It's not goodbye.

30. juuni '10

2010-07-01T02:36:00.003+03:00

Nii, ma nüüd võtsin ennast enda viimasel õhtul kokku ja mõtlesin, et kui ma praegu ei kirjuta, siis ilmselt ma ei kirjutagi kunagi nendest viimastest nädalatest.

Jutuga jäin viimati pooleli ~2 nädalat tagasi. 14. juuni oli viimane koolipäev. Mata oli täiesti masendav, nagu alati. Inglise keeles vaatasime seda Pink Floydi filmi, seni kuni üks tüdruk minestas. Ma pole tõsiselt midagi sellist näinud, isegi sügisel see seagripi vaktsiin-ja-Sarah minestamine polnud nii hull. Jah, tal oli juba klassi tulles selline väsinud nägu, aga see mis pärast toimus, oli ikka päris hirmutav. Siis peale inkat tulin koju sööma, sest ema tõi Elouise siia. Elouise on siis see väike tüdruk, keda ta hommikuti kooli viib ja päeval otsimas käib ja süüa teeb. Kuna ma nägin teda mingi 2-ks sekundiks sügise alguses, siis ema mõtles, et me peaks ikkagi nägema, enne kui ma koju naasen. Ja siis ta käiski meil söömas, sõime koos ja mängisime ja ta oli isegi päris nunnu. Ta on selline arukas väike tüdruk, hea suuvärgiga ka.

Pärast oli viimane kirjanduse tund, kus me vaatasime Molière Don Juani mingit teatrietendust. Ja siis oligi päev läbi. Pärast kooli jäin Sarah'ga kooli ette juttu rääkima ligi 2-ks tunniks. Rääkisime igasugu teemadel ja ta rääkis mulle, kuidas tema vaatevinklist minu aasta möödus. Ühte juttu oli täiega naljakas kuulata. Kuna ma aasta alguses prantsuse keeles ennast väljendada ei osanud ja noh, kergelt öeldes MILLESTKI aru ei saanud, siis ma koolis ikka väga aktiivne suhtleja polnud (kuna enamus klassil on inglise keelega mingi suuremat sorti probleem). Sarah'l seda pole ja nii me juba aasta algusest hakkasimegi suhtlema. Ja siis ta rääkis, et oktoobri lõpus-novembri alguses olin ma ühel hommikul kooli tulnud ja ise „Bonjooour“ talle öelnud ja bisoud teinud (tavaliselt olid need ikka teised, kes alustasid). Ja siis ta oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii elevil olnud, et ta jooksis teiste juurde: „TA RÄÄÄGIB PRANTSUSE KEELT!“ Kõik olid olnud enamvähem, et millest sa räägid? Et mida sa ajad enamvähem. Ja siis ta mingi, et VANESSA – ta RÄÄGIB prantsuse keelt. Ja sellest hakkaski ilmselt see õige edenemine pihta – sain tundides aru ja Sarah mäletamise järgi hakkasin sellest ajast lõuna ajal kaasa rääkima ja teemasid vaikselt tõstatama, jne. Mulle tõsiselt meeldis kuulata, mida tal öelda oli, sest see oli ikkagi päris erinev minu nägemusest.

Siis teisipäeva hommikul sain jälle Sarah'ga kokku, sest tema käes oli mu nn. hinneteleht. Kuna eelmisel päeval oli olnud conseille de classe, siis klassijuhataja oli talle selle andnud. Saime kokku ja siis hakkasime koos vaatama ja ta oli väga üllatunud, et mul NIIIIIIII hea vastukaja oli. Mul oli tervelt (!!!) 4-s aines hinne väljas. :D Inglise keel, sport ja mata olid üle keskmise nagu alati aga sellel semestril pani ajaloo-geo õps mulle ajalukku ka hinde (kuigi ma sain ainult ühele tööle hinde) ja minu hinne oli klassi keskmisest ikka kõvasti üle. Noo, see oli vist veidi ebaaus, sest õpetaja hindas mind leebemalt ja ma ei teinud tegelikult üldse seda, mida ta küsis vaid kirjutasin ise mingid memuaarid kokku. Aga järelikult ta oli piisavalt rahul, et mulle 14 20-st panna. See on ikka päris hea.
Ma rohkem mingeid kommentaare ei mäleta väga ja kuna ma olen juba oma kohvrid kokku pakkinud, siis ma ei viitsi hakata seda otsima ka kuskile asjade vahelt. Vene keele õpetaja muidugi kirjutas, et ma ikkagi peaksin oma vene keelega vaeva nägema ja veidi panustama, et seda õppida, sest mul potentsiaali on aga pole tahtmist. Jaaa, rohkem hetkel ei meenu.

Siis reedel oli mata eksam, mida ma oma lõbuks tegema läksin. Me ei teinud seda oma koolis vaid mingis teises koolis, mis asus täiesti mitte-kusagil. Enne bussi peale minekut nägin juhuslikult Andread ja läksime koos. Eksam ise oli suht lihtne, mida kaelamurdvat polnud. Esimese ülesanne oli lebo, teine oli mingi majanduse ja vaesuspiiride ja kõige muu sellise peale. Peale paari lugemist siiski tegin enamuse ära. Lõpus jäi 2 viimast tehet kirjutamata, kuna aeg sai läbi aga mulle see väga niikuinii midagi tähtsat pole, nii et vahet pole. Pärast üritasin võimalikult kiiresti koju saabuda aga kui sa ummikusse sisse jääd, siis sa ikka istud seal mõnusa aja. Kuna me pidime võimalikult ruttu Pariisi poole startima, siis ma olin pissed veits, et me peame minu pärast hiljem liikuma hakkama, aga siiski jõudsin isast 5 minutit varem koju ja jõudsin oma kohvri ära pakkida.
Ajaa, ja reedel tuli postiga mulle TGV pilet ka lahkumiseks. Ütleme nii, et kuni sinnamaani ma polnud veel väga teadvustanud seda, siis selle piletiga sai ikka selgemaks, et varsti pean ma lahkuma.

Laupäeva hommikul läksime emaga koos Versailles lossi külastama, sest isa ütles, et ta ei lase mul enne tagasi Eestisse pöörduda, kui ma seal pole käinud. Külastasime lossi, oli ta küll ilus ja uhke aga ma ei oleks ausalt öeldes küll tahtnud seal elada. Ma ei tea, mulle tundus kuidagi liiga selline, ma ei leia head omadussõna hetkel. Uhkustav võib-olla oleks hea, aga kuna tegu oli Louis XIV-ga siis pole midagi kunagi piisav, nii et ilmselt uhkustav ikkagi pole piisavalt hea.

Pärast käisime poes ja tegime sisseoste. Õhtul tulid mingid vanemate sõbrad õhtust sööma. Pühapäeval tegime väikse grilli Emilie ja Jamesi uues kodus. Muidugi mina olin enamuse ajast see, kes grilli taga tegutses, sest siin pole see nii väga kombeks siiski. Tähistasime Emilie sünnipäeva ja lõpuks kujunes see minu perevaheliseks ärasaatmis peoks. See oli kõige armsam, et nad olid mulle ühe albumi koos piltidega ja kirjadega teinud. Mul selle vaatasime ajal olid ikka pisarad silmas, et kuidas mul ikka vahetusperega vedanud on ja kui lähedaseks ma tegelikult nendega saanud olen. See on ikka täiesti uskumatu kogemus selles mõttes. Aa, ja siis mu isa tegi mulle eraldi kingi veel – 3 filmi ja siis iga filmi kohta oli mingi eesmärk.

Siis esmaspäeval oli La Fête de la Musique, mis on siis Muusikafestival pmst. Kogu Prantsusmaal on igal pool tänavatel muusikud ja platsidel on lavad ja kogu linn elab. Ma väga palju iseenesest ei näinud (ma isegi ei jõudnud nn. vanalinna, mis on ikka täielik patt), sest pärast natukest aega jooksin ma täiesti lampi Jessiele ja Davidile ja teistele vahetusõpilastele otsa. Niisiis ma ühinesin nendega ja õhtu lõppedes kujunes see pigem tantsu- kui muusikafestivaliks, sest umbes 23 ajal leidsime me ühe salsa koha ja kuna meie seas oli kaks argentiinlast, siis kuidagi jäime sinna kogu ülejäänud õhtuks. Thomas (argentiiina poiss) õpetas mulle isegi salsat aga noh, omaasi oli muidugi see, kuidas see lõpuks välja kukkus. Ütleme nii, et midagi sain ma selgeks aga enamuse ajast oli see totaalselt midagi muud, kui salsa.
Aga üritus ise on täiesti geniaalne, sest sa leiad IGALE maitsele midagi. Ma võin julgelt öelda, et ma nägin VÄGA väikest osa kogu esinejatest aga see oli ikka nii erinev kui olla sai – alguses poste rokkbänd, siis mingi üksiks jazzivend tänaval, siis indiaanlased jalga keerutamas, siis mingi 10-aasteste poiste bänd (mida ma tegelikult nüüd muusikaks ei nimetaks), siis üpriski hea DJ, pärast seda mingi suur lava, kus esinejat me ei kuulnudki ja siis lõpuks veel mingi reggae vend ja noh, lõpetuseks veidi ladina-ameerikat. Aga siiski, täiesti geniaalne.
Aa, ja sellel õhtul sain ma lõpuks kõikide Rotary (Jessie ja Davidi programm) inimestega tuttavaks, sest Jessie on ikka rääkinud mulle mingeid lugusid. Nüüd ma võin öelda, et kui ma kunagi Clevelandi, NYC või Kanadasse peaks sattuma, siis mul on kellegagi kontakteeruda. :)

Siis teisipäeval oli isa kooriga piknik. Ma alguses täiega põdesin minemise osas aga lõpuks ma olen rahul, et ma läksin. Kuigi inimesi oli rohkem kui 50, oli kõik väga lahe (palju lahedam, kui ma üldse oodata oskasin). Kuigi mina ühtegi inimest ei teadnud (v.a. see paar, kelle juures ma sügisel paar päeva ööbisin, kui mu vanemad kuskile teisse Prantsusmaa otsa läksid), siis nemad mind küll teadsid. Kõik tulid kohe, et „Aaaa, sa oledki Vanessa, Roberto on niiiiiii palju meile sust rääkinud“ ja tore oli jälle rääkida ja kirjeldada Eestimaad (polnud ammu seda isegi teinud).

Kolmapäeva hommikul oli mul kell 8 (õnneks isa viis mind sinna kohale) füüsika-bio eksam (jälle oma lõbuks). Ütleme nii, et sellega läks veidi huvitavalt. Teise küsimusega tegin juba üki-kaki-kommi-nommit, sest mul polnud ära aimugi, mis see vastus võiks olla. Kuigi ma pärast vaatasin õpikust, et see oli isegi õige, mis ma panin. Algaja õnn äkki? :D

Pärast, ma ilmselt lebotasin kodus, sest päris soe oli väljas. Kuna isa läks mingile konverentsile Lõuna-Prantsusmaale, siis me jäime emaga kahekesi koju, kuni reede õhtuni. Õhtul mängisime Scrabblet ja rääkisime jälle tundide kaupa juttu.

Neljapäeval pidime emaga minema ühte Lyoni-pärasesse restorani, et ma ikka sööks midagi väga traditsioonilist veel aga lõpuks valisime hoopis mingi teise. Pärast söömist läksime sinna vendade Lumière'de muuseumisse. See on siis muusem Lumière pere kohta, kus 2 venda (Auguste ja Louis) olid ühed esimesed filmitegijad maailma ajaloos. Kuna see muusem asus nende kunagises villas, siis see oli hästi-hästi huvitav. Mulle meeldis.
Pärast seda käisime emaga kuskil Araabia poes pähkleid ja maitseaineid ostmas, kus mul ninasõõrmed lõpuks alla tahtsid juba anda. See on ikka nii lahe, kuidas sa leiad niii erinevaid asju ühest linnast.

Siis järgmisel päeval lebotasin vist niisama kodus, kuna ilm tappis jälle ja väljas oli veidi liiga soe. Õhtul tuli isa tagasi ja siis läksime ühe ta töökaaslase juurde õhtust sööma. Sinna jõudes avastasin ma, et inimesi on rohkem, kui ma arvasin. Ja kõik inimesed peale minu olid jälle veidi vanemad ja kõik töötasid kuskil täiesti ulme kohtades. Pool õhtut möödus mul kuulates pea kõikide tähtsamate firmade strateegiatest, uutest toodedest, majandusest jne. Tegelikult see oli päris huvitav isegi. Aga teine pool õhtut möödus väga Eesti teemal, sest ma pidin seletama ja kirjeldama ja rääkima Eesti elust ja olust.

Siis laupäeval käisin linnas päeval ja õhtul tuli Jessie siia. Sõime ema-isaga õhtust ja pärast õhtusööki isa viis meid linna, kus me saime Lucyga kokku, et välja minna. Ütleme nii, et väga huvitav õhtu oli ja koju saabusime ~3 ajal. Mis mulle täiega meeldis, oli see, et kui ööklubis tuleb „Alors on danse“, siis kogu rahvas laulab kaasa ja kogu laulu vältel sa tunned, kuidas kogu rahvas lihtsalt täiega kaifib seda laulu fiilingut.

Siis pühapäeval ärkasin 8 ajal üles, et Jessie ära saata ja pärast magasin mõnusalt edasi. Lõunal tšillisin emaga ja mingi õhtupoole läksin kinno - „L'amour, c'est mieux à deux“ vaatama. See oli päris huumor, prantslased ikka oskavad.

Esmaspäeval ja teisipäeval ma ausalt öeldes ei mäleta, mis ma tegin. Seda ma tean, et mingi päeva ma olin linnas, esmaspäeval vist. Aa, ja teisipäeva õhtul käis jälle see togolane meil õhtust söömas. Mulle nii meeldib see täiesti erinevate kultuuride avastamine. Ja lisaks ta teeb päris head huumorit.

Eile sain viimast korda Lucyga kokku. Käisime sõime jäätist ja rääkisime mõnusalt mõned tunnid juttu. Pärast käisime veel ringi poodides ja tänavatel. Ta on ikka nii armas ja ma tõsiselt loodan, et ta järgmisel talvel jõuab mulle külla. See aasta kahjuks pole see absoluutselt võimalik, sest ta läheb Saksamaale aastaks. Lõpuks pidime head aega ütlema ja tegemist oli parasjagu, et mitte nutma puhkeda.
Õhtul tulid Annick ja Jean-Pierre õhtust sööma (need vanemate sõbrad, kelle ma juures ööbisin, ja Jean-Pierre oli sellel koori asjal ka). Väga mõnus õhtusöök oli, enamus juttu tiirles jälle mitme ringiga kuskil Euroopa teistes riikides. Lõpuks pidin nendega ka hüvasti jätma ja ma lubasin, et kui ma tagasi saabun, siis ma lähen neile ka kasvõi korraks külla.

Täna hommikul tegelesin agaralt oma kohvritega (omajagu tegemist on ikka) ja päeval sain Jessie ja Davidiga kokku, et head aega öelda. Casey (Wisconsin'i osariigist) ühines ka meiega. Alguses olime kohvikus, rääkisime juttu ja lõpuks liikusime Bellecourile. Jessie pidi varem lahkuma, me jäime veel tunniks rääkima ja pilte tegema. Jessiega oli kindlasti kõige raskem sõpradest hüvasti jätta. Kuigi homsele ma ei taha isegi mitte mõelda.

Siis õhtupoolikul lõpetasin oma pakkimist. Ja õhtut läksime sööma Paul Bocuse restorani. Nüüd ma olen juba 2-s erinevas käinud ja toit on seal ikka uskumatult hea!

Ja ma ei tea, hetkel on vist kõik. Viimane öö Lyonis, viimane öö oma toas. Homme on palju vaja teha ja kell 16.00 võtan TGV, et Pariisi minna ja siis edasi Saksamaale.

Päris ilmselt tuleb mu järgmine postitus juba Eestimaa pinnalt!

NB: Elise ja vanaema, mul on väga kahju, aga ma ei jõudnud teie kirjadele vastu kirjutada, nii et kirja pole mõtet enam oodata. Aga ma juba varsti seal, nii et siis ei pea enam kirjutama! :)

NB 2: Ma tean, et mul jäid päris mitmed asjad kirjutamata aga eks ma üritan neid meeles hoida järgmiseks korraks.

Carla Bruni - Quelqu'un m'a dit

2010-06-30T12:41:00.000+03:00

Pildid!

2010-06-30T02:31:00.000+03:00

Emaga Versailles.

Vendade Lumièrede muuseum.

Kinoplakat esimesest(esimestest) filmist. Panete tähele, et filmi nime pole? Inimesed läksid "kinno" sellepärast, et see oli midagi enneolematut, mitte niisama filmi vaatama.

Ühed esimesed telefonid tavakodus ( + neil olid vist veel oma liinid ka).

Maja makett.

Pildid!

2010-06-22T18:25:00.000+03:00

Siis kui Šveits Hispaaniale värava lõi ja ema patriootlikkus välja lõi. :D

Tegin kaerahelbeküpsiseid. :)

Teod.

Väike grill Emilie juures.

La Fête de la Musique!

Eripühendusega Kertule. :D:D:D

Croix-Rousse.

LYON!

Rue Victor Hugo.

Reggae.

Megaimelik.

Thomasega.

!

2010-06-15T17:08:00.000+03:00

Kohtuge UK uute peaministritega - David Cameron ja Nick Clegg!

Teostus: Aliénor

13. juuni '10

2010-06-13T20:23:00.000+03:00

Ma tean, et ma lubasin juba ammu kirjutada aga mul pole absoluutselt aega/viitsimist olnud.

Nii, 22. - 24. mai käisin siis Pariisis ja Montignys (see piirkond, kus pere elab). Laupäeval (22.) ärkasin kell 6 üles (I know, ise ka ei usu). Pesin, panin korda ja isa viis mind RER-i (reginaalrong, mis Pariisi ja äärelinnade vahel sõidab) peale. Jõudsin siis 7-midagi Pariisi, tulen Notre Dame kõrval metroost välja ja esimese asjana näen mingit manifestatsiooni. Mind ausalt öeldes ei pane karvavõrdki sellised asjad imestama enam.
Jalutasin veidi ringi siis, käisin boulangeries – võtsin kuuma kakao ja šokolaadisaia ja läksin siis Ile de la Cité'le oma hommikusööki sööma. Mul oli juba varem plaan minna sinna Square du Vert-Galant'i hommikust sööma ja kasutasin laupäeva varahommikut koos sinise taeva ja ilma ühegi inimeseta enda kasuks ära. Istusin ja nautisin ärkavat Pariisi – otsevaade Pont des Arts'ile, Louvre'le ja tänavatele, mis vaikselt hakkasid inimestega täituma. Polnud üldse paha muideks, sellistel hetkedel tundub Pariis siiski ühe meeldiva kohana.

Lõpuks võtsin oma kolm a4 paberit välja ja alustasin oma must-go listi Põhja-Pariisiga. Jõudsin ka esimest korda sinna kuulsale Pariisi turule, natukene vara küll siiski, sest pooled letid polnud veel püstigi aga noh, mulle meeldiski rohkem see, et peale minu (ja müüjate) polnud kedagi. Uitasin rahulikult ringi ja võtsin metroo tagasi. Käisin vaatasin kohustuslikud turistikad ära, mis veel nägemata olid: Moulin Rouge, Grande Arche, Parc Monceau, jnejne. Siis käisin lõpuks ära ka MEP-is (Maison Européenne de la Photographie ehk Pariisi fotograafia muuseum). Ma ootasin sellest veidi rohkem aga muidu oli seal päris huvitavaid näitusi. Kui Reginal lõpuks lõuna ajal kool läbi sai ja ta Pariisi suvatses mu katikuga jõuda, siis saime kokku ja ma rääkisime-sõime. Siis läksin ma edasi Pére Lachaise surnuaeda, et vaadata üle mõned kuulsamad hauad – Wilde, Piaf, La Fontaine, Molière, Wiiralt, Chopin, Morrison, jne. Pärast seda, mis ma tegin? Ma arvan, et rohkem väga midagi nii erilist, et rääkida. Kuna kell oli juba 7 saamas, siis tegin pisikese õhtusöögi Pariisis – juust, baguette, kookosejogurt, banaan, õun ja prantsuse keelne Cosmo. Ja kohaks valisin Champ-de-Mars'i, mis asub siis otse Eiffeli kõrval. Õnneks selleks ajaks polnud seal veel liiga palju inimesi, nii et suht mõnus oli. Lõpuks võtsin RER-i tagasi koju, isa tuli järgi ja õhtul olin kodus.

Pühapäeva hommikul magasin veidi kauem. Keskpäeval sain Reginaga Pariisis kokku, et minna sinna laadale või asjale, mis Champs-Elysée'l toimus. Piltidelt juba nägite, et kogu Champs-Elysée oli erandkorras kinni pandud ja kõik oli tehtud roheliseks – puud, aedviljad, lilled, kitsed-lehmad ja LIIIIIGA PALJU inimesi. Hästi lahe, et prantslased korraldavad selliseid asju. Kuna kuumust oli liiga palju, siis mingi aja pärast otsustasime Reginaga jäätist minna sööma. Kui hästi see meil välja kukkus on juba oma asi, aga noh, juhtub ka parimatel. :D
Siis läksin tagasi koju ja ootasin vanemaid. Õhtul käisime mu hostvenna ja ta pere juures söömas. Kõik olid kohal – meie Lyonist, Emilie-James, Sabine-ja ta boyfriend, kelle nime ma ei suuda meelde jätta ja Fred ja Elodie ja Elouan. Õhtu möödus nii mõnusalt – ma tõesti tajusin, et nad kõik on mind perre vastu võtnud ja selline hea, kuidagi lähedane tunne oli nendega seal istuda ja juttu rääkida ja nalja teha.

Esmaspäeval käisime Emilie ja Jamesi uues kodus. Nägin ka lõpuks ikka nende tulevase kodu ära ja sõime aias ja käisime emaga metsas veidi jalutamas. Siis hüppasin Annika juurest läbi ja sõit tagasi koju võis hakata. Ja kui te mõtlete, et miks ma koolist poppi panin, siis ma ei pannud poppi vaid prantslased on targalt veel ühe riigipüha omale kalendrisse sisse kirjutanud ning kooli polnud.

Siis nädala sees ilmelt midagi põnevat ei juhtunud, ma muidu mäletaks. Siis oli YFU nädalavahetus, millest ma teile õnneks juba kirjutasin. Siis järgmisel nädalal, ee, midagi pingelist vist veel ei juhtunud, kool nagu kool ikka. Ja neljapäeval tegin järgmise taseme testi ära. Sain valmis, viisin oma õpetajale seal keelekoolis ja siis ta küsis, et noo, kuidas läks. Ma mingi, et veidi raske oli aga ma arvan, et hästi. Ta hakkas naerma, ma ei saanud aru, miks ta naerab ja siis ta seletas, et tegelikult ma peaks seda testi tegema alles 4 kuu pärast. Nojah, pole paha.

Ja siis tuli kaua oodatud 5. juuni, kus me Marseille'sse läksime!

[ma nüüd kirjutan teile nädal aega hiljem edasi...]
Igatahes, Marseille nv. oli IMELINE! Reede õhtul tuli Jessie juba siia, sest me lahkusime kodust laupäeva hommikul kell 5. Ma muideks enam nii väga ei magagi enam kiirteel, imelik. Enne 8-t jõudsime Pont du Gard'i. Olime esimesed ja ainukesed inimesed seal. Paar töötajat oli ainult. Vaatasime, kõndisime veidi ringi ja isa rääkis silla ajaloost sutsu. Siis lõpuks avati kohvikud ja asjad seal – ehk saime hommikust süüa ja pärast külastasime silla muuseumit ka natukene. Siis suund lõunasse. Esimene sihtpunkt oli Saintes-Maries-de-la-Mer – üks tavaliselt väike linnake, suvel turistidest/suvitajatest ülerahvastatud aga siiski mõnus. Me Jessiega läksime randa – ujusime, võtsime päikest natukene, vanemad uudistasid linna samal ajal. Siis tegime pikniku mere ääres – niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus! Siis läksime ostsime Itaalia jäätist (ma võtsin ühe palli Kinder Bueno jäätist ka!!!) ja jalutasime linna peal ringi. Seejärel suund Marseille peale. Kui kohale saabusime siis ma ei uskunud oma silmi - see oli megailus lihtsalt. Muidugi me saabusime sadama poolt, nii et mulle sobis. Läksime kohe registreerisime hotelli ära ja siis olime kogu õhtu linnas – jalutasime, pildistasime, uudistasime ja lõpuks läksime restorani Marseille kohalikku toitu nautima. Lõpuks veidi enne keskööd läksime tagasi hotelli, sest kõik olid suht vässud.

See oli muidugi kõige parem, et restoranis. Läksin tualetti, seal oli kraanikausside osa meestel-naistel kokku ehitatud. Ja siis ma hakkasin lampi ühe noormehega juttu rääkima, tegelikult see nii lampi polnud, ta oleks mind äärepealt uksega löönud aga ma hoiatasin teda, et ma olen täpselt taga ja siis hakkasime rääkima. Muidugi ta sai kohe aru, et ma välismaalane ja siis ta lõpuks, et noo, kus sa Prantsusmaal elad siis. Ma vastasin, et Lyonis. Ta mingi, issand, miks Lyonis? Nagu ma juba maininud olen, siis siin nad ei salli väga üksteist. Ja siis jalutasime tagasi laudade juurde ja rääkisime, et miks üks või teine linn parem on. Lõpuks jõudsime minu laua juurde ja ta jäi minu, Jessie ja mu vanematega rääkima. Ja siis lõpuks ema tõstatas Pariisi jutu üles ja siis ta läks nii ähmi täis. Kui Lyon ja Marseille ei saa juba omavahel läbi, siis Marseille ja Pariis on veel hullem. Ja siis lõpuks me mingi, et me nüüd hakkame minema ja ta pidi ka lõpuks oma lauda tagasi pöörduma, ta sõbrad vaatasid juba päris imelikult.

Pühapäeva hommikul ärkasime suht vara ja kohe uuesti linna avastama. Läksime kohe Notre Dame de la Garde. See on siis (vist) kõige tähtsam kirik Marseilles (enamvähem nagu Fourvière Lyonis). Ainult et see asub veel kõrgema mäe otsas, kui Fourvière. Me muidugi arvasime, et pole hullu, lähme jalgsi. Noh, ütleme nii, et üleval sellisel arvamusel enam pärast polnud. Aga vaade – OMG! See oli täiesti uskumatu! Sa nägid igale poole ja kuna ilm oli ka hommikul superhea, siis see vaade oli ikka täiesti omaette asi. Meri ja sadam ja linn ja veelkord meri...
Pärast läksime mina ja Jessie oma teed ja vanemad vaatasid omaette ringi. Me Jessie'ga käisime selle palee (Pharo) juures, mis sadama kõrval asub ja siis jalutasime tagasi linna ja vaatasime sadamas ja veits niimama veel ringi. Siis saime mu vanematega keskpäeval kokku, et edasi Cassis sõita. Jõudsime sinna, siis hakkas paduvihma sadama – õnneks sadas mingi 15 minutit ja siis jäi järgi. Siis ostsime piletid ja läksime sellele paadile, mis meid merele viis. Külastasime calanques – ma nende nime ei tea eesti keeles aga need on põhimõtteliselt sellised pisikesed lahed ja siis kogu rannikuäär on järsud kivimüürid ja noh, pildid näitavad täpselt, mis need on. Ma muidugi nautisin täiega merd ja merel olekut ja olin õnnelik lihtsalt.
Pärast käisime söömas seal samas linnakeses ja siis hakkasime tagasi koju tulema. Jõudsime Lyoni, viisime Jessie koju ja tulime ise ka koju.

Esmaspäevast hakkas viimane täispikk koolinädal. Esmaspäeval jäin inglise keele õpetajaga ka rääkima peale tundi. Ta küsis, et millal ma tagasi lähen ja kuidas mul üldse aasta on möödunud. Ja siis ta rääkis mulle, et tal on nii hea meel, et ma tema klassi sattusin, et tal oli tõesti huvitav kogemus muga rääkida/kohtuda ja Eesti kohta õppida ja siis ta ütles, et ta on pettunud koolis, et nad mu otsustasid 1L2 klassi panna. Ma küsisin, et miks siis. Ja ta rääkis, et mu klass on kooli üks masendavamaid klasse, et kõik õpetajad on klassis pettunud, et see on üks halvima iseloomu ja suhtumisega klasse. Ja siis ta rääkis, et tema arvates poleks pidanud kõiki vahetusõpilasi ühte klassi panema (eelkõige sellesse klassi) ja et mul üldse ei vedanud oma klassiga. Mul oli mingil määral isegi hea meel seda kuulda, sest kuna ma pole oma klassiga üldse klappinud, siis aasta alguses ma arvasin, et okei, see on keelebarjääri süü ja siis pärast ma lihtsalt arvasin, et äkki ma tegin midagi valesti. Ja ma ütlesin ka seda talle, ta vastas, et see pole absoluutselt minu süü, et mu klass ongi selline. Ja ta rääkis, et esimesel klassi kokkutulekul (conseille de classe; mäletate ma rääkisin, et enne „hinnetelehe“ kätte saamist saavad kõik õpetajad kokku ja räägivad kõikidest õpilastest ja nende hinnetest/olemisest jne) arvasid enamus õpetajaid, et vahetusõpilased peaks teistesse klassidesse panema aga keegi ei teinud konkreetselt midagi kohe ja siis teisel korral tuli see ka jutuks ja siis ma ei teagi, miks nad midagi ei teinud. Ja siis ta seletas veel mingeid asju, mida ma tegelikult vist teada ei olekski pidanud saama.

Rohkem midagi esmaspäeval polnudki, siis teisipäeval oli viimane tund mu HI/GEO (ajaloo, geograagia) õpetajaga. Ma jäin pärast tundi taga rääkima ja andsin talle väikse kingi. Ta oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik ja nii rõõmus ja siis rääkisime, et kuidas mul läinud on ja kuidas ma ikka keeleliselt arenenud olen. Ta ütles, et ma olen ikka meeletu progressi teinud ja et ta on nii uhke mu üle. Ja siis ta ütles, et ta on natukene kurb, et mind järgmine aasta pole, sest tal oli alati nii hea meel tundi tulla, kui ma esimese asjana rõõmsalt „Bonjoooooouur, madame!“ hüüdsin ja tunnis küsimusi küsisin. Ta ütles, et ta on muga rohkem rahul, kui poole mu klassiga (õppeedukuse ja huvi näitamise osas just). Ja siis ta ütles, et kui ma tõesti peaksin Lyoni tagasi tulema, et ma kindlasti koolist läbi tuleks ja ta üles otsiks ja et me koos lõunat läheks sööma. Ma tõsiselt jään neid tunde ja seda õpetajat igatsema järgmisel aastal!

Siis kolmapäeval oli megalebo päev. Hommikul oli 8-10-ni kehaline, kus õpetaja pidi varem ära minema ja otsustas, et ühest tunnist ka piisab. Kuna vähem kui pool klassi oli kohal, siis tegime 2 võistkonda ja mängisime 2 mängu. Ma olin nagu tavaliselt Theophile, Luc ja Sarah'ga ja siis olid veel meiega Lou ja Lorraine (ma ei tea, kuidas ta nime kirjutatakse). Ja me võitsime mõlemad mängud.
Peale kehkat tulin koju, pesin-sõin hommikust ja siis läksin linna. Vaatasin ja šoppasin veidi. Olin siis Part-Dieu kaubandus keskuses ja hakkasin vaikselt koju tulema. Tahtsin ühest kohvikust-boulangeriest läbi minna, jõuan selle lähedusse ja vaatan, et kohviku ees on mingi 10 parameedikut ja keskuse turvad. See oli otse kohviku ees aga kohvikusse sai ikkagi siseneda-väljuda. Läksin sinna leti juurde, hakkasin oma asju ostma ja siis küsisin sellelt müüjannalt, et mis siin toimub. Ta rääkis, et üks tüdruk oli minestanud. Ma siis küsisin, et misasja, ilma põhjuseta lihtsalt ja et millal. Ta vastas, et ta oli lihtsalt kõndimise pealt kokku vajunud ja sellest on möödas juba rohkem kui 10 minutit. Maksin ja hakkasin ära minema ja siis nägin, et oligi üks tüdruk maas pikali. Mitu parameedikut ümber, elustasid ja tegid midagi. Ja siis ta sõbranna, kellega oli, nuttis seal kõrval ja hoidis selle tüdruku kätt. Ma pole küll eriline teadja sellel alal, aga kui inimene on üle 10 minuti teadvuseta, siis ega asi vist väga hästi ei saa lõppeda. Kuna see oli päris hirmutav, siis tulin ruttu sealt ära. Jõudsin koju, rääkisin emale ka, ta oli vait ja siis ütles, et jah, ega väga hästi see vist ei lõppe.

Neljapäeval oli paar tundi koolis ja siis õhtul läksin oma testitulemustele. Istusime koos õpetajaga maha ja siis ta rääkis mu tulemustest ja värki. Lugemine ja arusaamine läks mul väga hästi, mitte mingeid probleeme. Ja siis kirjutamisega läks veidi nihu, sest ülesande oleks pidanud tegema kasutades subjonktiivi(?) ja plus-que-parfait (peaaegu täiuslik?) ajavorme aga kuna ma pole neid õppinud veel, siis ma ka ei kasutanud neid. Ja siis ta küsis, et kas ma tahan, et ta väljastaks mulle siiski selle paberi. Ma mingi, et jah, et sellest pole hullu. Ja saingi oma A2 taseme paberid kätte: kuulamine ja lugemine 5/5-st, suuline eneseväljendamine ja veel midagi 4/5-st (ka ajavormide pärast) ja kirjutamine 2/5-st. Sellesmõttes, et ma olen rahul, ma kartsin midagi hullemat.

Reedel oli viimane vene keele tund. Meid oli mingi väga väga – mina, Hédi, Léo, Easton, Evgeni ja mingi 2 tüdrukut veel. Ja siis õpetaja teatas, et ta see on ta KÕIGE VIIMANE tund, et ta läheb pensionile. Kõik olid mingi, midaaaaaaaaaaaaaa, eiiii, see pole võimalik. Ta tõi mingi koogi ja igasugu pähkleid, komme, küpsiseid jms. Sõime ja rääkisime ja tuletasime vanu nalju meelde. Päris mõnus oli isegi.

Nädalavahetus möödus rahulikult – kodus, linnas ja kinos. Ei teinud mingit järgmist reisi teisele poole Prantsusmaad. Eile õhtul käisin siis seda „Les mains en l'air“'i („Käed õhus“) vaatamas. See on üks Prantsuse film, mille treilerit ma olin ammu vaadanud ja mida ma tahtsin täiega näha. Noh, filmi lõpus ma olin veidi pettunud – ma ootasin palju tugevamat sisu. Ta polnud üldse halb, aga mulle jäi veidi nõrgaks. Film ise rääkis ühest tšetseeni tüdrukust, kes elab perega Ile de France's ja neid pole kodakondsust ja siis ühe ta sõbra pere võtab ta ajutiseks enda juurde elama (et kodakondsuse progressi kiirendada) ja siis nad jooksevad ära. Idee oli siiski väga-väga hea aga jah. Kahju.

Siis homme on veel viimane koolipäev ja 18. ja 23. juuni teen oma lõbuks teiste prantslastega koos eksameid. Ülejäänud päevad külastan muuseumeid ja kohti, kus veel käinud pole, käin kinos prantsuse filme veel vaatamas ja naudin.

Selleks korraks ongi vist kõik, ma ei oska teile küll midagi rohkem rääkida.

5. - 6. juuni '10 - pildid!

2010-06-08T23:24:00.001+03:00

Pildid Pont du Gard'ist.

Akvedukt ise siis.

Muuseum.

ESIMENE PILT MEREST! Süda jättis löögi vahele, kui ma tõesti merd nägin.

La mer!

Texas - The Lone Star State.

Mmmmmh, kui mõnus!

Flamingod.

Marseille. Imelik oli vaadata sellise nimega metroo peatust. Pole üldse harjunud, et St-Just võiks metroo peatusena ka eksisteerida.

Nojah, pole paha, kui tänavatel kasvavad palmid...

Vieux Port - Vana Sadam.

Järgmisel hommikul hakkasime rõõmsal meelel jalgsi üles ronima sinna.

Parfait!

Mingi kunstinäitus - erinevad kunstnikud tegid oma nägemuse asjast.

Ootasin isegi midagi sellist sealt.

Disko.

Eesti lipp oli ka ikka tehtud sinna - head pilti kahjuks ei saanud.

Le Petit Prince.

Parim idee, minu arust.

Jälle Vana Sadam.

Nojah.

Palais du Justice!

Vaade poolelt teelt kirkusse Marseillele.

Jõudsime juba lähedamale veidi. Notre Dame de la Garde siis.

VAADE!

Tššhhhh!

Vaade 2!

Viimane asi, mida marseillelased võita vist tahavad....

Üks matemaatika tund on tõesti viimane asi, mida ma otsin praegu.

Liiiiiiga ilus.

Mälestusmärk Palais du Pharo kõrval. Kellele-milleks? Ei mäleta.

Perfect!

Pühapäeva hommikune kala-mereelukate turg sadama kail.

La fete du velo!

NO SARKOZY DAY!

Cassis.

Noo, kas annab veel ilusamaks minna?

Keegi veel süda näeb seal?

My love.

MÕNUS.

22. mai '10 - pildid!

2010-06-04T17:38:00.000+03:00

Siis, kui enne kella 8-t Notre Dame ees välja astudes on mingi suur demonstratsioon korraldatud.

Mind isegi ei pane imestama selline sõnapaar enam.

Petit dej.

Hommikusöögi vaade Pont des Arts'ile, Louvre'le ja tagant paistab Eiffeli tipp ka.

Moulin Rouge!

Käisin vaatasin mõned "kuulsad" hauad Père Lachaise surnuaial ka ära.

Chopin.

Jim Morrison.

La Fontaine ja Molière.

Édith Piaf.

Oscar Wilde.

Ma tean, et ilmselt see oli ebasobiv aga ma hakkasin küll naerma selle peale.

Eduard Wiiralt.

Õige koht kergeks õhtusöögiks juustu, kookosejogurti, puuviljade ja prantsuse keelse Cosmoga!

Ma avastasin, et täiega geniaalne idee on teid lihtsalt piltidega lahmida ja mitte midagi kirjutada. Ei, tegelikult ma ikka üritan käpelt mingi kokkuvõtte teile siis kirja panna.

23. - 24. mai '10 - pildid!

2010-06-04T00:25:00.000+03:00

23. mai - siis kui Champs-Elysée oli kinni pandud erandkorras, kõik oli roheline, isegi kitsid tegid siestat ja meie Reginaga otsisime toidupoodi, et vett osta, et mitte palavusse ära surra koos 800 000 inimesega.

Tereeeee!

Pühapäeva õhtune grill perega.

Emilie ja James'i uue kodu naabruses.

?

2010-06-02T22:29:00.001+03:00

Võite kõik vaadata, mida me inglise keele tunnis teeme! Tunnitöö siis.

29. - 30. mai '10 - pildid!

2010-06-01T01:14:00.000+03:00

Algus.

Caro, Aaron, Brescia.

Sophie!

Félićité, Camille, Aris, Mathilde, Lea, Madeleine.

Julien, Aaron.

Heta, Caro.

Brescia ja Aaron - R-A regiooni mehhiklased.

Aaron. Lives oli see huumor.

Tegid tantsu meile.

Agnes (Rootsi), mina.

Julien oma "lillepärjaga".

Caro, Heta, mina.

Aed ja vaade.

2009-2010 Rhône-Alpes!

Prantsusmaa emadepäevaks tehtud lillepärjad.

2010-2011

Minu ja ema valmistatud vahvlid ja minu hoolega tehtud mousse au chocolat!

Ühe Soome tüdruku kook, mis oli megahea!

Bon appétit!

Siis kui igav hakkas.

30. mai '10

2010-05-31T02:09:00.001+03:00

Heiheihei!

Tegelikult on nii, et mul saab kell kohe 12 ja ma olen megaväsinud aga mul ei ole und. Ma kuulan Prantsusmaa selle aasta Eurovisiooni laulu ja „Alors on danse“ ja reivin vaikselt oma toas ringi. Mis teha, mitte magamine hakkab tundma andma.

Ma räägin kõige pealt sellest nädalavahetusest ja siis kõigest eelnevast. Nii, laupäeva hommikul ärkasin vara – mingi 9 ajal. Sõin hommikust ja hakkasin YFU nv-ks valmistuma. Panin koti kokku ja hakkasin ema valvsa pilgu all šokolaadivahtu (la mousse au chocolat) valmistama. See võttis omajagu aega, sest ma valmistasin seda mingile 15/20-le inimesele ja kes on oma elus kasvõi ühe korra seda valmistanud, siis te teate, kui kannatlik on vaja olla munavalge ja šokolaadi nn. segamisega. Igatahes, sain oma asjadega keskpäevaks valmis, pesus-riidesse, kiire lõunasöök vanematega ja isa viis Sophie juurde mind ära. Sophie on siis Rhone-Alpes'i piirkonnas see isik, kes korraldab neid kokkusaamisi ja värki. Enamus vahetusõpilasi tuli sinna, ainult mõned üksikud läksid otse Sophie maakoju (Lyonist 80-90 kilti). Ootasime, kuni kõik sinna jõudsid ja siis startisime lõpuks. Autosõit möödus lebolt – rääkisin ühe Soome ja Ecuadori tüdrukuga juttu. Jõudsime sinna ja jagunesime tubadesse ära jne.

Päev möödus rahulikult. Õhtul midagi nii erilist ei teinudki, mingid kohustuslikud YFU energizerid (jaaaaaaaaaaaaa, kõik yfu-kad teavad, millest ma räägin), emotsioonide graafikut ja muud sellist ja siis mitmetunnine õhtusöök ja jutt ja naljad jne. Ja noh kõik „pidid“ 12-ks oma tubadesse ja magama minema. Kui ma praegu hakkan meenutama, siis muideks, valdav enamus läkski. Ma jäin mingi paari inimesega juttu rääkima ja lõpuks olime mina, Aino (üks Soome tüdrukutest), Aaron (Mehhiko poiss), Mariano (Argentiina poiss) ja veel mõned Aaroni ja Mariano toas ja rääkisime maast ja elust. Ma täiesti jumaldan kõikide yfu-katega lihtsalt niisama koos olla, see on nii, ma ei tea, vaba kuidagi. Muideks, ma eile õhtul rääkisin pikemalt Aaroniga juttu ja mul polnud õrna aimu ka, et me nii samamoodi oleme kuidagi. Kõik asjad, mida me tulevikus teha tahaks, kattusid peaaegu 100 protsendiliselt ja isegi ülikooli esimene valik oli sama. Ja mis mulle tema juures kõige rohkem muljet avaldas on see, et ta ilmselt teeb peale oma vahetusaastat mingi 2-nädalase reisi Euroopas ja ta on megahuvitatud just nn. „ida-bloki“ külastamisest. Kui enamus mitte-euroopa õpilastest teeks mingi Itaalia-Šveits-Austria-Saksa-Belgia-Holland-Inglismaa, siis ta oli jumala huvitatud Eestist ja teistest riikidest. Ja see on kõige lahedam, et temaga rääkides mul tekib niiiiiiiiiiiiiiii suur tahtmine Mehhikosse minna. Mitte elama aga lihtsalt paariks nädalaks. See on ikka täiesti ulme, kui palju vabam elu on seal. Nii et kui ma kunagi Mehhikosse satun, siis ma pidin talle kindlasti teada andma. Igatahes, kunagi peale 4 läksime kõik lõpuks magama.

Hommikul oli 8 äratus aga ma magasin veidi kauem. Nii 2 tundi kauem. Ärkasin täpselt selleks ajaks üles, kui vaja oli. Siis olid veel mingid YFU asjad ja siis hakkasid vanemad saabuma vaikselt. Lõpuks oli lõuna ja mis kõige tähtsam, kõikide vahetusõpilaste magustoidu aeg. Mu šokolaadivaht oli esimesena otsas ja kõik käisid järgemööda minu juures, et kas mina tõesti tegin selle, ma mingi jah, kõik mingi, issssssssssssssand see on NIIIIIIII hea. Ja siis Heta (ühe teise Soome tüdruku) vahetusisa oli täiesti vaimustuses sellest. Ja siis me hakkasime rääkima (esimest korda, sest teda ja ta naist eelmisel YFU nv-l polnud) ja siis ta mingi, noo, et millisest Põhja riigist sa tuled? Rootsi? Norra? (juuksevärvi järgi eeldas muideks :D). Ma vastasin siis, et Eestist. Ja siis tuli välja, et 2 aastat tagasi, tema ja ta naine hostisid ühte Eesti tüdrukut (Madli, kui sa mu blogi siin kunagi lugema satud, siis su vahetusvanemad on megalahedad!). Ja tuleb välja, et samal aastal olid kõik 3 Eesti tüdrukut Rhone-Alpes'i piirkonnas. Üks siis selles peres, üks Lyonis (kelle pere see aasta USA poisi Julieni eest vastutab) ja kolmandat ma ei tea. Ma olin väga üllatunud. Ja kui jutt juba eelmistele vahetusõpilastele läks, siis ma nägin ka seda kuulsat YFU mappi, kus on kõikide vahetusõpilaste ankeedid koos, kes järgmine aasta tulevad. Muideks, Annika, ma arvasin, et see su lemmik järgmise aasta vahetusõpilane on kuskilt Ladina-Ameerikast aga ta tegelik kodumaa üllatas mind. Ja kõik 2010-2011 Prantsusmaa tüdrukud, ma ei tõesti ei tea, kas te loete mu blogi või ei, aga kui jah, siis ma südamest loodan, et keegi teist satub Rhone-Alpes'i piirkonda, sest kõik pered, kes siin enamasti võtavad vahetusõpilasi, on juba aastaid hostinud ja nad kõik on tõesti hästi südamlikud, toredad ja huvitavad inimesed!

Lõpuks hakkasime Irina, Caro ja mu vanematega Lyoni poole sõitma. Irina (Šveitsist) ja Caro (Ecuadorist) viisime rongijaama, ise tulime koju. Ja siis ma feilisin ikka päris kõvasti omadega. Kuna ma palusin oma vanematel eile õhtul toimunud Eurovisiooni finaali salvestada, siis ma palusin neil ka tungivalt mitte spoilida mulle võitjat. Ja ma sain sellega ise hakkama. Ma spoilisin ise endale sellise asja ära! KUI FAIL! Kuigi ma teadsin, kes võitis, siis ma tahtsin ikkagi vaadata, sest see on kind of tradition mulle. Ja hea oli ka, et ma vaatasin, sest need kommentaatorid, kes F3-s eile kommenteerisid – PUHAS HUUUUUMOR! Ma ei tea, kas Annika ja Regina, te vaatasite eile aga kui ei, siis kahju. Ma naersin peaaegu 80% ajast emaga lihtsalt kõht kõveras. Mul kõik nende naljad meelde ei jäänud, aga osad jäid. Venemaa laulu kohta oli neil ikka palju öelda: et nad tulid metsast puid raiumast ja et Venemaa valis selle laulu, et kohe kindlasti MITTE võita. Siis Eesti selle venna kohta, kes punkte ütles. Ma ei tea, kes see oli, aga ta jaki kohta tuli päris teravaid dalmaatsia-teemalisi kommentaare. Ja siis Kreeka pihta läks ka päris kuri kommentaar. Ma ei mäleta, mis see täpselt oli aga midagi nende majanduskriisiga seotus. Ja Valgevene. See mees mingi „Aah, Norra, te olete korraldanud ühe show täiesti suurepärase ja uskumatu!“ Ja siis see F3 kommentaator, et „Jah, seda on su näost väga hästi näha“ - see oli lihtsalt ülim sarkasm, sest ma ausalt öeldes pole kuude kaupa vist nii emotsioonitut inimest näinud. Ja siis see Iisraeli punktiteataja oli midagi Norra keeles õppinud ja siis kommentaar oli et „Jah, kuule, sul on piisavalt suured kõrvad, et selgeks õppida seda“. Ma tean, et enamus nende kommentaare olid päris kurjad aga kammoon, nende tööks on inimeste meelt lahutada. Ja sellega said nad hästi hakkama. Vägagi hästi. Ja muide, mulle jäid mulje, et päris palju prantslasi on päris närvis, et Venemaa neist rohkem punkte sai lõpuks. Ja siis ma seletasin oma emale, et selle vene laulja varasemad laulud on ka rohkem sellised „imelikud“ veidi ja ma homme näitan talle seda Guitari videot, eks ta siis saab aru. Aa, ja ma olen selle aasta võitjaga jumala rahul. Saksa ja Türgi jagasid minu eelistustes 2. kohta.

Aa, ja ma LÕPUKS sain kätte oma selle albumi, mida ma nii suure vaevaga oma tulevastele host-vanematele Eestis valmistasin. Mäletate küll, see suur roosa-lilla, millega ma hullult vaev nägin. Ja. Ja! JA LÕPUKS, on mu regioonis üks Saksa tüdruk ka. Ma olin aasta alguses veidi pettunud, et enamus saksa inimesi paigutati igale poole mujale aga pärast 7 kuud vahetas üks tüdruk pere ja saabus nüüd siia!

Okei, ma lubasin, et ma kirjutan teile kõigest eelnevast ka, aga sellega tuleb nüüd veidi oodata, sest mul näitab kell juba 1.01 ja mul on vaikselt uni tekkinud ning ma olen juba peaaegu 2 lehte kirjutanud. Ehk siis ma siirdun magama! Bonne nuit!

Eurovisioon!

2010-05-28T01:58:00.002+03:00

Selle aasta Prantsusmaa Eurovisiooni laul. Minu arust selle aasta omadest kõige parem ja tekitab MÕNUSA suvetunde juba! :)

Kuigi see laul väga "eurovisioonilik" pole, siis äkki on heksagonil võimalust hea koht saada. Prantsusmaa oli esimene viimati aastal 1977. ja viimati esikolmikus 1991. Nii et prantslased väga tähelepanu ei pööra enam sellele üritusele. Aga äkki see aasta läheb paremini! :)

!

2010-05-26T21:49:00.004+03:00

Sorteerisin pilte ja leidsin midagi huvitavat. Kertu, mäletad veel? :D

Itaalia pildid!

2010-05-26T02:02:00.002+03:00

Pavia tänavatel.

Ilmselt üks mu lemmikuid pilte kogu reisist.

Oiii, kui palju neid oli.

Duomo di MILANO.

Süda jättis löögi vahele, kui seda nägin. Duomo ees siis.

Piazza Duomo.

Duomo lift. Tegin pilti, siis teised inimesed vaatasid, mida ma pildistan, hakkasid ka muigama.

Galleria Vittorio Emanuele II.

For good luck.

Kindlasti üks jubedamaid sildu, mida kunagi ületanud olen.

Certosa di Pavia.

Sant'Ambrogio. Jälle Milaano.

Viale Federico Caprilli.

Leonardo da Vinci hobune.

Kuju negatiivid.

Stadio Giuseppe Meazza.

Tänaval kuskil.

Random aga väga nunnu maja.

ITALIA!

La Scala.

Galleria Vittorio Emanuele II.

Mingi jalkaväljakute makettide näitus toimus Galleria Vittorio Emanuele II-s.

LUINI! Ja jällegi peab tõdema, et Prantsusmaa lihtsalt ei suuda kollast Nestead kuskil müüa, kuigi igal pool mujal saab seda.

Castello Sforzesco.

Crespi d'Adda. Mitte enam Milaano.

Sellesmõttes, et värvi järjekord on vähemalt korras.

St. Pellegrino.

Bergamo.

Torino.

Kuskil Põhja-Itaalias.

Paris!

2010-05-21T16:46:00.000+03:00

Kuni esmaspäevani Pariisis-Montigny's! :)

18. mai '10

2010-05-19T02:18:00.000+03:00

Heihei!
Mis mind praegu kirjutama ajendas, oli see lihtne asjaolu, et pärast kursuse lõppu tekkis mul ohjeldamatu isu vanaema hapukurkide järgi (või järele? Elisa, help meeee!).
Ja kuna ma just täna päeval panin vanaema kirja posti (Elise, sinu oma ka), siis blogi oli kõige esimene viis infot edasi anda. Tahaks praegu neid häid ja lihtsaid vanaema hapukurke, mitte neid väikseid ülemaitsestatud kurgialgeid, mida prantslased hapukurgiks nimetavad.

Asjast ka siis vahelduseks.

Neljapäeva hommikul kell 5. startisime me Itaalia poole teele. Mina muidugi lasin rahus oma padjaga mõnusalt kogu tee sleepi, nii et hullu polnud midagi. Jõudsime siis kella 10 ajal Paviasse (üks linnake Milaanost veidi lõuna pool). Käisime ringi, avastasime linna ja mingi 1 ajal läksime hotelli. Panime kotid ja asjad sinna ja sõitsime kohe Milaanosse. Esimene asi oli muidugi Duomo. Tegime sees põhjaliku tiiru – ma isegi üritasin veidi ühe saksa grupi giidi juttu jälgida aga väga hästi see välja ei kukkunud. Siis kui seest oli kõik vaadatud, ostsime piletid ja läksime katusele. Ilm oli suht ilus, nii et vaade oli päris hea isegi linnale ja ma pean ütlema, et see katus on ikka erakordne! Mina kui inimene, kes kunstist väga suurt ei jaga, ei hakka isegi mitte üritama seda kirjeldada aga see avaldas ikka muljet. Ja mitte vähe.

Pärast seda läksime uurisime veel veits Milaanot. Nägin La Scala ja Galleria Vittorio Emanuele II ära ja veel mõned „kohustuslikud turistikad“.

Siis käisime Binasco's söömas ühes Itaalia restoranis – ma sõin selle kuulsa „escalope milanaise“ ära, täpset eesti keelset nime ei tea aga ma lõppu panen ühe pildi teile, äkki tunnete ise ära.

Pärast seda läksime Heidile-Simmule & Co-le külla. Rääkisime üle miljoni aasta juttu ja ma sõin selle aasta esimese arbuusiviilu ära. See oli märkimist väärt! Pärast näitas Simmu hobuseid ja siis me hakkasime vaikselt liikuma, sest mu vanematel oli päris igav seal vist. Nad eesti keelt ju ei mõista. Aga teid (Heidi, Simmu, Kristjan, Verner) oli kõiki nii hea meel näha! :)

Reede hommikul oli vara äratus, kuna hotelli hommikusöök on ju mingi ebainimlikult varasel kellaajal. Pärast läksime otse Milaanosse tagasi – käisime vaatasime koos S. Ambrogio kiriku ära ja pärast läksime oma teed. Vanemad looklesid lihtsalt ringi – ostsid mingeid asju ja käisid pizzat söömas ja ma tegin oma to-go/do-listi. Käisin vaatasin Leonardo Da Vinci hobuse ja San Siro – Meazza staadioni esimeste asjadena ära. Need olid konkreetselt megakaugel kesklinnast aga nüüd võin öelda, et been there, done that. Pärast uitasin kesklinnas ringi, käisin peaaegu igal pool, kuhu oli soov minna ja Milaano päeva lõpetasin sellega, et käisin ostsin Luini'st seda kuulsat Panzerotto't, mida iga interneti sait nii hoogsalt reklaamis. Järjekord lookles pikalt mööda tänavat aga ootasin ainult vb mingi 10 minutit. Igatahes, sain oma 2 Panzerotto't ja SIDRUNI NESTEA (!!! - jälle on Prantsusmaa mingi weird, kust seda osta ei saa) kätte ja võtsin metroo Parco Sempione'sse, kus on siis see Sforza loss/kindlus. Nautisin päikesepaistet ja oma lõunasööki ja tundsin elu üle rõõmu.

Kella poole 4-ks oli vanematega kokku lepitud, et saame parklas kokku ja võtame suuna Bergamo'sse.
Tee peal külastasime riisipõlde, La Chartreuse de Pavia't, Crespi d'Adda't ja muid väiksemaid linnakesi ja kohti. Bergamosse lõpuks ei jõudnudki, käisime hoopis isa lapsepõlve linnas ära ja käisime ostsime endale kõik ühe paari Itaalia kingi! Siis õhtul läksime isa tädi juurde sööma, kuna meid oli kutsutud ja meie tulekuks oli pool suguvõsa ka kohale aetud. Õhtu möödus nagu mu aasta esimesed nädalad – MITTTE MIDAGI EI SAANUD ARU! Õnneks ema ka ei räägi Itaalia keelt, nii et ma polnud nii üksi. Kuigi ta sai osadest asjadest aru aga mitte väga palju. Õhtu lõppedes taheti mind juba mingi itaallasega paari panna aga õnneks isa päästis sellest olukorrast mind.

Muideks, mis on väga erinev Itaalias, on see, et neil pole seal aperitiivi ja „plat principal (peamine „taldrik“ siis)“ ja juustuvaagnat ja magustoitu ja nii edasi vaid hoopid esimene „taldrik“, kus meile serveeriti lasanjet. Teise „taldrikuna“ salatid, kartulid, aedviljad ja liha. Ja siis pärast tuli magustoit, aga vist muidu on ka vahel veel kolmas „taldrik“. Igatahes, väga harjumatu oli see minu jaoks aga lasanje oli JUMALIK. Võin julgelt väita, et parim lasanje, mida söönud olen.

Pärast vestlusteemad jätkusid aga lõpuks suundusime siiski oma uude hotelli (mille altituut oli jälle mingi MEGA ja mu kõrvad surid), sest me olime nii vässud lihtsalt.

Laupäeva hommikul alustasime jälle vara. Käisime igal pool väikestes linnades, ära märkimist väärib ilmselt St Pellegrino, mille vesi on teile kõigile ilmselt tuttav/teada. Keskpäeva paiku jõudsime siiski lõpuks Bergamosse. Käisime mõlemad pooled natuke läbi – seal on siis nn. kõrge ja madal linnaosa. Kõrge esindab vanalinna ja kõike antiikset ja madalas on siis uued ja modernsed ehitised, jne. Sõime ka õiget itaalia jäätist – nämmmmmaaaa!

Mingi 5-6 ajal võtsime kiirtee Torinosse. Terve õhtu avastasime Torinot ja lõpetasime õhtu õigesõiges itaalia restoranis – mina pitsat süües, vanemad pastasid. Ja siis lõpuks tekkis dilemma, kas jääda ööks Torinosse või sõita tagasi. Lõpuks otsustasime, et sõidame tagasi, kuna kõik tahtsid pühapäeva hommikul oma voodis ärgata. Targasti tegime ka, sest esmaspäeval isa üks töökaaslaseid muljetas, et pühapäeva päeval ootas ta Itaalia-Prantsusmaa piiri tunneli järjekorras ligi 4 tundi! Me vastupidiselt talle ootasime kell 1 öösel heal juhul 20 minutit, seda ka sellepärast, et pärast viimast õnnetust tegid nad süsteemi, et iga pooltund lastakse ühes suunas autosid läbi ja teisel pooltunnil vastupidises suunas siis.
Kell 3 öösel saabusime koju lõpuks siis. Postkastis ootas mind vanaema kiri koos Kalevi šoksidega (mmmh, aitääh!) ja Elise kiri ka, mis tekitasid nii hea tunde kuidagi.

Pühapäeval põõnasime südamerahus kõik ja võtsime niisama lebolt – pakkisime kohvrid lahti ja valmistusime uueks nädalaks, jne.

Esmaspäev möödus superrõõmsalt, sest peale sellist reisi on uskumatult hea tunne avastada ennast riigist/keskkonnast, kus sa saad keelest enamjaolt kõigest aru ja kus sa tunned ja tead kõike.

Imena pean selle ära mainima, et esimest korda küsiti mult postkontoris, kas ma soovin ilusaid marke! Oli ka lõpuks aeg, peaks mainima.

Tänane möödus ka ilusti. Vene keeles laulsime Katjuša laulu. Võinoh, õpetaja laulis, me naersime. Täna suutis jälle mingi tund ära jääda – selleks osutus see kord siis matemaatika. Siis mind tabas, et kurat, ma pole ikka päris kaua midagi kasulikku teinud. Jah, ma tean, ma õpin keelt aga peale selle. Regina ja Annika ka tunnevad (nagu ma nende blogidest lugesin), et enamus kooliaega on lihtsalt tühja panemine. Niisiis tundides ma siis peale tunnitöö kirjutangi teile kirju vastu ja koostan oma igapäevaseid to-do liste. Milline peamurdmine tõesti.

Okei, blogi lõpetan positiivse tervitusega Martinile (Norras), kes tõi mulle oma „prantsuse keele lahtri tiitli“ scrapiga päeva killukese päikest!

Ma lõpetan ja hoiatan, et kui mul vähegi viitsimist on, hakkate te piltide alla peatselt mattuma! Bisous.

Ja teie "escalope milanaise":

Les livres.

2010-05-17T22:39:00.000+03:00

Can't wait to get back home with these good friends.

!

2010-05-13T01:23:00.002+03:00

MILAN, HERE I COME.

12. mai '10

2010-05-12T17:34:00.000+03:00

Isiklikud vabandused jälle Merlinile.

Nii, sellest on nüüd kõvasti aega möödus, millal ma viimati kirjutasin. Agaaa, saab hakkama.

Pärast viimast postitust oli Regina veel mõned päevad siin. Käisime-uurisime linna, võtsime pargis „natukene“ päikest (loe: põhjamaised eesti tüdrukud olid muidugi punased nagu vähid pärast), käisime miniatuuride ja filmi-dekoratsioonide muuseumis ka. Ja rääkisime maast ja elust ja mida kõike veel. Selle kõige alla pean ära mainima veel meie suurepärase rabarberikoogi, Regina. Hahhaaaaa. :D

Siis vaheaja lõpus olin üksi kodus nädalavahetusel. Mõlemal hommikul magasin rahus lõunani välja, sest polnud hostisa, kes oleks peale 11-st mul ukse taha Aafrika trummi mängima tulnud.

Esimene nädal koolis oli väsitav. Ilm oli nii ilus, et üldse ei tahtnud kooli tagasi minna. Nüüd sellest muidugi midagi alles pole, viimased peaaegu 2 nädalat on iga päev vihma sadanud. Välja arvatud eile. Võinoh, terve päeva sadas mõnusat paduvihma ja siis õhtul, kui ma kursuselt koju suundusin, lõi taeva TÄIESTI HELESINISEKS ja päike paistis. Hea tunne oli kohe, et viimaks vist saabus siiski kevad ka siia. Kuni täna hommikuni, kui ma aknast välja vaadates jälle halli taevast nägin. Egas midagi.

Aa, ja siis kooli esimesel nädalal mõtlesin ma tõsiselt, et ma olen Jaapanis. Sest nagu ma rääkinud olen, siis meil on kooli ees see plats ja seal on puid ka ikka. Ja kõik need puud läksid üleni õide. Igatahes, esmaspäeval hakkasid kõik need õied langema ja teisipäevaks oli KOGU kooli esine üleni roosa. Ma kahjuks ei suvatsenud oma kaamerat kooli kaasa vedada, et teile pilte teha aga ma praegu tšekkasin Regina tehtud pilte ja ta tegi nendest puudest pilti, nii et näete algversiooni postituse lõpus. Nüüd ma isegi kahetsen, et ma kaasa ei võtnud, sest see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus.

Siis esimese nädala reedel oli bac blanc SVT-s, füüsikas ja matas. Bac blanc on siis nn. ettevalmistuseksam aasta lõpu eksamiteks. SVT-s ma sain 2 punkti 20-st, mis polegi nii paha, arvestades, et ma unustasin oma sõnaraamatu koju, oihh. Ja siis ma lihtsalt rääkisin, mida ma arvasin ennast aru saamast. Ma väga puusse ei pannud isegi vastustega aga kuna ma ei põhjendanud mitte midagi, siis ma punkte ka ei saanud. Füüsikat pole veel kätte saanud. Ja matas sain 12 punkti 20-st, mis on rohkem, kui töö ja klassi keskmine. Mata õpetaja oli väga positiivselt häälestatud peale seda mu suhtes, enam isegi ei tule oma oskamatu inglise keelega mulle ülesannet seletama, sest ta nüüd vist mõistis, et oouu, äkki ma siiski saan prantsuse keelest aru. Aa, ja kui juba hinnetest rääkida, siis meil oli ajaloos 1. MS koht töö. 2 tundi mingit kirjandit kirjutada. Kuna kirjanditeema jäi veidi raskeks, siis ma lihtsalt kirjutasin veidi oma teadmisest. Ja ma sain 14 puntki 20-st, mis on minu klassis mingi next level tase juba. Õpetaja kiitis mind kogu klassi ees ja oli üldse väga uhke mu üle vist.

Siis, mis veel. Ma nüüd räägin veidi seosetult teile kõikidest asjadest. Eelmisel nädalal polnud mitte ühtegi tundi kirjandust. Ehk see tähendas seda, et esmaspäeval oli mul 4-tunnine vaba auk ja teisipäeval 5-tunnine vaba auk ja kolmapäeva hommikul oli ainult 2 tundi võrkpalli ja kõik. Ja mis on kõige imelikum siin, siis keegi neid tunde asendama ka ei tulnud. Oleks siis mingi tööülesanne olnud või midagi aga ei. Ma lihtsalt loodan, et õpetaja meie vabast ajast neid tunde nüüd tagasi ei hakka võtma.

Eelmine nädal oli üldse väga-väga-väga lahe. Kuna mu koolil oli ühe-kahe Soome kooliga vahetusõpilaste projekt, nagu Viimsil eelmine aasta Belgiaga ja kuna minu klassist osalesid 3 tüdrukut, siis ma sain ka nende soomlastega tutvuda. Nad ei ela kahjuks Helsingis vaid kuskil seal põhjapool aga nädal möödus ilusti. Ma sain poolte soomlastega tuttavaks ja nad olid jumala lahedad. Esmaspäeval nägin ma mõndasid esimest korda ja rääkisin juttu. Siis kolmapäeval käisid nad meie kehalises – mängisime võrku ja reedel ma põrkasin nendega linnas juhuse tahtel kokku. Rääkisime tänaval mingi 15-30 minutit juttu ja siis õhtul käisime osadega veel ühel kontserdil, mis oli niiiiiiiiiiiiiiiii lahe lihtsalt. Esinejaid oli rohkem kui üks aga see viimane oli põhiesineja ja üks mu uus hetke lemmikuid. Kontsert ise toimus péniche peal. Mul sõnaraamat näitab, et eesti keeles peaks selle nimi lihter/lodi/praam olema. Päris praam ta polnud, ta oli rohkem selline paat, millega kunagi tooteid jõe peal transporditi. Igatahes, see oli MEGAÄGE, sest pealt oli ta kinni ja ta meenutas täiega ööklubi. Lihtsalt jõe peal. Ja kui kõik inimesed kaasa elasid ja tantsisid, siis sa tundsid, kuidas meri all loksus ja kuidas lained pärast vastu paati tagasi käisid. Emme, ära nüüd mingit südameatakki palun saa, see oli siiski väga turvaline koht. Igatahes, bändi nimi on Welling Walrus (http://www.myspace.com/wellingwalrus) ja nad on Lyonist. Ja reedel, see kontsert oli nende esimese albumi välja andmiseks korraldatud. Lèa ostis selle CD ja ma rippisin talt selle endale ka arvutisse. Mulle isiklikult meeldis bänd laivis kõvasti-kõvasti-kõvasti rohkem.

Reede õhtu läks üldse huvitavalt. Ma kohtusin ühe tüdrukuga, kes kinnitas mulle, et ma tean teda ja et me käisime aasta alguses sööklas koos söömas. Mina seda ei mäleta aga võib-olla oli ka nii, sest tema paistis teadvat mind.

Nii, siis laupäeva hommikust jäin jälle üksi koju. Ema oli Pariisis tööasjus ja isa läks enda emale külla Põhja-Prantsusmaale. Laupäeval käisin linnas ja väljas ja värki ja pühapäeval oli emadepäev juu, mitte küll Prantsusmaal aga igal pool mujal. Hommikul ärgates helistasin vanaemale nagu tublile lapsele kohane ja emmega rääkisin ja siis käisin lillepoes (host)emale kingi ja koogi kõrvale lilli ostmas. Lillepoes ma rääkisin rohkem kui 15 minutit nende 2 lilleseadaj/müüjaga juttu. Jutt sai alguse üldse mu pangakaardist, et kus riigis veel Swedpank asub ja siis rääkisime prantsuse keele õppimisest ja emadepäevast ja miks ma ikka tulin siia keelt õppima ja kas on raske ka ja kuidas üldse aasta läheb ja kõigest muust ka. Ja ema oli niiiiiii rõõmus oma kingi üle. Ma kinkisin talle aasta alguses meist koos tehtud pildi ja kaunistasin ära ja ta pani selle pildi omale öökapi peale. Nii armas. :)

Siis, mis veel? Ajaa, autod. Eelmisel nädalal tegi Lambo Bellecour'i kõrval väikest kiirendust ja ma esmaspäeva hommikul kooli minnes nägin siin oma tänava peal Audi r8-t ka. Not bad at all.

Mul oli veel nii palju asju, millest teile rääkida aga ma ei ole neid kõiki üles kirjutanud ja nüüd ma muidugi ei mäleta.

Seda mõned jalgpalli huvilised ilmselt juba teavad, et OM (Olympique de Marseille) sai Prantsusmaa meistriks 9. korda. Viimasest meistritiitlist on neil 18 aastat möödas ja kõik prantslased teevad nende kulul nalja, et viimane OM'i tiitli võit tuli veel must-valgest telekast. Isegi Facebookis on klubi tehtud selline nimega. Jaaa, Olympique Lyonnais kaotas Bayernile ka paar nädalat tagasi. Päris haledalt veel, kui aus olla. Aga noh, pole hullu. Bayerni jaoks oli see 13. kord juba poolfinaali saada, Lyonil oli esimest korda, kui need telekommentaatorid väga puusse ei pannud.

Jaaa, täna hakkas Cannes filmifestival, kui keegi veel ei teadnud. Kuigi, huvitav, kuidas see olukord lõpuks välja kujunes, sest eelmisel nädalal oli peaaegu mingi loodukatasroof seal. Kogu rannikuala oli katki ja uudistes näitas, kuidas mereäärsetes restoranides oli liiv ja meri kõik ära lõhkunud ja kõik mere äärsed majad ujusid seest. Kohati olid olnud vist isegi mingid 8-10 meetrised lained merel.

Mul tulevad nüüd järjest kõik asjad meelde, millest ma veel rääkida tahtsin. Eelmisel teisipäeval läksin hommikul kooli ja bussis oli TCL (ma ei teagi selle lühendi täisnime, aga see firma siis, mis tagab Lyonis ühistranspordi – bussid, metroo, trammid, jne) küsitlus. Kuna buss oli suht puupüsti täis (kell 8 hommikul), siis ma olin täpselt bussijuhi juures. Igatahes, küsiti mult see küsitlus ära ja siis ma ei kuulnud viimast küsimust. Ma ütlesin, et ma ei kuulnud, ja siis see noormees, kes tegi seda küsitlust, kuulis, et ma ei saanud aru ja hakkas inglise keeles rääkima. Ma mingi, eieiieii, prantsuse keeles, ma lihtsalt ei kuulnud. Igatahes, tegin ära selle ja siis bussijuht küsis, et kas ma olen välismaalane. Ma mingi, jah, olen küll. Esimene pakkumine oli kohe, et inglane. Ma mingi, eii. Pakkus seal veel mingeid rahvuseid, ma et eestlane. Ja siis ta rääkis mulle, et ta oli eelmisel suvel teinud kuu-ajase reisi Põhjas oma perega. Käisid kogu Lõuna-Rootsi läbi ja siis tema tahtis minna Helsingisse ja EESTISSE (!!!) ka, aga naine ja lapsed tahtsid Rootsis edasi olla. Ja siis ta rääkis, et ta täiega tahab ikka Soome ja Eestisse minna. Ma arvasin, et ta niisama ajab loba suust välja ja siis ta küsis, et kas ma olen Rootsis käinud. Ma mingi, jaa, Stockholmis olen. Ja siis ta rääkis pikalt mingist 2-st linnast, kuskil täiesti Lõuna-Rootsis, et need on täiesti külastamist väärt jnejne. Ja siis ma sain aru, et ta tegelikult trippiski seal kuu aega. Ja siis ma pidin kahjuks maha minema, millest on jumala kahju, sest ta oli Rootsist jumala vaimustuses ja küsis Eesti kohta küsimusi. Tõesti huvitavaid küsimusi, mitte mingeid mõttetuid.

Ja üldse, kõikide inimeste esimene pakkumine on alati, et ma olen inglane. Ma ei saa aru, mis värk sellega on. Äkki ma räägin prantsuse keelt inglise (mitte ameerika-inglise) aktsendiga? Ahh, kes teab.

Ja siis neljapäeval käis meil külas üks vanemate Aafrika sõber, kes on pärit Togost. Nad said tuttavaks kunagi, kui üks mu host-õdedest Aafrikas töötas ja siis see togolane on mitu korda Lyonis ka käinud ja paar aastat tagasi õppis 2 aastat siin ülikoolis. Ja siis nüüd ta tuli tagasi, kahjuks küll kurvematel põhjustel, aga ta käis neljapäeval õhtust söömas. Esimene tund aega ma ei saanud MITTE MIDAGI aru, sest nende aktsent on ikka päris ulme. Siis ema rääkis üle aga lõpuks ma sain isegi pihta asjadele. Ja siis tuli välja, et maailma polegi nii suur, kui ta paistab. Nimelt, ta õde abiellus ja sai lapse ühe soome mehega ja elavad nüüd kõik Soomes. Ja kuna Irenée (see togolane, ja jah, ma arvasin ka, et Irenée on ainult naise nimi) ja ta õde on megalähedased ja helistavad igal õhtul, siis ta helistas samal ajal, kui ta meie juures oli, ja ma rääkisin ka selle naisega. Ja miks maailma nii suur pole, sellel lihtsal põhjusel, et ta võtab Soome keele kursuseid seal ja ta pinginaaber on EESTLANE! Täiesti ulme. Ja siis mul on kutse ootamas, et talle ja ta perele Togosse külla minna. Ja Erlend, kui sa seda loed Ghanast, siis sul ka, sest jututeema kandus vahepeal Aafrika vahetusõpilastele ja ta oli väga vaimustuses kuuldes, et Ghanas on ka keegi kuskilt kaugelt külmast ja lumisest Eestist. Ja siis ta rääkis kõikidest puuviljadest, mis neil seal kasvavad ja arvata on, et kui ta räägib, kuidas ta aiast omale kookospähkleid korjab, siis mul vaikselt suu vajub lahti. Ja see on nii lahe, kuidas elu Aafrikas on. Ta rääkis igasugu jutte ja nii lahe oli kuulata. Näiteks see, et kui sa lepid kella 10-ks kellegagi kohtumise kokku, siis võid rahus 3 tundi hiljem kohale ilmuda ja mingit probleemi pole, sest ilmselt kedagi niikuinii kohal pole. Ja kuidas nad jalkale kaasa elavad seal. Äkki keegi teist teab, et jaanuaris toimus Togo jalgpalli tiimi pihta tulistamine ja 3 inimest said surma. Ta rääkis ka, et kuidas ja mis täpselt ja tal olid pisarad silmas, mida oli nii õnnetu vaadata. Ja kui ma õigesti aru sain, siis ta isegi teadis ühte nendest mängijatest, keda tulistati aga kes õnneks surma ei saanud.

Nüüdeks on mul küll kõik ideed otsas, millest ma rääkida tahtsin teile. Kui mul midagi meelde peaks veel tulema, eks ma siis kunagi kirjutan. Ma ei julge enam avalikult öelda, et ma üritan rohkem kirjutada, sest niikuinii seda ei juhtu.

Need puud, millest ma täiesti alguses rääkisin. Aga õisi pole veel langema hakanud siin.

La nuit.

2010-05-11T00:40:00.000+03:00

Pildid.

2010-04-23T17:51:00.001+03:00

Reginaga pargis.

Miniatuuride ja kinodekoratsioonide muuseumis.

Minu lemmikminiatuur.

Rahapesuruumid.

Meistrimehe tööruumid. Need ruumid on siiski kõik õiges suuruses, mitte miniatuurid.

Kõiki neid pilte vaadake kindlasti täissuuruses (emme, vajuta pildi peale ja siis ta tuleb suurelt lahti)!

19. aprill '10

2010-04-19T20:00:00.000+03:00

Kuna väljas on nii palav, et peale veidi aega on võimatu rohkem väljas olla ilma päikesepistet saamata ja me Reginaga tšillime praegu toas ja teine loeb „Minu Eestit“, siis ta soovitas mul lõpuks oma blogi kirjutada. Ja mõeldes Merlinile, siis lõpuks vedasin kokku oma viitsimise.

Alustan siis esimesest päevast, millest ma kirjutanud pole. Üleeelmisel esmaspäeval (5. aprill) käisime ema ja isaga Mont Blanc'i vaatamas. Hommikul hakkasime mingi enne 6-te sõitma ja jõudsime normaalsel ajal sinna. Siis ostsime piletid ära, käisime söömas ja läksime tõstuki järjekorda. Tõusime lõppude lõpuks 3842 meetri kõrgusele (Aiguille du Midi), mis on siis mäetipp otse Mont Blanc'i vastas. Ilmaga vedas meil TOHUTULT. Taevas polnud peaaegu ühtegi pilve (okei, meist allpool oli mingeid) ja päike säras täiest jõust ja ma ei tea, sellega vedas tõesti. Tegime pilte ja imetlesime ja ma nautisin -18 C külmust. Seal oli ikka päris mõnusalt krõbedalt külm. Lõpuks oli külmast tõesti külm juba ja läksime mõnusat kuuma šokolaadi nautima. Siis oligi juba märkamatult 4-5 saanud, võtsime tõstuki alla tagasi (mul kõrvad ikka peavad kõikide kõrgustega kõvasti harjuma) ja jalutasime selles väikeses linnakeses ja värki. Lõpuks hakkasime koju tagasi sõitma ja jõudsime nii 9-ks vist tagasi. Võib-olla hiljem. Ei mäleta seda. Aga seda mäletan, et ma enne õhtusööki lihtsalt naersin pisarates. Ma pole vist kunagi Prantsusmaal niimoodi enne naernud. Tegelikult mingit erilist nalja polnudki, lihtsalt ema oli nii kohmakas ja rääkis nii imelikku juttu, et ajas lihtsalt südamest naerma. Aga ta ise naeris ka täiega, nii et see polnud selline imelik, emps, ära muretse.

Aa, ja siis enne koju jõudmist käisime ostsime kuskilt pisikesese Prantsuse veinitootja käest veini ema sünnipäevaks. Tegelikult see ei olnud vein vaid see oli veini ja šampuse mingi segu aga see oli konkreetselt üks parimaid asju, mida ma joonud olen.

Siis tagasi kooli, viimane nädal möödus suhteliselt tavaliselt. Nagu ikka. Neljapäeval oli tore, ainult 1-ks vene keele tunniks kooli. Reedel üheks prantsuse keele tunniks. Tunde on meeletult, eks? Siis tulin koju, pakkisin oma asjad. Lõunast läksin klassiga kinno. Noi the Albino't käisime vaatamas. Päris omamoodi oli teine.

Siis peale kino ruttu bussiga koju ja kohe oli Šveitsi poole minek. Sõitsime ja läksime otse ühele kontserdile – Fribourgi kantoni noored muusikud vms. Suht teistsugune ja huvitav oli kuulata. Seal oli üks Hispaania poiss ka solistiks. Pärast kontserdit rääkisime ema õega-õemehega-lastega juttu (kuna üks poegadest mängis ka seal) ja siis kõik need tüdrukud olid sellesse Hispaania poissi ära armunud. Ema mingi, noo, et kuidas sulle siis ta meeldis. Ja kui ma seletasin, et mulle väga ei lähe peale kõik Hispaania/Ladina-Ameerika/Aafrika/jne poisid, siis tal oli naeru ja küsimusi päris palju. Nüüd ta eeldab, et ma kunagi satun mingi heleblondi Norra poisiga kokku, kes elab kuskil Põhja-Jäämere ääres. Siis laupäeval tähistasime ema sünnipäeva kogu ta perega Šveitsis. Nägin kõik ta 8 õde-venda ära, rääkisin juttu ja hästi tore oli. Rohkem nagu väga midagi polegi. Pühapäeval käisime võtsime Kaisa peale ja Prantsusmaa poole teele. Esmaspäeval saime ühe Tai poisiga ka kokku, kes tegelikult elab Põhja-Prantsusmaal ja kes kupatati vaheajaks minu YFU tugiisiku juurde ja kes siis mulle helistas, et kas ma ei tahaks okupeerida seda Tai poissi ja talle Lyoni tutvustada ja nii. Olime siis Kaisaga nõus. Käisime Fourvière's ja siis ma jätsin nad kahakesi Lyoni peale, sest ma pidin minema mingil määral enda prantsuse keele kursusele. Leppisime siis pärast poole 4-ks Bellecour'il kohtumise kokku. Läksin sinna, nägin hoopis enda klassist ühte tüdrukut ja ta sõpra, rääkisin juttu nendega ja lõpuks ilmusid Kaisa ja Tai poiss ka välja. Sorry, ma tõesti ei mäleta ta nime, nii et peate Tai poisiga leppima. Pärast rohkem nagu väga polnudki midagi. Käisime Lyoni Kaunite Kunstide Muuseumis ja siis suht oligi kõik. Tulime koju ja sõime õhust.

Teisipäeval näitasin Kaisale Lyoni ja värki. Ma täpselt küll ei mäleta, mis me tegime. Ainult neid poisse mäletan sealt „So Good“-i eest, kellega ma rääkima hakkasime ja pilte tegime ja värki. Pärast ma läksin kursusele ja Kaisa käis kinos samal ajal. Kolmapäeval käisime niisama poodides ja linnas ja siis päeval Kaisa õpetas mind gaasipliiti lõpuks kasutama. Päev möödus rahulikult ja siis õhtul läksime Lyoni avastama pimedas. Ma ikka südamest jumaldan seda linna. Meeletult ilus koht. Lisaks siin on nii lihtne alustada vestlust inimestega. Ma ei tea, Kaisaga on plaanid ikka ülikooli saabuda siia.

Neljapäeval pidi Kaisa juba tagasi minema. Hommikul käis ta mu emaga veel rongijaamas (vist?) pileteid vahetamas ja siis lõunal võttis ta lõpuks ikkagi rongi, sest siin on jälle streik ja rongid ei sõida. Pariis-Lyon muidugi on okei, aga see on ka ainuke liin, kus on kindel, et rong läheb. Pole hullu. Siis õhtul jälle kursus ja reedel lasin lebo. Tegin kõiki oma asju, mida ma polnud peaaegu 2 nädalat teinud – koristasin, õppisin, jne. Aa, ja reede õhtul saabus see sama Tai poiss meie juurde õhtusöögile. Ma isegi ei tea miks ja kuidas, aga lõpuks ta oli siin. Ma nägin mingi ühte osa vanemate Tai reisi pildist, sest nad arvasid, et see poiss kindlasti tahaks näha oma kodumaa pilte ja värki. Õhtu möödus hästi, teistmoodi aga hästi. Kuigi tegelikult Lucy kutsus mind hoopis välja aga ma ei saanud minna. Pole hullu, nv-sid jagub veel.

Mis siis veel? Nüüd on Regina siin. Täna hommikul jõudis. Vaeseke pidi kell 6 Pariisi Gare de Lyon'ist TGV võtma. Ma läksin kella 8-ks siis Perrache'le vastu talle. Tulime minu juurde tagasi, sõime hommikust ja läksime külastasime esimesed must-go-places Lyonis. Lõunal saabusime koju söömas, tegime siesta ja nüüd otsustasime, et ei lähe linna vms, et võtame rahulikult. Läksime siis rõdule päikest nautima. Ja siis kuue ajal kiskus nii soojaks, et evakueerisime tuppa, sest ei suutnud enam rõdul olla. Nojah, ma juba ootan suve siin, tahaks näha, mis must saab.

Nüüd on kell pmst seitse. Kohe varsti õhtusöök. See saab imelik olema. Ema läks täna Pariisi regiooni. Me oleme Regina ja isaga kolmekesi kodus. Ega rohkem polegi midagi. Kirjutasin nüüd jälle kõik viimase aja asjad ära läbi raskuste. Ega 2 nädala tagused asjad nii lihtsalt meelde ei tule.

Suisse.

2010-04-09T13:48:00.000+03:00

Je suis partie à la Suisse! À dimanche! Bis.

"Euroopa katusel!"

2010-04-07T00:13:00.001+03:00

Mont Blanc "alt" siis, pildi tegemise hetkel oli kõrgust ainult nii 1030.

Station.

Kaart.

Tõstuk.

La météo.

Vahepeatusest 2. tõus.

Mõni laskus sealt jalgsi, mõni ka suuskadel - umbes poole tee peal alla siis.

Tšill.

Siin oli altituudi juba enamvähem 3800-midagi.

Mont Blanc oma täies hiilguses siis - see keskel ja kõige kaugemal asetsev tipp.

Milline vaade.

Dima jõudis ka ikka kohale.

Veel Mont Blanc.

Ajalugu.

Mõningad üksikud pildid Chamonix Mont-Blanc'ist (linn, mis Mont-Blanc'i jalamil asub).

Iga restorani/baari kõrval pmst oli olemas.

See on lemmikpilt ilmselt kogu päevast.

:)

2010-04-04T19:05:00.000+03:00

Midagi läks õitsema vist.

Ma ei tea, Elisa, näeb jaa päris jänese moodi teine välja... Ega vist pole kutsudele mõeldud koht. :D

!

2010-04-04T02:18:00.000+03:00

Ma olen täielik jobu. Ma täiesti unustasin eile kirjutada, et ma sain Merliniga ka laupäeval Pariisis kokku ja kuigi me väga kaua koos ei saanud aega veeta, siis vähemalt see oli midagigi.

Ja Merlin, ma üritan rohkem kirjutada. Aga nagu sa näed, ei vea väga hästi välja. Aitäh veel kord! :)

NB: Ma re-organiseerisin oma pilte, ja meenutasin, kuidas me Coma-s suvel käisime ja siis Äigrumäele läksime ja kuidas me, Kertu sinuga, öösel mööda Äigrumäe-Pirita teed tagasi sõitisime ja nautisime seda kerget suveööd mööda vilisemas.

2. aprill '10

2010-04-02T23:02:00.000+03:00

Nii, ma viimaks lubasin endale, et ma võtan ennast kätte ja kirjutan ära oma blogi.

Mälul puudub kahjuks info selle kohta, mis enne nv-d Pariisis ja Elisa siiatulekut toimus, nii et sorry.

19. - 21. märts olin siis Pariisi regioonis. Reede õhtul hakkasime kodust sõitma ja siis käisime poolel teel söömas. Miks ma sellest räägin? Väga lihtsal põhjusel, sest kell 9 õhtul oli Pariisi-Lyoni vahelise kiirtee ääres sama soe, kui Eesti keskmisel suveõhtul. Ma ei tee nalja, tegelikult ka. Ma astusin autost välja plätude ja kleidiga pmst ja ma ei tahtnud jakki selga panna. Muidugi, ma olin ainuke meist 3-st, kes selline imelik on ja kui ma siis seletasin, et see on selline Harju keskmine suveõhtu, vaatasid mu vanemad mind väga imelikult ja ema hakkas tõsiselt kaaluma, kas ta üldse julgeb Eestit külastada, isegi suvel.

Laupäeval olin siis Pariisis, vahepeal sain Annika, Kadri, Allu (ma ei tea, kas ma võin sulle Allu öelda, aga mul on see Elisast külge jäänud, tee mulle mingi vahemärkus, kui ei sobi :D) ja Elisaga kokku. Käisime mäkis, teised sõid ja mul oli jäätist vaja, sest kuumus vaikselt killis juba mind. Seda ka samal nädalal varem Lyonis, kus ma mõtlesin, et suvel ma küll hästi vastu ei pea siin ilma veekoguta. Siis läksid nemad kõik Montmartre'sse ja ma olin üksi Pariisis edasi. Siis helistas Regina, saime kokku ja läksime nende hotelli. Hotellis valdas mind tõeline õnnetunne, sest ma sain Elisa käest (noh, õigemini Reginaga võtsime Elisa kohvrist) enda kohukesed, musta leiva, Eesti juustu, Helluse jogurtijoogid ja kõik muud asjad. Siis võtsin RER-i ja läksin koju (noh, mitte kojukoju aga Montigny koju) ja siis tähistasime Emilie ja James'i PACS'i. PACS (pacte civil de solidarité) on siis selline asi, et kui elukaaslased abielluda ei taha aga ostavad koos kodu jne, siis nad sõlmivad mingid paberid. See on põhimõtteliselt nagu abielu, ainult ilma valge kleidi, suure peo ja vähemate kohustustega.

Pühapäeval käisin veel korra Pariisis, sain Elisaga kokku, liikusime Montigny'sse, sõime ja hakkasime vaikselt Lyon'i liikuma. Enne sai Elisa veel mu hostvenda ja naist näha ja ühte õdedest nägi ta ka. Sorry, et siiski vanavanemate juurde ei jõudnud...

Tagasisõit oli magamine. See kord mul mitte nii väga, ma kuulasin muusikat ja imetlesin maastikku aga Elisa lasi ikka mõnuga, rasked ööd ju selja taga. :D

Esmaspäeval käisime Elisaga koos koolis – matas ja inkas. Nojah, nüüd sa nägid, Elisa, et see koolitase siin pole ikka väga midagi. Peale seda käisime korra Vieux Lyon'is, siis käisime kodus söömas ja pärast, käisime linnas. Elisa nägi Hotel de Ville ja Place des Terraux ja Opéra ja kõik muud tähtsad kohad ära. Pilte tegime kaaa, viimaksviimaksviimaks. Ja leidsime Elisa blogi jaoks ka materjali veidi. Pärast, ma ei mäletagi, mis me õhtul tegime.

Teisipäev möödus ilmselt kõige lahedamalt. Alustasime Fourvière'st, kust näeb kogu linna. Väike photoshoot vaateplatvormil ja enne seda käisime ikka kirikus ka sees ära, kuidagi ma pidin ju Elisat kultuurselt ka harima.
Peale seda läksime Stade de Gerland'i, kus käisime OL'i väljakul ja tšillisime niisama seal, kus väga vist olla ei tohiks. Elisa, seda ma jään küll ikka alatiseks mäletama.
Siis käisime poes, ostsime pikniku materjali ja läksime Parc de la Tête d'Or'i, kus panime enda asjad maha, rääkisime juttu, sõime kõike head ja paremat (seal hulgas ka korraliku karbitäie MAASIKAID šokolaadivahuga, nämmnäämmnäämmmmmm) ja võtsime päikest. Ei, ma ei tee nalja, ma ei kujuta ette palju õues sooja oli, korralikult ikka ja päike hakkas ka peale, õhtul olid õla peal maika jäljed isegi. Siis tuli geniaalne idee minna vesirattaga sõitma ja pärast tegime veel hunnikus pilte. Siis ma viisin Elisa Part-Dieu kaubanduskeskusesse ja ise läksin oma keelekursusele. Lõpuks, peale 8-t, saime Elisaga trammi peal kokku ja suundusime koju.

Kolmapäeval käisime Elisaga korraks linnas, teine ostsis kingitusi ja asju omale. Veel veidi pilte, siis tulime koju ja tšillisime niisama, leboaeg. Kella 19-ks läksime siis rongijaama ja Elisa läks TGV peale. Nii kahju oli, et sa ära läksid juba, aga noo, elan üle.

Neljapäeval oli jälle koolipäev, midagi pingelist ei juhtunud. Reedest ja nv-st suurt midagi rääkida pole. Vanemad käisid mõlemal õhtul mingitel oma kontserditel/missadel/jne, ma olin kodus/tegin oma asju.

See nädal möödus koolis rahulikult. Seda sain eile teada, et prantslaste jaoks on kogu meie Läänemeri ja Soome laht ja kõik muud osad kokku üks suur BALTI MERI, see pani mind väga imestama, aga noh, juhtub.

Siis eile oli kuidagi, ma ei tea, armas päev. SVT oli numps. Meil jäi mingi kodutöö teha aga kuna ma lahkun neljapäeviti varem koolist oma kursuse tõttu, siis ma ei teadnud, et midagi jäi teha. Õpetaja küsis siis mult, et kus mu leht on. Ma seletasin, et ma ei teanud ja blablabla. Ja siis ta ütles, et sellest pole hullu midagi. Ma naeratasin talle ja siis ma isegi ei tea miks, hakkasin naerma. Ja siis ta ütles, et ma olen ta kõige rõõmsam õpilane, kes tal kunagi olnud on. Ja siis ta seletas klassile, et tal on nii hea meel, et ma tema grupis käin, et iga kord, kui ma tundi lähen, läheb tal tuju heaks, sest ma olen lihtsalt nii rõõmsameelne, positiivne ja alati naeratav. Meganunnu lihtsalt tast selliseid asju öelda. Ja siis enne tundi, rääksime Théophile (see sama poiss, kes kitarri selles videos mängis), Raphaél'i ja Lou'ga juttu, ma isegi ei mäleta millest täpsemalt. Igatahes, jutt viis lõpuks selleni, et Théophile ütles, et ma olen ainuke inimene, keda ta teab, kelle vastu pole kellelgi midagi ja kes kõigiga hästi läbi saab ja kellega on alati nii tore rääkida. Ma hakkasin naerma ja vaidlesin vastu talle. Lõpuks leppisime kokku, et võib-olla Prantsusmaal aga Eestis vist mitte. Ma panin tähele, et viimasel ajal ma olen üldse klassiga just rohkem suhtlema hakanud, rohkem kui enne ja Jessie ja David'iga mitte nii väga enam. Noo, Jessie'ga siiski.

Ja mis veel. Aa, üks päev saabus mu teise semestri tunnistus siis. Ma ei tea, midagi väga erinevat esimesest polnud. Hinnati matas, inkas ja spordis. Kommentaaridest nii palju, et kirjanduse õpetaja pani, et alati huvitatud teemast. HIGEO õpetaja kirjutas, et ma olen dünaamiline õpilane, väga-väga positiivse hingega, kes teeb pidevaid pingutusi, et tunnis kaasa töötada ja „bravo“ hüüumärgiga. Vene keele õpetaja kirjutas, et mu ainuke hinne on 2.1 (20 palli süsteemis siis ja hindeid peaks kokku olema tegelikult mingi 5 vist), et ma kirjutan LIIGA vähe, et ma saaks väga hästi kaasa teha, kui ma viitsiks aga et ma häälduses klassi parim olen. Minuga siis lood nii, aga ülejäänud klassiga ei olda koolis üldse rahul, heideti igasugu asju ette ja ma ei tea, hinded neil ka väga head pole.

Praeguseks ma küll rohkem midagi teile rääkimiseks välja ei oska mõelda.

Ma juba ootan vaheaega, mis hakkab järgmisel reedel, sest esimesel nädalal lähen ma Šveitsi ja siis tuleb Kaisa mulle Šveitsist külla, ja siis teisel nädalal tuleb Regina siia! Muideks, Regina, mu vanemad täiega tahavad juba kohtuda suga, sest sa ju olid siiski algusversioonis see, kes siia pidi tulema. :D

Muideks, ma pean teisipäevaks oma isale mingi hea kingi välja mõtlema, kuna tal sünnipäev. PAKKUGE IDEID, aitäh!

3-1

2010-03-31T01:21:00.000+03:00

Ma hakkan siin üha enam jalgpalli fänniks muutuma, nii et kui OL Bordeaux'd 3-1 võidab, siis võite kindlad olla, et siit tuleb ka väike teadaanne teile.

Pilt siis Lisandro'st, kes täna 2 väravat lõi. Et il est SUPER BEAU!

Pildid

2010-03-30T00:20:00.002+03:00

Kuna hea õnne korral sattus Elisa mulle külla, siis juhtus ka selline imelugu, et ma sain lõpuks endast pilte. Kõikidele, kes te nüüd nurisesite, et te ei mäletagi mind enam varsti (special vihje: Evemutttttt), siis olge lahked.

La Saône kaldal.

Bussikas, Elisa tegi nalja ilmselt.

Place des Terreaux.

OL'i väljakul.

OL'i toolidel.

Elisaga vesirattaga Parc de la Tête d'Or'i järvel sõitmas ja inimesi pritsimas...

Roosiaed (Parc de la Tête d'Or).

Pidin ju oma kalli kooliga ka pildi tegema.

La Saône ja taga mäe otsas Basilique Notre-Dame de Fourvière.

KEVAD!

2010-03-29T23:39:00.000+03:00

Saabus vist teine.

Enne SVT-d.

2010-03-19T02:21:00.000+02:00

Jheees, mõne klassivenna üle kurta siiski ei saa. Tegelikult ta mängis kõvasti rohkem, aga ma ei viitsinud rohkem filmida.

14. märts '10

2010-03-14T19:18:00.000+02:00

Nii, neljapäeval oli siis koolis karneval. Mis mind üllatas, oli see, et valdav enamus inimestest oli tõesti kostüümides ja värki. Kuigi ma sain päris palju lahedaid kostüüme pildile, siis mul KÕIGE geniaalsemat kostüümi ei õnnestunud kahjuks pildistada. See oli üks tüdruk, kes oli mingi süsteemiga ennast dušiks teinud. Jaaa, päriselt, seal oli selline toru, kus otsast tuli see dušiotsik ja siis ümber oli dušikardin ja ma isegi ei näinud, kuidas ta sealt välja nägi ja mis seal täpselt oli aga kaugelt oli megaäge seda vaadata.

Peale kooli siis enda keele kursusele. See on ikkagi täiega hea mulle, sest ma õpin asju, mida ma tõesti pean teadma ja inimesed on ka jumala okeid seal. Siis jõudsin mingi veerand 10 koju, olin üksi kodus, kuna vanemad olid läinud mingile kontserdile.

Aa, ja ma ei tea nüüd, kas võtta seda väga positiivse asjana või ei, aga ma ei oska enam inglise keelt rääkida! Enne kursust jõudsin veits varem kohale ja seal on selline ootamissaal, ja siis eelmisest grupist üks Inglise mees tuli muga rääkima, et miks ma enam seal grupis ei ole (grupp, kus ma siis eelmine neljapäev olin ja edasi vahetasin). Kuna ta suht algaja alles, siis ta eelistas inglise keeles rääkida. Ja ma lihtsalt ei suutnud moodustada inglise keelseid lauseid. KÕIK sõnad olid prantsuse keeles ja lihtsalt ei tule. Ja ma ei suutnud meenutada, kuidas on 7 inglise keeles. Ma eeldan, et tegelikult on see ainult hea, vähemalt selle aasta jooksul.

Reede oli mõnus. Mul oli ainult 2 prantsuse keele tundi, kus me rääkisime 2 tundi jutti „The Shining“-ust. Tegime konspekte ja arutlesime kõik detailid ja nüansid läbi. Siis juba 11-st koju, rohkem vist midagi ei teinudki, ilm ka just väga kiita polnud ja nii see päev läkski.

Eile? EILE OLI AMETLIKULT SIIAMAANI KÕIGE LAHEDAM ÕHTU MU AASTA JOOKSUL! Läksime siis mu sünnipäeva tähistama Jessie ja Lucyga. Algul käisime Jessiega kebabi söömas ja siis käisime poest läbi ja siis läksime Bellecourile. Ootasime seal Lucyt, kes pidi meiega veits hiljem kokku saama. Muidugi selle aja jooksul me suutsime juba endale uued sõbrad leida – 8 poissi, kes on kõik jumala lahedad. Rääkisime juttu ja tegime nalja ja värki. Ja siis saabus Lucy, uus tutvustamisring ja siis otsustasime, et lähme tantsima. Läksime siis tantsima ja hiljem läksime veel edasi paari kohta. Igatahes, lõpuks mõtlesime, et tavai, võiks hakata vaikselt koju liikuma. Muidugi ühtegi bussi ei olnud enam, jamasime metroodega. Ja teate, mis kõige armsam oli? Kuna Gorge de Loup (metroo peatus, mis on mu kodule kõige lähemal, kuid siiski mitte piisavalt lähedal, et jalgsi minna koju) pole just väga-väga heas naabruskonnas, siis Paul tuli meiega kogu tee kaasa (kõik need kohad pole just väga läheduses) ja ootas meiega, kuni mu ema meile järgi tuli. Tegelikult, nad oleks vist kõik tulnud, aga kuna oli Soho (ma teaaaan, kui lahe nimi!) sünnipäeva tähistamine, siis nad jäid siiski edasi, sest see jamamine võttis ikkagi palju aega. Ma tahaks veel sellest õhtust rääkida, aga ma lihtsalt ei oska enam sõnu leida. Ja siis me vahetasime kõik nimesid (faceboook)/numbreid ja eks näeb, millal siis järgmine rendez-vous on.

Täna siis oli selline mõnus pühapäev. Ärkasime Jessiega mingi peale 10-t veits, sõime, vaatasime The Big Bang Theory paari episoodi ja siis sõime lõunat ja siis otsustasime, et viime Jessie koju. Muidugi, mu isal tuli geniaalne idee minna veel Vienne (mitte Austrias, vaid Isère's, mis on otse Rhone'i piirkonna kõrval). See oli tegelikult hea idee, sest kuigi Vienne ei ole väga suur, siis see on meganunnu ja nähtavasti toimub seal iga aasta (mais vist?) jazz-muusika kontsert, mis on suht tuntud Euroopas. Võib-olla peaks ka minema pilgu peale viskama.

Lõpuks viisime Jessie ka koju ja tulime ise ka koju, v.a. isa, kes läks veel mingile gospeli konterdile edasi.
Nüüd lihtsalt valmistun homseks ja värki.

Aa, ja üks kord elus vist, tuli mu vene keele õppimine (niivõrd, kuivõrd) kasuks. Olime metroos eile ja siis ma isegi ei tea, kuidas, aga hakkasime ühe venelasega juttu rääkima. Ma väga palju suurt ei osanud öelda, aga paar lauset sai ikka ette vuristatud mingi vaevaga.

Jaaaaa, lõpuks, vanemad pakkusid tagasi sõidul välja, et Jessie võiks meiega ju Marseille'sse kaasa tulla. Pole paha idee ju üldse või mis?

Siis ilmselt 2 tunni pärast õhtusöök ja võib-olla emaga väike Scrabble ja ilmselt magama. Masendav, kui kiiresti nädalavahetus lihtsalt möödas on.

Laupäeva lõunasöök. Ilmselt ei anna mitte kuidagi paremaks minna: lõhe, salat, Camembert, Reblochon de Savoie, boulangeire'st hommikul tulnud leib ja sidruni Nestea!

Jaaa, mingi pilt eilsest õhtust, kus ma ka suutsin muidugi kinniste silmadega jääda, aga elab üle. :D

Karnevali pildid!

2010-03-13T17:44:00.001+02:00

Vene keele tund.

Mu lemmikpilt üldse kogu päevast.

SPONGEBOOOOOOB!

Normaalsed klassivennad mul vähemalt.

Kellegi teise pilt, aga siiski, ülilahe.

10. märts '10

2010-03-11T01:10:00.000+02:00

Jheees, jheees, ma tean, jäin kirjutamisega jälle veidi hilja peale.

Alustan siis eelmisest pühapäevast, kui ma 18 sain. Päev nagu päev ikka, midagi väga erilist ei juhtunud. Tähistasime perega ja sain ka ilmselt kõige feilima asjaga hakkama, mida sa oma sünnipäeval teha saad – ma suutsin oma juuksed põlema panna! Mitte midagi liiga hullu õnneks.

Pärast rääkisin veidi oma Eesti perega Skypes, nii hea oli teid kõiki näha ja teiega rääkida. Siis pärast seda läksime ema ja isaga Lyoni lähedusse mägedesse (tegelikult need pole veel mäed, aga siiski) jalutama ja uudistama, kuna ma olen sinna tahtnud minna juba mu tulekust saadik. Seal on ka mingi väga hull sõjaväebaas. Igal pool on sildid, et pildistamine keelatud, mitu korda sõitsime mingitest lennujaamadest mööda, jne. Ja siis ema ütles, et nende mägede sees peaks olema Prantsusmaa üks parimaid ja tähtsamaid laboratooriume või midagi sellist. Ma väga pingsalt ei kuulanud, imetlesin loodust rohkem.

Esmaspäevast hakkas uuesti kool, nädal möödus ilma suurema pingeta. Kuna ma hakkan nüüd käima prantsuse keele kursusel, et õppida seda õiget grammatikat ja kõike muud (kuna siin ei eksisteeri koolis prantsuse keele kui keele tunde), siis teisipäeval oli esimene kursus. See oli liiga lihtne, rääkisin õpetajaga, et liigun grupp tugevamasse.

Kolmapäeval ma isegi ei mäleta, mida ma tegin. Neljapäeval oli kool ja pärast kooli jälle kursus, see oli ka liiga lihtne, nii et vahetasin veel korra.

Siis reede, phphphphhh, ei mäleta. Laupäeval käisime Jessiega linnas – käisime poodides ja jäätisekohvikus ja Starbucksis ja rääkisime maast ja ilmast. Pühapäeval olin perega, käisime jalutamas ja kevadeks lilli rõdule vaatamas mingis aianduspoes. Jaa, pühapäeval sadas meil JÄLLE lund pool päeva. Mu vanemad on kindlad, et minu käsi on siin mängus. Jajajaahhh, for sure.

Esmaspäeval siis jälle kooli.

Eile oli ka kool ja kursus. Lõpuks nüüd on sobiv tase ja õpin ka reaalselt midagi. Õpetaja on hästi armas ja õpetab ja seletab hästi.
Aa, ja siis lõunast läksime klassiga kinno. „The Shining“-ut vaatama. Te kindlasti kõik teate seda filmi, aastast '80, Jack Nicholson'iga, siis kui ta veel noor oli. Noo, väga noor paistis ikka. Film ise rääkis siis isast, emast ja väiksest pojast, kes kogu talveks mingit hotelli lähevad „valvama“. Isal kammis 10-aasta tagune mõrvalugu ja üksindus ja depressioon ära ja hakkas ette kujutama igasugu asju ja tahtis oma pere ära tappa. Lõpuks tal see muidugi ei õnnestunud. Kuigi ühe tegelase ta suutis ära tappa. See oli filmi käigus nii ette arvatav, aga ma suutsin ikkagi muidugi TÄIEST KÕRIST üle saali kiljatada. Mingi 3 rida mu ees ja rida taga vaatasid, kõik hakkasid täiega naerma. Me Jessie, Lea ja Andreaga (vist kirjutatakse ta nime nii) naersime ikka päris kaua veel pärast. Lõpuks kui film läbi sai, siis kõik mingi, et noo, mis juhtus ja selline mõnus sõbralik tögamine. Ok, kuigi see klass on veidi noor, siis tegelikult on nad kõik väga sõbralikud ja lahedad. Mõned erandid, aga neid on alati.

Täna läksin ainult kella 8-ks kaheks tunniks kehalisse, pärast jäi prantsuse keel ära. Siis tulin koju, õppisin ja koristasin ja tegelesin asjadega, mis juba vaikselt tegemist hakkasid nõudma.

Ja nüüd olin juba peaaegu magama jäämas, kui tuli meelde, et OL ja Real Madrid mängivad, ruttu arvuti lahti, RM-i koduleht lahti. Jaa, neil on hea update mängude kohta, peab tunnistama. Siis kuna mäng kestis veel, teleka ette. Vaatasime emaga ja elasime viimased 10 + 3 minutit kaasa. Jaaa, OL võitiski, nagu te eelmises blogis juba nägite võib-olla. Igatahes, OL'i edasisaamine veerandfinaali oli nii ergutav, et mõtlesin lõppude lõpuks oma blogi ka ära kirjutada. Nüüd võiks ainult uni tagasi tulla.

Pean ära mainima, et õhtusöök oli väga imelik, kuna me olime emaga ainult kahekesi. Isa on Pariisis tööasjus ja tuleb homme tagasi. Homme on üldse megalahe päev, aga sellest juba järgmine kord (püüan blogitada veidi tihedamini, ehk õnnestub).

Ja nüüd tulevad KÕIGE SUUUUUUUUUUUUUUUREMAD TÄNUSOOVID KALLILE BRITULE, kes saatis mulle sünnipäevaks nii nunnu kaarti ja Kalevi šoksi. Saabusin siis teisipäeval peale kursust 21 ajal koju ja väike pakike ootas laua peal. Absoluutselt ei oodanud midagi sellist ja see tegi asja veel armsamaks.

Siis mõtlesin, et äkki peaks panema mingi sünnipäeva pildi ka minust. Küünlaid puhumas siis.

Ja hoopis teistsugune vaade Lyonile.

ALLEZ LYON!

2010-03-10T23:43:00.000+02:00

Jaaaaaaa, Olympique Lyonnais võitis jälle Real Madrid'i ja on nüüd veerandfinaalis!

Ma lihtsalt pidin teiega seda rõõmu jagama.

27. veebruar '10

2010-02-28T02:59:00.000+02:00

Ma alustan jälle selle jutuga, et ma üldse ei viitsi tegelikult sellist postitust teile siia teha, sest ma ei mäleta jälle pooli asju raudselt ja see on üldse väsitav kirjutada nii pikast ajaperioodist.

Igatahes. Vaheaja esimesel nädalal käisin Lucy'ga mägedes. Läksime neljapäeva hommikul ja tagasi tulime pühapäeval. Olime ta isa juures, kus olid ka ta 3 väikest õde-venda: Jean, Gabrielle ja Remy. Ja ta isa elab (Prantsusmaa mõistes) väikeses mõisas, ma olin mingi whaaat? Aga neljapäeval olime niisama, käisime jalutamas, turnisime mäenõlvadel ja ma lõpuks kohtusin väikestega ka. Remy on lihtsalt NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII armas ja siis ta küsis mult iga õhtu, et kas ma võin talle raamatut ette lugeda – how cute!

Siis reedel pidime minema juba mäele, aga kuna mingi lumetorm mõtles, et nüüd oleks täiega lahe sadama hakata, siis me ei saanud minna. Hommikul lasime mõnusalt lebo – me Lucy'ga saime pidžaamast välja nii pärastlõunal alles (oihh!) aga meil sai nii palju nalja. Ja me mängisime Unot ja Jungle Speedi ja veel mingeid lauamänge ja lõpuks otsustasime, et misiis, et endast paari meetri kaugesele ei näe, välja peaks ikkagi minema. Käisime jalutamas ja õhtul peale õhtusööki vaatasime Happy Feet'i, sest Remy arvas, et ma elan pingviinidega koos, sest Eesti oli kaardi peal päris kaugel põhjas. Jajajah, ma tean, aga ma andsin andeks, ta pole veel 3 aastanegi.

Kuna ma reedel ei saanud lauda minna proovima, siis me laupäeval ärkasime 7 üles, et ikka päevast kõik võtta. Läksime siis sinna, seal oli ikka korralikult rahvast. Päev algas sinise mäega, millega oli ikka päris palju tegemist. Kuna Lucy eeldas mu 1-kordsest laua proovimisest, et ma tõesti oskan seda, siis ta ilmselt hindas mu võimeid VEIDI üle, aga pole hullu – olen elus veel. Peale 5-te tuli Lucy isa meile järgi ja siis me läksime ta ühe sõbra juurde, kus oli selline väiksem istumine. Ülimõnus õhtu oli ja ma sain ühe ta isa sõbraga tuttavaks, kes on fotograaf ja elab Marseille's ja kes on 3 raamatut ka välja andnud. Kui kellelgi huvi peaks olema, siis http://www.terraz-photo.com/ . Ja siis ta seletas mulle, mis teda ajendas neid raamatuid tegema ja kuidas ta "Les cent visages du Vaste Monde" jaoks inimestega rääkis ja siis ta muljetas üldse oma viimastest tegemistest. Ma olin sõna otseses mõttes vaimustatud ta jutust – kui palju sa ikka kohtud inimesega, kes elab mingil määral su unistuste elu.

Pühapäeval tulime siis tagasi, ma saabusin pärastlõunal koju ja tšillisin esmaspäeva õhtuni üksi kodus, kuni mu vanemad Pariisi regioonist tagasi jõudsid.

Teisipäeva hommikul läksime ema ja Sabinega Šveitsi. Iga päev käisime ta erinevate õdede juures söömas ja ta vendasid üldse ei näinudki (tal on nimelt 3 õde ja 5 venda). Kolmapäeval sain Kaisaga ka kokku, niiii mõnus oli kohvikus sooja kakaod juua ja eesti keeles kõigest rääkida. Neljapäeval käisime ema ja Sabinega Fribourgis, jalutasime ringi ja rääkisime juttu ja värki. Reede hommikul hakkasime 9 juba tagasi sõitma, sest Sabine pidi rongile jõudma. Nüüd on korralikult Šveitsi šokolaadi ja juustu varutud. Ja ma ostsin omale suure sidruni Nestea 6-packi ka, kuna Prantsusmaal millegi pärast ei eksisteeri seda!

Täna puhkasin ennast lõpuks vaheajast välja. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga mul on siin vaheaeg väsitavam kui kool. Midagi rohkem väga ei teinud, toimetasin oma asju ja viisin YFU kirja postkontorisse ära – jah, mul tuli ka YES-i kiri. Päris kurb on juba mõelda, et peagi saab see aasta siin läbi. Kuigi mingi osa tahaks must juba Eestisse tagasi tulla, siis ma ei kujuta ette, kuidas ma ei ela Lyon'is enam ja kuidas kõik muutub jälle.

Aa, ja siin on mingi MEGATUUUL. Ma küsisin isalt, et miks ja kas see on omane kevadele Lyon'is, ja siis ta seletas mulle pikalt. Põhimõtteliselt, see on mingi Rhone'i oru tuul ja siin pole see midagi, et mida lõuna poole, seda hullem. Ma siis tsekkasin praegu ilm.ee'st Marseille ilmateadet ja teisipäeval on tuulekiirus 21-27 m/s – ma isegi ei hakka midagi ütlema selle peale.

Lucy Eesti raamatutega rongis.

Polnud üldse paha vaade.

Gabrielle.

Jean.

Remy - kas saab veel armsam olla?

Lucy isa, Patrice ja nende 2 sõpra. See pilt nende ees on tehtud oma 20-30 aastat tagasi, kui nad parimad sõbrad olid. Ja siiani on muideks.

Kaisaga kohvikus.

Villars'i šokolaadivabriku poes Fribourgis.

La tete du chocolat - nii magus aga nii nämma!

Haa, see oli nii naljakas. Kõndisime mööda tänavaid ja siis oli mingi kontor, järjest mitu-mitu akent, järjest inimesed, kes töötavad ja siis tuli viimasena mingi vend, kes lihtsalt mängis Solitaire. :D:D:D

Eile kraadiklaas näitas. Päris nii palju ka tegelikult polnud aga seal oli päike lihtsalt kogu päeva kütnud juba.

Ja fototõestus, kui õnnelik ma oma Nestea üle olen. Pilt on veits vana aga emotsioonid on samad.

Suisse!

2010-02-23T09:55:00.000+02:00

Noo, blogi kirjutamisega vist väga kaugele ei jõudnud. :D
Praegu aga reedeni Šveitsi siis.

!

2010-02-18T12:39:00.000+02:00

Okei, enne äraminekut ei jõudnud ma blogi kirjutada, aga küll ma kirjutan tagasi jõudes. Mis peaks olema siis pühapäeval.

Aga mul on vaja 14 minuti pärast bussikas olla, nii et ma jooksen.

Mida ma siis järgmised päevad üritan teha:

VÄRAV!

2010-02-16T22:54:00.002+02:00

Jaaaaa! Teisel poolajal, 47-l minutil lõi Makoun VÄRAVA Lyonile! PARFAIT!

JA ME VÕITSIME!

Mäng oli megahuvitav ja Lyoni väravavaht on niiiiiiiii hea lihtsalt!

Polnud vist kõige parem mäng täna Casillas'e ja Ronaldo jaoks (kuiiii kahju...).

Jalgpall!

2010-02-16T21:16:00.000+02:00

OLYMPIQUE LYONNAIS VS REAL MADRID

C'EST PARTI!

15. veebruar '10

2010-02-15T23:54:00.000+02:00

Mis te arvate, kui lihtsalt mu OpenOffice Writer siin praegu avanes (mitte väga!) aga ma lihtsalt ei viitsinud edasi lükata enam blogitamist.

Vahepeal oli siin juba kevad peaaegu käes, kuni lumi otsustas tagasi tulla. Nüüd ongi siin jälle veidi lumine olnud, mis mulle üldse ei meeldi, sest mul on vaja minna juba linna avastama. Ja mu vanemad arvavad ka juba, et ma tõin endaga talve Eestist kaasa.

Lumest rääkides, siis ma lähen neljapäeval Alpidesse Lucy'ga. Oleme siis ta isa juures ja isa juurest mingi 10 minuti tee kaugusel on suusakeskus, nii et pole paha. Tagasi tulen pühapäeva hommikul ilmselt ja kuna vanemad on Pariisis samal nv-l ja tulevad tagasi alles esmaspäeva õhtuks, siis ma olen üksi kodus ka veidi.

Kuna praegu on mul vaheaeg 2 nädalat, siis koolist midagi väga ei meenu.
Neljapäeval oli esimest korda Tsiviilõpetus vms, ma ei tea, mis see eesti keeles olema peaks. Veidi meenutab ühiskonna õpetust aga mitte väga. Esimesel korral õppisime ajalehe struktuuri, erinevad osad ja nimed ja kus need osad asuvad. Mitte väga raske. Aga sellel neljapäeval kuulsin ma küll kõige naljakama küsimuse Eesti kohta. Küsijaks oli Lou, kellega ma olin siis samas grupis (3-sed grupid olid ja ma olin Lou ja Theophile'iga). Ta küsis, kas Eestis on ka ajalehed olemas? Ma tegelikult ka pole selle 5 kuuga, mis ma siin olnud olen, midagi sellist kuulnud. Ja siis ma lõpuks seletasin, et jaa muidugi on, aga samas on ka hästi palju inimesi, kes otse ajalehe kodulehelt uudiseid loevad. Ja siis Theophile hämmastas mind enda teadmistega Eesti ja tehnika valdkonnast, ta oli vist veidi uurimistööd teinud.

Rohkem koolist midagi rääkida vist pole, viimane nädal läks suhteliselt ruttu, eriti arvestades asjaolu, et kirjanduse õpetaja puudus ja kolmapäeval üldse kooli polnud.

Jaa, see oli vist neljapäev, kui me David'i ja Jessie'ga söömas käisime. Igatahes, ma rääkisin mingit juttu, ma ei mäleta täpselt mida. Järsku David vaatas mind täiega imeliku näoga, küsisin, et mis on siis. Ta seletas, et ma kasutasin mingit ajavormi, mida isegi tema ei kasutaks (sest see on smalltalki jaoks liiga tark). Ma ei saanud aru, miks ta nii üllatunud oli; ütlesin, et vahet pole, nii kui nii oli see vale (sest selle aastaga hakkavad kõik su teised õpitud keeled nii alla käima, et vähe pole). Ja siis ta mingi, eieieiieieiiii, see oli jumala õige. Ma olin väga positiivselt üllatunud, sest tavaliselt ta alati tögab mind mu vigadega aga see vist avaldas talle päris palju muljet. Ja siis reedel, kui me koolist minema jalutasime koos, ta ütles, et ta hakkas mu inglise keelt palju teravama kõrvaga kuulama, ja et ma kasutan vahetevahel liiga keerulisi sõnu, mida tema jälle näiteks ei kasutaks. Ma ei tea, pole paha ütleks selle peale.

Aa, ja mu isal on ikka tõsisem plaan ikka Itaaliasse ka enne mu äraminekut jõuda. Täna, õhtusöögi lauas, ta hakkas jälle Itaaliasse minekust rääkima. Täna oli üldse üks kõige mõnusamaid õhtusööke viimase ajal jooksul. Jutu kvaliteet on kuidagi palju paremaks muutunud, just viimasel ajal.

Ja homme on mul prantsuse keele test seal keelekoolis, mis tasemesse ma lähen ja homme on ka Real Madrid'i ja OL'i (Olympique Lyonnais) vahel mäng State de Gerland'il, mis siinmaal on ikka väga tähtis.

Weekend!

Head sõbrapäeva!

2010-02-14T02:09:00.000+02:00

FRIENDSHIP IS NOT SOMETHING YOU LEARN IN SCHOOL. BUT IF YOU HAVEN'T LEARNED THE MEANING OF FRIENDSHIP, YOU REALLY HAVEN'T LEARNED ANYTHING.

Mõnusat sõbrapäeva teile, mu sõbrad! :)

Kertu

Moona

Elisa

Merlin

Siim

Partsu

Rauno

Maris

Eva, Liisu, Elise

Cäru

Britta

Adila vorstivargad

Ja lõpetuseks perekond Roosmets

Ilma teieta poleks ma see, kes ma olen ja siin - kõigest/kõigist eemal olles - olen ma hakanud teie kõigi tähendust enda elus tõsiselt mõistma. Aitäh, et te olete olnud olemas minu jaoks siis, kui mul teid vaja on olnud ja ka siis, kui ma lihtsalt olen tahtnud kellegagi koos rõõmustada. Ning ka kõikidel teistel hetkedel. Kuskil südamepõhjas igatsen ma teid kõiki nii väga ja ootan juba, millal ma teid uuesti näha saan.

Seniks aga panen rõõmsad mõtted teie poole Lyon'ist teele.

Bis.

:(

2010-02-08T22:13:00.001+02:00

Väike igatsus tuli lihsalt peale. Üks kõige mõnusamaid kohti.

7. veebruar '10

2010-02-08T00:20:00.000+02:00

Nii, millest ma alustan siis? Neljapäevast ilmselt.

Päeval sain ma kerge üllatuse osaliseks, kui ma Jessie passi vaatasin. Esiteks, USA uued passid on nagu kunstikooli lõputööd teemal „Ameerika Ühendriigid“. Igal lehel on erinevad USA sümbolid ja värki. Ja siis, ma vaatasin Jessie seda andmete lehekülge. Kas te teadsite, et USA passidele kirjutatakse rahvuseks „The United States of America“. Ma lasin siis Jessie'l ja David'il seletada, miks seal ameeriklane pole, sest USA on ju riik, mitte rahvus. Ja siis nad üritasid mulle selgeks teha, et ameeriklane võib olla ka Kanadast, Brasiiliast või Argentiinast, aga ma siiski jäin enda vastusele kindlaks, et kui sa oled Brasiiliast, siis su rahvus on siiski brasiillane, mitte ameeriklane. Aga noo, see on juba põhimõtte/vaatevinkli asi.

Neljapäeva õhtul tuli Jessie minu juurde, sõime mu perega õhtust ja õhtul rääkisime juttu ja vaatasime TBBT-t ühe episoodi ja PS: I love you-d, kuna ta polnud näinud seda. See oli meganunnu, et mu isa oli igale inimesele tema riigilipu välja printinud (minu oma oli õige, sest ma kinkisin neile aasta alguses ühe) ja meie õhtusöögi laud nägi enne toitu selline välja.

Reedel oli kella 1-ks kooli ja siis oli ka üks inglise keele tund, mis oli maailma ajuvabam asi, aga elas üle. Kella 1-ks oli vaja minna sellepärast, et mu prantsuse õpetaja puudub kuni vaheaja lõpuni (thank God!) ja esimene inka jäi ära. Ja siis oli söögipaus ja vene keel, mis mulle kohustuslik ei ole, nii et ma ei viitsinud minna ka.

Reedel midagi tarka vist pärast ei teinud, õppisin veidi prantsuse keelt veel ja lasin lebo.

Laupäeval käisin Raphael'iga tennist mängimas. Mingi ligi 2 tundi mängisime ning asja parim osa oli see, et enamuse ajast sadas vihma. Aga ma olin totaalses õnnejunnis, sest lõpuks ometi saan ma midagi tõeliselt südamelähedast teha. Muidugi suutsin ma ka ühe palli kuskile 7 meetrit vasakule autoteele lüüa (OIH!) aga mingit pidurdushäält kuulda polnud, nii et õnnetust ma arvatavasti ei tekitanud. Millalgi lähme uuesti mängima, kuupäeva veel kindlaks ei leppinud. Jaaa, seda ka, et pärast mängu rääkisime ja siis Raphael ütles, et pärast esimest lööki ta juba kartis tugevaid palle (hahaa, palun, mängigu Elisaga veidi) ja ma ise olin päris üllatunud, sest peale selle autotee-palli ma väga ei failinudki. Esimesed 10 lööki olid päris häbiväärsed aga pärast oligi isegi mingit tennise-tunnet veel tunda.

Täna oli siis YFU poolaasta kokkusaamine. Kuna see hakkas 11.30 ja oli Saint-Marcellin'is, mis on Lyon'ist nii pooleteise-2 tunni kaugusel mägedes, siis ma hakkasime juba veidi peale poolt kümmet liikuma. Ma magasin muidugi jälle terve tee aga kohale jõudes oli ikka ilus küll, kui pilvepiir varjab su vaadet. Iga üks pidi tegema oma riigi magustoitu ja ma tegin see kord Kirjut Koera. Kõikidele läks see jumala hästi peale ja eks ma pidin siis pikalt seletama, kuidas ma tegin seda, sest osad emad tahtsid teada.

Tänasest on hetkel nii palju rääkida, aga eks ma üritan mingi kokkuvõtte teha.

Esiteks, rääkisin jumala pikalt ühe poisiga, kes elas paar aastat tagasi Rootsis vahetusõpilasena ja kes käis mingil Soome-Balti mere kruiisil ka ja kohtus kamba eestlastega, kellest tal olid ainult väga head mälestused. Ma pikemalt ei hakka jutustama, mis ta veel muljetas.

Siis lobisesin pikalt 3 Soome tüdrukuga. Mingi aja kuulasin nende soome keelt ka ja ma sain isegi mingitest asjadest aru, sest osad sõnad on samad (vihane ja inimesed olid 2 esimest asja, mis praegu meelde tulid). Ja siis rääkisin pikalt veel ühe Hiina ja Tai tüdrukuga elust-ja-olust ja maast-ja-ilmast. Nii lahe oli hoopis teise kultuuri vaatepilti kuulata, sest enamus vahetusõpilasi on siiski Euroopast/Ameerikast. Aa, ja seda sain teada, et Eestis peaks resideeruma praegu üks Tai tüdruk, kes on selle minu regiooni Tai tüdruku tuttav/sõber ja siis peaks kuskil Tallinna läheduses ka üks Šveitslane olema, kelle tuttava/sõbraga ma ka täna põgusalt juttu rääkisin.

Siis, mis veel. Ma võib-olla lähen ka prantsuse keele lisakursustele, sest mu ema tahab mind panna. Mitte, et ma mingi megahalvasti räägiks aga täna vanemate juturingis tuli välja, et kõik, kes see aasta bac-i teevad, on juba mingil kursusel käinud ja mu vanemad siin ikka tahavad, et ma läbi ei kukuks. Nii, et mu ema hakkab homme uurima vist. Ja muideks, ma polegi vist varem maininud, et siin ei ole kõikides klassides sellist asja „prantsuse keel“ nagu Eestis eesti keel, mis mulle tundub kind of bizarrrre.

Aa, ja Kertu, üks USA poiss tegi tänaseks Apple Pie'd, aga ma arvan, et seda peab ikka USA-s sööma, sest siin ta küll nii lahe ei tundunud.

Kindlasti on veel mingeid asju, mida ma praegu täiesti ära unustasin, aga küll ma siis kunagi räägin.

Aa, ja lihtsalt teile teadmiseks, et mul on viimane nädal kooli ja siis 2 nädalat vaheaega. Ja kuna mu prantsuse keele õpetaja on depressiooniga haiguslehel praegu, siis meil pole see nädal ühtegi prantsuse keele tundi. Homme on päeval 4 vaba tundi, teisipäeval 5, kolmapäeval pole üldse kooli ja reedel on kella 10-ks kooli. Mõnus, eks?

Ja lõpetuseks, paar pilti tänasest. Ma rohkem ei viitsinud hakata lisama, ma niigi kirjutasin pikalt.

Vasakul on siis Hiina tüdruk ja paremal Tai.

Kokomo!

2010-02-05T18:10:00.000+02:00

http://www.youtube.com/watch?v=rIWgaqKgqhg

Afternoon delight

Cocktails and moonlit nights

That dreamy look in your eye

Give me a tropical contact high

Way down in Kokomo

Aruba, Jamaica ooo I wanna take you

To Bermuda, Bahama come on pretty mama

Key Largo, Montego baby why don't we go

Ooo I wanna take you down to Kokomo

We'll get there fast

And then we'll take it slow

That's where we wanna go

Way down to Kokomo

Lihtsalt pikemat aega on juba iga päev kummitanud.

3. veebruar '10

2010-02-03T22:59:00.002+02:00

Midagi pingelist juhtunud ei ole, nii et rääkida midagi ei oska.

Pühapäeval tegin Kirjut koera, esimest korda oma elus ja kõik, kellele maitsta andsin, olid vaimustuses. Isegi mu isa küsis teist tükki. Ja see on juba midagi, sest ta ei söö tavaliselt üldse magusat. Harjutasin siis eelseisvaks nv-ks, kus on YFU minu piirkonna kokkusaamine.

Teisipäeval oli vahepeal ainult nii 5 vaba tundi, sest prantsuse keele õpetaja puudub. Ja mitte keegi ei tea, kaua, nii et ilmselt on reedel ka kella 10-ks kooli.

Ja David on kõhuviirusega kodus, mis pole üldse lahe, sest mul on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII IGAV koolis.

See pilt on tehtud mingi nädal aega tagasi koolisööklas. Näete, mis juhtub, kui anda mulle kätte Luc'i õun ja nuga.

Ja homme tuleb Jessie minu juurde ööseks, mõtlesime väikese sleepoveri teha.

30. jaanuar '10

2010-01-31T01:54:00.000+02:00

I know, my friends, it's been a while.

Tegelikult ma ei oskagi nüüd midagi siia kirjutada. Eelmisel nädalal olin veidi haige (neljapäev ja reede koolis ei käinud) ja siis puhkasin välja ennast korralikult.

See nädal möödus nii nagu ta ikka möödus. Kuna enamus päevadel on ilm olnud selline nagu ta on (mitte just kõige parem) ja kuna Prantsusmaa kool kestab ka nii mõnusalt kaua kuni 5-ni välja, siis kooli ajal midagi põnevat ei juhtu. Neljapäeval käisime ainult David'iga Musée des Beaux-Arts'is ja olime niisama linnas veel, kuna meil jäi füüsika ära ja saime juba keskpäevaks lahti.

Täna sadas lund – võib olla sajab isegi siiani – ja ilmselt homme on jälle kõik bussid ja asjad rivist välja (loota ju võib parimat, et midagi sellist ei juhtu). Jaa, ma ei tea, rohkem polegi teile siia midagi kirjutada. Igaks päevaks veel avastusi jätkub, nii et kõik on korras.

Selle tahan ära mainida, et millalgi kui ma haige olin, siis isa küsis, et kuhu ma enne tagasiminekut veel Prantsusmaal minna tahan. Ja siis ma ütlesingi, et väga hea õnne korral võiks ju väikse supluse teha, nii pool naljaga. Aga kuna mu emal (siinmaal) on juba ammu olnud mõte minna Marseille'sse, siis tuligi lõpuks mingi idee, et teeme reisi Lõuna-Prantsusmaale kevadel. Eks seda näeb aja möödudes täpsemalt aga mõte pole ju üldse paha.

Pildid

2010-01-19T21:51:00.000+02:00

Keemia tunnist mõned pildid siis.

Jaaa, siis kui emal sünnipäev oli.

18. jaanuar '10

2010-01-18T14:35:00.000+02:00

Esmaspäevast mäletan seda, et ma sain emme paki kätte. Aitäh, emme!

Teisipäeval oli veidi sisukam päev. Vene keeles avastasin, et mu õpetajat vist isegi ei huvita enam, kas ma olen seal või mitte. Ma jäin mingi megaummiku pärast jälle hiljaks 10 minutit. Igatahes, koputan ja küsin, kas ma võin siseneda. Õpetaja vaatab mind, vaatab mu kohta, kus ma tavaliselt istun, vaatab uuesti mind ja siis oli selline segaduse hetk ja siis ta mingi, jajjajajajajaa, võta istet.
Peale 2 tundi vene keelt oli vaba tund ja siis istusin salle de travaille's ja kuulasin muusikat seal. Järsku tuli see meelde, kuidas me Hartvikut liiva alla matsime Rohka rannas mitu aastat tagasi ja ta välja ei saanud. Ma tean, et ma olen liiiiiiiiga imelik, et sellist asja meenutada, aga see lihtsalt hüppas pähe.

Kolmapäeval oli kool ja siis pärast käisime David'iga linna peal ja õhtul käisin klassiga teatris, Molière'i viimast näidendit vaatamas. Wikipeedia ütles mulle, et eesti keeles on selle nimi „Ebahaige“. Võib-olla kellelgi paneb lambi põlema, aga mulle ei öelnud see eesti keeles midagi.

Ja neljapäeval oli ilmselt kõige lahedam päev üldse siin oldud aja jooksul. Lõunast läksime Jessie ja David'iga linna peale ja ma pean lihtsalt mainima, et me pole kunagi selle 4 tunniga nii paljude asjadega hakkama saanud. Mul pole praegu üldse viitsimist hakata teile siin lahti kirjutama seda, nii et jääte ilma, sorry. Pärast oli esimest korda keemia, kus KÕIK kandsid valgeid kitleid ja värki. Muidugi ei anna seda võrrelda Sipu tunniga, sest ainuke keemiline valem või tähis, mida me kogu pooleteise tunni jooksul kasutasime, oli PH-tase.

Ja kuna praegu on see nädal, kus rahvusvahelises kinos jooksevad 2009 aasta filmid ja üks pilet on ainult 3 euri, siis me läksime David'iga „Good morning, England“-i vaatama. Polnud üldse paha film. Ja kinost tagasi tulles pidi David oma hostemale helistama, et rongide kohta midagi küsida ja siis ta otsis hostema numbrit telefonist aga ta ei mäletanud enda ema nime. Ja siis ta ütles, et ta ei saa helistada, sest ta unustas oma hostema nime ära. Muidugi ma jõin sellel ajal ja ma purskasin kogu vee bussipõrandale laiali, sest see EI OLE NORMAALNE, et sa ei tea oma hostema nime.

Reedel kool ja pärast koju ja asju pakkima. Õhtul sõitsime Pariisi regiooni jälle.

Laupäeval käisime Emilie ja James'i uut maja vaatamas. Ja õhtul tähistasime natukene juba ema sünnipäeva.

Pühapäeval ärkasin ma üleootuste varakult, umbes 9 ajal. Ja seda ilma äratuskellata. Andsin emale lillebuketi ja šokolaadikarbi, sest ma ei suutnud talle mingit kinki välja mõelda. Aga vähemalt on keegi talle nüüd eesti keeles sünnipäeva laulu laulnud. Päeval tähistasime kodus ema sünnipäeva ja 4 ajal hakkasime tagasi koju sõitma.

Praegu tulin koju lõunat sööma. Ja avastasin laualt 2 suurt ümbrikut, adresseeritud minule. Aitäh Rauno, ajakirjade ja šoksi eest (teine on isegi päris nämma)! Ja Kertu ja Moona, ma ei suuda lihtsalt mitte kuidagi väljendada, kui armsad te mulle olete. Ma arvan, et selle ma riputan tõesti oma toa seinale üles.

You know you're an exchange student if...

2010-01-12T19:33:00.002+02:00

10. jaanuar '10

2010-01-11T14:12:00.000+02:00

Nüüd kisub küll veidi raskeks kirjutada enda kogu nädalast. Teisipäeval jäin vene keelde 45 minutit hiljaks, sest bussidel oli JÄLLE streik, sest tõesti 5 cm-it lund on katasroof. Läksin siis CPE-sse seda paberit võtma, et tundi siseneda ja pärast emale anda, et ta vabanduse saaks kirjutada. Lähen klassi ukse taha, uks lukus. Järsku näen vene keele õpetajat koridoris kõndimas. Ta seletas, et ta ise saabus alles nüüd kooli, kuna streik on ja ta andis kõikidele õpilastele vaba esimese tunni. Teises tunnis ka midagi ei toimunud, peale vaheaega siiski esimene tund ja nii palju, millest rääkida. Peale seda olin niisama jälle salle de travaille's ja kirjutasin Lèa'lt mingit konspekti maha. Siis tund aega kirjandust. Mis mulle vaikselt juba meeldib, on see, et kui me ei lahka parajasti ühtegi Baudelaire teksti (mis on PAKSULT igasugu metafoore täis), siis ma tõesti saan juba kaasa töötada.

Siis käisin enda teisipäevase pundiga söömas. Koolis oli galette de roi (Prantsusmaal süüakse jaanuari esimestel nädalatel seda ja selle sees on väike kujuke, ja kes selle enda saab, see on kuningas/kuninganna). Meie lauast keegi ei saanud, sest terve kooli peale oli vist 5-10 kujukest ära peidetud. Aga ma nägin ühte tüdrukut, kes sai selle ja siis ta kandis kogu päeva krooni peas.
Teises kirjanduses saime ainult nii 30 paljundatud paberit mingist raamatust. Kõik olid mingi, eiii, palun eii.

Siis hakkas mata, kus ma pole vist kunagi niimoodi naernud. Kuna me õpime, kuidas arvutada keskmist temperatuuri aasta jooksul Pariisis ja Pekingis ja muid „meeletult raskeid“ asju, siis me David'iga tšillisime jälle terve tunni. Ta õpetas mulle, kuidas graffitit joonistada ja siis me hakkasime lampi inglise keelseid laulufraase kirjutama üksteisele. Ja siis me hakkasime muutma neid, ja kui lõpuks „Put your skills on a show“-st sai „Put your mom on a show“, siis me mõtlesime, et okei, tänaseks aitab äkki, enne kui asi liiga imelikuks läheb. Ma ühe korra kartsin isegi, et õpetaja saadab mind klassist välja, aga õnneks mitte.
Peale seda oli veel ajalugu, mitte midagi seal ei juhtunud.
Peale kooli koju ja õhtusöök ja niisama.

Kolmapäeval oli viimane sulgpall siis. Mängisime veel viimased kohad ära. Ma olin lõpuks 4.ndas lauas. Järgmisel korral peaks hakkama siis gümnastika vms, aga ma poole kõrvaga kuulsin, et mingi variant on ka jõusaal. Eks õpetaja järgmine kord seletab siis pikalt ja laialt, kuidas järgmine semester välja hakkab nägema.
Peale kehkat oli jälle 2 tundi kirjandust. Ma isegi ei mäleta, mida me tegime seal. Peale kooli koju, sõin ja käisin pesus ja siis läksin linna. Ostsin mõningad asjad ja tagasi koju. Õhtul jälle õhtusöök ja midagi rohkemat vist ei toimunud. Õhtul rääkisin emmega ka ja kõik.

Neljapäeval oli geos töö Saksamaa ja Hispaania peale. Kuna kaarti ei olnud, siis vaevalt ma selles töös ka klassi parimad punktid skoorin. Vene keel oli igav, siis oli suur paus, kus me David'iga linna peal olime. Midagi väga erilist ei teinudki, käisime poodides ringi ja ta tahtis nii väga Mäkis süüa, et ma pidin taga kaasa minema. Pärast tagasi SVT-sse, kus me tegime saiaga mingi miljon erinevat katset. Põletasime ja mässasime mingite vedelikega. Ja ma nägin ilmselt täielik õpetaja välja, sest mul olid need ohutusprillid ninal ja juuksed pani Sarah mul pliiatsiga soengusse, sest mul polnud patsikummi kaasas. Ja SVT õpetaja ütles kõige nunnuma lause mulle, et ta alati ootab meie neljapäevast tundi, sest talle nii meeldib, kuidas ma alati naeran ja hästi positiivne olen. Ja siis kui ma teda küsimustega pommitasin, siis ta lõpus ütles, et ta on väga rahul, et ma kogu aeg edasi arenen ja edasi õpin. Vaat, kui nunnu.

Pärast koju, õhtusöök ja siis läksin jalutama. Ma tean, mind ise üllatas ka, et mu vanemad mind peale 9-t üksi jalutama lubasid, aga asi edeneb.

Reedel koolis midagi vist ei toimunud. Prantsuse keeles oli töö, aga õpetaja ilmselt ei viitsinud meile eraldi ülesandeid teha ja see oli way too hard for us, nii et lihtsalt istusime tunnikese. Pärast küsisin teistelt, et noo, oli raske? Kõik mingi, et jaa, üks kõige raskemaid töid üldse.

Inglise keeles midagi ei olnud. Siis käisime Jessie ja poole klassiga koos söömas. Siis hakkas vene keel, kus ma õpetasin jälle Lucy'le eesti keelt. Ta tahtis, et ma talle käänamist jms õpetaks ja kui ma lõpetasin 14 käände seletasime, siis ta oli „Kas keegi välismaalane on ÜLDSE KUNAGI eesti keele selgeks õppinud? See on liiga raske ju.“ Ja siis ülejäänud tunni tegid poisid huumorit ja nalja oli oi, kui palju.

Ja juba lõunapausi ajal rääkisid kõik, et TCL (Lyon'i transport – bussid, trammid, metro, jne) lõpetab täna peale keskpäeva, sest kogu hommiku sadas lund ja siis oli jälle katastroof lahti. Ja vene keelest läksid ka 2 tüdrukut minema, muidu nad poleks hiljem koju saanud. Ja siis ma mõtlesin, et noh, vahet pole, küsin ka õpetajalt, kas ma võin koju minna viimasest inglise keelest. Ta oli, et muidugi. Tulingi siis tund aega varem koju ja ma isegi ei tea miks, aga mõlemad hakkasime emaga koristama ja koristasime terve päeva.

Õhtul oli siis kogu maja naabrite kokkutulek vms. Kõik tegid siis süüa ja kõik rääkisid terve õhtu omavahel juttu. Ma sain nii mõnegi laheda naabriga tuttavaks. Näiteks 5. korrusel elab üks noorpaar väikese lapsega – mees on Rumeeniast, naine on prantslanna ja väike laps on iirlane, kuna ta sündis Iirimaal (mees ja naine said seal ülikoolis tuttavaks). Ja kodus räägivad nad 3-s keeles: isa lapsega rumeenia keeles, ema prantsuse keeles ja omavahel inglise keeles. Ma olin ikka päris üllatanud. Aa, ja laps saab kõigest 3-st keelest aru ja oskab natukene igas keeles rääkida. Kuigi ta on alles 3-aastane aga aega on veel, nii et pole paha. Siis sain veel ühe poisiga tuttavaks, kes käib ülikoolis ja kellel on noorem vend, kes käib minu kooli vastas koolis, aga kes ise kahjuks reede õhtul seal ei olnud. Ja siis rääkisin veel pikalt ühe onuga, kes oli täiesti vaimustuses, et leidub inimesi, kes tahavad teisse riiki aastaks õppima tulla, ja siis ta kiitis mind ja uuris Eesti kohta igasugu küsimusi ja siis ta lõpuks rääkis, et ta naine on Iraanist pärit, nii et mul elab siin lähiümbruses päris palju erinevaid rahvusi.

Laupäeval magasin rahulikult poole päevani, sest lund sadas ja vanemad arvasid, et iga laupäevase kella 10-se äratuse asemel võin ma rahulikult magada. Päeval ma õppisin ja käisin jalutamas pikalt ja siis õhtul sõime ja lõpuks hakkasime emaga Scrabble't mängima. Ja ma võitsin! Mulle tuli ka uudisena, sest siiski tema emakeel on prantsuse keel ja ma oma sõnaraamatust õigekirja kontrollimisega olin päris jännis.

Täna magasin ka rahulikult kooliks välja ja pärast hakkasin füüsikat tegema ja siis oli lõunasöögi aeg. Ja täna sõime verivorsti kartulitega ja õuntega. Ema tahtis need verivorstid panna pliidi peale vee sisse, ma siis kiljatasin, eiiiiii, mitte nii. Ja ütlesin, et kõige parem on ahjus koos teiste asjadega. Ta vaatas päris imelikult, lõpuks siiski pani ahju suure alusega. Ja niiiiiiiiiiiiiiiii hea oli verivorsti süüa. Ma tean, et pool kuud hiljem, aga pole hullu. Ja nendele maitses ka aga kui ma seletasin, et tavaliselt ma söön pohlamoosiga, siis nad olid küll mõlemad päris segaduses.

Pärast tegin veel kooliks mingeid asju ja õhtul mängisime kõik 3-kesi Scrabble't. Ma jäin teiseks, aga pole hullu. Siis tegime väikse krepiõhtu ja pärast mängisime veel emaga Scrabble't. Mingi vaimustus ilmselt tabas meid.

Nüüd võtsin vaevaga nii palju asju kokku, kui mäletasin ja lähen magama.

Võimalus, kuidas metroosse sisenemisel Red Bulli jahutada.

Scrabble. Muideks teate, et prantsuse keelses Scrabble's annab K täht 10 punkti, päris weird. :D

Verivorst kartulite ja õuntega.

Pirita

2010-01-05T22:23:00.000+02:00

Pirita auks! Ja mu parimate sõprade auks!

Bisous.

1. jaanuar '10 - pildid

2010-01-04T23:37:00.000+02:00

Mõned pildid reedesest päevast.

4. jaanuar '10

2010-01-04T23:18:00.000+02:00

Pühapäeval magasin rahuga kaua – siiski viimane vaheaja päev ju. Aga ärge parastage midagi, sest mul tuleb veel enne suve vaheaega 2 vaheaega – suusatamiseks ja kevad vaheaeg. Mõlemad on 2 nädalat + veel üks nädalavahetus peale pikad, nii et pole paha onju.

Päeval õppisin ja valmistusin kooliks ja loivasin niisama ringi. Õhtul tegime perega uus aasta soovide nimekirja. Nägi see siis niimoodi välja, et iga üks tegi kõige pealt omale nimekirja, kus ta kirjutas, mida ta enda ja enda harjumuste juures muuta tahab. Ja siis hiljem rääkisime sellest, mida me teistele soovime. Ma ilmselt andsin oma isale kõige parema uusaasta soovi üldse – tal on nüüdsest minu ametlik luba mind igal laupäeva hommikul kell 10 trummimänguga mu ukse taga üles äratada. Siiski ma loodan, et ta asendab selle klaverimänguga. Aga samas tuleb see minule igal juhul kasuks, ei maga vähemalt oma aastat maha siin. Kuigi pühapäeva jätsin ma puhkamise päevaks.

Täna oli siis kool jälle. Kuna eile õhtul/öösel hakkas lund sadama ja sadas kogu öö ja hommikul ka veel, siis oli muidugi jälle katastroof lahti – bussid ei sõitnud, kõik jäid kooli hiljaks, jnejne. Matas pidi olema täna mingi HUGE test, aga meid oli vähem, kui pool klassi, nii et tuleb järgmisel esmaspäeval. Inglise keel oli megaigav jälle – võtsime mingi raamatukatkendi, mis räägib orjusest Ameerikas 19. sajandil. Vähemalt ma sain teada, mis aastatel Ameerika kodusõda toimus.

Siis koju sööma ja tagasi kooli. Prantsuse keeles ja ajaloos midagi ekstra põnevat ei juhtunud. Prantsuse keeles avastasime Jessie'ga, et inglise keele õpetaja on mulle parema hinde pannud, kui talle. Väga absurdne, selles mõttes, et ega Jessie emakeel ei ole ju ometi inglise keel ja ajaloos seda, et meie ajaloo õpetaja pani endale juuksepikendused vaheajal. Aga ta näeb isegi mõnes mõttes lahe, mitte lame välja, nii et pole hullu.

Nüüd kirjutan hoolega Lèa konspektid endale ümber, sest meil on neljapäeval mingi suur test Saksama ja Hispaania peale ja vahepeal peaks teile teada ka ju andma, kuidas mul läheb ikka. :)

Ja kuna enne jõule sain ka hinnetelehe koolist kätte, siis mõtlesin mõningaid osi jagada teiega.

9-st õpetajast 3 raatsisid mulle hinde välja panna (minu hinne/klassi keskmine/klassi halvim/klassi parim):

Inglise keel 17.1 / 10.7 / 6.4 / 17.1 – Ilmselgelt inglise keel pole siin maal probleemiks. Ja nüüd tuli veel välja, et mul oli Jessie'st parem hinne – selles puudub igasugune loogika minu jaoks.
EPS (sport) 17.0 / 12.7 / 8.0 / 17.0 – Ilmselgelt pole Seppor õpetajaks.
Matemaatika 10.0 / 10.6 / 6.0 / 14.2 – Pole ju paha arvestades, et ma ei teadnud kordagi, et meil töö tuleb ja et ma ei teadnud ühtegi matemaatilist väljendit või üldse sõnavara selles vallas.

Ja kõik teised õpetajad otsustasid, et liiga vara on mind hinnata aga vähemalt kirjutasid nad kõik mulle kommentaarid.

Prantsuse keel – Töötab aktiivselt tunnis prantsuse keele baasteadmistega. Märgatav progress arusaamises ja enese väljendamises.

Matemaatika – Võib teha paremini. Tõsine õpilane. (Siin kohal ma küll naersin omaette, sest esiteks, sorry prof. Belhassan, aga ma olen õppinud seda kõike varem ja see tõesti pole väga huvitav minu jaoks ja teiseks, tõsine seal tunnis ma nüüd küll pole, vähemalt mitte teisipäeviti kui meil on Davidiga koos tund aega arvutis.)

HIGEO (ajalugu, geograafia) – Väga-väga positiivne suhtumine klassis. (Vähemalt pole kõik mu rõõmsameelsed „BONJOOOOUUUUR“-id tast mööda jooksnud iga tunni alguses.)

Inglise keel – Dünaamiline õpilane (???), alati naeratav... Väga hea inglise keele tase.

Vene keel – Ei ole hindamisvääriline sellel semestril. Ma sooviksin, et Vanessa panustaks rohkem töötades koos grupi LV3-ga, mis on rohkem tema keele tasemele, et areneda VENE KEELES. (Ja ta kirjutaski mu hinnetelehele caps lock'iga vene keeles. Ilmselt ta on väga pettunud, et mulle vene keel absoluutselt ei istu.)

Teiste õpetajate kommentaarid midagi huvitavat polnud, ainult et progress on märgatav ja EPS-i õpetaja kirjutas ka veel, et dünaamiline õpilane. Ma ei mõista, kuidas see dünaamilisus siia puutub. Aga nüüd saite ka mu hinnetelehest osa ja näete, et ega ma siin niisama ei tšilli ja luusi ei lase.

Ja nüüd mõned pildid, miks ma kogu päeva nägu naerul olen ringi käinud.

Talveöö

2010-01-04T14:46:00.000+02:00

Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud.
Sadu viib endaga lendlema neid ja hetk, kus soovida ei mõista muud.
Talveöö valguse särelev läik, näol sulamas helbeid, ja suul,
helkjate pilvede aeglane käik ja vaikselt, õige vaikselt heljub tuul.

Las meid veel, kallis, olla teel
üheskoos kaunimal talveööl.
Las meid veel, kallis, olla teel
mis lumehelbeid langevaid on täis.

Keerlevaid, langevaid helbeid on täid kõik laotus ja uinuvad puud.
Sadu viib endaga lendlema neid ja hetk, kus soovida ei mõista muud.

Las meid veel, kallis, olla teel
üheskoos kaunimal talveööl.
Las meid veel, kallis, olla teel
mis lumehelbeid langevaid on täis.

Talveöö muinasjutt meiega jääb kui lumi, see ükskord läeb.
Suveöö unenäos mõnikord näen taas lumehelbeid langevaid ja jääd.

( http://www.youtube.com/watch?v=EPZyNCxt5Ao )

Kuna eile õhtul hakkas lund sadama ning sadas kogu öö, siis olin mina nagu väike laps ja vaatasin ligi tund aega aknast, kuidas lund sajab ja tahtsin lihtsalt tõmmata saapad jalga ja mantli selga ja minna jalutama kell pool 2 öösel. Ma siiski ei läinud ja hiljem jäin hoopis kõikide enda parimate mälestuste meenutamisega magama, kuulates "Talveöö"-d.

Lumiiiii!

2010-01-03T16:47:00.000+02:00

Lihtsalt väike teadaanne, et ma praegu elan vaimselt teile ja sellele suurepärasele lumele kogu hingest kaasa ja loodan, et järgmine aasta on mul ka õnn seda lund kogeda.

2. jaanuar '10

2010-01-03T16:01:00.000+02:00

Peab ennast jälle kokku võtma ja kirjutama hakkama.
Vana aasta õhtul jõudsin siis koju, tegelesin oma asjadega, sättisin ja lõpuks sõin vanematega koos õhtust. Peale 9-t viis isa mind Lucy juurde, kus ma kohtusin Lucy 3 sõbrannaga. Nad sättisid ka ja me rääkisime juttu ja lõpuks, peale 10-t läksime siis ühe poisi juurde, kes elab oma vennaga, kes ka veel õhtu lõppedes välja ilmus. Kohtusin igasuguste uute inimestega ja Luc'iga (üks vendadest) rääkisin isegi päääääris pikalt juttu. Eii, õhtu oli tore, midagi halba öelda pole. Mul tuli uus aasta 2 korda, sest osad arvasid, et ma peaks Eesti aja järgi ka uut aastat vastu võtma.
Muideks, siin ei olegi uus aasta midagi NIII lahedat, sest kuna Prantsusmaal on ametlikult ilutulestik keelatud (ajuvaba minu arvates), siis ei ole ka igal pool ilutulestikku ja seda tunnet ja seda feeling'ut, et „OHH, UUS AASTA!“

Ja ilutulestiku kohta veel seda, et kuna Saksamaal on see lubatud, siis kõik, kes elavad rohkem seal Saksa piiri juures, käivad ilutulestikku ostmas. Ja 31. hommikul näitas uudistes, kuidas politsei tegi reidi piiri ääres ja konfiskeeris kõik ilutulestiku materjali. Ma vaatasin ja mõtlesin omaette, et kogu see energia, mis nad raiskavad selle keelamisele, võiks nad suunata hoopis ilutulestiku õigele kasutamisele ja võtta uut aastat vastu pauguga.

5 ajal hommikul läksime Lucy juurde tagasi. Kuna ta ema oli Lõuna-Prantsusmaal, siis me kõik magasime tema juures. Me Lucyga ärkasime veidi peale 10-t üles ja rääkisime juttu. Lõpuks tuli isa mulle keskpäeval järgi ja ma läksin koju ära.

Päeval midagi ei juhtunud, pakkisin kohvri lahti, koristasin tuba, panin riided pessu ja käisin ise ka pesus. Aa, vaatasime veel isa ja emaga koos seda kontserti Viinist ja ma arvan, et sel hetkel tahtsid kõik naabrid meid mõrvata, sest meil oli helisüsteem põhjas. Ma poleks seda kunagi oodanud, aga nii ta oli.

Õhtul läksime sinna mägikülla, kus ma juba ühe korra käinud olen. Lõpuks sain selle nime ka teada – Oingt en Beaujolais. Seal on traditsiooniks, et kõik majad ja poekesed teevad crèche. Eesti keeles on selle nimi sõim, aga see ei ütle mulle väga midagi, nii et ma kutsun seda siiski crèche'iks. Igatahes, on see selline pisike lava, kuhu „etendatakse“ siis kas Jeesuse sünd või midagi. Idee ja teostus on väga lahedad ja me isaga olime jälle oma kaameratega väga aktsioonis.

Täna ärkasin selle peale, et ema äratas mind üles ja ütles, et mulle saabus pakk. Lõpuks (ma rõhutan veel, et LÕPUKS) jõudis ka mu kullakeste pakk kohale. Suuuuuuuuuuur aitäh! Aga Moona, palun õpi pakkima, sest smuuti läks katki ja karu polnud enam nii valge, kui ta olema pidi. Kohukesed sellele sõidule vastu ei pidanud (ma tean, masendav) aga siiski, vähemalt te püüdsite – AITÄH!

Peale lõunasööki läksin siis linna. Kertu, kas sa mäletad seda nunnut pisikest kampsunit, mida me mitu aastat tagasi Topshopi (emme, mitte see teleka topshop vaid üks poekett) kodulehelt vaatasime? Must ja siis oli valge lips eest ja keskelt käis lahti. Igatahes, H&M tegi ka nüüd sellise ja ma ei saanud jätta seda peale mitut aastat ostmata. Õhtupoolikul jõudsin koju, siis olid meile juba külalised saabunud – need samad aafriklased, kellest ma kunagi rääkisin, isegi 2 korda olen rääkinud. Nad käisid isaga koos ühel missal, me tegime emaga samal ajal süüa ja siis oli jälle mitmetunnine õhtusöök ja nüüd mõtlesin kirjutada enne, kui kõik ununeb.

Seda tahaks ka veel mainida, et mulle meeldib, kuidas mu isa lampi Eestit ja kõike eestiga seonduvat avastab. Seda vist olen juba rääkinud, et ta ühe korra otsis Eesti hümni internetist üles. Eile hakkas ta aga järsku Star FM-i kuulama. Ja siis ta üritas mulle seletada, et ta saab kõigest väga hästi aru, aga ilmselt siiski mitte.

Ja veel seda, et jube imelik on kirjutada '10 igale poole, ma ei suuda üldse harjuda.

Pmst selline aga musta värvi ja valge lipsuga. On ju numpsik. :)

Aastavahetus!

2009-12-31T21:19:00.000+02:00

KÕIKIDELE MU PERELE, SÕPRADELE JA TUTTAVATELE KÕIGE HUVITAVAMAT AASTAVAHETUST JA KÕIGE MEELEPÄRASEMAT UUT AASTAT!

31. detsember '09

2009-12-31T21:17:00.000+02:00

Nii pühapäeva õhtul siiski midagi toimus. Läksime kogu perega kinno. Isa, James ja Emilie läksid „Le Concert“-i vaatama ja ma emaga „Pas si simple“ – Meryl Streep'iga. Appi, ma pole ammu niimoodi filmi ajal naernud, see oli ikka päris naljakas.

Esmaspäeval magasin veidi liiga kaua, et Pariisi minna, tšillisin kodus, käisin Upsie'ga jalutamas kuskil järve ääres, mis minule tundus küll rohkem tiigina, sest see oli ehitatud sinna, aga pole hullu. Õhtul aitasin süüa teha ja värki, sest meil tulid külalised – mingid ema-isa sõbrad. Üks mees oli just paar nädalat tagasi Bali'lt tagasi tulnud, muljetas ja küsis minult igasugu küsimusi Eesti kohta. Ta isegi teadis Eesti ajaloost ja ta oli Soomes käinud, kahjuks mitte Eestis.

Teisipäeval sain siis tänu isa äratusele piisavalt inimlikul ajal üles, et Pariisi minna. Aga kuna oli vihmane, siis polnud väga tahtmist mööda tänavaid ringi liikuda ja kuna teisipäeviti on kõik muuseumid suletud, siis jäi ka muuseumite külastamine ära. Käisin siis erinevates poodides ringi ja leidsin ühe hästi laheda raamatupoe otse Les Halles'i juurest ja mingeid kohti veel. Õhtu möödus väga teistsuguselt, kuna ema ja isa valvasid oma lapselast ja saabusid nii 8 ajal ja keegi polnud poes käinud ja süüa ostnud, siis algselt oli plaan Jaapani toitu koju tellida. Kõik valisid omale asjad välja, Emilie hakkab helistama, kinni – fail! Lõpuks jäi ainult MacDonalds ja nii läkski James pika nimekirjaga Mäkki ja isegi mu hostisa sõi burgerit, kuigi ta on täielik rämpstoidu vastane.

Kolmapäeval magasin, ärkasin üles, kedagi polnud. Tegin oma toimetusi ja pakkisin kohvri ära. Läksin uuesti Upsiega jalutama ja mängisin temaga ja siis oligi kell juba 5 ja hakkasime vaikselt minema sättima. Hakkasime siis mu hostisa ema juurde sõitma, kes elab praktiliselt Saksamaa ja Luksemburgi piiri ääres, nii et „lühike“ sõit oli ees. Terve tee magasin jälle põhimõtteliselt. Jõudsime sinna peale 10-t veidi ja rääkisime juttu ja sõime ja lõpuks magama. Ma olin veidi segaduses, sest ma olin kindel, et me lähme samal õhtul ka veel koju aga siiski mitte.

Täna hommikul ärkasin, sõin hommikust, pakkisin uuesti kohvrit ja rääkisime juttu ja värki ja 2-e ajal startisime Lyoni poole. Ainult nii ligi 500 km-it, et ega pole hullu ju. Kuna ma siiski väga autosõitu ei salli, siis hakkasin muusikat kuulama pea padjal. Olin juba peaaegu magama jäämas, kui järsku hakkas mängima ABBA – Does your mother know ja mul jooksis silme eest läbi Johnny English, kellele on Moona nägu peale kleebitud ja kes vannitoas tantsib ja ma hakkasin hoopis naerma, selle asemel, et edasi magada.

Praegu mõtlesin, et kirjutan oma blogi valmis, sest siis pole uuel aastal eelmise aasta võlga ja saan rahulikult enda õhtust kirjutada ja uut aastat alustada uute sündmustega. Praegu vaatasin, et GPS näitab, et koduni on veel 289 km-it ja ma hakkan ilmselt HIMYM'it vaatama.

Aa, muideks, järgmine kord, kui me hostisa ema juurde lähme, siis me teeme ka ühe Luksemburgi päeva, nii et ma veidi ootan juba seda.

Pilte Jõuluõhtust

2009-12-27T16:17:00.000+02:00

Meie väike aga nunnu kuusepuu.

Upsie mänguhoos.

Sabine teeb kooki - šokolaadi mousse valmistamine.

Jõululaud.

Pomme noisettes, niii nämmad.

Õhtusöök.

James, Emilie, isa, ema.

Karaoke.

James Upsie'ga.

Šokolaadi mousse ja pirni Charlotte. See viimane pilt on sellest, mis juhtub, kui üks küpsis puudu jääb. :D

27. detsember '09

2009-12-27T15:47:00.002+02:00

24. detsembril ärkasin siis veidi enne keskpäeva, käisin pesus ja hakkasime jõuluõhtuks valmistuma. Tegime süüa ja koristasime ja ma muljetasin Eesti jõuludest. Kella 5 ajal rääkisin siis oma Eesti perega, nägin kõiki, kes mulle armsad on ja sain neile häid jõule soovida. Ma loodan, et teil olid ka jõulud natuke mälestusrikkamad tänu sellele! Ja see on jamps, et kink kohale ei jõudnud teile, aga kellelegi vist ei jõudnud (FAIL!), nii et ma kannatan ära.

Ja peale 8-t hakkasime siis sööma, alguses ikkagi Foie Gras ja muud alustused ja hiljem jõulutoit. Keegi võiks nüüd öelda, et meil on ka neid pisikesi kartuleid Eestis, mida nemad kutsuvad pomme noisettes'ideks, ehk see ei ole kartul nagu kartul vaid ta on seest pehmem ja peal on selline kuldne tugevam kiht ja need on niiiiiiiiiiiii nämmad lihtsalt. Ja magustoiduks tegi Sabine Charlotte (prantslased nimetavad oma kooke selliste nimedega – Charlotte, Madeleine, jne) mingi uue retsepti järgi – šokolaadi mousse ja pirnid ja kokkuvõtteks tuli ilmselt üks kõige nämmam kook. Ja ma valmistasin ka veel mingeid suupisteid magustoiduks, sest need on siin jõulude ajal suhteliselt levinud – kuivatatud aprikoos või tattel mandli mingi asjaga, mis on peaaegu nagu martsipan aga parem. Ma sõin ühe ja ma rohkem ei suutnud, sest need on nii magusad lihtsalt.

Kinke avasime peale keskööd, sest nii on nende peres kombeks. Küsisin et miks nii siis. Emilie vastas, et tegelikult peaks kinke avama 25.-ndal aga ta ei suuda kannatada nii kaua ja siis nad ongi traditsiooni võtnud, et peale keskööd. Geniaalne. Ja siin ei ole sellist traditsiooni, et enne kingi kätte saamist loed luuletuse või laulad, mis on palju parem. Aga ma leian, et mul oli kuidagi liiga harjumatu nii kinke kätte saada. Sain kätte siis selle suure salli, mille mu ema mulle kudus – megasuur, must ja soosu, millega ma olen nii rahul. Sain veel teise salli Lyon'i kaunite kunstide muuseumist ja vist on tehtud päris siidist, aga ma ei ole pärispäris kindel aga ta on must, nii et kõik on korras. Siis sain veel igasugu väiksemaid asju. Ja emme, ma sain ühe suure orhidee ka, nii et sa võid kirjutada mulle, kuidas ma seda hooldama pean hakkama. Ja mingi kella 2 ajal läksin mina magama.
Aa, seda unustasin öelda, et enne magustoitu laulsime kõik karaoket, mis oli jõulude koha pealt väga uus aga nalja sai palju.

25. magasin mingi megakaua, aga kõik magasid nii, et pole hullu. Päeval midagi väga tarka ei teinud, käisime metsas/põllul jalutamas. Hakkasime kodust minema, vaatan, et pool teavast on sinine, pool on vihmapilvi täis. Otsustasin, et ma kaamerat igaks juhuks kaasa ei võta, ja muidugi jalutamise ajal polnud taevas ühtegi pilve ja päike soojendas mõnuga nägu. Ja ma kirusin jälle, sest ma oleks nii tahtnud pilte teha. Õhtul läksime Frédéric'i/u(?) juurde, kes on siis mu hostvend. Olime seal terve õhtu ja ma sõin esimest korda austreid. Õigemini ühe austri, sest mina ei suutnud rohkem süüa. See oli ikka veidi mitte-minu-jaoks ja maitset tal polnudki, oli ainult sidrunimahla maitse, millega ka seda süüakse. Muidugi oli võimalus mul seda närida, aga ma jätsin rõõmsal meelel sellise asja küll vahele, sest ta elas veel ja see idee oli juba päris rõve, kui aus olla. Sain jälle kinke ja südaööl hakkas kõigil väsimus peale tikkuma, nii et koju tulek.

Eile ärkasin siis mingi 8 ajal, sest Sabine ja mina veetsime koos ühe päeva ühe Austraalia tüdrukuga (Laura) Pariisis. Käisime igal pool ja ja Notre-Dame juures oli megalahe vend, kellel oli mingi koletise mask ees ja siis ta lihtsalt käis ja ehmatas inimesi. Tegelikult oli see meganaljakas ja keegi närvi ei läinud, nii et võib lugeda seda õnnestunud naljaks. Jalutasime ja lõunat sõime ühe crêperie's, kus ma sain ilmselt kõige parema krepi üldse – krepp ise oli mõnus pehme, samas mitte selline lödi ja see oli sooja šokolaadi ja kookosepuruga ja mu totaalne lemmik. Kindlasti viib mu tee mind sinna tagasi. Jalutasime veel ja lõpuks läksime 2-ks tunniks Pompidou muuseumisse. See on siis modernse kunsti muuseum ja mõni asi oli liiga modernne, et see mulle kohale jõuaks, aga pole hullu. Seal oli üks Jim Hodges'i osa ka, kus oli isegi eesti keelt kasutatud. Teemaks oli „Don't be afraid“ ja seal oli üks t-särk, kus oli Eesti keeles „Ära karda“ kirjutatud ja ma olin muidugi õnnelik, et midagi sellist Pompidou's leida võib. Lõpuks viisime Laura ühe tüdruku juurde, kes oli käinud ka Austraalias vahetusõpilaseks ja oli Laura vanavanemate juures olnud paar kuud. Ja siis sõidsime Sabine'ga koos koju, ma sõin õhtust perega, muljetasin ja kuna see oli suhteliselt väsitav päev, siis läksin magama.

Täna magasin siis korralikult, praegu olen üksi Emilie juures ja kirjutan blogi. Vanemad on kuskil enda sõprade juures, James tööl ja Emilie läks ratsutama. Täna on ilmselt lebo-päev ja homme on plaan minna Pariisi taaskord avastama.

Joyeux Noël!

2009-12-23T22:41:00.000+02:00

Kõikidele, kes te olete siia lehele tulnud mingi eesmärgiga või kogemata ära eksinud, ma sooviks teile kõigile KÕIGE ILUSAMAID PÜHI JA RAHULIKKU JÕULUÕHTUT!

:)

2009-12-23T22:35:00.000+02:00

Ja mingi päev vaatasime Seks ja Linna filmi ka Annika juures ja lihtsalt tahaks öelda, et Kertu, su paintiskill on uskumatult lahe ja üldse, I miss you, guys, I really do.

23. detsember '09

2009-12-23T22:29:00.000+02:00

Esmaspäeva hommikul läksime Annikaga Pariisi ja saime Reginaga kokku. Jalutasime natukene, siis läksime Starbucksi, kus istusime üle tunni aja ja rääkisime juttu. Siis käisime veel mingit megasuuuuuurt kaubamaja vaatamas, sest jah, seda pidi nägema. Pärast läksime Eiffeli torni juurde, sest seal oli mingi jõululaada moodi asi ja Annika oli seal Eesti lippu näinud. Läksime sinna, rääkisime veidi eesti keelt veel ja vaatasime asju. Kohukesi polnud (nuuuuks) aga piparkooki saime. Ja pärast otsisime megakaua toidukohta. Lõpuks läksime Les Halles'i ühte pastakohta. Jaa siis oligi kojumineku aeg. St. Remy'sse jõudes käisime ka Alejandra juurest läbi, sest ta hostvend oli seagripis mingi aeg tagasi (ta nüüd on terve, take it easy) aga neil oli hunnikutes neid maske ja siis me Annikaga mõtlesime geniaalse plaani välja, et see mask aitab mul allergia vastu ju. Sest Annika juures oli 3 kassi ja nii ma siis käisingi osa ajast maskiga ringi. Päris häbi on mõnikord enda üle, õnneks nägi seda ainult käetäis inimesi, nii et pole hullu.
Õhtul sõime ja kõik vist.

Teisipäeval magasin ma mingi elukaua, terve päeva olime kodus – tegime šokolaadikooki, Kata tegi isegi väga smooth cocktail'i kõigile ja vaatasime filme ja rääkisime juttu ja mõnus lebo päev oli. Üle pika aja polnud lihtsalt lebotanud, nii et see kulus marjaks ära ja seltskond oli ka toretoretore.

Täna midagi põnevat ei toimunud. Viimane hommik Türanno toas, tavalised hommikuharjumused ja lõpuks pakkisin kohvri ära. Emilie tuli enne 2-te millalgi järgi ja nüüd olen Upsiega mänginud ja HIMYM-it vaadanud. Õhtul jõuavad vanemad ka siia ja mu kiri koos nendega. Rääkisin päeval emaga telefonis ja ta ütles, et Eestist on kiri aga ta ei öelnud, kes. Niiiet, elame näeme.

Ma unustasin enne kuuseehtimisest pilte panna, nii et tulevad nüüd.
Üks kolmest kassist siis.

Ehivad kuuske.

Mulle see küll meeldis seal kuusetipus.

Väike moeshow?

Pierre omas täies hiilguses.

20. detsember '09

2009-12-23T22:16:00.000+02:00

Jälle on nii pikalt kirjutamata, aga pole hullu.

Neljapäeval koolis midagi ei juhtunud, ilmselt. Midagi mäletamisväärset vähemalt mitte. Ainult lõunaks oli „Jõulueine“ vms. Kui muidu on 4-käiguline, siis see kord oli 7-käiguline. Lisaks tavalisele söögile sai kaasa ka mahlapaki, puuvilja ja väikse koti papiljotte. Ja siis oli veel selline asi nagu „Südamerestoran“ ehk sa said ükskõik, mis osa enda toidust anda ja see läks nendele lastele, kellel on halvemad elamustingimused, kui meil. Väga südantsoojendav traditsioon minu meelest.

Reedel oli koolis tšill. Iga üks tegi inglise keelde midagi kaasa. Ma tegin Kass Arturi kooki. Ja siis kõik kooli peal vaatasid järgi, mõned jäid isegi seisma ja uurisid, sest mul oli see toidukile all taldriku peal. Jessie tegi šokolaadi-peanutbutteri küpsiseid – niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii HEAD! David tegi tortillasid vms ja tal oli megahea spicy kaste ka ja nämmmm. Ja ma prantslaste sööki ei jõudnud vaatama minna, sest tund sai enne läbi aga seal oli vist niikuinii ainult üks kook vms. Lucy oli ka meie inglise keeles, sest ta tahtis minuga kaasa tulla sinna tundi ja õpetaja lubas ka. Ja vene keel enne seda oli ka tšill, vaatasime terve tunni filmi, ma rääkisin Lucyga juttu ja andsin talle väikse eestipärase kingi ka, ta oli niiiiiiiiiii vaimustus. Kiitis mind ja tänas. Peale kooli koju, terve õhtu olin emaga koos, rääkisime juttu ja pool õhtut kuulasime eurovisiooni laule (talle meeldis täiega 2009 Rändajate vms laul) ja rääkisime Pipi Pikksukast. Tuleb välja, et seda on isegi prantsuse keelde tõlgitud ja ta teadis ja kunagi ammu oli vist lugenud ka seda. Näitasin talle ka Kalevipoja pilti ja sain teada, et William Tell on Šveitsi eepos, ma olin mingi whaat, not possible.

Õhtul pakkisin veel veidi kohvrit ja magama. Ja mingil hetkel õhtu jooksul käisin rõdu peal ka, sest lund sadas ikka päris korralikult. Olin siis rõdu peal maikaga ja plätudega, tegin lumepalli rõõmsalt, hostema vaatas, nagu ma oleks kuskilt Kuu pealt kukkunud. Ilmselt veel kaugemalt. Pluuto pealt näiteks.

Laupäeval magasin rahulikult pool 1-ni, kuni isa lõpuks hakkas trummide peal mingi lugu mu ukse taga mängima. See oli niiii naljakas. Panin veel oma kohvri kokku ja läksime emaga kaubanduskeskusesse ja varsti rongijaama, sest ma pidin TGV-e peale minema (täiesti üksi) ja Massy'sse sõitma, kus siis Annika hostmom mind otsima tuli ja ma Annikale ta sünnipäeva puhul üllatuse sain teha. Jõudsime siia ja hiilisin siis tuppa ja panin käed Annika silmade peale ja ütlesin: „Arva ära, kes ma olen“. Teine oli megaüllatunud ja šokis (ma loodan, et heas mõttes siiski). Kõik olid suutnud seda saladuses hoida ja tal polnud õrna aimu ka. Ähäähh, Eestis poleks see vist väga hästi välja kukkunud.
Rääkisime juttu ja sõime kogu õhtu õhtust ja lõpuks mingi 1 ajal saime magama ka. Aa, ja TGV-s oli mingi lahe noormees, kes magas ja siis kõrvaklappidest üürgas T.A.T.U. mingi laul. Ei usu, et ma naersin veidi selle üle.

Ja see on niiii imelik, et siin on vaevalt mingi 1 cm lund ja kogu Prantsusmaad valdab katastroof. Rongid jäävad hiljaks, bussid ei sõida, kiirteed on kinni, jnejne. Ulme, isegi Eestis mingi 2-meetrise lumega ei ole sellist olukorda. Aa, ja teate, et siin ei ole kohustuslik talvekumme alla panna. Oma asi, kas paned või ei. Okei, lund siin päris iga aasta ei sada, aga siiski, enda ohutuse huvides võiks ju siiski.

Täna ärkasin siis Türanno toas. Kes ei tea, siis ta on Annika hostbro ja ta sõitis San Fransisco'sse oma isale külla jõulude ajaks nii et ma hõivasin ta toa. Tuba on VÄGA poisilik. Seinad on kollased, okei, see pole väga poisilik, aga seina peal on suurelt mustaga suur graffiti (ta enda tehtud) ja igal pool on mingi krossipildid ja capid vedelevad laua peal ja jaaa, selline poisikas ikka.

Hommikul igatahes midagi tarka ei teinud, ma sõin piimaga mingeid hommikuhelbeid, mis on niiiiiiii head. Ja piimal polnud isegi mingit maitset, nii et edusammud. Jaaaaaa päeval tegime Annikaga pisikese jalutuskäigu Les Molieres'is, pärast rääkisime juttu ja sõime lõunat ja ma nägin lõpuks ära ka „He's just not that into you“, ma räägin – EDUSAMMUD! Ja pärast kaunistasime kuuse ära, kellele Kata pani ka nime – Pierre (väga french). Pärast rääkisime veel Annikaga juttu, igatseme koos Eesti pidusid ja nüüd õhtul ilmselt õhtusöök ja kõik äkki.

Jaaaa, see tuli ka nüüd meelde, et vist oli neljapäev, kui Lucy'ga saatsime sõnumeid, sest me mõlemad olime megahappyd, et lund sadas ja siis ta saatis mulle kõige armsama sõnumi: „Jaa, homme ja ülehomme ka. Sest sa oled siin, kui Lyon'is lund sajab! Aitäh mu kallis eestlanna. Bravo, Vanessa!“ Ma saatsin siis enne sõnumi, et ma loodan, et homme sajab ka lund, just in case.

Talvine Lyon.

Kass Arturi kook Eesti lipuga. Kertu, teeks nüüd äkki selle Kariibi mere piraatide 3. nalja siia. You know, not high, but HI! :D

Eesti, California, Texas.

Klass.

Lucy, näete ta ka nüüd viimaks ära. Btw, Eesti lipp oli tema idee. Ausalt ka.

Jessie küpsetis - NÄMMMA!

Eesti ja Texas ühinesid. Or not.

NIIIIII ILUS, vaade rõdult siis.

Kallis Kertu!

2009-12-17T22:51:00.000+02:00

Lihtsalt tahaksin Kertule ühed SUUUUUUURED õnnitlused Prantsusmaalt saata, kuna teine sai nüüd lõpuks 18 ja ma südamest soovin, et sa järgmised 15 aastat ka mind edasi talud.

PALJU PALJU PALJU PALJU PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MA CHÉRIE!

Viimase 2 pildi tähendust mõistad ilmselt ise ka. Ja ma luban, et kui ma tagasi tulen, siis ma käin lihtsalt sul järgi ja teen teen aasta-aega-mitte-tehtud-pildid järgi! Pane vaim valmis. Bisous!

16. detsember '09

2009-12-16T23:12:00.002+02:00

Esmaspäeval koolis mitte midagi ei toimunud. Kuna mul on pool klassi Hispaanias praegu, siis olime inglise keeles 5-kesi: mina, David ja 3 prantslast. Me tegime David'iga tõlkimist inglise keelest prantsuse keelde ja teised tegid inglise keele ülesandeid ja lugesid. Siis koju sööma. Pärast tagasi prantsuse keelde ja geograafiasse. Geos saime tööd kätte. Kuna siin sellist asja nagu ekool ei eksisteeri, siis õpetaja alati räägib hinnetest. Hakkas siis kätte jagama. Andis mulle ka töö kätte ja kiitis mind megapalju ja ütles klassile, et mul oli klassi parim töö. Klass hakkas plaksutama mulle. Ma olin mingi ee, okei. Ma usun, et Ojassalu ja Aavik oleks mu üle uhked. Teised klassist rääkisid veel 2 päeva sellest ja küsisid üle. Neile on ikka uskumatu, et ma tean peast kogu Euroopa kaarti (pole ju nii raske) ja teisi asju, nt. mis riikides on Schengen, jne. Ja kui ma ütlesin, et ma ei õppinud midagi selleks tööks, siis neil vajus küll osadel suu päris pikaks.

Peale kooli läksin raamatupoodi ja ostsin omale Molière „Dom Juan“-i. Ja nüüd kõik, kes tahavad öelda, et Dom Juan pole õige, siis võtke teadmiseks, et see on just õige ja algne variant ja DoN on ainult uuendatud versioon. Iga päev saan üha targemaks. Mis mind väga imestama pani, on fakt, et siin maksavad KÕIK klassikalised raamatud NIIIII VÄHE. Nt. mu Dom Juan oli 2 euri. Sa ei saa süüagi midagi siin 2 euri eest. Väga ulme.

Teisipäeval oli jälle kell 8 vene keel, nagu alatiseks aasta lõpuni. Oii, kuidas mulle ei meeldi see. Jäin mingi 15 minutit hiljaks, sest jälle oli mingi streigi moodi asi. Päris streik ei olnud, aga osad bussid lihtsalt ei sõitnud. Ma põhimõtteliselt oleks võinud tund aega ka hiljem minna, sest nad rääkisid terve tunni, kes mille kohta ettekande/essee teeb. Tunni lõpus andis õpetaja mulle mingi a4, ütles, et järgmine kord pead seda teksti lugema. Seal oli sama tekst 2-s keeles – vene ja prantsuse. Huvitav, kumba ta mõtles. Siis oli prantsuse keelt palju ja vahepeal käisin jälle enda teisipäevase pundiga söömas. Ja teisel vabal tunnil olime salle de travaille's ja korrastasime Lèa'ga mu prantsuse keele mappi. Panime kõik süsteemi järgi: Bac'i tekstid, tehnika, kontrolltööd, kino/teater, jne.

Pärast oli matemaatika. Teisipäeviti on enamasti informaatika ja me David'iga lihtsalt tšillime seal, sest me oskame ja siis õpetaja tuleb meiega inglise keeles rääkima, vahet pole, et ta ei oska rääkida inglise keelt. Siis ta üritab ja kuratmaeisaa, see on liiga naljakas. Me iga kord ütleme, et te võite prantsuse keeles ka rääkida, me saame aru. Aga tema mitte. Ja siis teisipäeval ta pani ikka väga segast, kogu klass lihtsalt naeris väga hullusti. Kui õpetaja jälle „seletama“ ei tulnud meie juurde, siis me surfasime netis. Panime google otsingusse „texas sucks“ ja hakkasime yahoo küsimusi lugema ja naersime kogu tunni. Vähemalt sai nalja.
Geos midagi huvitavat ei juhtunud.
Peale kooli läksin jälle raamatupoodi ja ostsin liimi, mappi vaheasjad ja Baudelaire'i (Les Fleurs du Mal, kui kellegile peaks see midagi ütlema) raamatu, kus tal on kõik need poeemid kokku pandud. Jaaa, oh guess what, raamat oli jälle megaodav – 3 euri. See on täiesti uskumatu minu jaoks.
Õhtul ka midagi põnevat ei toimunud. Aa, oma paki sain kätte ehk lõpuks saabus ka mu tennisereket ja ma saan nüüd mängima minna. FINALLLLLY!

Täna hommikul kella 8-ks sporti, jälle sulgpall. Aga seekord me mängisime enamuse ajast Sarah'ga kahekesi ja tänu talle mulle isegi väga veidi meeldib sulgpall nüüdsest, sest see on lihtsalt liiga naljakas! Siis sadas jälle korraks lund. Ja siis oli 2 tundi prantsuse keelt, kus tegime mingit testi Baudelaire'i luuletuse kohta. Õpetaja oli mulle, Jessie'le ja David'ile eraldi küsimused valmistanud. Aga kuna see luuletus oli ainult nii üks a4 pikk, siis ma tõlkisin ja jõudsin ainult 1-le küsimusele peaaegu vastata. Pole hullu, õpetaja lubas kodus lõpetada. Peale kooli koju ja pakkisin oma asju lahti ja õppisin ja koristasin ja õhtul tegime emaga jälle eesti-päraseid lihapalle. Rääkisin emmega ka veidi Skype's juttu ja nüüd mõtlesin, et peaks jälle blogitama.

David gets that.

Ma ei tea, kes sa oled, aga sa said just megarespekti mult.

:)

2009-12-15T21:54:00.002+02:00

Eripühendusega Moonale. :D:D:D

:D

2009-12-15T21:34:00.000+02:00

Kuna paljud panevad siis mu üha esinevaid kirjavigu tähele, siis don't worry, mu eesti keel lähebki iga päevaga aina hullemaks. Aga prantsuse keel iga päevaga üha paremaks, nii et ma küll ühtegi miinuspoolt siin ei näe. :D

:)

2009-12-14T00:17:00.000+02:00

Lihtsalt mainin ära, et täna päeval sadas korra lund. Sooja oli ikka ~2 kraadi, nii et kõik sulas kohe maapinda puudutades ära, aga vahet pole, sest siiski, esimene lumi! Võite ainult arvata, kui õnnelik ma olin!

Siis, õhtul tulid vanemad Šveitsist tagasi ja ema rääkis, et igal pool kirjutas seal, et Prantsusmaal suri üks väike laps seagripi vaktsiini kätte ära. Siin pole midagi räägitud. Vaatasime netist järgi ja ongi nii.

Jaa, heade lootustega panen homme jõulukingid teele! Kui mingi ime läbi jõuab enne jõule kohale, siis pliisu, avage jõulupäeval, eksjuonju? :)

13. detsember '09

2009-12-13T15:33:00.000+02:00

Reedel koolis oli prantsuse keeles töö. Tegin esimest korda kaasa kirjanduses. Silbitasin ja panin rõhumärke ja tegin veel mingeid väikseid asju, millest siiani olen aru saanud. Poole tunni pealt läksid siis 5 inimest meie klassist ennast seagripi vastu vaktsineerima. Järgmine tund oli inglise keel, järsku on Sarah näost lumivalge ja täiesti kaame, peaaegu, et minestab. Kõik mingi, misasja, mis toimub? Kutsusime siis mingi naise sinna, kes ütles, et ta tuleb viia kooliarsti juurde. 2 poissi võtsid mõlemalt poolt õla alt kinni ja viisid sinna, 2 tüdrukut võtsid ta asjad ja läksid kaasa. Niii jube. Ja Luc'il polnud ka kõige parem olla, oleks vist ääre pealt oksele hakanud. Ja nemad oli 2 inimest 5-st, kes vaktsiini said. Nii et siiski väga rahul, et ma midagi endale sisse ei lasknud süstida. Kuna ma olin jumala mures Sarah pärast, siis ainuke, mis ma teha sain, oli saata sõnum, et ma loodan, et sul läheb paremaks ja nii kahju, et sa halvasti tunned ennast.

Läks siis 2 tundi mööda, järsku kõnnib ta mulle koridoris vastu, tänas, et ma nii armas olen ja sõnumi saatsin ja mures olin. Ma mingi, et mida sa koolis teed? Miks sa koju ei lähe? Ta mingi, noo, koolipäeva lõpuni on ainult 1 tund, ma olen ikka lõpuni. Ma oleks küll koju läinud.

Peale kooli tulin koju, ja siis õhtul läksime mingisse kirikusse, mis pärineb sajandist 12. (!!) mingit kontserdit kuulama. Väga hariv oli – Mozart ja Charpentier, jms.

Laupäeva hommikul läksid vanemad Šveitsi, ma ei viitsinud kaasa minna. Mõtlesin, et tegelen jõulukinkide ja asjadega. Btw, kui osadele kingid õigeks ajaks kohale ei jõua, siis sorry!

Täna olen niisama lebo lasknud, koristasin veidi ja värki. Ega rohkem midagi polegi.

Aa, ma leidsin muideks IKEA toidupoest niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea asja. Selle nimi on Nygarda Julmust vms ja ma ei tea, mis asi see peaks endale olema – kas garastusjook või midagi, aga see on NIIII HEA lihtsalt. Ja piparkooke ostsin ka! Nämmmmmmnämmm!

Btw, käisin veel eile esimest korda Starbucksis ära. Must be proud of that!

:)

2009-12-13T01:18:00.002+02:00

Kui nunnu saab olla! :)

10. detsember '09 - Pildid

2009-12-10T23:57:00.000+02:00

Esiteks, ärge öelge, et ma teid ette ei hoiatanud, et te mattude piltide alla.
Teiseks, ma tean-ma tean, La Fête des Lumières'ist ei ole just maailma parimad pildid, aga ma vaatasin kogu üritust pigem läbi oma silma, kui läbi kaameraaugu.

Järgmisel aastal põleb Eestis see nunnukas.

Minu "kunstiteosed".

Yas tegi süüa.

Pilte La Fête des Lumières'ist.

Viimsi kooli veeseina asendaks küll heameelega sellisega.

Merci Marie! Ma tean, et pilt on megaudune ja mitte üldse "hea", aga millegi pärast mulle nii meeldib see, vb see õhkkond, mis pildi tegemise ajal seal oli.

Vaade Lyonile.

How cool is this?

Place des Terreaux, peaks olema kõige vägevam ja vingem, aga ma suudan ikka endale enda paremad leida. Pole hullu.

On ju numpsik.

Ma ei saanud jätta seda pilti tegemata, sest zebramaster as I am.

Le Rhone'i peal oli 365 "tähte", mis oli lihtsalt niiiiii ilus. Siiski, pilt pole see.

Üks lemmikuid kohti - ei olnud Bellecour'i kõrval mitme miljoni inimese poolt ülerahvastatud ja muusika oli mega.

Meie rõdu! :)

Teine lemmikkoht. Ja muusika oli veel lahedam.

Ja mu vaieldamatu lemmik - olekski hea meelega jäänud sinna.

Ja see oli minu jaoks täpselt see, mis pidi olema minu 8. detsembril. Igatahes, nemad tegid siis oma väikese orkestriga muusikat. Ja kuna nad olid piisavalt head ja inimesi oli nagu murdu ja kõik elasid kaasa, siis millalgi tantsis päris palju inimesi seal ja õhkkond oli täpselt see, mis ta olema pidi. Kirjeldamatult lahe.