et sõidame tagasi, kuna kõik tahtsid pühapäeva hommikul oma voodis ärgata. Targasti tegime ka, sest esmaspäeval isa üks töökaaslaseid muljetas, et pühapäeva päeval ootas ta Itaalia-Prantsusmaa piiri tunneli järjekorras ligi 4 tundi! Me vastupidiselt talle ootasime kell 1 öösel heal juhul 20 minutit, seda ka sellepärast, et pärast viimast õnnetust tegid nad süsteemi, et iga pooltund lastakse ühes suunas autosid läbi ja teisel pooltunnil vastupidises suunas siis.
Kell 3 öösel saabusime koju lõpuks siis. Postkastis ootas mind vanaema kiri koos Kalevi šoksidega (mmmh, aitääh!) ja Elise kiri ka, mis tekitasid nii hea tunde kuidagi.

Pühapäeval põõnasime südamerahus kõik ja võtsime niisama lebolt – pakkisime kohvrid lahti ja valmistusime uueks nädalaks, jne.

Esmaspäev möödus superrõõmsalt, sest peale sellist reisi on uskumatult hea tunne avastada ennast riigist/keskkonnast, kus sa saad keelest enamjaolt kõigest aru ja kus sa tunned ja tead kõike.

Imena pean selle ära mainima, et esimest korda küsiti mult postkontoris, kas ma soovin ilusaid marke! Oli ka lõpuks aeg, peaks mainima.

Tänane möödus ka ilusti. Vene keeles laulsime Katjuša laulu. Võinoh, õpetaja laulis, me naersime. Täna suutis jälle mingi tund ära jääda – selleks osutus see kord siis matemaatika. Siis mind tabas, et kurat, ma pole ikka päris kaua midagi kasulikku teinud. Jah, ma tean, ma õpin keelt aga peale selle. Regina ja Annika ka tunnevad (nagu ma nende blogidest lugesin), et enamus kooliaega on lihtsalt tühja panemine. Niisiis tundides ma siis peale tunnitöö kirjutangi teile kirju vastu ja koostan oma igapäevaseid to-do liste. Milline peamurdmine tõesti.

Okei, blogi lõpetan positiivse tervitusega Martinile (Norras), kes tõi mulle oma „prantsuse keele lahtri tiitli“ scrapiga päeva killukese päikest!

Ma lõpetan ja hoiatan, et kui mul vähegi viitsimist on, hakkate te piltide alla peatselt mattuma! Bisous.

Ja teie "escalope milanaise":

Les livres.

Can't wait to get back home with these good friends.

!

MILAN, HERE I COME.

12. mai '10

Isiklikud vabandused jälle Merlinile.

Nii, sellest on nüüd kõvasti aega möödus, millal ma viimati kirjutasin. Agaaa, saab hakkama.

Pärast viimast postitust oli Regina veel mõned päevad siin. Käisime-uurisime linna, võtsime pargis „natukene“ päikest (loe: põhjamaised eesti tüdrukud olid muidugi punased nagu vähid pärast), käisime miniatuuride ja filmi-dekoratsioonide muuseumis ka. Ja rääkisime maast ja elust ja mida kõike veel. Selle kõige alla pean ära mainima veel meie suurepärase rabarberikoogi, Regina. Hahhaaaaa. :D

Siis vaheaja lõpus olin üksi kodus nädalavahetusel. Mõlemal hommikul magasin rahus lõunani välja, sest polnud hostisa, kes oleks peale 11-st mul ukse taha Aafrika trummi mängima tulnud.

Esimene nädal koolis oli väsitav. Ilm oli nii ilus, et üldse ei tahtnud kooli tagasi minna. Nüüd sellest muidugi midagi alles pole, viimased peaaegu 2 nädalat on iga päev vihma sadanud. Välja arvatud eile. Võinoh, terve päeva sadas mõnusat paduvihma ja siis õhtul, kui ma kursuselt koju suundusin, lõi taeva TÄIESTI HELESINISEKS ja päike paistis. Hea tunne oli kohe, et viimaks vist saabus siiski kevad ka siia. Kuni täna hommikuni, kui ma aknast välja vaadates jälle halli taevast nägin. Egas midagi.

Aa, ja siis kooli esimesel nädalal mõtlesin ma tõsiselt, et ma olen Jaapanis. Sest nagu ma rääkinud olen, siis meil on kooli ees see plats ja seal on puid ka ikka. Ja kõik need puud läksid üleni õide. Igatahes, esmaspäeval hakkasid kõik need õied langema ja teisipäevaks oli KOGU kooli esine üleni roosa. Ma kahjuks ei suvatsenud oma kaamerat kooli kaasa vedada, et teile pilte teha aga ma praegu tšekkasin Regina tehtud pilte ja ta tegi nendest puudest pilti, nii et näete algversiooni postituse lõpus. Nüüd ma isegi kahetsen, et ma kaasa ei võtnud, sest see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus.

Siis esimese nädala reedel oli bac blanc SVT-s, füüsikas ja matas. Bac blanc on siis nn. ettevalmistuseksam aasta lõpu eksamiteks. SVT-s ma sain 2 punkti 20-st, mis polegi nii paha, arvestades, et ma unustasin oma sõnaraamatu koju, oihh. Ja siis ma lihtsalt rääkisin, mida ma arvasin ennast aru saamast. Ma väga puusse ei pannud isegi vastustega aga kuna ma ei põhjendanud mitte midagi, siis ma punkte ka ei saanud. Füüsikat pole veel kätte saanud. Ja matas sain 12 punkti 20-st, mis on rohkem, kui töö ja klassi keskmine. Mata õpetaja oli väga positiivselt häälestatud peale seda mu suhtes, enam isegi ei tule oma oskamatu inglise keelega mulle ülesannet seletama, sest ta nüüd vist mõistis, et oouu, äkki ma siiski saan prantsuse keelest aru. Aa, ja kui juba hinnetest rääkida, siis meil oli ajaloos 1. MS koht töö. 2 tundi mingit kirjandit kirjutada. Kuna kirjanditeema jäi veidi raskeks, siis ma lihtsalt kirjutasin veidi oma teadmisest. Ja ma sain 14 puntki 20-st, mis on minu klassis mingi next level tase juba. Õpetaja kiitis mind kogu klassi ees ja oli üldse väga uhke mu üle vist.

Siis, mis veel. Ma nüüd räägin veidi seosetult teile kõikidest asjadest. Eelmisel nädalal polnud mitte ühtegi tundi kirjandust. Ehk see tähendas seda, et esmaspäeval oli mul 4-tunnine vaba auk ja teisipäeval 5-tunnine vaba auk ja kolmapäeva hommikul oli ainult 2 tundi võrkpalli ja kõik. Ja mis on kõige imelikum siin, siis keegi neid tunde asendama ka ei tulnud. Oleks siis mingi tööülesanne olnud või midagi aga ei. Ma lihtsalt loodan, et õpetaja meie vabast ajast neid tunde nüüd tagasi ei hakka võtma.

Eelmine nädal oli üldse väga-väga-väga lahe. Kuna mu koolil oli ühe-kahe Soome kooliga vahetusõpilaste projekt, nagu Viimsil eelmine aasta Belgiaga ja kuna minu klassist osalesid 3 tüdrukut, siis ma sain ka nende soomlastega tutvuda. Nad ei ela kahjuks Helsingis vaid kuskil seal põhjapool aga nädal möödus ilusti. Ma sain poolte soomlastega tuttavaks ja nad olid jumala lahedad. Esmaspäeval nägin ma mõndasid esimest korda ja rääkisin juttu. Siis kolmapäeval käisid nad meie kehalises – mängisime võrku ja reedel ma põrkasin nendega linnas juhuse tahtel kokku. Rääkisime tänaval mingi 15-30 minutit juttu ja siis õhtul käisime osadega veel ühel kontserdil, mis oli niiiiiiiiiiiiiiiii lahe lihtsalt. Esinejaid oli rohkem kui üks aga see viimane oli põhiesineja ja üks mu uus hetke lemmikuid. Kontsert ise toimus péniche peal. Mul sõnaraamat näitab, et eesti keeles peaks selle nimi lihter/lodi/praam olema. Päris praam ta polnud, ta oli rohkem selline paat, millega kunagi tooteid jõe peal transporditi. Igatahes, see oli MEGAÄGE, sest pealt oli ta kinni ja ta meenutas täiega ööklubi. Lihtsalt jõe peal. Ja kui kõik inimesed kaasa elasid ja tantsisid, siis sa tundsid, kuidas meri all loksus ja kuidas lained pärast vastu paati tagasi käisid. Emme, ära nüüd mingit südameatakki palun saa, see oli siiski väga turvaline koht. Igatahes, bändi nimi on Welling Walrus (http://www.myspace.com/wellingwalrus) ja nad on Lyonist. Ja reedel, see kontsert oli nende esimese albumi välja andmiseks korraldatud. Lèa ostis selle CD ja ma rippisin talt selle endale ka arvutisse. Mulle isiklikult meeldis bänd laivis kõvasti-kõvasti-kõvasti rohkem.

Reede õhtu läks üldse huvitavalt. Ma kohtusin ühe tüdrukuga, kes kinnitas mulle, et ma tean teda ja et me käisime aasta alguses sööklas koos söömas. Mina seda ei mäleta aga võib-olla oli ka nii, sest tema paistis teadvat mind.

Nii, siis laupäeva hommikust jäin jälle üksi koju. Ema oli Pariisis tööasjus ja isa läks enda emale külla Põhja-Prantsusmaale. Laupäeval käisin linnas ja väljas ja värki ja pühapäeval oli emadepäev juu, mitte küll Prantsusmaal aga igal pool mujal. Hommikul ärgates helistasin vanaemale nagu tublile lapsele kohane ja emmega rääkisin ja siis käisin lillepoes (host)emale kingi ja koogi kõrvale lilli ostmas. Lillepoes ma rääkisin rohkem kui 15 minutit nende 2 lilleseadaj/müüjaga juttu. Jutt sai alguse üldse mu pangakaardist, et kus riigis veel Swedpank asub ja siis rääkisime prantsuse keele õppimisest ja emadepäevast ja miks ma ikka tulin siia keelt õppima ja kas on raske ka ja kuidas üldse aasta läheb ja kõigest muust ka. Ja ema oli niiiiiii rõõmus oma kingi üle. Ma kinkisin talle aasta alguses meist koos tehtud pildi ja kaunistasin ära ja ta pani selle pildi omale öökapi peale. Nii armas. :)

Siis, mis veel? Ajaa, autod. Eelmisel nädalal tegi Lambo Bellecour'i kõrval väikest kiirendust ja ma esmaspäeva hommikul kooli minnes nägin siin oma tänava peal Audi r8-t ka. Not bad at all.

Mul oli veel nii palju asju, millest teile rääkida aga ma ei ole neid kõiki üles kirjutanud ja nüüd ma muidugi ei mäleta.

Seda mõned jalgpalli huvilised ilmselt juba teavad, et OM (Olympique de Marseille) sai Prantsusmaa meistriks 9. korda. Viimasest meistritiitlist on neil 18 aastat möödas ja kõik prantslased teevad nende kulul nalja, et viimane OM'i tiitli võit tuli veel must-valgest telekast. Isegi Facebookis on klubi tehtud selline nimega. Jaaa, Olympique Lyonnais kaotas Bayernile ka paar nädalat tagasi. Päris haledalt veel, kui aus olla. Aga noh, pole hullu. Bayerni jaoks oli see 13. kord juba poolfinaali saada, Lyonil oli esimest korda, kui need telekommentaatorid väga puusse ei pannud.

Jaaa, täna hakkas Cannes filmifestival, kui keegi veel ei teadnud. Kuigi, huvitav, kuidas see olukord lõpuks välja kujunes, sest eelmisel nädalal oli peaaegu mingi loodukatasroof seal. Kogu rannikuala oli katki ja uudistes näitas, kuidas mereäärsetes restoranides oli liiv ja meri kõik ära lõhkunud ja kõik mere äärsed majad ujusid seest. Kohati olid olnud vist isegi mingid 8-10 meetrised lained merel.

Mul tulevad nüüd järjest kõik asjad meelde, millest ma veel rääkida tahtsin. Eelmisel teisipäeval läksin hommikul kooli ja bussis oli TCL (ma ei teagi selle lühendi täisnime, aga see firma siis, mis tagab Lyonis ühistranspordi – bussid, metroo, trammid, jne) küsitlus. Kuna buss oli suht puupüsti täis (kell 8 hommikul), siis ma olin täpselt bussijuhi juures. Igatahes, küsiti mult see küsitlus ära ja siis ma ei kuulnud viimast küsimust. Ma ütlesin, et ma ei kuulnud, ja siis see noormees, kes tegi seda küsitlust, kuulis, et ma ei saanud aru ja hakkas inglise keeles rääkima. Ma mingi, eieiieii, prantsuse keeles, ma lihtsalt ei kuulnud. Igatahes, tegin ära selle ja siis bussijuht küsis, et kas ma olen välismaalane. Ma mingi, jah, olen küll. Esimene pakkumine oli kohe, et inglane. Ma mingi, eii. Pakkus seal veel mingeid rahvuseid, ma et eestlane. Ja siis ta rääkis mulle, et ta oli eelmisel suvel teinud kuu-ajase reisi Põhjas oma perega. Käisid kogu Lõuna-Rootsi läbi ja siis tema tahtis minna Helsingisse ja EESTISSE (!!!) ka, aga naine ja lapsed tahtsid Rootsis edasi olla. Ja siis ta rääkis, et ta täiega tahab ikka Soome ja Eestisse minna. Ma arvasin, et ta niisama ajab loba suust välja ja siis ta küsis, et kas ma olen Rootsis käinud. Ma mingi, jaa, Stockholmis olen. Ja siis ta rääkis pikalt mingist 2-st linnast, kuskil täiesti Lõuna-Rootsis, et need on täiesti külastamist väärt jnejne. Ja siis ma sain aru, et ta tegelikult trippiski seal kuu aega. Ja siis ma pidin kahjuks maha minema, millest on jumala kahju, sest ta oli Rootsist jumala vaimustuses ja küsis Eesti kohta küsimusi. Tõesti huvitavaid küsimusi, mitte mingeid mõttetuid.

Ja üldse, kõikide inimeste esimene pakkumine on alati, et ma olen inglane. Ma ei saa aru, mis värk sellega on. Äkki ma räägin prantsuse keelt inglise (mitte ameerika-inglise) aktsendiga? Ahh, kes teab.

Ja siis neljapäeval käis meil külas üks vanemate Aafrika sõber, kes on pärit Togost. Nad said tuttavaks kunagi, kui üks mu host-õdedest Aafrikas töötas ja siis see togolane on mitu korda Lyonis ka käinud ja paar aastat tagasi õppis 2 aastat siin ülikoolis. Ja siis nüüd ta tuli tagasi, kahjuks küll kurvematel põhjustel, aga ta käis neljapäeval õhtust söömas. Esimene tund aega ma ei saanud MITTE MIDAGI aru, sest nende aktsent on ikka päris ulme. Siis ema rääkis üle aga lõpuks ma sain isegi pihta asjadele. Ja siis tuli välja, et maailma polegi nii suur, kui ta paistab. Nimelt, ta õde abiellus ja sai lapse ühe soome mehega ja elavad nüüd kõik Soomes. Ja kuna Irenée (see togolane, ja jah, ma arvasin ka, et Irenée on ainult naise nimi) ja ta õde on megalähedased ja helistavad igal õhtul, siis ta helistas samal ajal, kui ta meie juures oli, ja ma rääkisin ka selle naisega. Ja miks maailma nii suur pole, sellel lihtsal põhjusel, et ta võtab Soome keele kursuseid seal ja ta pinginaaber on EESTLANE! Täiesti ulme. Ja siis mul on kutse ootamas, et talle ja ta perele Togosse külla minna. Ja Erlend, kui sa seda loed Ghanast, siis sul ka, sest jututeema kandus vahepeal Aafrika vahetusõpilastele ja ta oli väga vaimustuses kuuldes, et Ghanas on ka keegi kuskilt kaugelt külmast ja lumisest Eestist. Ja siis ta rääkis kõikidest puuviljadest, mis neil seal kasvavad ja arvata on, et kui ta räägib, kuidas ta aiast omale kookospähkleid korjab, siis mul vaikselt suu vajub lahti. Ja see on nii lahe, kuidas elu Aafrikas on. Ta rääkis igasugu jutte ja nii lahe oli kuulata. Näiteks see, et kui sa lepid kella 10-ks kellegagi kohtumise kokku, siis võid rahus 3 tundi hiljem kohale ilmuda ja mingit probleemi pole, sest ilmselt kedagi niikuinii kohal pole. Ja kuidas nad jalkale kaasa elavad seal. Äkki keegi teist teab, et jaanuaris toimus Togo jalgpalli tiimi pihta tulistamine ja 3 inimest said surma. Ta rääkis ka, et kuidas ja mis täpselt ja tal olid pisarad silmas, mida oli nii õnnetu vaadata. Ja kui ma õigesti aru sain, siis ta isegi teadis ühte nendest mängijatest, keda tulistati aga kes õnneks surma ei saanud.

Nüüdeks on mul küll kõik ideed otsas, millest ma rääkida tahtsin teile. Kui mul midagi meelde peaks veel tulema, eks ma siis kunagi kirjutan. Ma ei julge enam avalikult öelda, et ma üritan rohkem kirjutada, sest niikuinii seda ei juhtu.

Need puud, millest ma täiesti alguses rääkisin. Aga õisi pole veel langema hakanud siin.

La nuit.

Pildid.

Reginaga pargis.

Miniatuuride ja kinodekoratsioonide muuseumis.

Minu lemmikminiatuur.

Rahapesuruumid.

Meistrimehe tööruumid. Need ruumid on siiski kõik õiges suuruses, mitte miniatuurid.

Kõiki neid pilte vaadake kindlasti täissuuruses (emme, vajuta pildi peale ja siis ta tuleb suurelt lahti)!

19. aprill '10

Kuna väljas on nii palav, et peale veidi aega on võimatu rohkem väljas olla ilma päikesepistet saamata ja me Reginaga tšillime praegu toas ja teine loeb „Minu Eestit“, siis ta soovitas mul lõpuks oma blogi kirjutada. Ja mõeldes Merlinile, siis lõpuks vedasin kokku oma viitsimise.

Alustan siis esimesest päevast, millest ma kirjutanud pole. Üleeelmisel esmaspäeval (5. aprill) käisime ema ja isaga Mont Blanc'i vaatamas. Hommikul hakkasime mingi enne 6-te sõitma ja jõudsime normaalsel ajal sinna. Siis ostsime piletid ära, käisime söömas ja läksime tõstuki järjekorda. Tõusime lõppude lõpuks 3842 meetri kõrgusele (Aiguille du Midi), mis on siis mäetipp otse Mont Blanc'i vastas. Ilmaga vedas meil TOHUTULT. Taevas polnud peaaegu ühtegi pilve (okei, meist allpool oli mingeid) ja päike säras täiest jõust ja ma ei tea, sellega vedas tõesti. Tegime pilte ja imetlesime ja ma nautisin -18 C külmust. Seal oli ikka päris mõnusalt krõbedalt külm. Lõpuks oli külmast tõesti külm juba ja läksime mõnusat kuuma šokolaadi nautima. Siis oligi juba märkamatult 4-5 saanud, võtsime tõstuki alla tagasi (mul kõrvad ikka peavad kõikide kõrgustega kõvasti harjuma) ja jalutasime selles väikeses linnakeses ja värki. Lõpuks hakkasime koju tagasi sõitma ja jõudsime nii 9-ks vist tagasi. Võib-olla hiljem. Ei mäleta seda. Aga seda mäletan, et ma enne õhtusööki lihtsalt naersin pisarates. Ma pole vist kunagi Prantsusmaal niimoodi enne naernud. Tegelikult mingit erilist nalja polnudki, lihtsalt ema oli nii kohmakas ja rääkis nii imelikku juttu, et ajas lihtsalt südamest naerma. Aga ta ise naeris ka täiega, nii et see polnud selline imelik, emps, ära muretse.

Aa, ja siis enne koju jõudmist käisime ostsime kuskilt pisikesese Prantsuse veinitootja käest veini ema sünnipäevaks. Tegelikult see ei olnud vein vaid see oli veini ja šampuse mingi segu aga see oli konkreetselt üks parimaid asju, mida ma joonud olen.

Siis tagasi kooli, viimane nädal möödus suhteliselt tavaliselt. Nagu ikka. Neljapäeval oli tore, ainult 1-ks vene keele tunniks kooli. Reedel üheks prantsuse keele tunniks. Tunde on meeletult, eks? Siis tulin koju, pakkisin oma asjad. Lõunast läksin klassiga kinno. Noi the Albino't käisime vaatamas. Päris omamoodi oli teine.

Siis peale kino ruttu bussiga koju ja kohe oli Šveitsi poole minek. Sõitsime ja läksime otse ühele kontserdile – Fribourgi kantoni noored muusikud vms. Suht teistsugune ja huvitav oli kuulata. Seal oli üks Hispaania poiss ka solistiks. Pärast kontserdit rääkisime ema õega-õemehega-lastega juttu (kuna üks poegadest mängis ka seal) ja siis kõik need tüdrukud olid sellesse Hispaania poissi ära armunud. Ema mingi, noo, et kuidas sulle siis ta meeldis. Ja kui ma seletasin, et mulle väga ei lähe peale kõik Hispaania/Ladina-Ameerika/Aafrika/jne poisid, siis tal oli naeru ja küsimusi päris palju. Nüüd ta eeldab, et ma kunagi satun mingi heleblondi Norra poisiga kokku, kes elab kuskil Põhja-Jäämere ääres. Siis laupäeval tähistasime ema sünnipäeva kogu ta perega Šveitsis. Nägin kõik ta 8 õde-venda ära, rääkisin juttu ja hästi tore oli. Rohkem nagu väga midagi polegi. Pühapäeval käisime võtsime Kaisa peale ja Prantsusmaa poole teele. Esmaspäeval saime ühe Tai poisiga ka kokku, kes tegelikult elab Põhja-Prantsusmaal ja kes kupatati vaheajaks minu YFU tugiisiku juurde ja kes siis mulle helistas, et kas ma ei tahaks okupeerida seda Tai poissi ja talle Lyoni tutvustada ja nii. Olime siis Kaisaga nõus. Käisime Fourvière's ja siis ma jätsin nad kahakesi Lyoni peale, sest ma pidin minema mingil määral enda prantsuse keele kursusele. Leppisime siis pärast poole 4-ks Bellecour'il kohtumise kokku. Läksin sinna, nägin hoopis enda klassist ühte tüdrukut ja ta sõpra, rääkisin juttu nendega ja lõpuks ilmusid Kaisa ja Tai poiss ka välja. Sorry, ma tõesti ei mäleta ta nime, nii et peate Tai poisiga leppima. Pärast rohkem nagu väga polnudki midagi. Käisime Lyoni Kaunite Kunstide Muuseumis ja siis suht oligi kõik. Tulime koju ja sõime õhust.

Teisipäeval näitasin Kaisale Lyoni ja värki. Ma täpselt küll ei mäleta, mis me tegime. Ainult neid poisse mäletan sealt „So Good“-i eest, kellega ma rääkima hakkasime ja pilte tegime ja värki. Pärast ma läksin kursusele ja Kaisa käis kinos samal ajal. Kolmapäeval käisime niisama poodides ja linnas ja siis päeval Kaisa õpetas mind gaasipliiti lõpuks kasutama. Päev möödus rahulikult ja siis õhtul läksime Lyoni avastama pimedas. Ma ikka südamest jumaldan seda linna. Meeletult ilus koht. Lisaks siin on nii lihtne alustada vestlust inimestega. Ma ei tea, Kaisaga on plaanid ikka ülikooli saabuda siia.

Neljapäeval pidi Kaisa juba tagasi minema. Hommikul käis ta mu emaga veel rongijaamas (vist?) pileteid vahetamas ja siis lõunal võttis ta lõpuks ikkagi rongi, sest siin on jälle streik ja rongid ei sõida. Pariis-Lyon muidugi on okei, aga see on ka ainuke liin, kus on kindel, et rong läheb. Pole hullu. Siis õhtul jälle kursus ja reedel lasin lebo. Tegin kõiki oma asju, mida ma polnud peaaegu 2 nädalat teinud – koristasin, õppisin, jne. Aa, ja reede õhtul saabus see sama Tai poiss meie juurde õhtusöögile. Ma isegi ei tea miks ja kuidas, aga lõpuks ta oli siin. Ma nägin mingi ühte osa vanemate Tai reisi pildist, sest nad arvasid, et see poiss kindlasti tahaks näha oma kodumaa pilte ja värki. Õhtu möödus hästi, teistmoodi aga hästi. Kuigi tegelikult Lucy kutsus mind hoopis välja aga ma ei saanud minna. Pole hullu, nv-sid jagub veel.

Mis siis veel? Nüüd on Regina siin. Täna hommikul jõudis. Vaeseke pidi kell 6 Pariisi Gare de Lyon'ist TGV võtma. Ma läksin kella 8-ks siis Perrache'le vastu talle. Tulime minu juurde tagasi, sõime hommikust ja läksime külastasime esimesed must-go-places Lyonis. Lõunal saabusime koju söömas, tegime siesta ja nüüd otsustasime, et ei lähe linna vms, et võtame rahulikult. Läksime siis rõdule päikest nautima. Ja siis kuue ajal kiskus nii soojaks, et evakueerisime tuppa, sest ei suutnud enam rõdul olla. Nojah, ma juba ootan suve siin, tahaks näha, mis must saab.

Nüüd on kell pmst seitse. Kohe varsti õhtusöök. See saab imelik olema. Ema läks täna Pariisi regiooni. Me oleme Regina ja isaga kolmekesi kodus. Ega rohkem polegi midagi. Kirjutasin nüüd jälle kõik viimase aja asjad ära läbi raskuste. Ega 2 nädala tagused asjad nii lihtsalt meelde ei tule.

Suisse.

Je suis partie à la Suisse! À dimanche! Bis.

"Euroopa katusel!"

Mont Blanc "alt" siis, pildi tegemise hetkel oli kõrgust ainult nii 1030.

Station.

Kaart.

Tõstuk.

La météo.

Vahepeatusest 2. tõus.

Mõni laskus sealt jalgsi, mõni ka suuskadel - umbes poole tee peal alla siis.

Tšill.

Siin oli altituudi juba enamvähem 3800-midagi.

Mont Blanc oma täies hiilguses siis - see keskel ja kõige kaugemal asetsev tipp.

Milline vaade.

Dima jõudis ka ikka kohale.

Veel Mont Blanc.

Ajalugu.

Mõningad üksikud pildid Chamonix Mont-Blanc'ist (linn, mis Mont-Blanc'i jalamil asub).

Iga restorani/baari kõrval pmst oli olemas.

See on lemmikpilt ilmselt kogu päevast.