19. aprill '10

Kuna väljas on nii palav, et peale veidi aega on võimatu rohkem väljas olla ilma päikesepistet saamata ja me Reginaga tšillime praegu toas ja teine loeb „Minu Eestit“, siis ta soovitas mul lõpuks oma blogi kirjutada. Ja mõeldes Merlinile, siis lõpuks vedasin kokku oma viitsimise.

Alustan siis esimesest päevast, millest ma kirjutanud pole. Üleeelmisel esmaspäeval (5. aprill) käisime ema ja isaga Mont Blanc'i vaatamas. Hommikul hakkasime mingi enne 6-te sõitma ja jõudsime normaalsel ajal sinna. Siis ostsime piletid ära, käisime söömas ja läksime tõstuki järjekorda. Tõusime lõppude lõpuks 3842 meetri kõrgusele (Aiguille du Midi), mis on siis mäetipp otse Mont Blanc'i vastas. Ilmaga vedas meil TOHUTULT. Taevas polnud peaaegu ühtegi pilve (okei, meist allpool oli mingeid) ja päike säras täiest jõust ja ma ei tea, sellega vedas tõesti. Tegime pilte ja imetlesime ja ma nautisin -18 C külmust. Seal oli ikka päris mõnusalt krõbedalt külm. Lõpuks oli külmast tõesti külm juba ja läksime mõnusat kuuma šokolaadi nautima. Siis oligi juba märkamatult 4-5 saanud, võtsime tõstuki alla tagasi (mul kõrvad ikka peavad kõikide kõrgustega kõvasti harjuma) ja jalutasime selles väikeses linnakeses ja värki. Lõpuks hakkasime koju tagasi sõitma ja jõudsime nii 9-ks vist tagasi. Võib-olla hiljem. Ei mäleta seda. Aga seda mäletan, et ma enne õhtusööki lihtsalt naersin pisarates. Ma pole vist kunagi Prantsusmaal niimoodi enne naernud. Tegelikult mingit erilist nalja polnudki, lihtsalt ema oli nii kohmakas ja rääkis nii imelikku juttu, et ajas lihtsalt südamest naerma. Aga ta ise naeris ka täiega, nii et see polnud selline imelik, emps, ära muretse.

Aa, ja siis enne koju jõudmist käisime ostsime kuskilt pisikesese Prantsuse veinitootja käest veini ema sünnipäevaks. Tegelikult see ei olnud vein vaid see oli veini ja šampuse mingi segu aga see oli konkreetselt üks parimaid asju, mida ma joonud olen.

Siis tagasi kooli, viimane nädal möödus suhteliselt tavaliselt. Nagu ikka. Neljapäeval oli tore, ainult 1-ks vene keele tunniks kooli. Reedel üheks prantsuse keele tunniks. Tunde on meeletult, eks? Siis tulin koju, pakkisin oma asjad. Lõunast läksin klassiga kinno. Noi the Albino't käisime vaatamas. Päris omamoodi oli teine.

Siis peale kino ruttu bussiga koju ja kohe oli Šveitsi poole minek. Sõitsime ja läksime otse ühele kontserdile – Fribourgi kantoni noored muusikud vms. Suht teistsugune ja huvitav oli kuulata. Seal oli üks Hispaania poiss ka solistiks. Pärast kontserdit rääkisime ema õega-õemehega-lastega juttu (kuna üks poegadest mängis ka seal) ja siis kõik need tüdrukud olid sellesse Hispaania poissi ära armunud. Ema mingi, noo, et kuidas sulle siis ta meeldis. Ja kui ma seletasin, et mulle väga ei lähe peale kõik Hispaania/Ladina-Ameerika/Aafrika/jne poisid, siis tal oli naeru ja küsimusi päris palju. Nüüd ta eeldab, et ma kunagi satun mingi heleblondi Norra poisiga kokku, kes elab kuskil Põhja-Jäämere ääres. Siis laupäeval tähistasime ema sünnipäeva kogu ta perega Šveitsis. Nägin kõik ta 8 õde-venda ära, rääkisin juttu ja hästi tore oli. Rohkem nagu väga midagi polegi. Pühapäeval käisime võtsime Kaisa peale ja Prantsusmaa poole teele. Esmaspäeval saime ühe Tai poisiga ka kokku, kes tegelikult elab Põhja-Prantsusmaal ja kes kupatati vaheajaks minu YFU tugiisiku juurde ja kes siis mulle helistas, et kas ma ei tahaks okupeerida seda Tai poissi ja talle Lyoni tutvustada ja nii. Olime siis Kaisaga nõus. Käisime Fourvière's ja siis ma jätsin nad kahakesi Lyoni peale, sest ma pidin minema mingil määral enda prantsuse keele kursusele. Leppisime siis pärast poole 4-ks Bellecour'il kohtumise kokku. Läksin sinna, nägin hoopis enda klassist ühte tüdrukut ja ta sõpra, rääkisin juttu nendega ja lõpuks ilmusid Kaisa ja Tai poiss ka välja. Sorry, ma tõesti ei mäleta ta nime, nii et peate Tai poisiga leppima. Pärast rohkem nagu väga polnudki midagi. Käisime Lyoni Kaunite Kunstide Muuseumis ja siis suht oligi kõik. Tulime koju ja sõime õhust.

Teisipäeval näitasin Kaisale Lyoni ja värki. Ma täpselt küll ei mäleta, mis me tegime. Ainult neid poisse mäletan sealt „So Good“-i eest, kellega ma rääkima hakkasime ja pilte tegime ja värki. Pärast ma läksin kursusele ja Kaisa käis kinos samal ajal. Kolmapäeval käisime niisama poodides ja linnas ja siis päeval Kaisa õpetas mind gaasipliiti lõpuks kasutama. Päev möödus rahulikult ja siis õhtul läksime Lyoni avastama pimedas. Ma ikka südamest jumaldan seda linna. Meeletult ilus koht. Lisaks siin on nii lihtne alustada vestlust inimestega. Ma ei tea, Kaisaga on plaanid ikka ülikooli saabuda siia.

Neljapäeval pidi Kaisa juba tagasi minema. Hommikul käis ta mu emaga veel rongijaamas (vist?) pileteid vahetamas ja siis lõunal võttis ta lõpuks ikkagi rongi, sest siin on jälle streik ja rongid ei sõida. Pariis-Lyon muidugi on okei, aga see on ka ainuke liin, kus on kindel, et rong läheb. Pole hullu. Siis õhtul jälle kursus ja reedel lasin lebo. Tegin kõiki oma asju, mida ma polnud peaaegu 2 nädalat teinud – koristasin, õppisin, jne. Aa, ja reede õhtul saabus see sama Tai poiss meie juurde õhtusöögile. Ma isegi ei tea miks ja kuidas, aga lõpuks ta oli siin. Ma nägin mingi ühte osa vanemate Tai reisi pildist, sest nad arvasid, et see poiss kindlasti tahaks näha oma kodumaa pilte ja värki. Õhtu möödus hästi, teistmoodi aga hästi. Kuigi tegelikult Lucy kutsus mind hoopis välja aga ma ei saanud minna. Pole hullu, nv-sid jagub veel.

Mis siis veel? Nüüd on Regina siin. Täna hommikul jõudis. Vaeseke pidi kell 6 Pariisi Gare de Lyon'ist TGV võtma. Ma läksin kella 8-ks siis Perrache'le vastu talle. Tulime minu juurde tagasi, sõime hommikust ja läksime külastasime esimesed must-go-places Lyonis. Lõunal saabusime koju söömas, tegime siesta ja nüüd otsustasime, et ei lähe linna vms, et võtame rahulikult. Läksime siis rõdule päikest nautima. Ja siis kuue ajal kiskus nii soojaks, et evakueerisime tuppa, sest ei suutnud enam rõdul olla. Nojah, ma juba ootan suve siin, tahaks näha, mis must saab.

Nüüd on kell pmst seitse. Kohe varsti õhtusöök. See saab imelik olema. Ema läks täna Pariisi regiooni. Me oleme Regina ja isaga kolmekesi kodus. Ega rohkem polegi midagi. Kirjutasin nüüd jälle kõik viimase aja asjad ära läbi raskuste. Ega 2 nädala tagused asjad nii lihtsalt meelde ei tule.